KAS sa oled vahel mõelnud, kes sa tegelikult oled? Kas sa arvad, et oled varem elanud? Kui jah, siis pole sa sugugi ainus. Juba ammustest aegadest on inimestele nii ida kui ka lääne kultuurides need küsimused huvi pakkunud. Vastuseid otsides on mõned pöördunud reinkarnatsiooni ehk taassünni õpetuse poole. Reinkarnatsiooni all mõeldakse seda, et kui inimene sureb, lahkub tema kehast nähtamatu „hing” ja sünnib taas teises kehas — kas siis inimese, looma või isegi taime omas — ühel või enamal korral.

 Selline uskumus tundub mõne meelest loogiline. Kuidas aga teha kindlaks, kas see ikka on õige? Mida räägib selle kohta Jumala Sõna Piibel? Esmalt uurigem lähemalt, kust selline õpetus üldse alguse sai.

Ajaloolaste ja õpetlaste sõnul hakkasid kolmanda aastatuhande lõpupoole e.m.a rajatud muistse Babüloni elanikud uskuma inimhinge surematust. „Babüloonia teoloogid pöörasid surematuse probleemile tõsist tähelepanu,” sõnas Morris Jastrow juunior oma raamatus „The Religion of Babylonia and Assyria”. Babüloonlastele oli „surm üleminek teistsugusesse ellu”, selgitas ta. „Kuna inimesed pidasid mõeldamatuks, et nende teadvus võiks igaveseks lakata, oli see arvatavasti aluseks primitiivsele teooriale, et mingil kujul jätkub eksistents alaliselt.”

Babülooniast alguse saanud õpetused hingede rände ja taassünni kohta kinnitasid kanda ka mujal vana aja maailmas. India filosoofid mõtlesid välja keeruka taassündide tsükliga seotud uskumuste süsteemi, mis tugines teo ja tagajärje seadusele ehk karmale. Mõjukad kreeka filosoofid võtsid samuti omaks taassünniõpetuse ja nii levis see veelgi laialdasemalt.

Kui tulla tänapäeva, siis võib läänemaades märgata suurenenud huvi reinkarnatsiooni vastu. Kuulsuseid ja nooremat generatsiooni paeluvad idamaade usundid ja tavad. Ohtralt on raamatuid ja veebisaite, mis selgitavad väidetavalt eelmistes eludes saadud kogemuste tähendust. Paljudes riikides kogub populaarsust raviviis, mida nimetatakse eelmiste elude regressiooniteraapiaks. Selle käigus kasutatakse hüpnoosi, et uurida inimese väidetavaid varasemaid elusid eesmärgiga mõista tema praegust tervislikku seisundit ja käitumisharjumusi.

Kuigi reinkarnatsiooniõpetus on pärit juba iidsetest aegadest, on äärmiselt oluline leida vastus küsimusele, kas reinkarnatsioon toimub ka tegelikult. Kristlased soovivad kindlasti teada, kas see õpetus on kooskõlas Piibliga (Johannese 17:17). Kuna meie looja Jumal Jehoova on eluallikas ja „paljastab saladusi”, annab ta elu ja surma kohta teada asju, mida inimestel poleks muidu võimalik teada saada. Me võime usaldada tema Sõna Piiblit ja otsida sealt sellele küsimusele vastust (Taaniel 2:28; Apostlite teod 17:28).

Jumala vastust on kerge teada saada, kui laseme Piiblil end ise selgitada. Näiteks on kirjakohas 1. Moosese 3:19 toodud ära Jumala sõnad Aadamale pärast seda, kui Aadam ja Eeva olid talle sõnakuulmatud olnud. Jumal ütles: „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” Aadam loodi põrmust. Kui ta suri, sai ta jälle põrmuks. Jumal väljendas end selles küsimuses väga selgelt. Seega, kui inimene sureb, ei sünni ta uuesti kellegi teisena, vaid lakkab eksisteerimast. * Nii nagu kuum ja külm, kuiv ja märg ning valgus ja pimedus on vastandid, on vastandid ka elu ja surm. Surnud on tõepoolest surnud. Kas pole lihtne ja loogiline?

Niisiis peab mälestustel eelmistest eludest olema mingi muu selgitus. Seda, kuidas inimese mõistus ja ka alateadvus töötab või millist mõju ravimid või traumaatilised kogemused inimesele avaldavad, ei mõisteta siiani täielikult. Unenäod või kujutluspildid, mis põhinevad meie ajus talletatud tohutul infohulgal, võivad olla nii tõetruud, et tunduvad tegelikena. Mõnel juhul tekitavad kurjad vaimsed jõud üleloomulikke kogemusi,  mis jätavad ebareaalsest reaalse mulje (1. Saamueli 28:7—19).

Inimestele on omane soov elada ja ka teada, mis saab tulevikus. Kust on aga selline soov pärit? On huvitav, et Piibel ütleb Looja kohta: „Ta on nende südamesse pannud ka igaviku” (Koguja 3:11). Seepärast ihkavadki inimesed elada igavesti.

Kas pole mõistlik järeldada, et kui Jumal Jehoova, meie Looja, on pannud meisse soovi elada igavesti, annab ta ka teada, kuidas võib see soov täituda? Piibel näitab, et Loojal on ülev eesmärk õnnistada sõnakuulelikke inimesi igavese eluga maapealses paradiisis. Kuningas Taavet kirjutas Jumalalt saadud inspiratsiooni all: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” (Laul 37:29). Üks Piibli algõpetusi, mis on lahutamatult seotud Jumala igavese eesmärgiga, on surnute ülesäratamine (Apostlite teod 24:15; 1. Korintlastele 15:16—19).

Piiblis on kaheksa pealtnägijate jutustust inimestest, kes surid ja äratati siis taas maa peale ellu. * Neil juhtudel toimus ülesäratamine, mitte aga taassünd. Sugulased ja sõbrad tundsid need, kes surnuist üles äratati, kohe ära. Mitte ühelgi juhul ei pidanud sugulased oma surnud lähedast otsima lähemal või kaugemal sündinud imikute seast, et näha, kas mõni neist on nende kalli lähedase taaskehastunud hing (Johannese 11:43—45).

On väga lohutav Jumala Sõnast teada saada, et enamik neist, kes on surnud, äratatakse üles Jumala uues maailmas, mis peagi vahetab maa peal välja praeguse kurja inimühiskonna (2. Peetruse 3:13, 14). Seni aga on miljardite surnud inimestega seonduvad üksikasjad tallel Jehoova piiritus täiuslikus mälus — on ta ju Jumal, kes teab isegi kõiki taevatähti nimepidi! (Laul 147:4; Ilmutus 20:13.) Kui Jumal äratab uues maailmas ellu ühe rahvapõlve teise järel, on inimestel võimalik uurida oma sugupuud ja esivanematega isiklikult tutvuda. Kas pole põnev ja vaimustav väljavaade!