nädala esimesel päeval. St 16. niisanil. See oli päev, mida praegu nimetatakse pühapäevaks. Juutidel oli see nädala esimene päev.

hauda. Kreeka keeles mnemeíon, mis tähendab „haud, hauakamber; hauamärk; mälestusmärk”. See kreeka sõna tuleb verbist tähendusega „mäletama, meelde tuletama” ning annab mõista, et surnud inimest peetakse meeles. (Joh 5:28, 29.)

Nädala esimese päeva. Vt Mt 28:1 kommentaari.

haua. Vt Mr 6:29 kommentaari.

see, keda Jeesus armastas. St see, keda Jeesus eriliselt armastas. See on esimene viiest kohast, kus mainitakse jüngrit, keda Jeesus armastas, kes oli talle armas. (Joh 19:26; 20:2; 21:7, 20.) Arvatakse, et tegu oli apostel Johannesega, kes oli Sebedeuse poeg ja Jaakobuse vend. (Mt 4:21; Mr 1:19; Lu 5:10.) Alust selleks annab see, et apostel Johannest ei mainita selles evangeeliumis nimepidi (tekstis Joh 21:2 mainitakse teda kaudselt väljendis „Sebedeuse pojad”). Samuti öeldakse tekstis Joh 21:20–24, et selle evangeeliumi pani kirja „jünger, keda Jeesus armastas”. Ja Jeesus ütles selle apostli kohta: „Kui ma tahan, et ta jääb, kuni ma tulen, mis sinul sellest?” Sellega andis ta mõista, et too elab Peetrusest ja teistest apostlitest kauem, mis läheb kokku sellega, mida me teame apostel Johannese kohta. (Vt kommentaari Johannese ning Joh 1:6 ja 21:20 kommentaari.)

üks teine jünger. Tegu on ilmselt apostel Johannesega. Johannesele on omane, et ta ei nimeta end oma evangeeliumis nimepidi. (Vt Joh 13:23, 19:26, 20:2, 21:7 ja 21:20 kommentaari.) Johannest ja Peetrust mainitakse koos ka pärast Jeesuse ülesäratamist. (Joh 20:2–8.) Piiblis ei selgitata, kuidas Johannes, kes oli pärit Galileast, tundis ülempreestrit ja tema kodakondseid. Kuid tänu sellele tutvusele sai ta järgneda Jeesusele ülempreestri siseõue ja tuua sinna ka Peetruse. (Joh 18:16.)

Isa on Pojasse kiindunud. Jeesus kirjeldab siin oma lähedast suhet Isaga, mis tal oli juba alates loomistööde algusest. (Õp 8:30.) Johannes kasutab selle suhte kirjeldamiseks kreeka sõna philéo (kiinduma). Selle verbiga kirjeldatakse sageli väga lähedast sidet, mis on tõeliste sõprade vahel, näiteks Jeesuse ja Laatsaruse vahel. (Joh 11:3, 36.) Samuti kirjeldatakse sellega vanemate ja laste vahelisi suhteid. (Mt 10:37.) Selle sõnaga näidatakse, kui kiindunud on Jehoova oma poja järelkäijatesse ja kui soojad tunded on jüngritel Jumala poja vastu. (Joh 16:27.)

on teisse kiindunud. Kreeka sõna philéo (kiindunud olema) on tõlgitud ka kui „armastama” ja „suudlema”. (Mt 23:6; Joh 12:25; Mr 14:44.) Selle verbiga kirjeldatakse sageli väga lähedast sidet, mis on tõeliste sõprade vahel. Kui inimesed nägid Laatsaruse haua juures Jeesuse silmist pisaraid voolamas, ütlesid nad: „Vaadake, kui kiindunud [philéo] ta temasse oli!” (Joh 11:35, 36.) Samuti kirjeldatakse selle sõnaga vanemate ja laste vahelisi lähedasi suhteid. (Mt 10:37.) Sellega näidatakse ka, kui kiindunud on Jehoova oma poja järelkäijatesse ja kui soojad tunded on jüngritel Jumala poja vastu. (Joh 16:27.) Tekstis Joh 5:20 kirjeldatakse selle sõnaga Isa lähedast suhet Pojaga.

küsis Jeesus Siimon Peetruselt. See vestlus Jeesuse ja Peetruse vahel toimus peagi pärast seda, kui Peetrus oli Jeesuse kolm korda ära salanud. Jeesus tahtis teada saada, mida Peetrus tema vastu tunneb. Seepärast esitas ta talle kolm korda põhimõtteliselt sama küsimuse, nii et „Peetrus muutus kurvaks”. (Joh 21:17.) Johannese jutustuses, mis on kirjas Joh 21:15–17, on kasutatud kaht kreeka verbi: agapáo (armastama) ja philéo (armas olema). Jeesus küsis Peetruselt kaks korda: „Kas sa armastad mind?” Mõlemal korral kinnitas Peetrus talle, et Jeesus on talle armas. Viimaks küsis Jeesus: „Kas ma olen sulle armas?” Peetrus vastas jällegi, et on küll. Iga kord, kui Peetrus kinnitas oma armastust, rõhutas Jeesus, et selline armastus ja kiindumus peaksid ajendama Peetrust Jeesuse jüngreid (nendes piiblisalmides tema tallekesi ehk lambakesi) vaimselt toitma ja hoidma. (Joh 21:16, 17; 1Pe 5:1–3.) Jeesus andis Peetrusele võimaluse kinnitada kolm korda oma tundeid tema vastu ning seejärel usaldas talle ülesande hoolitseda lammaste eest. Sel moel hajutas Jeesus kõik kahtlused, mis Peetrusel võisid olla selles suhtes, kas Jeesus on talle ikka andestanud selle, et ta tema kolm korda ära salgas.

jüngri juurde, kes oli Jeesusele armas. St jüngri juurde, kes oli Jeesusele eriliselt armas. See on kolmas viiest kohast, kus mainitakse jüngrit, keda Jeesus armastas, kes oli talle armas. (Joh 13:23; 19:26; 20:2; 21:7, 20.) Arvatakse, et tegu oli apostel Johannesega. (Vt Joh 13:23 ja 18:15 kommentaari.) Selles salmis on kasutatud kreeka sõna philéo, mida on sageli tõlgitud vastetega „armas olema”, „kiindunud olema”. (Mt 10:37; Joh 11:3, 36; 16:27; Joh 21:15–17; Ilm 3:19.) Ülejäänud neljas kohas esineb selle sõna sünonüüm agapáo. (Vt Joh 5:20, 16:27 ja 21:15 kommentaari.)

kirjakohast. Mõeldakse ilmselt kas teksti L 16:10 või Jes 53:10. Isegi Jeesuse jüngrid ei saanud aru paljudest messia kohta käivatest ennustustest, eriti nendest, mis puudutasid messia tagasilükkamist, kannatusi, surma ja ülesäratamist. (Jes 53:3, 5, 12; Mt 16:21–23; 17:22, 23; Lu 24:21; Joh 12:34.)

heebrea keeles. Piibli kreekakeelses osas öeldakse, et heebrea keel oli juutide seas kõneldav keel (Joh 19:13, 17, 20; Ap 21:40; 22:2; Ilm 9:11; 16:16), samuti pöördus ülesäratatud Jeesus selles keeles Sauluse poole (Ap 26:14, 15). Tekstis Ap 6:1 räägitakse heebrea keelt kõnelevatest juutidest ja kreeka keelt kõnelevatest juutidest. Ehkki mõned õpetlased arvavad, et neis kohtades oleks pidanud heebrea keele asemel olema aramea keel, on alust arvata, et mõeldi siiski heebrea keelt. Näiteks arst Luukas ütles, et Paulus pöördus Jeruusalemma elanike poole heebrea keeles. Need olid inimesed, kes uurisid iga päev heebrea keeles Moosese seadust. Lisaks on Surnumere kirjarullide seas palju heebreakeelseid pühakirja- ja ka muid tekste, mis näitab, et seda keelt kasutati igapäevaselt. Vähem on arameakeelseid fragmente, mis näitab, et ka seda keelt kasutati. Seega on väga ebatõenäoline, et kui piiblikirjutajad kirjutasid „heebrea keel”, mõtlesid nad tegelikult aramea või süüria keelt. (Ap 21:40; 22:2; vrd Ap 26:14.) Piibli heebreakeelses osas on tehtud vahet aramea ja juudi keele vahel. (2Ku 18:26.) Ja kui 1. sajandi juudi ajaloolane Josephus räägib samast piiblijutustusest, eristab ta samuti neid keeli. („Juudi muinsused”, X kd, 1. ptk, lõik 2.) On tõsi, et heebrea ja aramea keeles on sarnaseid sõnu, ja on võimalik, et mõned heebrea sõnad pärinevad aramea keelest. Pole aga põhjust arvata, et kui piibli kreekakeelse osa kirjutajad kirjutasid „heebrea keel”, mõtlesid nad aramea keelt.

heebrea keeles. Vt Joh 5:2 kommentaari.

Rabbuuni! Semiidi sõna, mis tähendab „minu õpetaja”. Võimalik, et rabbuuni oli algselt aupaklikum või soojem kõnetlussõna kui „rabi”, mis tähendab „õpetaja”. Nähtavasti oli tolleks ajaks, kui Johannes oma raamatu kirja pani, minavormi näitav järelliide -i (mis tähendab „minu”) paljuski minetanud oma tähenduse selles tiitlis, sest Johannes annab nii „rabbuuni” kui ka „rabi” tähenduseks „õpetaja”. (Joh 1:38.)

Ära hoia minust kinni. Kreeka verb háptomai võib tähendada kas „puudutama” või „kinni hoidma”. Mõned tõlked annavad selle fraasi edasi sõnadega „ära puuduta mind”. Ent Jeesus ei keelanud siin Maarja Magdaleenat teda puudutamast, nagu ta ei keelanud ka teisi naisi, kes nägid teda pärast ta ülestõusmist ja „haarasid tal jalgadest kinni”. (Mt 28:9.) Maarja Magdaleena ilmselt kartis, et Jeesus hakkab taevasse tõusma. Soovides väga olla koos oma isandaga, hoidis ta Jeesusest kõvasti kinni ega lasknud teda lahti. Jeesus kinnitas naisele, et ta ei lahku veel, ning ütles, et see ei hoiaks temast kinni, vaid läheks ta jüngrite juurde ja teataks, et ta on surnuist üles tõusnud.

oma Jumala ja teie Jumala juurde. See vestlus Jeesuse ja Maarja Magdaleena vahel 16. niisanil aastal 33 näitab, et ülesäratatud Jeesus pidas oma Isa oma Jumalaks, nii nagu Isa oli ka Maarja Jumal. Paar päeva varem hüüdis Jeesus piinapostil rippudes kõva häälega: „Mu Jumal, mu Jumal.” Sellega täitis ta ennustuse tekstis L 22:1 ja tunnustas, et tema Isa on tema Jumal. (Mt 27:46; Mr 15:34; Lu 23:46.) Ka Ilmutusraamatus räägib Jeesus oma Isast kui oma Jumalast. (Ilm 3:2, 12.) Need piiblikohad kinnitavad, et ülesäratatud ja aussetõstetud Jeesus Kristus pidas oma taevast isa oma Jumalaks, nii nagu tegid seda ka tema jüngrid.

juudid. Johannes kasutab seda sõna mitmes tähenduses ja selle täpne tähendus selgub kontekstist. Selle all võidakse mõelda juudi rahvast, Juudamaa elanikke või Jeruusalemmas või selle lähedal elavaid inimesi. Samuti võidakse sellega mõelda juute, kes pidasid väga innukalt kinni Moosese seadusega seotud traditsioonidest, mis läksid sageli vastuollu selles seaduses olevate põhimõtetega. (Mt 15:3–6.) Siin mõeldakse juutide all eelkõige juudi usujuhte, kes suhtusid Jeesusesse vaenulikult. Ka salmides Joh 7:13, 15 ja 35a peetakse juutide all silmas juudi usujuhte. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Juut”.)

juute. Mõeldakse ilmselt juudi usujuhte. (Vt Joh 7:1 kommentaari.)

Toomas. See kreeka nimi tuleb aramea sõnast, mis tähendab „kaksik”. Toomast tunti ka teise kreeka nimega Dídymos (tähendab samuti „kaksik”).

Kaksikuks. Vt Joh 11:16 kommentaari.

oma Jumala ja teie Jumala juurde. See vestlus Jeesuse ja Maarja Magdaleena vahel 16. niisanil aastal 33 näitab, et ülesäratatud Jeesus pidas oma Isa oma Jumalaks, nii nagu Isa oli ka Maarja Jumal. Paar päeva varem hüüdis Jeesus piinapostil rippudes kõva häälega: „Mu Jumal, mu Jumal.” Sellega täitis ta ennustuse tekstis L 22:1 ja tunnustas, et tema Isa on tema Jumal. (Mt 27:46; Mr 15:34; Lu 23:46.) Ka Ilmutusraamatus räägib Jeesus oma Isast kui oma Jumalast. (Ilm 3:2, 12.) Need piiblikohad kinnitavad, et ülesäratatud ja aussetõstetud Jeesus Kristus pidas oma taevast isa oma Jumalaks, nii nagu tegid seda ka tema jüngrid.

Sõna oli jumal. Võib tõlkida ka „Sõna oli jumalasarnane”, „Sõna oli jumalik”. Selle väljendiga kirjeldab Johannes, milline isik Sõna (kr ho lógos; vt selle salmi kommentaari Sõna) ehk Jeesus Kristus on. Ta on jumal, see tähendab jumalasarnane ehk jumalik olend, kuna ta on Jumala esmasündinud poeg, kelle kaudu Jumal lõi kõik muu. Paljud tõlkijad pooldavad tõlkevastet „Sõna oli Jumal”, võrdsustades ta kõikvõimsa Jumalaga. Ent on mõjuvaid põhjusi, miks võib väita, et Johannes ei pidanud Sõna ja kõikvõimsat Jumalat samaks isikuks. Esiteks ütleb nii fraasile „Sõna oli jumal” eelnev osalause kui ka järgnev lause, et Sõna oli „Jumala juures”. Teiseks esineb 1. ja 2. salmis kreeka sõna theós kolm korda: esimesel ja kolmandal korral on sõna theós ees määrav artikkel, teisel korral aga artiklit pole. Paljude õpetlaste meelest on määrava artikli puudumine sõna theós eest märkimisväärne. Artikli kasutamine selles salmis sõna theós ees viitab kõikvõimsale Jumalale. Teisalt, artikli puudumine selles grammatilises konstruktsioonis muudab sõna theós tähendust, nii et see kirjeldab, milline Sõna on. Seepärast on seda paljudes inglis-, prantsus- ja saksakeelsetes piiblitõlgetes tõlgitud samamoodi kui „Uue maailma tõlkes” ja on antud edasi mõte, et Sõna oli jumal, jumalik, jumalasarnane. Seda seisukohta toetavad Johannese evangeeliumi tõlked kopti keele Sahiidi ja Bohairi murdesse (pärinevad arvatavasti 3. ja 4. sajandist). Nendes tõlgetes on sõna theós tekstis Joh 1:1 tõlgitud esimesel korral teistmoodi kui teisel korral. Neis kasutatud tõlkevasted iseloomustavad Sõna (ta on olemuselt jumalasarnane), kuid ei võrdsusta teda tema Isa, kõikvõimsa Jumalaga. Kooskõlas selle salmiga ütleb Kol 2:9 Kristuse kohta, et tema juures avalduvad „täiel määral kõik Jumala omadused”. Ja 2Pe 1:4 ütleb, et ka Kristuse kaaspärijad saavad „Jumala-sarnasteks vaimolenditeks”. Lisaks on Septuagintas kreeka sõna theós tavaliselt heebrea sõnade el ja elohím vasteks, mida tõlgitakse sõnaga „Jumal” ja mille peamiseks tähenduseks arvatakse olevat „vägev; tugev”. Nende heebrea sõnadega mõeldakse kas kõikvõimsat Jumalat, teisi jumalaid või inimesi. (Vt Joh 10:34 kommentaari.) Sõna nimetamine „jumalaks” ehk „vägevaks” on kooskõlas ennustusega tekstis Jes 9:6, kus öeldakse, et messias on „Vägev Jumal” (mitte „kõikvõimas Jumal”) ja „Igavene Isa” kõigile, kes elavad tema kuningriigi alluvuses. Tema enda isa, „vägede Jehoova” tuline ind teeb selle võimalikuks. (Jes 9:7.)

Mu isand ja mu Jumal! Mõned õpetlased peavad seda väljendit hämmastushüüuks Jeesuse poole, mis aga tegelikult oli suunatud Jumalale, tema Isale. Teised väidavad, et vanakreeka keelest võib järeldada, et need sõnad olid suunatud Jeesusele. Isegi kui see on nii, on väljend „mu isand ja mu Jumal” paremini mõistetav, kui arvestada kogu pühakirja kontekstiga. Jeesus oli just saatnud oma jüngritele sõna: „Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde, oma Jumala ja teie Jumala juurde.” (Vt Joh 20:17 kommentaari.) Seega pole põhjust arvata, et Toomas pidas Jeesust kõikvõimsaks Jumalaks. Toomas oli kuulnud Jeesust palvetamas oma Isa kui „ainsa tõelise Jumala” poole. (Joh 17:1–3.) Seega võis Toomas pöörduda Jeesuse kui „oma Jumala” poole järgmistel põhjustel. Ta pidas Jeesust jumalaks ehk jumalasarnaseks, ent mitte kõikvõimsaks Jumalaks. (Vt Joh 1:1 kommentaari.) Või pöördus ta Jeesuse poole samal moel, nagu jumalateenijad pöördusid Jehoova inglitest sõnumitoojate poole. Toomas võis teada neid jutustusi, kus piiblitegelased või mõnikord ka piiblikirjutajad rääkisid inglitest sõnumitoojatega otsekui Jumal Jehoovaga. (Vrd 1Mo 16:7–11, 13; 18:1–5, 22–33; 32:24–30; Koh 6:11–15; 13:20–22.) Seega võis Toomas kutsuda Jeesust „oma Jumalaks” selles mõttes, et tunnustas teda kui tõelise Jumala esindajat ja eesträäkijat.

Mõned väidavad, et kreeka keele määrav artikkel sõnade „isand” ja „jumal” ees näitab, et need sõnad viitavad kõikvõimsale Jumalale. Ent selles kontekstis võib määrava artikli kasutamine olla tingitud lihtsalt kreeka keele grammatikast. Kui kreeka keeles on nimetavas käändes nimisõna kasutatud koos määrava artikliga, võib tegu olla lihtsalt üttega. Nii on see näiteks tekstides Lu 12:32, Kol 3:18–4:1 ja 1Pe 3:7, kus sõnade „väike kari”, „naised”, „mehed”, „lapsed”, „isad”, „orjad” ja „isandad” ees on kreeka keeles määrav artikkel. Seega pole määrava artikli esinemine siin salmis piisav, et teha kindlaks, mida Toomas oma sõnadega mõtles.