Apostlite teod 20:1–38

20  Kui möll oli vaibunud, lasi Paulus kutsuda jüngrid, ning olles neid julgustanud ja nendega hüvasti jätnud, asus ta teele Makedooniasse.+  Käinud läbi sealsed paigad ja kosutanud jüngreid paljude sõnadega, jõudis ta Kreekasse.  Ta viibis seal kolm kuud. Siis mõtles ta purjetada Süüriasse, aga kuna juudid haudusid tema vastu salanõu,+ otsustas ta minna tagasi hoopis Makedoonia kaudu.  Teda saatsid Pürrose poeg Soopatros Beroiast, tessalooniklased Aristarhos+ ja Sekundus, Gaius Derbest, Timoteos+ ning Aasia provintsist Tühhikos+ ja Trofimos+.  Need mehed läksid ees ära ja ootasid meid Troases.+  Meie aga läksime pärast hapnemata leibade püha*+ Filippist merele ja jõudsime viie päevaga nende juurde Troasesse. Sinna me jäime seitsmeks päevaks.  Kui olime nädala esimesel päeval sööma kogunenud, hakkas Paulus kokkutulnutele kõnet pidama, kuna ta kavatses järgmisel päeval lahkuda, ja ta kõneles kuni keskööni.  Ülemises toas, kuhu me olime kogunenud, põles seepärast palju lampe.  Aknalaual istus noormees nimega Eutühhos, kes vajus sügavasse unne, kui Paulus muudkui rääkis. Magades kukkus ta kolmandalt korruselt alla, ning kui tema juurde jõuti, oli ta surnud*. 10  Paulus läks trepist alla, kummardus tema kohale,* embas teda+ ja ütles: „Ärge käratsege, sest ta on elus!”+ 11  Siis läks ta trepist üles ja asus esimesena toitu võtma ja sõi. Ta vestles seal veel mõnda aega, kuni hakkas koitma, ning seejärel ta lahkus. 12  Aga poiss viidi ära elusana ja kõik olid ülimalt rõõmsad. 13  Meie läksime laevale ja purjetasime Assosesse, kus kavatsesime Pauluse pardale võtta, nagu ta meile juhendid oli andnud, sest ta ise kavatses minna sinna jalgsi. 14  Kui ta meile Assosesse järele jõudis, võtsime ta pardale ja läksime Mitüleenesse. 15  Järgmisel päeval purjetasime sealt edasi ja jõudsime Kiosega kohakuti, aga päev hiljem peatusime korraks Samosel ja sellest järgmisel päeval jõudsime Mileetosesse. 16  Paulus oli otsustanud Efesosest+ mööda sõita, et Aasia provintsis mitte aega viita. Ta kiirustas, sest tahtis, kui vähegi võimalik, nädalatepühaks+ Jeruusalemma jõuda.+ 17  Mileetosest saatis ta sõna Efesosse ja kutsus sealse koguduse vanemad enda juurde. 18  Kui nad kohale jõudsid, ütles ta neile: „Te teate hästi, millist elu ma teie keskel elasin esimesest päevast peale, kui ma Aasia provintsi+ tulin. 19  Ma teenisin Isandat suure alandlikkuse+ ja pisaratega ning kogesin juutide salasepitsuste tõttu katsumusi. 20  Siiski ei jätnud ma teile rääkimata midagi tarvilikku* ega jätnud teid õpetamata avalikult+ ja majast majja.+ 21  Ma andsin põhjalikult* tunnistust nii juutidele kui ka kreeklastele, et nad kahetseksid oma patte+ Jumala ees ja usuksid meie isandasse Jeesusesse.+ 22  Nüüd* lähen ma püha vaimu sunnil Jeruusalemma,+ ehkki ma ei tea, mis minuga seal juhtub. 23  Ma tean vaid seda, et püha vaim aina hoiatab mind* linnast linna ja ütleb, et mind ootavad vangistus ja raskused.+ 24  Siiski ei pea ma oma elu sugugi tähtsaks*, vaid tahan lõpetada võidujooksu+ ja teenistuse, mille ma olen saanud meie isandalt Jeesuselt:+ anda põhjalikult tunnistust heast sõnumist Jumala armu kohta. 25  Ma tean,* et mitte keegi teist, kelle seas ma olen Jumala kuningriiki* kuulutanud, ei näe mind* enam kunagi. 26  Seepärast kutsun ma täna teid tunnistajaks, et ma olen puhas kõikide verest,+ 27  sest ma pole teile Jumala tahtest midagi rääkimata jätnud*.+ 28  Pöörake tähelepanu iseendale+ ja kogu karjale, kelle ülevaatajateks+ püha vaim on teid määranud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust,+ kelle ta on ostnud omaenda poja verega.+ 29  Ma tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka hirmsad* hundid,+ kes kohtlevad karja julmalt,* 30  ja teie endi seast tõusevad mehed, kes väänavad tõde*, et vedada jüngreid enda järele.+ 31  Seepärast püsige ärkvel ja pidage meeles, et kolm aastat,+ ööd ja päevad, ei lakanud ma igaühele teist pisarsilmil nõu andmast. 32  Nüüd usaldan ma teid Jumala ning tema armusõnumi hoolde, mis võib kinnitada teie usku ja anda teile pärandi kõigi pühitsetute seas.+ 33  Ma ei ole ihaldanud kellegi hõbedat, kulda ega riideid.+ 34  Te teate, et nendesamade kätega olen ma hoolitsenud nii enda+ kui ka nende vajaduste eest, kes on koos minuga. 35  Ma olen teile kõigiti näidanud, et te niiviisi tublisti tööd tehes+ aitaksite nõrku ja peaksite meeles meie isanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine.””+ 36  Seda öelnud, laskus ta koos kõigi nendega põlvili ja palvetas. 37  Siis puhkesid nad kõik nutma, kallistasid Paulust ja andsid talle hellalt suud. 38  Eriti kurvastasid neid tema sõnad, et nad ei näe teda* enam kunagi.+ Seejärel saatsid nad ta laeva.

Allmärkused

Sõna-sõnalt „päevi”.
Sõna-sõnalt „ning ta tõsteti üles surnuna”.
Võib tõlkida ka „heitis ennast tema peale”.
Võib tõlkida ka „head”, „kasulikku”.
Võib tõlkida ka „laialdaselt”.
Võib tõlkida ka „Ja nüüd näe!”.
Võib tõlkida ka „kinnitab mulle”.
Võib tõlkida ka „väärtuslikuks”.
Võib tõlkida ka „Ja nüüd näe! ma tean”.
Võib tõlkida ka „kuningavalitsust”.
Sõna-sõnalt „mu nägu”.
Võib tõlkida ka „ma pole Jumala tahtest midagi teie eest salajas hoidnud”.
Sõna-sõnalt „rõhuvad”.
Sõna-sõnalt „kes karja ei säästa”.
Võib tõlkida ka „räägivad pöörasusi”.
Sõna-sõnalt „tema nägu”.

Kommentaarid

me. Siiani on Luukas kirjutanud Apostlite tegude raamatus olevat jutustust kolmandas isikus. Kuid alates sellest salmist võtab ta kasutusele ka meievormi. Ta teeb seda nendes raamatu osades, kus ta räägib sündmustest, mille keskel ta ise oli. (Vt Ap 1:1 kommentaari ja „Apostlite tegude raamatu tutvustust”.) Luukas liitus Paulusega 50. aasta paiku Troases ja nad läksid koos Filippisse. Kui Paulus Filippist lahkus, ei läinud Luukas koos temaga. (Ap 16:10–17, 40; vt Ap 20:5 ja 27:1 kommentaari.)

me. Nagu öeldakse Ap 16:10 ja 20:5 kommentaaris, on Apostlite tegude raamatus lõike, kus selle kirjutaja Luukas räägib toimunust meievormis. (Ap 27:20.) Sellest võib järeldada, et Luukas reisis mitut puhku Paulusega koos. Lõigus Ap 27:1–28:16 esineb samuti meievormi, mis näitab, et Luukas oli Paulusega koos ka teekonnal Rooma.

meid. See, et Luukas kasutab siin meievormi, näitab, et ta liitus Filippis taas Paulusega; mõni aeg tagasi olid nende teed sealsamas lahku läinud. (Ap 16:10–17, 40.) Nüüd reisisid nad koos Filippist Jeruusalemma, kus Paulus hiljem vahistati. (Ap 20:5–21:18, 33.) See on Apostlite tegude raamatus teine katkend, kus Luukas kasutab meievormi, mis näitab, et ta oli ise nende sündmuste keskel. (Vt Ap 16:10 ja 27:1 kommentaari.)

hapnemata leibade püha. Vt „Sõnaseletusi” ja lisa B15.

murdis leivad. Tihtipeale küpsetati õhukest krõbedat leiba, mida söömiseks murti. (Mt 15:36; 26:26; Mr 6:41; 8:6; Lu 9:16.)

murdis leiba. Vana-Lähis-Idas küpsetatud leivad olid õhukesed, ja kui need olid tehtud hapnemata tainast, siis ka krõbedad. Leiva murdmisel ei olnud erilist tähendust, seda tehti selle jagamiseks. (Vt Mt 14:19 kommentaari.)

sööma. Sõna-sõnalt „leiba murdma”. Leib oli Vana-Lähis-Idas üks põhitoite, seepärast hakati leivamurdmiseks nimetama lihtsalt söömaaega. Tolle aja leib oli tavaliselt õhuke ja krõbe, seetõttu seda murti, mitte ei lõigatud noaga. (Vt Mt 14:19 kommentaari; vt ka Mt 15:36; Lu 24:30.) Kui Jeesus seadis sisse Isanda õhtusöömaaega, võttis ta leiva ja murdis selle tükkideks. Kuna see oli tavaline viis leiba sööjate vahel jagada, polnud leiva murdmisel mingit sümboolset tähendust. (Vt Mt 26:26 kommentaari.) Mõned õpetlased on arvamusel, et teatud kohtades Apostlite tegude raamatus peetakse leivamurdmise all silmas Isanda õhtusöömaaja tähistamist. (Ap 2:42, 46; 20:7, 11.) Ent Isanda õhtusöömaajast rääkides mainitakse piiblis leivamurdmist alati koos karikast veini joomisega. (Mt 26:26–28; Mr 14:22–25; Lu 22:19, 20; 1Ko 10:16–21; 11:23–26.) Need on võrdse tähtsusega. Seega, kui leivamurdmisega koos ei mainita karikast joomist, ei mõelda mitte Isanda õhtusöömaaega, vaid tavalist söömaaega. Pealegi vahetas Isanda õhtusöömaaeg välja paasapüha, mida peeti kord aastas, ja miski ei viita sellele, et Jeesus oleks soovinud, et Isanda õhtusöömaaega peetaks sagedamini.

sest ta on elus. Võib tõlkida ka „sest tal on hing sees”. Teisisõnu, noormees oli ellu tagasi toodud. Kreeka sõna psyché tähendab siin nagu paljudes teisteski tekstides inimese elu. (Mt 6:25; 10:39; 16:25, 26; Lu 12:20; Joh 10:11, 15; 13:37, 38; 15:13; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Hing”.)

sööma. Sõna-sõnalt „leiba murdma”. Leib oli Vana-Lähis-Idas üks põhitoite, seepärast hakati leivamurdmiseks nimetama lihtsalt söömaaega. Tolle aja leib oli tavaliselt õhuke ja krõbe, seetõttu seda murti, mitte ei lõigatud noaga. (Vt Mt 14:19 kommentaari; vt ka Mt 15:36; Lu 24:30.) Kui Jeesus seadis sisse Isanda õhtusöömaaega, võttis ta leiva ja murdis selle tükkideks. Kuna see oli tavaline viis leiba sööjate vahel jagada, polnud leiva murdmisel mingit sümboolset tähendust. (Vt Mt 26:26 kommentaari.) Mõned õpetlased on arvamusel, et teatud kohtades Apostlite tegude raamatus peetakse leivamurdmise all silmas Isanda õhtusöömaaja tähistamist. (Ap 2:42, 46; 20:7, 11.) Ent Isanda õhtusöömaajast rääkides mainitakse piiblis leivamurdmist alati koos karikast veini joomisega. (Mt 26:26–28; Mr 14:22–25; Lu 22:19, 20; 1Ko 10:16–21; 11:23–26.) Need on võrdse tähtsusega. Seega, kui leivamurdmisega koos ei mainita karikast joomist, ei mõelda mitte Isanda õhtusöömaaega, vaid tavalist söömaaega. Pealegi vahetas Isanda õhtusöömaaeg välja paasapüha, mida peeti kord aastas, ja miski ei viita sellele, et Jeesus oleks soovinud, et Isanda õhtusöömaaega peetaks sagedamini.

toitu võtma. Sõna-sõnalt „leiba murdma”. (Vt Ap 20:7 kommentaari.)

vanemad. Sõna-sõnalt „vanemad mehed”. Piiblis tähendab kreeka sõna presbýteros eelkõige meest, kes on ühiskonnas või koguduses vastutusrikkal positsioonil. Just nagu Iisraeli linnades juhtisid ja korraldasid asju vanemad, küpsed mehed, nii olid ka 1. sajandi kristlikus koguduses eestvedajateks vaimselt küpsed mehed. Sellest loost on selgelt näha, et Efesose koguduses oli rohkem kui üks vanem. Kogudusevanemate arv igas koguduses sõltus sellest, kui palju oli seal mehi, kes vastasid kogudusevanematele esitatud nõuetele. (1Ti 3:1–7; Tt 1:5–8.) Kui Paulus kirjutas oma esimese kirja Timoteosele, kes elas sel ajal ilmselt Efesoses, mainis ta vanematekogu. (1Ti 1:3; 4:14.)

südamelt alandlik. Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „alandlik”, viitab tagasihoidlikkusele ja vähenõudlikkusele. Sama sõna on kasutatud ka salmides Jk 4:6 ja 1Pe 5:5. See, milline inimene seesmiselt on, avaldub selles, kuidas ta suhtub Jumalasse ja teistesse inimestesse.

alandlikkuse. Alandlikkus on uhkuse ja ülbuse vastand. Alandlikkus või selle puudumine avaldub selles, millisena näeb inimene iseend Jumala ja teiste inimeste kõrval. See omadus ei näita nõrkust. Alandlik hoiak meeldib Jumalale. Tänu alandlikkusele valitseb kristlaste seas ühtsus. (Ef 4:2; Flp 2:3; Kol 3:12; 1Pe 5:5.) Vastav kreeka sõna tapeinophrosýne tuleb sõnadest tapeinóo (madaldama) ja phren (meel). Seega tähendab see sõna-sõnalt „meele madalus”. Tekstides Mt 11:29, Jk 4:6 ja 1Pe 5:5 esineb omadussõna tapeinós (alandlik). (Vt Mt 11:29 kommentaari.)

majast majja. Kreeka väljendit kat oíkon (kodu mööda, maja mööda) võib mõista distributiivina (koduti, majati). See annab edasi mõtte, et jüngrid kuulutasid head sõnumit ühes majas teise järel, mitte vaid kodus. Seda arusaama toetavad ka teised eestikeelsed piiblitõlked, kus see väljend on tõlgitud vastega „kodasid mööda”. Samasugune grammatiline konstruktsioon esineb tekstis Lu 8:1, kus öeldakse, et Jeesus rändas linnast linna ja külast külla. See, et hea sõnum viidi otse inimeste koju, andis suurepäraseid tulemusi. (Ap 6:7; vrd Ap 4:16, 17; 5:28.)

majast majja. Võib tõlkida ka „kodudes”. Kontekst näitab, et Paulus oli käinud nende meeste kodudes neid õpetamas, „et nad kahetseksid oma patte Jumala ees ja usuksid meie isandasse Jeesusesse”. (Ap 20:21.) Seega polnud tegu tavaliste külaskäikudega ega ka mitte usukaaslaste õpetamisega, sest usukaaslasi poleks olnud vaja õhutada oma patte kahetsema ja Jeesusesse uskuma. Dr A. Robertson kommenteerib teksti Ap 20:20 järgmiselt: „Väärib märkimist, et see suurim kõigist jutlustajaist viis jumalasõna majast majja, mitte ei käinud lihtsalt niisama külas.” („Word Pictures in the New Testament”, 1930, III köide, lk 349–350.) Abiel Abbot Livermore kommenteeris Pauluse sõnu tekstis Ap 20:20 nii: „Ta ei rahuldunud ainult kõnede esitamisega avalikel kokkutulekutel ..., vaid ta püüdis innukalt teha oma suurt tööd eraviisil, majast majja, ning tänu temale jõudis taevalik tõde nii efeslaste kodudesse kui ka südametesse.” („The Acts of the Apostles With a Commentary”, 1844, lk 270.) (Kreeka väljendi katʼ oíkus (kodusid mööda, majasid mööda) kohta vt Ap 5:42 kommentaari.)

püha vaimu sunnil. Sõna-sõnalt „vaimus seotuna”. See tähendab, et Paulus tundis nii kohustust kui ka soovi järgida püha vaimu juhatust ja minna Jeruusalemma.

elu. Sõna-sõnalt „hinge” (kr psyché). (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Hing” ja lisa A2.)

Jumala kuningriiki. Piibli põhiteema Jumala kuningriik on ka Apostlite tegude raamatu peamine teema. (Ap 1:3; 8:12; 14:22; 19:8; 20:25; 28:23, 31.) Kuigi kreekakeelses algtekstis siin sõna „Jumal” ei esine, on mitmes varajases tõlkes, näiteks ladinakeelses Vulgatas ja süüriakeelses Pešittas, tõlgitud see fraasiga „Jumala kuningriik”. Ühes piibli kreekakeelse osa heebreakeelses tõlkes (lisas C4 viidatakse sellele lühendiga J17) on siin kasutatud tetragrammi ja see koht kõlab tõlgituna: „Jehoova kuningriiki.”

kuulutanud. Vastava kreeka sõna tähendus on „ametlike teadete kuulutajana teatavaks tegema”. See sõna rõhutab tegevuse viisi: enamasti on tegu sõnumi avaliku teadaandmisega, mitte rühmale inimestele jutluse pidamisega. Kristlased kuulutasid sõnumit Jumala kuningriigist. (Ap 28:31.)

ma olen puhas kõikide verest. Paulus oli veresüüst prii, kuna ta oli tublisti kuulutanud elupäästvat sõnumit Jumala kuningriigist. (Ap 18:6; vrd Hes 33:6–8.) Ta polnud efeslastele „Jumala tahtest midagi rääkimata jätnud”, sest ta ei tahtnud, et keegi neist Jumala kohtupäeval elu kaotaks. (Ap 20:27.) Kristlase peale võib tuua veresüü ka mõrv ja verevalamine, mille hulka kuulub veresüüga institutsioonide, nagu näiteks Suure Babüloni aktiivne või passiivne toetamine. (Ilm 16:5, 6; vrd Jes 26:20, 21; Ilm 17:6; 18:2, 4.) Ka vere söömine ja mistahes muul moel tarbimine toob veresüü. (Ap 15:20.)

Jumala tahtest. Võib tõlkida ka „Jumala eesmärgist”, „Jumala nõust”. Selle väljendiga mõeldakse siin kõike, mida Jumal on võtnud nõuks teha oma kuningriigi kaudu, sealhulgas kõike, mis on tema silmis vajalik pääste saamiseks. (Ap 20:25.) Tekstis Lu 7:30 on kreeka sõna bulé tõlgitud vastega „tahtesse [„nõusse”, „juhatusse”; allm]” ja tekstis Heb 6:17 „eesmärgi”.

ülevaatajaamet. Kr episkopé. See on sarnane nimisõnaga epískopos (ülevaataja) ja tegusõnaga episkopéo (tõlgitud tekstis Heb 12:15 „vaadake hoolega”). Peetrus tsiteerib siin teksti L 109:8 ja soovitab sellele tuginedes leida Juuda asemele uue apostli. Laulu 109 heebreakeelses algtekstis esineb sõna pekuddáh, mida võib tõlkida näiteks vastega „vastutaja” või „ülevaataja”. (4Mo 4:16; Jes 60:17.) Septuagintas (L 108:8, LXX) on see heebrea sõna tõlgitud sama kreeka sõnaga, mida Luukas kasutab tekstis Ap 1:20. Peetruse sõnadest tuleb välja, et apostlitel oli ülevaatajaamet. Nad olid saanud selle Jeesuselt endalt. (Mr 3:14.) Nädalatepühal aastal 33 moodustati kristlik kogudus, millel oli 12 ülevaatajat. Alguses oli sel umbes 120 liiget, kuid kõigest ühe päevaga kasvas liikmete arv 3000-ni. (Ap 1:15; 2:41.) Kuigi hiljem määrati ülevaatajateks ka teisi mehi, oli apostlite ülevaatajaamet eriline, sest 12 apostlit pidid saama Uue Jeruusalemma 12 aluskiviks. (Ilm 21:14; vt Ap 20:28 kommentaari.)

Pöörake tähelepanu iseendale ja kogu karjale. Võib tõlkida ka „hoidke silma peal iseendal ja kogu karjal”. Jehoovale on kõik ta lambad väga kallid, sest ta on ostnud nad omaenda poja verega. Sellest kõrgemat hinda poleks ta saanud maksta. Kristliku koguduse ülevaatajad peavad seda meeles ja hoiavad igal Jehoova lambal silma peal. (1Pe 5:1–3.)

ülevaatajateks. Kr epískopos. Verb episkopéo tähendab „hoolega vaatama; järele valvama”. (Heb 12:15.) Nimisõna episkopé tähendab „külastus; ülevaatamine; ülevaatajaamet” ja seda on tõlgitud vastetega „ülevaatus” (Lu 19:44, „Sõna seletus”), „arunõudmine” (1Pe 2:12) ja „ülevaatajaamet” (Ap 1:20; 1Ti 3:1, P 1997). Niisiis annab sõna epískopos mõista, et ülevaatajad pidasid usukaaslasi silmas hoidmise, kaitsmise, hoolitsemise eesmärgil. Nad külastasid koguduseliikmeid, andsid neile juhatust ja valvasid nende heakäekäigu järele. Kristliku koguduse ülevaatajatel on kohustus hoolitseda kaaskristlaste usulise heaolu eest. Siin salmis nimetab Paulus ülevaatajateks Efesose koguduse vanemaid. (Ap 20:17.) Ka oma kirjas Tiitusele kasutab ta sõna „ülevaataja” kogudusevanemate kohta. (Tt 1:5, 7.) Seega käivad mõlemad kreeka sõnad sama ameti kohta, kuid sõna presbýteros (vanem) rõhutab kristlikku küpsust ja epískopos (ülevaataja) selle ametiga kaasnevaid kohustusi. Teksti Ap 20:28 kontekstist on näha, et Efesose koguduses oli rohkem kui üks vanem. Kogudusevanemate arv igas koguduses sõltus sellest, kui palju oli seal mehi, kes vastasid kogudusevanematele esitatud nõuetele. Ka Filippi koguduses oli mitu ülevaatajat (Flp 1:1), mis näitab, et koguduse tegevust korraldas vanematekogu. (Vt Ap 1:20 kommentaari.)

Jumala. Mõnes vanas käsikirjas on siin väljend tähendusega „Issand”. Siiski on tugev käsikirjaline alus sõna „Jumal” kasutamiseks ja paljud õpetlased on seisukohal, et see esines Apostlite tegude raamatu algtekstis.

omaenda poja verega. Sõna-sõnalt „enda oma vere kaudu”. Vastavat kreeka väljendit võiks tõlkida ka „iseenda verega”, kuid arvesse tuleb võtta konteksti. Kreeka keeles võib väljend ho ídios („enda oma”) esineda iseseisvalt, ilma täpsustava nimisõna või asesõnata. Vaata näiteks, kuidas see on tõlgitud järgmistes tekstides: Joh 1:11 („oma koju”); Joh 13:1 („omi”); Ap 4:23, allm („omade”); Ap 24:23 („omadel”). Piiblivälistes vanakreeka tekstides kasutatakse sama väljendit hellitavalt lähisugulaste kohta. Selle salmi lugeja sai seega konteksti järgi aru, et väljendile „enda oma” järgneb mõtteliselt ainsuslik nimisõna ja et see nimisõna käib Jumala ainusündinud poja Jeesus Kristuse kohta, kelle veri paljude eest valati. Seetõttu on paljud õpetlased ja tõlkijad seisukohal, et mõtteliselt on siin sees ka sõna „poeg” ja et seda fraasi võib tõlkida „omaenda poja verega”.

Jumala. Mõnes käsikirjas on siin väljend tähendusega „Issand”, enamikus aga „Jumal”.

meie isanda Jeesuse sõnu. Paulus on ainus, kes tsiteerib järgmisi Jeesuse sõnu, kuid sama mõtet on väljendatud ka evangeeliumites ja mujal piiblis. (L 41:1; Õp 11:25; 19:17; Mt 10:8; Lu 6:38.) Paulusele võis need sõnad öelda keegi, kes oli kuulnud Jeesust neid lausumas, või ülesäratatud Jeesus ise või siis kuulis ta neid sõnu jumalikus ilmutuses. (Ap 22:6–15; 1Ko 15:6, 8.)

andis talle hellalt suud. Vastav kreeka verb on soojema tähendusega kui verb, mis tekstis Mt 26:48 on tõlgitud vastega „suudlema”. Juuda soe ja südamlik tervitus näitab, kuivõrd reetlik ja silmakirjalik ta oli.

kallistasid Paulust. Sõna-sõnalt „langesid Paulusele kaela”. Kallistamine koos suudluste ja pisaratega väljendas sügavat kiindumust. On ilmne, et need kogudusevanemad olid Paulusesse väga kiindunud. (Vt ka 1Mo 33:4; 45:14, 15; 46:29; Lu 15:20.)

andsid talle hellalt suud. Kuna Paulus armastas oma vendi, oli tema neilegi kalliks saanud. Piibliaegadel väljendati lähedast sõprust sageli suudlusega. (1Mo 27:26; 2Sa 19:39.) Vahel kaasnesid suudlusega embus ja pisarad. (1Mo 33:4; 45:14, 15; Lu 15:20.) Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „hellalt suud andma”, on intensiivvorm verbist philéo, mida on mõnikord tõlgitud vastetega „suudlema” ja „suud andma” (Mt 26:48; Mr 14:44; Lu 22:47), kuid enamasti vastetega „kiindunud olema”, „armas olema” (Joh 5:20; 11:3; 16:27). (Vt ka Mt 26:49 kommentaari.)

Pildid ja videod

Kuulutamine majast majja
Kuulutamine majast majja

Pärast 33. aasta nädalatepüha viisid Jeesuse jüngrid nagu varemgi hea sõnumi inimestele otse koju kätte. Sanhedriniliikmed käskisid jüngritel Jeesuse nimel rääkimise lõpetada, nemad aga „õpetasid ja kuulutasid iga päev head sõnumit messias Jeesusest nii templis kui ka majast majja”. (Ap 5:40–42.) 56. aasta paiku sõnas apostel Paulus Efesose koguduse vanematele: „Ma [ei jätnud] teile rääkimata midagi tarvilikku ega jätnud teid õpetamata avalikult ja majast majja.” (Ap 20:20.) Ta rääkis ajast, kui nad polnud veel Jeesuse järelkäijad. Seda võib järeldada sellest, et Paulus oli andnud neile tunnistust, „et nad kahetseksid oma patte Jumala ees ja usuksid meie isandasse Jeesusesse”. (Ap 20:21.) Nende juurde, kes hea sõnumi vastu huvi ilmutasid, läks Paulus tagasi, et neid õpetada ja aidata neil Jeesuse jüngriteks saada, ning hiljem ka selleks, et neid usus tugevdada. (Vt Ap 5:42 ja 20:20 kommentaari.)

Hunt
Hunt

Hundid (Canis lupus) on kiskjad, kes tegutsevad peamiselt pimedal ajal. (Hab 1:8.) Nad on raevukad, julged ja aplad loomad, kes murravad tihtilugu maha rohkem lambaid, kui nad ära süüa või vedada jaksavad. Piiblis on loomi ja neile iseloomulikke tunnusjooni või käitumist kasutatud sageli piltlikult, kusjuures esile on tõstetud nii nende häid kui ka halbu külgi. Näiteks Jaakob ennustas surivoodil, et Benjamini suguharu võitleb otsekui hunt. (1Mo 49:27.) Enamikul juhtudel aga on hundiga kujutatud negatiivseid omadusi, nagu õelust, julmust, ahnust ja salakavalust. Huntidega võrreldakse näiteks valeprohveteid (Mt 7:15), kristliku teenistuse ägedaid vastaseid (Mt 10:16; Lu 10:3) ja valeõpetajaid, kes ohustavad kogudust seestpoolt (Ap 20:29, 30). Karjased teadsid hästi, millist ohtu kujutavad endast hundid. Jeesus rääkis palgatöölisest, kes „jätab hunti nähes lambad maha ja põgeneb”. Vastupidi palgatöölisele, kes ei hooli lammastest, on Jeesus hea karjane, kes andis oma elu lammaste eest. (Joh 10:11–13.)