Luuka evangeelium 7:1–50
Allmärkused
Kommentaarid
Kapernauma. Tuleneb heebrea nimest, mis tähendab „Nahumi küla” või „lohutaja küla”. (Nah 1:1, allm.) Väga oluline linn Jeesuse maise teenistuse ajal. See paiknes Galilea mere loodekaldal ja seda nimetatakse kirjakohas Mt 9:1 Jeesuse „oma linnaks”.
Kapernauma. Vt Mt 4:13 kommentaari.
sadakonnaülema. Võib tõlkida ka „tsentuurio”, umbes saja sõduri ülem Rooma sõjaväes.
saatis ta mõned juutide vanemad. Paralleeltekstis Mt 8:5 öeldakse, et Jeesuse juurde tuli sadakonnaülem. Juutide vanemad tegutsesid selles olukorras ilmselt kui väeülema käskjalad. Seda üksikasja mainib ainult Luukas.
Peagi pärast seda. Mõnes varases käsikirjas on siin fraas „järgmisel päeval”, kuid „Uue maailma tõlke” vastet toetavad vanemad ja usaldusväärsemad käsikirjad.
Naini linna. Galilea linn, mis asus umbes 35 km Kapernaumast edelas. Ilmselt tuli Jeesus Naini just Kapernaumast. (Lu 7:1–10.) Piibli kreekakeelses osas mainitakse Naini ainult selles salmis. Arvatakse, et see linn on tänapäeva Neini küla, mis asub muistse Moore künka loodeküljel Naatsaretist umbes 10 km lõunakagus. Praegu on see küla üsna väike, kuid sealkandis olevatest varemetest võib järeldada, et varem oli see suurem. Nain asub looduskaunis kohas ja sealt avaneb vaade Jisreeli tasandikule. Selles linnas leidis aset esimene kolmest piiblis mainitud juhtumist, kus Jeesus kellegi surnuist üles äratas (teised kaks toimusid Kapernaumas ja Betaanias). (Lu 8:49–56; Joh 11:1–44.) Umbes 900 aastat varem äratas prohvet Eliisa lähedalasuvas Suunemi linnas ellu ühe suunemlanna poja. (2Ku 4:8–37.)
ainusündinud poja. Kr monogenés. Tavaliselt on see tõlgitud vastega „ainusündinud” ja tähendab „ainus omalaadne; ainus omast liigist; üks ja ainus”. (Vt Lu 7:12, 8:42 ja 9:38 kommentaari.) Johannes kasutab seda sõna ainult Jeesuse kohta (Joh 3:16, 18; 1Jo 4:9), kuid mitte kunagi Jeesuse maise eluga seoses. Ta kasutab seda siis, kui räägib Jeesuse ehk Sõna taevasest elust. (Joh 1:1, 2; 17:5, 24.) Jeesust nimetatakse Jumala ainusündinud pojaks, kuna ta on ainus, kelle Jumal lõi üksinda. Kuigi ka teisi vaimolendeid nimetatakse Jumala poegadeks (1Mo 6:2, 4; Ii 1:6; 2:1; 38:4–7), lõi Jehoova nad kõik Jeesuse kaudu (Kol 1:15, 16). Seega võib öelda, et sõnaga monogenés mõeldakse nii Jeesuse ainulaadsust kui ka seda, et ta on ainus, kelle Jumal lõi üksinda. (1Jo 5:18.)
ainusündinud poja. Kreeka sõna monogenés on tavaliselt tõlgitud vastega „ainusündinud” ja tähendab „ainus omalaadne; ainus omast liigist; üks ja ainus”. Johannes kasutab seda sõna ainult Jeesuse kohta. (Joh 1:14; 3:18; 1Jo 4:9; vt Joh 1:14 kommentaari.) Jeesust nimetatakse Jumala ainusündinud pojaks, kuna ta on ainus, kelle Jumal lõi üksinda. Kuigi ka teisi vaimolendeid nimetatakse Jumala poegadeks (1Mo 6:2, 4; Ii 1:6; 2:1; 38:4–7), lõi Jehoova nad kõik Jeesuse kaudu. Sama sõna kasutas ka Paulus, kui ütles, et Iisak on Aabrahami „ainus poeg”, „ainusündinu” (P 1997). (Heb 11:17.) Kuigi Aabrahamil oli veel poegi, näiteks Ismael, kelle sünnitas talle Haagar, ja pojad, kelle sünnitas talle Ketuura (1Mo 16:15; 25:1, 2; 1Aj 1:28, 32), võis Iisaki kohta ikkagi öelda ainus poeg. Ta oli Aabrahami ainus Jumala tõotuse järgi sündinud poeg ja ainuke poeg, kelle Saara talle ilmale tõi. (1Mo 17:16–19.)
linna värava. Naini kohta on kolm korda kasutatud kreeka sõna pólis (linn). See käib tavaliselt müüriga ümbritsetud linna kohta, kuid pole teada, kas Naini ümber oli müür. Kui linnamüüri polnud, võidi värava all mõelda majadevahelist sissepääsu, kust läks tee linna. Mõned arheoloogid aga on seisukohal, et Naini siiski ümbritses müür. Mõlemal juhul võisid Jeesus ja apostlid kohata matuserongkäiku Naini idapoolse sissepääsu juures. See asus mäeküljel olevate haudade pool tänapäeva Neinist kagus.
ainsat. Kr monogenés. Tavaliselt on see tõlgitud vastega „ainusündinud” ja tähendab „ainus omalaadne; ainus omast liigist; üks ja ainus”. Siin mõeldakse selle sõnaga ainsat last. Sama kreeka sõna on kasutatud ka Jairuse ainsa tütre kohta ja ühe mehe ainukese poja kohta, kelle Jeesus terveks tegi. (Lu 8:41, 42; 9:38.) Septuagintas esineb sõna monogenés siis, kui räägitakse Jefta tütrest. Tema kohta öeldakse: „See aga oli tema ainus laps. Peale tema polnud tal ei poega ega tütart.” (Koh 11:34.) Apostel Johannes kasutas oma kirjutistes seda sõna viis korda seoses Jeesusega. (Vt Joh 1:14 ja 3:16 kommentaari, kus selgitatakse, kuidas seda sõna on kasutatud Jeesuse kohta.)
hakkas tal temast kahju. Selles väljendis kasutatud kreeka verb splagchnízomai on seotud sõnaga „sisikond” (splágchna) ja viitab emotsioonile, mis puudutab inimese sügavamaid soppe. See on kreeka keeles üks jõulisemaid sõnu kaastunde kohta.
kaks oma jüngrit. Paralleeltekstis Mt 11:2, 3 öeldakse, et Ristija Johannes saatis Jeesuse juurde oma jüngrid. Luukas täpsustab, mitu neid oli.
pidalitõbised. Vt Mt 8:2 kommentaari ja „Sõnaseletusi”, märksõna „Pidalitõbi”.
pidalitõbine. Rasket nahahaigust põdev inimene. Piiblis on pidalitõbi laia tähendusega. See ei piirdu vaid selle haigusega, mida tänapäeval pidalitõve all tuntakse. Kui inimesel diagnoositi pidalitõbi, isoleeriti ta ühiskonnast ja ta pidi kuni paranemiseni olema karantiinis. (3Mo 13:2, allm, 45, 46; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Pidalitõbi”.)
lasta end kahetsuse märgiks ristida. Sõna-sõnalt „meeleparandusristimist”. Ristimine ei uhtunud patte minema; need, kes lasid end Johannesel ristida, näitasid avalikult, et nad kahetsevad Moosese seaduse vastu tehtud patte ja on otsustanud oma eluviisi muuta. Niisugune siiras kahetsus juhatas nad Kristuse juurde. (Ga 3:24.) Võib öelda, et Johannes valmistas inimesi ette Jumalalt pääste saamiseks. (Lu 3:3–6.) (Vt Mt 3:2, 3:8 ja 3:11 kommentaare ning „Sõnaseletusi”, märksõnad „Ristimine” ja „Kahetsus, patukahetsus”.)
olid lasknud end Johannesel ristida. Võib tõlkida ka „olid lasknud end ristida Johannese ristimisega”. Kreeka sõna báptisma tähendab „sisse kastmine”. (Vt Mt 3:11 ja Mr 1:4 kommentaari.)
ristin teid ... veega. Võib tõlkida ka „kastan teid ... vette”. Kreeka sõna baptízo tähendab „sisse kastma”. Muud piiblikohad aitavad mõista, et ristimine kujutas endast inimese täielikku vee alla kastmist. Ühel korral ristis Johannes inimesi Jordani orus Salimi lähedal, „sest seal oli suur veekogu”. (Joh 3:23.) Ja kui Etioopia õukonnaametnik soovis, et Filippus teda ristiks, siis „nii Filippus kui ka õukonnaametnik astusid vette”. (Ap 8:38.) Septuagintas on kasutatud sama kreeka sõna tekstis 2Ku 5:14, kui öeldakse, et Naaman „kastis end seitse korda Jordanisse”.
ei söö ega joo. Viitab ilmselt Johannese askeetlikule eluviisile. See hõlmas nii paastumist kui ka alkohoolsetest jookidest hoidumist; viimast nõuti nasiiridelt. (4Mo 6:2–4; Mt 9:14, 15; Lu 1:15; 7:33.)
ei söö leiba ega joo veini. Vt Mt 11:18 kommentaari.
maksukogujad. Paljud juudid kogusid makse Rooma võimude ülesandel. Inimesed vihkasid neid, sest nad mitte ainult ei teinud vihatud võõrvõimuga koostööd, vaid ka küsisid rohkem, kui ametlik maksumäär ette nägi. Juudid üldiselt vältisid maksukogujaid ning panid nad ühele pulgale prostituutide ja teiste patustega. (Mt 11:19; 21:32.)
maksukogujate. Vt Mt 5:46 kommentaari.
Ometi ilmneb tarkus tegudest. Võib tõlkida ka „Ometi tunnistatakse tarkus õigeks tulemuste põhjal”. Sõna-sõnalt „Ometi mõistavad tarkuse õigeks kõik selle lapsed”. Algkeelses tekstis on tarkus siin isikustatud ja tal on lapsed. Tarkuse lapsed ehk teod – see tähendab Ristija Johannese ja Jeesuse teod ja käitumine – kinnitavad, et nende kahe mehe vastu esitatud süüdistused on valed. Sisuliselt ütleb Jeesus: „Vaadake meie tegusid ja käitumist ning te mõistate, et need süüdistused on valed.”
läkski selle variseri majja. Luukas on ainus evangeeliumikirjutaja, kes mainib, et variserid kutsusid Jeesust enda poole sööma ja et Jeesus nõustus. Teised sarnased olukorrad on tekstides Lu 11:37; 14:1.
üks naine, kelle kohta teati, et ta elab patust elu. Sõna-sõnalt „üks naine, kes oli patune”. Piibel näitab, et kõik inimesed on patused. (2Aj 6:36; Ro 3:23; 5:12.) Selle sõna siinne tähendus on aga kitsam, viidates teada-tuntud patusele, kes elab amoraalset elu või teeb midagi ebaseaduslikku. (Lu 19:7, 8.) Ainult Luukas paneb kirja loo sellest patusest naisest, kes võis olla prostituut, ja sellest, kuidas ta Jeesuse jalgade peale õli valas. Kreeka väljend, mis on siin tõlgitud kui „kelle kohta teati”, tähendab sõna-sõnalt „kes oli”, kuid siin viidatakse ilmselt mõnele inimest iseloomustavale joonele või sellele, millisesse ühiskonnaklassi ta kuulub.
kes meie vastu patustab. Võib tõlkida ka „kes on meile võlgu”. Kui inimene patustab kellegi vastu, jääb ta talle justkui võlgu. Tal tekib teise ees kohustus ja ta peab otsima temalt andestust. Näidispalves, mille Jeesus esitas mäejutluses, kasutas ta sõna patud asemel sõna „võlad”. (Vt Mt 6:12 kommentaari.) Kreeka sõna, mille vasteks on „andestama”, tähendab sõna-sõnalt „lahti laskma; minna laskma”. Seda võib tõlkida ka „võlga tühistama”, „võlga kustutama”.
kaks võlglast. 1. sajandil elanud juutidele polnud laenuandja ja võlglase mõisted võõrad ning seepärast kasutas Jeesus neid vahel oma mõistujuttudes. (Mt 18:23–35; Lu 16:1–8.) Ainult Luukas paneb kirja mõistujutu kahest võlglasest, kellest ühe võlg on teise omast kümme korda suurem. Jeesus tõi selle näite, kuna teadis, kuidas tema võõrustaja Siimon suhtub naisesse, kes oli sisse tulnud ja valanud Jeesuse jalgade peale healõhnalist õli. (Lu 7:36–40.) Jeesus võrdleb pattu võlaga, mis on nii suur, et võlglane ei suuda seda tagasi maksta, ja toob välja jutu iva „Selle armastus, kellele on vähe andeks antud, on vähene”. (Lu 7:47; vt Mt 6:12, 18:27 ja Lu 11:4 kommentaari.)
denaari. Rooma hõbemünt, millel oli keisri kujutis ja mis kaalus u 3,85 g. Tekstist Mt 20:2 on näha, et Jeesuse päevil oli denaar põllutöölise 12-tunnise tööpäeva palk. (Vt „Sõnaseletusi” ja lisa B14.)
võlad. Mõeldakse patte. Kui inimene patustab kellegi vastu, jääb ta talle justkui võlgu. Tal tekib teise ees kohustus ja ta peab otsima temalt andestust. Jumalalt andestuse saamine sõltub sellest, kas inimene on andestanud oma võlglastele, st neile, kes tema vastu on patustanud. (Mt 6:14, 15; 18:35; Lu 11:4.)
tühistas tema võla. Võib tõlkida ka „andestas tema võla”. Piltlikus mõttes võib võlg tähendada patte. (Vt Mt 6:12 kommentaari.)
vett mu jalgade tarvis. Piibliaegadel liiguti enamasti jalgsi. Osa lihtrahvast kõndis paljajalu, kuid paljud kandsid sandaale, mis koosnesid tallast ja nahkpaeltest. Majja sisenedes võeti sandaalid jalast. Külalise jalgade pesemine oli külalislahkuse märk. Seda tegi majaperemees või teenija või äärmisel juhul anti külalisele endale selle tarbeks vett. (1Mo 18:4; 24:32; 1Sa 25:41; Lu 7:37, 38.)
Sa ei andnud mulle tervituseks suud. Piibliaegadel oli suuandmine kiindumuse või lugupidamise märk. Suudeldi tavaliselt huultele (Õp 24:26, P 1997) või põsele ning erandjuhul võidi anda suud jalgadele (Lu 7:37, 38). Suuandmine oli tavaks mitte ainult suguluses olevate meeste ja naiste vahel (1Mo 29:11; 31:28), vaid ka suguluses olevate meeste vahel (1Mo 27:26, 27; 45:15; 2Mo 18:7; 2Sa 14:33). Samuti väljendasid nõnda kiindumust lähedased sõbrad. (1Sa 20:41, 42; 2Sa 19:39.)
Pildid ja videod

Kui Jeesus mainis neid, kes elavad kuningakodades (Mt 11:8; Lu 7:25), võis tema kuulajatele meenuda mõni paljudest Herodes Suure ehitatud luksuslikest paleedest. Fotol on üks osa tema talvepalee kompleksi varemetest Jeerikos. Selles hoones oli näiteks sammaskäiguga ümbritsetud vastuvõtusaal mõõtudega 29 × 19 m, sammaskäiguga ümbritsetud õued, mille ääres oli palju tubasid, ning kütte- ja jahutussüsteemidega termid. Palee juurde kuulus ka astanguline aed. Võimalik, et see palee pandi põlema ülestõusu ajal, mis toimus mõnikümmend aastat enne Ristija Johannese teenistuse algust. Palee taastas Herodese poeg Arhelaos.

Piibliaegadel valmistati vilepille ja flööte pilliroost, aga ka luust, isegi elevandiluust. Flööt oli üks populaarsemaid pille. Seda mängiti rõõmsatel sündmustel, näiteks pidulikel söömaaegadel ja pulmades. (1Ku 1:40; Jes 5:12; 30:29.) Lastel oli tavaks avalikes paikades seda kommet matkida. Flööti mängiti ka kurbadel puhkudel. Tihtipeale saatis elukutselisi nutunaisi flöödimängijate kurblik viis. Fotol näidatud vilepillifragment leiti Jeruusalemmast kiviprahi hulgast, kihistusest, mis on dateeritud aega, kui roomlased templi hävitasid. See on ligikaudu 15 cm pikk ja tehtud arvatavasti veise sääreluust.

Mõni turg, nagu juuresoleval pildil, asus tee ääres. Tihtipeale panid kauplejad tänavale niivõrd palju kraami, et see võis isegi liiklemist takistada. Turult sai osta majapidamistarbeid, keraamikat, kalleid klaasesemeid ning värsket toidukraami. Kuna puudus võimalus toiduaineid külmas hoida, pidid inimesed iga päev turult toitu ostma. Turul käies võis kaupmeestelt ja ränduritelt uudiseid kuulda, näha lapsi mängimas ning töötuid tööpakkumisi ootamas. Turg oli ka koht, kus Jeesus tervendas inimesi ja Paulus tegi kuulutustööd. (Ap 17:17.) Uhkust täis kirjatundjatele ja variseridele meeldis, kui inimesed neid turul tähele panid ja aupaklikult tervitasid.

Selliseid väikseid vaasisarnaseid lõhnaainepudeleid ehk alabastroneid tehti algselt ainult alabastrist, kaltsiumkarbonaadi erimist, mida leidus Egiptuses Alabastroni lähedal. Pildil olev pudel on leitud Egiptusest ning see on dateeritud vahemikku 150 e.m.a kuni 100 m.a.j. Hiljem hakati samasuguseid pudeleid valmistama ka odavamatest materjalidest, näiteks kipsist, ent kuna neid kasutati samal otstarbel, nimetati neidki alabastroniteks. Kallid võided ja parfüümid – nagu need, millega võiti Jeesust Galileas ühe variseri majas ja Betaanias endise pidalitõbise Siimoni majas – pandi alati ehtsast alabastrist pudelitesse.