KAS Jehoova märkab seda, kui tema teenijad püüavad talle meelepärased olla? Jah, kindlasti märkab! Kuid ta näeb enamat kui vaid nende jumalakartlikke tegusid ja teda ülistavaid sõnu. Ta märkab isegi seda, kui nad temast hindavalt mõtlevad. Mis veelgi olulisem, Jehoova ei unusta kunagi oma rahvast ega nende heategusid. Kust me seda teame? Vastuse leiame sõnadest, mis prohvet Malakia kirja pani. (Loe Malakia 3:16.)

Viiendal sajandil e.m.a, kui Malakia prohvetina teenis, oli Iisraeli moraalne ja usuline seisukord kohutav. Preestrid ei täitnud oma ülesandeid ja valdav osa rahvast teotas Jumalat sellega, et tegeles nõidumise, abielurikkumise ja petmisega (Malakia 2:8; 3:5). Kuid mitte kõik iisraellased ei käitunud kõlvatult. Oli ka neid, kes jäid Jumalale ustavaks. Millest seda võib järeldada?

„Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Jehoovat,” selgitab Malakia. Jumalakartus on positiivne omadus. Malakia kõneleb siin iisraellastest, kel oli Jumala vastu sügav austus ning tervemeelne kartus talle meelepaha valmistada. Pane tähele, et need jumalakartlikud iisraellased „rääkisid isekeskis”. Näib, et nad said kokku selleks, et rääkida head Jehoovast ja üksteist kinnitada. Nad tegid kõik endast oleneva, et mitte kaotada julgust ja hakata käituma oma kõlvatute kaasmaalaste sarnaselt.

Ustavad iisraellased osutasid Jehoovale aukartust veel ühel olulisel moel — nad mõtlesid tema nime peale (P 1945). Üks teine piiblitõlge ütleb, et nad ’austasid tema nime’ (P 1988). Need Jumalale kuulekad mehed ja naised austasid Jehoovat isegi oma mõtetes. Nad mõtlesid hindavalt, teisisõnu mõtisklesid oma südames Jehoova ja tema suure nime peale. Kas Jehoova oli sellest teadlik?

Malakia sõnab: „Jehoova pani tähele ning kuulis.” Jehoova pööras oma pühast taevasest eluasemest justkui kõrva nende poole ja kuulis igat ülistussõna, mis tema teenijad isekeskis rääkisid. Ta pani tähele ka kõiki nende salajasi mõtisklusi (Laul 94:11). Kuid ta tegi midagi enamat, kui vaid märkas nende häid sõnu ja mõtteid.

„Tema palge ees kirjutati mälestusraamat,” märgib Malakia. Sellesse raamatusse on talletatud kõigi nende nimed, kes on Jehoovat laitmatult teeninud. Pane tähele, et seda nimetatakse „mälestusraamatuks”. * See kinnitab meile, et Jehoova ei unusta kunagi oma ustavaid teenijaid ega kõike seda, mis nad on tema kiituseks teinud. Ta mäletab igat nende head tegu, sõna ja mõtet. Jehooval on selleks hea põhjus. Ta tõotab anda tasuks igavese elu neile, kelle nimed on kustutamatult tema mälestusraamatusse kirjutatud (Laul 37:29). *

Kas pole julgustav teada, et Jehoova hindab kõiki meie püüdeid teda meelepäraselt teenida? Sõnad kirjakohas Malakia 3:16 kutsuvad meid aga tõsiselt järele mõtlema. Meil tasuks endalt küsida: kas minu nimi on Jumala „mälestusraamatus”? Kindlasti on, kui anname endast parima, et iga päev käituda, rääkida ja mõelda nii, et Jehoova tõesti tahab seda meeles hoida.