Johannese evangeelium 11:1–57

11  Üks mees nimega Laatsarus oli haige. Ta oli Betaaniast,+ Maarja ja tema õe Marta külast.+  Seesama Maarja võidis Isandat healõhnalise õliga ja kuivatas tema jalgu oma juustega.+ Tema vend Laatsarus oligi haige.  Laatsaruse õed saatsid Jeesusele sõna: „Isand, see, kes on sulle armas, on haige.”+  Kui Jeesus seda kuulis, ütles ta: „See haigus ei lõppe surmaga, vaid toob Jumalale au,+ et Jumala poega seeläbi austataks.”  Jeesus armastas Martat, tema õde ja Laatsarust.  Kui ta kuulis, et Laatsarus on haige, jäi ta siiski veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli.  Siis ütles ta jüngritele: „Lähme jälle Juudamaale!”  Jüngrid kostsid: „Rabi,+ alles see oli, kui juudid tahtsid sind kividega surnuks visata,+ ja sa mõtled uuesti sinna minna!”  Jeesus vastas: „Eks ole päevavalgust kaksteist tundi?+ Kui keegi kõnnib päevavalguses, siis ta ei komista millegi otsa, sest ta näeb selle maailma valgust. 10  Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest tal puudub valgus.” 11  Jeesus lisas: „Laatsarus, meie sõber, on uinunud magama,+ aga ma lähen teda äratama.” 12  Jüngrid ütlesid: „Isand, kui ta magab, siis ta saab terveks*.” 13  Jeesus rääkis tema surmast, aga nemad arvasid, et ta kõneleb tavalisest magamisest. 14  Siis ütles Jeesus neile otse: „Laatsarus on surnud.+ 15  Ma olen teie pärast rõõmus, et mind seal polnud, sest nüüd saab teie usk tugevamaks*. Lähme tema juurde!” 16  Seepeale ütles Toomas, keda kutsutakse Kaksikuks, teistele jüngritele: „Lähme meiegi, et koos temaga surra!”+ 17  Kui Jeesus kohale jõudis, oli Laatsarus juba neli päeva hauas olnud. 18  Betaania oli Jeruusalemma lähedal, umbes kolme kilomeetri kaugusel. 19  Palju juute oli tulnud Martat ja Maarjat venna surma pärast lohutama. 20  Kui Marta kuulis, et Jeesus on tulemas, läks ta temale vastu, aga Maarja+ jäi koju. 21  Marta ütles Jeesusele: „Isand, kui sa oleksid siin olnud, poleks mu vend surnud. 22  Ometi ma tean, et mida tahes sa Jumalalt palud, seda ta sulle ka annab.” 23  Jeesus lausus talle: „Sinu vend tõuseb üles.” 24  Marta ütles: „Ma tean, et ta tõuseb üles viimsel päeval, kui toimub ülesäratamine.”+ 25  Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu.+ Kes minusse usub, saab elavaks, isegi kui ta sureb, 26  ja ükski, kes elab ja minusse usub, ei sure kunagi.+ Kas sa usud seda?” 27  Marta vastas temale: „Jah, Isand, ma usun, et sina oled messias, Jumala poeg, kes maailma pidi tulema.” 28  Kui ta oli seda öelnud, läks ta oma õde Maarjat kutsuma. Ta ütles talle vaikselt: „Õpetaja+ on siin ja kutsub sind.” 29  Seda kuulnud, ruttas Maarja Jeesuse juurde. 30  Jeesus polnud veel külasse jõudnud, vaid oli alles seal, kus Marta oli temaga kohtunud. 31  Kui juudid, kes olid Maarjat majas lohutamas, nägid teda kiiruga tõusvat ja väljuvat, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb haua juurde+ nutma. 32  Kui Maarja jõudis sinna, kus Jeesus oli, ja teda nägi, langes ta tema jalge ette ja ütles: „Isand, kui sa oleksid siin olnud, poleks mu vend surnud.” 33  Kui Jeesus nägi Maarjat ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, puudutas see teda hingepõhjani ja teda valdas suur kurbus. 34  Ta küsis: „Kuhu te ta panite?” Nad vastasid talle: „Isand, tule ja vaata.” 35  Jeesuse silmist voolasid pisarad.+ 36  Seda nähes ütlesid juudid: „Vaadake, kui kiindunud ta temasse oli!” 37  Mõned neist aga ütlesid: „Kas tema, kes avas pimeda silmad,+ ei oleks võinud teha nii, et see inimene poleks surnud?” 38  Siis Jeesus, olles hingepõhjani kurb, läks haua juurde. Selleks oli koobas, mille suu ette oli pandud kivi. 39  Jeesus ütles: „Veeretage kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle: „Isand, ta lehkab juba, sest on neljas päev.” 40  Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala au?”+ 41  Niisiis veeretasid nad kivi ära. Jeesus tõstis silmad taeva poole+ ja ütles: „Isa, ma tänan sind, et sa oled mind kuulda võtnud. 42  Ma küll tean, et sa võtad mind alati kuulda, kuid ma ütlesin seda siinse rahvahulga pärast, et see usuks, et sina oled mu läkitanud.”+ 43  Seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!”+ 44  Ja mees, kes oli olnud surnud, tuli välja, käed ja jalad mähises ning nägu riidega kinni mähitud. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ja laske tal minna.” 45  Paljud neist juutidest, kes olid tulnud Maarja poole ja näinud, mida Jeesus oli teinud, hakkasid nüüd temasse uskuma,+ 46  kuid mõned läksid variseride juurde ja rääkisid neile, mida Jeesus oli teinud. 47  Siis kutsusid peapreestrid ja variserid sanhedrini kokku ning ütlesid: „Mis me peame tegema? See inimene teeb palju tunnustähti.+ 48  Kui me ta rahule jätame, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie paiga kui ka rahva.” 49  Aga üks neist, Kaifas,+ kes oli sel aastal ülempreester, ütles neile: „Te ei saa aru 50  ega mõista, et teile on ju parem, kui üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.”+ 51  Kuid seda ei öelnud ta omast peast. Kuna ta oli sel aastal ülempreester, rääkis ta prohvetlikult, et Jeesus peab surema oma rahva eest, 52  ja mitte üksnes oma rahva eest, vaid ka selleks, et koguda kokku Jumala lapsed, kes on laiali pillutatud.+ 53  Sellest päevast peale pidasid nad salanõu tema tapmiseks.+ 54  Seepärast ei liikunud Jeesus enam juutide keskel avalikult, vaid läks sealt ära+ kõrbelähedasse piirkonda Efraimi-nimelisse+ linna ja jäi koos jüngritega sinna. 55  Ligines juutide paasapüha+ ning paljud inimesed läksid maalt Jeruusalemma, et end enne paasapüha rituaalselt puhastada. 56  Nad otsisid Jeesust ja arutasid templis omavahel: „Mis te arvate, kas ta ei tulegi pühadeks?” 57  Nimelt olid peapreestrid ja variserid andnud käsu, et kui keegi saab teada, kus Jeesus on, peab ta sellest teatama, et nad saaksid ta kinni võtta*.

Allmärkused

Võib tõlkida ka „päästetakse”.
Sõna-sõnalt „et te võiksite uskuda”.
Võib tõlkida ka „vahi alla võtta”.

Kommentaarid

Laatsarus. Ilmselt tuleneb heebrea nimest Eleasar, mis tähendab „Jumal on aidanud”.

Betaaniasse. Küla Õlimäe idakagunõlval 3 km kaugusel Jeruusalemmast. (Joh 11:18.) Betaanias elasid Marta, Maarja ja Laatsarus, kelle pool Jeesus Juudamaal käies peatus. (Joh 11:1.) Nüüd asub seal külake, mille araabiakeelse nime tähendus on „Laatsaruse asupaik”.

Laatsarus. Vt Lu 16:20 kommentaari.

Betaaniast. Vt Mt 21:17 kommentaari.

juudid. Võib tõlkida ka „juudalased”. Jeesus oli jüngritele just öelnud: „Lähme jälle Juudamaale!” (Joh 11:7.) Seega mõeldakse siin juutide all Juudamaa elanikke, kes olid tahtnud Jeesust kividega surnuks visata. (Joh 10:31, 33.)

pole surnud, vaid magab. Piiblis võrreldakse surma sageli magamise ja unega. (L 13:3; Joh 11:11–14; Ap 7:60; 1Ko 7:39; 15:51; 1Te 4:13.) Jeesus lausus need sõnad ilmselt sellepärast, et ta kavatses näidata, et nagu sügavast unest võib inimesi üles äratada, võib neid ka surmast tagasi tuua. Seejärel ta ärataski tüdruku ellu. Väe selleks sai ta oma isalt, „kes teeb surnud elavaks ja kes räägib sellest, mida veel pole, otsekui oleks see juba olemas”. (Ro 4:17.)

suikus ta surmaunne. Piiblis räägitakse magamisest ja unest nii otseses (Mt 28:13; Lu 22:45; Joh 11:12; Ap 12:6) kui ka ülekantud tähenduses. Näiteks on surma võrreldud magamisega. (Joh 11:11; Ap 7:60; 13:36; 1Ko 7:39; 15:6, 51; 2Pe 3:4.) Seetõttu kasutatakse paljudes piiblitõlgetes neis kohtades väljendit „surmaunne suikuma” ja vahel ka lihtsalt „surema”. Magamise kujundit kasutatakse just nende kohta, kes on surnud Aadamalt päritud patu tõttu ja kellel on ülestõusmislootus. (Vt Mr 5:39 ja Joh 11:11 kommentaari.)

on uinunud magama. Piiblis võrreldakse surma sageli magamise ja unega. (L 13:3; Mr 5:39; Ap 7:60; 1Ko 7:39; 15:51; 1Te 4:13.) Jeesus kavatses Laatsaruse ellu tagasi tuua. Ta võis nende sõnadega mõista anda, et samamoodi nagu inimest võib sügavast unest üles äratada, võib teda ka surnuist üles äratada. Väe Laatsarusele elu tagasi anda sai Jeesus oma isalt, „kes teeb surnud elavaks ja kes räägib sellest, mida veel pole, otsekui oleks see juba olemas”. (Ro 4:17; vt Mr 5:39 ja Ap 7:60 kommentaari.)

Toomas. See kreeka nimi tuleb aramea sõnast, mis tähendab „kaksik”. Toomast tunti ka teise kreeka nimega Dídymos (tähendab samuti „kaksik”).

hauda. Kreeka keeles mnemeíon, mis tähendab „haud, hauakamber; hauamärk; mälestusmärk”. See kreeka sõna tuleb verbist tähendusega „mäletama, meelde tuletama” ning annab mõista, et surnud inimest peetakse meeles. (Joh 5:28, 29.)

juba neli päeva hauas olnud. Kui Laatsarus raskelt haigeks jäi, saatsid tema õed Jeesusele sõna. (Joh 11:1–3.) Jeesus oli Betaaniast kahe päevateekonna kaugusel. Laatsarus suri ilmselt samal ajal, kui sõnum tema haigusest Jeesuseni jõudis. (Joh 10:40.) Jeesus jäi veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli, ja hakkas alles siis Betaaniasse minema. (Joh 11:6, 7.) Kuna ta ootas kaks päeva ja minek kestis samuti kaks päeva, jõudis ta haua juurde siis, kui Laatsarus oli olnud surnud juba neli päeva. Jeesus oli varem äratanud üles kaks inimest: ühe kohe pärast surma ja teise hiljem, aga siiski samal päeval, kui inimene suri. (Lu 7:11–17; 8:49–55; vrd Mt 11:5.) Aga ta ei olnud varem üles äratanud inimest, kes oli olnud surnud juba neli päeva ja kelle keha oli hakanud lagunema. (Joh 11:39.) Juutide seas oli levinud vääruskumus, et hing jääb keha juurde kolmeks päevaks ja seejärel lahkub. Isegi need, kes seda uskusid, pidid tunnistama, et Jeesus tegi erakordse ime, kui tõi Laatsaruse ellu tagasi. (Joh 12:9, 10, 17.)

hauas. Vt Mr 6:29 kommentaari.

umbes kolme kilomeetri. Sõna-sõnalt „umbes 15 staadioni”. Üks staadion (kr stádion) oli 185 m ehk 1/8 Rooma miili. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Miil” ja lisa B14.)

et ma nad viimsel päeval üles ärataksin. Jeesus räägib neljal korral inimeste ülesäratamisest viimsel päeval. (Joh 6:40, 44, 54.) Tekstis Joh 11:24 ütleb ka Marta, et viimsel päeval toimub ülesäratamine. (Vrd Tn 12:13; vt Joh 11:24 kommentaari.) Salmis Joh 12:48 seostatakse viimset päeva kohtumõistmisajaga. Selle all mõeldakse ilmselt Kristuse tuhandeaastast valitsust, mil ta mõistab kohut inimeste, sealhulgas ülesäratatute üle. (Ilm 20:4–6.)

Ma tean, et ta tõuseb üles. Marta arvas, et Jeesus räägib tulevasest, viimsel päeval toimuvast ülestõusmisest. (Vt Joh 6:39 kommentaari.) Tema usk sellesse õpetusse on tähelepanu väärt. Mõned tolleaegsed usujuhid, saduserid, eitasid ülesäratamist, ehkki see õpetus on pühakirjas selgelt kirjas. (Tn 12:13; Mr 12:18.) Variserid seevastu uskusid hinge surematust. Marta aga teadis, et Jeesus õpetab, et tuleb ülestõusmine, ning et ta oli koguni ise surnuid ellu äratanud, kuigi keegi neist polnud nii kaua surnud olnud kui Laatsarus.

vägi anda elu. Sõna-sõnalt „elu iseendas”. Jehoova andis ka Jeesusele väe anda elu. Jeesusel oli vägi anda inimestele võimalus seista puhta südametunnistusega Jumala ees ja saada seega elu. Tal oli ka vägi anda elu tagasi neile, kes olid surnud. Umbes aasta pärast kasutas Jeesus seda fraasi oma jüngrite kohta. (Vt Joh 6:53 kommentaari.)

Mina olen ülestõusmine ja elu. Jeesuse surm ja ülestõusmine avasid surnutele tee tagasi ellu. Kui Jeesus oli üles äratatud, ei andnud Jehoova talle mitte ainult väe surnuid üles äratada, vaid ka väe anda igavene elu. (Vt Joh 5:26 kommentaari.) Piiblisalmis Ilm 1:18 nimetab Jeesus end „elavaks”, kellel on „surma ja surmavalla võtmed”. Seega on Jeesus nii elavate kui ka surnute lootus. Ta on lubanud avada hauad ja anda surnutele elu, kas siis taevas tema kaasvalitsejatena või uuel maal tema taevase valitsuse alluvuses. (Joh 5:28, 29.)

ei sure kunagi. Jeesuse sõnad ei tähendanud, et tema kuulajad ei pea kunagi surema ja elavad igavesti. Jeesus pidas silmas hoopis seda, et need, kes temasse usuvad, võivad saada igavese elu. Seda toetavad ka tema varasemad sõnad, mis on kirjas tekstides Joh 6:39–44, 54.

hauda. Kreeka keeles mnemeíon, mis tähendab „haud, hauakamber; hauamärk; mälestusmärk”. See kreeka sõna tuleb verbist tähendusega „mäletama, meelde tuletama” ning annab mõista, et surnud inimest peetakse meeles. (Joh 5:28, 29.)

silmist voolasid pisarad. Siin esinev kreeka sõna dakrýo on üks verbi vorm nimisõnast tähendusega „pisarad”, mida kasutatakse sellistes tekstides nagu Lu 7:38; Ap 20:19, 31; Heb 5:7; Ilm 7:17; 21:4. Näib, et rõhk pole mitte kuuldavalt nutmisel, vaid pisaratel. Seda verbi on piibli kreekakeelses osas kasutatud vaid siin ning see erineb verbist tekstis Joh 11:33 (vt kommentaari), kus räägitakse, et Maarja ning juudid nutsid. Jeesus teadis, et ta äratab Laatsaruse surnuist üles, kuid kallite sõprade leina nägemine tegi ta väga kurvaks. Suurest armastusest ja kaastundest oma sõprade vastu valas ta pisaraid. Sellest loost tuleb selgelt välja, et Jeesus tunneb kaasa neile, kes on kaotanud mõne lähedase.

nutmas. Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „nutma”, tähistab sageli kuuldavalt nutmist. Sama verbi on kasutatud Jeesuse kohta sel korral, kui ta ennustas, et Jeruusalemm hävitatakse. (Lu 19:41.)

puudutas see teda hingepõhjani. Sõna-sõnalt „ärritus ta vaimus”. Kreeka sõnaga pneúma (vaim) mõeldakse siin ilmselt liikumapanevat jõudu, mis lähtub südamest ning ajendab inimest teatud viisil rääkima ja tegutsema. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Vaim”.)

puudutas see teda hingepõhjani ja teda valdas suur kurbus. Algkeelsed sõnad, mida siin on kasutatud, kirjeldavad, kui tugevaid emotsioone Jeesus selles olukorras tundis. Kreeka verb embrimáomai fraasis „puudutas ... hingepõhjani” tähistab harilikult tugevaid sisimaid tundeid, ent see võib kanda endas mõtet ka kuuldavast või nähtavast meeleliigutusest. Kreeka sõna tarásso, mis on tõlgitud vastega „valdas suur kurbus”, tähendab sõna-sõnalt ärritumist. Ühe õpetlase sõnul on selle tähendus siin salmis „põhjustama seesmist rahutust; tekitama suurt valu või kurbust”. Sama verbi kasutatakse tekstis Joh 13:21, et kirjeldada, mis tunded Jeesust valdasid, kui ta mõtles sellele, et Juudas ta reedab. (Vt Joh 11:35 kommentaari.)

nutmas. Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „nutma”, tähistab sageli kuuldavalt nutmist. Sama verbi on kasutatud Jeesuse kohta sel korral, kui ta ennustas, et Jeruusalemm hävitatakse. (Lu 19:41.)

silmist voolasid pisarad. Siin esinev kreeka sõna dakrýo on üks verbi vorm nimisõnast tähendusega „pisarad”, mida kasutatakse sellistes tekstides nagu Lu 7:38; Ap 20:19, 31; Heb 5:7; Ilm 7:17; 21:4. Näib, et rõhk pole mitte kuuldavalt nutmisel, vaid pisaratel. Seda verbi on piibli kreekakeelses osas kasutatud vaid siin ning see erineb verbist tekstis Joh 11:33 (vt kommentaari), kus räägitakse, et Maarja ning juudid nutsid. Jeesus teadis, et ta äratab Laatsaruse surnuist üles, kuid kallite sõprade leina nägemine tegi ta väga kurvaks. Suurest armastusest ja kaastundest oma sõprade vastu valas ta pisaraid. Sellest loost tuleb selgelt välja, et Jeesus tunneb kaasa neile, kes on kaotanud mõne lähedase.

hauda. Kreeka keeles mnemeíon, mis tähendab „haud, hauakamber; hauamärk; mälestusmärk”. See kreeka sõna tuleb verbist tähendusega „mäletama, meelde tuletama” ning annab mõista, et surnud inimest peetakse meeles. (Joh 5:28, 29.)

ta lehkab juba. Marta sõnadest ilmneb, et juudi matusekommete hulka ei kuulunud palsameerimine, mille eesmärk on surnukeha võimalikult kaua säilitada. Kui Laatsarus oleks olnud palsameeritud, ei oleks Marta eeldanud, et surnukeha lehkab. Laatsaruse käed ja jalad olid mähises ning nägu riidega kinni mähitud, kuid ilmselt mitte selleks, et tema keha lagunemise eest kaitsta. (Joh 11:44.)

on neljas päev. Sõna-sõnalt „on neljas”. Kreeka keeles on siin lihtsalt järgarv, sõna „päev” on juurde mõeldav kontekstist.

Laatsarus. Ilmselt tuleneb heebrea nimest Eleasar, mis tähendab „Jumal on aidanud”.

Laatsarus. Vt Lu 16:20 kommentaari.

nägu riidega kinni mähitud. Juutidel oli tavaks mähkida surnukeha enne matmist koos lõhnaainetega puhtasse linasesse riidesse. Tegemist ei olnud palsameerimisega, mis oli kombeks egiptlastel. (1Mo 50:3; Mt 27:59; Mr 16:1; Joh 19:39, 40.) Kui Laatsarus üles äratati ja ta hauast välja tuli, oli tema nägu ikka veel riidega kinni mähitud. Kreeka sõna sudárion, mis on siin tõlgitud vastega „riie”, tähendab väikest riidetükki, rätikukest. Sama kreeka sõna on ka tekstis Joh 20:7, kus räägitakse riidest, mis oli olnud Jeesuse pea ümber.

sanhedrini. Juudi kõrgeim kohus. (Vt „Sõnaseletusi”.)

meie paiga. St meie jumalateenimispaiga, püha paiga. Ilmselt mõeldakse Jeruusalemma templit. (Vrd Ap 6:13, 14.)

ülempreester. Kui Iisrael oli iseseisev, oli ülempreester ametis kogu oma elu. (4Mo 35:25.) Aga kui Iisrael oli Rooma võimu all, oli Rooma võimuesindajatel voli ülempreester ametisse määrata või ametist kõrvaldada. (Vt „Sõnaseletusi”.) Kaifas, kelle roomlased olid ametisse määranud, oli osav diplomaat, kes püsis oma ametis kauem kui mõni teine tema lähimatest eelkäijatest. Ta sai ülempreestriks umbes aastal 18 ja oli seda kuni umbes aastani 36. Sõnadega, et Kaifas oli sel aastal (ehk aastal 33) ülempreester, mõtles Johannes ilmselt seda, et Kaifase ametiaja hulka kuulus ka see mälestusväärne aasta, mil Jeesus hukati. (Vt lisa B12, kus on näidatud Kaifase maja võimalik asukoht.)

Efraimi-nimelisse linna. Tõenäoliselt on see sama linn mis Efrain, mille Juuda kuningas Abija vallutas Iisraeli kuningalt Jerobeamilt. (2Aj 13:19.) Arvatakse, et praegu on selle linna asukohas Et-Taijibe küla. See asub umbes 6 km Peetelist idakirdes ja 3 km Baal-Haasori oletatavast asupaigast idakagus. (2Sa 13:23.) Selle lähedal on kõrb ja sellest kagus Jeeriko kõrbetasandikud ja Surnumeri. Juudi ajaloolase Josephuse sõnul vallutas Efraimi Rooma väepealik Vespasianus, kui ta oli teel Jeruusalemma alla. („Juudi sõda”, IV kd, 9. ptk, lõik 9.)

paasapüha. Jeesus alustas kuulutustegevust pärast ristimist 29. aasta sügisel. Seega tähistati siin salmis mainitud paasapüha 30. aasta kevadel. (Vt Lu 3:1 kommentaari ja lisa A7.) Nelja evangeeliumi võrdlemine näitab, et Jeesuse maise teenistuse ajal peeti kokku nelja paasapüha. Sellest saab järeldada, et Jeesuse teenistus maa peal kestis kolm ja pool aastat. Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumis räägitakse vaid viimasest paasapühast, mil Jeesus suri. Johannes räägib kolmest paasapühast otsesõnu (Joh 2:13; 6:4; 11:55) ja tõenäoliselt viitab neljandale kui juutide pühale (Joh 5:1). See on hea näide selle kohta, kui oluline on evangeeliumijutustusi võrrelda, et saada Jeesuse elust tervikpilt. (Vt Joh 5:1, 6:4 ja 11:55 kommentaari.)

juutide püha. Johannes ei ütle, mis pühaga on tegu, aga on alust arvata, et tegemist on 31. aasta paasapühaga. Johannese evangeelium on üldjuhul kronoloogiline. Kontekstist nähtub, et see püha toimus peagi pärast seda, kui Jeesus ütles: „Neli kuud veel ja siis tuleb lõikus.” (Joh 4:35.) Kuna lõikusaeg, eelkõige odralõikus, algas paasapüha (14. niisani) paiku, ütles Jeesus need sõnad neli kuud varem kislevikuus (november-detsember). Kuigi kislevi ja niisani vahele jäid templipühitsemispüha ja purim, ei nõudnud Jumala seadus iisraellastelt nendeks pühadeks üles Jeruusalemma minemist. (5Mo 16:16.) Seega, selles salmis mainitud juutide püha, mil Jeesus Jeruusalemma läks, on tõenäoliselt paasapüha. On tõsi, et selle ja järgmise paasapüha (Joh 6:4) vahele jäävad Johannese järgi vaid mõned sündmused, ent nagu näitab lisas A7 olev tabel, kirjutas Johannes Jeesuse teenistuse algusajast kokkuvõtlikult, teistes evangeeliumites on kirjas rohkem sündmusi. Ka see toetab järeldust, et kahe paasapüha vahele, millest üht mainitakse tekstis Joh 2:13 ja teist tekstis Joh 6:4, jäi veel üks paasapüha. (Vt lisa A7 ja Joh 2:13 kommentaari.)

paasapüha. Ilmselt on tegu 32. aasta paasapühaga, mis oli kolmas paasapüha Jeesuse maise teenistuse ajal. (Vt Joh 2:13, 5:1 ja 11:55 kommentaari ning lisa A7.)

paasapüha. St 33. aasta paasapüha, ilmselt neljas paasapüha, mida Johannese evangeeliumis mainitakse. (Vt Joh 2:13, 5:1 ja 6:4 kommentaari.)

Pildid ja videod

Jeesus äratab Laatsaruse üles
Jeesus äratab Laatsaruse üles

Jeesus hüüab Laatsarusele: „Laatsarus, tule välja!” (Joh 11:43.) Sedamaid tuleb Laatsarus teadvusele, tõuseb püsti ja tuleb hauakoopast välja, ise veel surnulinadesse mähitud. Tema õed Marta ja Maarja on imestusest tummad! Paljud pealtnägijad hakkavad tänu sellele imele Jeesusesse uskuma. See lugu on tõend Jeesuse isetu armastuse kohta ja näitab ka, mis hakkab toimuma uues maailmas palju suuremas ulatuses. (Joh 5:28.) Laatsaruse ülesäratamisest räägib vaid Johannes.

Sanhedrin
Sanhedrin

Sanhedriniks ehk Suurkohtuks nimetataval juudi kõrgeimal kohtul oli 71 liiget. See asus Jeruusalemmas. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Sanhedrin”.) Mišna järgi olid sanhedrinisaalis poolkaarena asetsevad kolmeastmelised istmeread ning kohapeal oli ka kaks kirjutajat, kes kohtu otsused üles tähendasid. Pildil kujutatu põhineb osalt Jeruusalemmas avastatud varemetel, mis mõne arvamuse kohaselt on jäänused 1. sajandi sanhedrinisaalist. (Vt lisa B12 kaarti „Jeruusalemm ja selle ümbrus”.)

1. Ülempreester

2. Sanhedrin

3. Kohtualune

4. Kirjutajad