Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Ajalugu ei valeta

Ajalugu ei valeta

14. juunil 2007 andis Eesti Post välja mälestuspostmargi (paremal). Margi väljaandmisel tehti järgmine teadaanne: „Selle margiplokiga mälestame stalinliku genotsiidikuriteo ohvreid.” Aastatel 1941—1951 sunniti kümneid tuhandeid eestlasi oma kodudest lahkuma.

ÖELDAKSE, et ajalugu ei valeta. Jah, me ei saa minevikku muuta, kuid me saame sellest kindlasti midagi õppida. Muistse Iisraeli tark kuningas Saalomon kirjutas: „Seda kõike ma nägin, kui ma tähele panin kõike tööd, mida tehakse päikese all: on aeg, mil inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha!” (Koguja 8:9).

Selle Piibli ütluse tõesust kogeti aastakümneid tagasi Eestis, aga ka paljudes teistes Ida-Euroopa maades. Inimvalitsus põhjustas kannatusi lugematul hulgal süütutele inimestele, kes asustati sunniviisil ümber kaugetesse maadesse või vangistati ja saadeti sunnitöölaagritesse.

Kohalike ajaloolaste sõnul saadeti väiksest Eestist aastatel 1941—1951 Siberisse üle 46000 inimese. Enamik neist küüditati nende poliitilise kuuluvuse, rahvuse või positsiooni tõttu ühiskonnas. Jehoova tunnistajad aga võeti sihikule nende usuliste tõekspidamiste pärast.

Rünnak jumalakartlike inimeste vastu

Ajaloolase Aigi Rahi-Tamme väitekirjas, mis publitseeriti 2004. aastal Tartu Ülikooli Kirjastuses, öeldakse: „Ajavahemikul 1948—1951 vahistati 72 Jehoova tunnistajat või nendega seotud isikut. Paralleelselt arreteerimistega valmistati ette ka laiemat küüditamisoperatsiooni, mis viidi ööl vastu 1. aprilli 1951 üheaegselt läbi kõigis Balti riikides, Moldovas, Lääne-Ukrainas ja Valgevenes.”

Juba enne aastat 1951 arreteeriti Jehoova tunnistajaid Eestis, neile avaldati psühholoogilist survet, neid kuulati üle ja pandi vangi. Ilmselt oli 1951. aastal toimunud küüditamise eesmärk tunnistajad Eestist viimseni välja juurida.

Eespool mainitud postmargil on näha kuupäev 1. aprill 1951. Lisaks on seal kirjas number 382, mis näitab, kui palju oli sel päeval küüditatud tunnistajaid ja nende lapsi kokku. Nende seas olid ka mõned sugulased ja naabrid, kes polnud Jehoova tunnistajad. Tol päeval toimusid arreteerimised üle kogu Eesti. Öösel topiti kõik arreteeritud — noored ühes vanadega — loomavagunitesse ja rongid hakkasid liikuma Siberi poole.

Ella Toom

 Tollal 25-aastane Ella Toom * oli Jehoova tunnistaja. Meenutades üht tüüpilist ülekuulamist, jutustab ta: „Üks ohvitser tahtis mind hirmutada ja nõudis, et ma lõpetaksin kuulutamise. Ta ütles: „Vali nüüd: kas tahad elada või oma Jumalaga Siberi väljadel surra.”” Kuid Ella jätkas kartmatult hea sõnumi kuulutamist. Ta saadeti Siberisse, kus teda ligi kuue aasta jooksul viidi ühest sunnitöölaagrist teise.

Nende sadade seas, kes ilma kohtuliku menetluseta küüditati, oli veel üks noor Jehoova tunnistaja, Hiisi Lember. Meenutades 1951. aasta 1. aprilli sündmusi, pajatas ta: „Nad tulid täiesti ootamatult keset ööd ja käsutasid meid: „Teil on pool tundi aega. Võtke oma asjad!”” Öö varjus viidi Hiisi koos oma kuueaastase tütrega rongijaama. Logisev rong veeres jaamast jaama ja võttis peale üha rohkem tunnistajaid. Ta jätkas: „Meid aeti loomavagunisse. Õnneks oli sõnnik külmunud, muidu poleks olnud, kuhu astuda. Olime seal vagunis nagu loomakari.”

Kahenädalane rongireis oli ülimalt traumeeriv. Loomavagunid olid ülerahvastatud ja räpased. Sõdurid alandasid ning häbistasid noori ja vanu inimesi igal võimalikul viisil. Mõned nutsid ja keeldusid söömast. Kuid tunnistajad julgustasid ja aitasid üksteist, lauldes Jehoovale kiituslaule ning jagades omavahel kaasavõetud toitu. Neile öeldi, et nad saadetakse igaveseks ajaks sundasumisele ja et see on „ühe otsa reis”.

Hiisi Lember koos tütre Maajaga

Hiisi meenutas heldimusega usukaaslaste südantsoojendavat toetust sel raskel ajal: „Ühes jaamas sattus meie rong seisma vastamisi Moldaaviast (nüüd Moldova) tulnud rongiga. Kuulsime läbi vaguni seina, kuidas üks mees küsis: „Kes te olete ja kuhu te lähete?” Vastasime, et me ei tea, kuhu me läheme, ja et me oleme Jehoova tunnistajad Eestist. Moldaavlaste rongis olnud Jehoova tunnistajad kuulsid seda jutuajamist pealt. Nad viskasid meile läbi vaguni seinas oleva avause kompsu, milles oli suur päts leiba ja kuivatatud ploome.” Hiisi lisas: „Alles siis mõistsime, kui ulatuslik oli Jehoova tunnistajatele korraldatud haarang — see puudutas kõiki Nõukogude Liidu vabariike!”

Kaks teismelist Jehoova tunnistajat, Corinna ja ta õde Ene, lahutati oma emast rohkem kui kuueks aastaks. Nende ema, samuti Jehoova tunnistaja, oli juba varem arreteeritud ja sunnitöölaagrisse saadetud. Kuid siis, sel kurikuulsal aprilliööl, tuldi ka tüdrukutele järele ja nad topiti loomavagunisse. Corinna meenutab tänutundega: „Rongis oli üks tunnistaja, kellel oli kaks last. Ta ütles, et võib meiegi eest hoolitseda ning et me võime hakata koos ühe perena elama.”

Mis juhtus, kui rong külmale Siberi kõnnumaale jõudis? Päev pärast sihtkohta saabumist algas alandav „orjalaat”. Lähedalasuvate kolhooside esimehed tulid omale töölisi valima. Corinna meenutab: „Kuulsime  pealt nende kauplemist: „Sina juba said traktoristi, see saab nüüd mulle.” Või: „Mina võtsin kaks vanainimest, sina pead ka võtma.””

Corinna ja Ene olid vaprad. Nad ütlesid hiljem: „Tundsime emast väga puudust ja oh, kuidas me küll igatsesime jälle ta embuses olla!” Sellest hoolimata jäid nad vaimselt tugevaks ja säilitasid huumorimeele. Corinna lisas: „Teatud mõttes oli isegi hea, et ema meid ei näinud, sest mõnikord pidime töötama käreda pakase käes viletsate riiete väel.”

Vaieldamatult on süütuid inimesi nii Eestis kui mujal maailmas äärmiselt ebaõiglaselt koheldud ning Jehoova tunnistajad grupina on nende seas. (Vaata kasti „Enneolematult „ulatuslik terror””.) Kuigi Jehoova tunnistajaid Eestis on nii julmalt vaenatud ja nad on minevikus palju kannatanud, on nad siiski tegusad ja õnnelikud inimesed.

Meid ootab ees helge tulevik

Piibel kinnitab, et Jumal Jehoova vihkab ülekohut. See ütleb: „Igaüks, kes nii ei tee, iga ebaõiglane inimene, on Jehoovale, teie Jumalale, jäle” (5. Moosese 25:16, UM). Hoolimata sellest, et Jumal on minevikus kurjust sallinud, on peagi käes aeg, mil ta teeb lõpu kurjusele ja ebaõiglusele. Laulukirjutaja ütleb: „Natuke aega, ja õelat ei ole enam; sa vahid tema aset, aga teda pole kuskil! Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust!” (Laul 37:10, 11).

Jah, meid ootab ees helge tulevik! Me ei saa küll minevikku muuta, kuid meie praegused valikud võivad kindlustada meile imelise tuleviku. Õpi Jumalat veel paremini tundma ja saa teada, kuidas sinagi võid elada ajal, mil maa peal võidutseb tõeline õiglus (Jesaja 11:9).

^ lõik 10 Ella Toome elulugu ilmus ajakirjas „Ärgake!”, aprill 2006, lk 20—24.

Ene koos õe Corinnaga