Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Nüüd te olete Jumala rahvas

Nüüd te olete Jumala rahvas

„Oli aeg, mil te ei olnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas.” (1. PEETR. 2:10)

1., 2. Mis toimus 33. aasta nädalatepühal ja kes said Jehoova uue rahva liikmeteks? (Vaata pilti artikli alguses.)

NÄDALATEPÜHA aastal 33 oli väga oluline sündmus Jumala rahva ajaloos. Siis toimus midagi pöördelist. Sel päeval tõi Jehoova oma vaimu abil esile uue rahva: vaimse Iisraeli ehk „Jumala Iisraeli” (Gal. 6:16). Jumala rahva liikmete tähiseks ei pidanud olema enam lihalik ümberlõigatus, mida nõuti Aabrahami järeltulijatelt. Nagu Paulus kirjutas, pidi uue rahva iga liikme tähiseks olema hoopis „südame ümberlõigatus vaimu kaudu” (Rooml. 2:29).

2 Jumala uue rahva esimesteks liikmeteks said apostlid ja teised rohkem kui sada Kristuse jüngrit, kes olid koos ühe maja ülemises toas Jeruusalemmas (Ap. t. 1:12—15). Nende peale valati välja püha vaim ja nii said nad Jumala vaimustsündinud poegadeks (Rooml. 8:15, 16; 2. Kor. 1:21). See oli tõendiks, et uus leping, mille vahemees oli Kristus ja mis jõustus tema vere alusel, oli hakanud kehtima. (Luuka 22:20; loe Heebrealastele 9:15.) Püha vaimu abil said need Jehoova uue rahva liikmed kuulutada eri keeltes juutidele ja proselüütidele, kes olid kogu Rooma impeeriumist Jeruusalemma kokku tulnud, et pidada juutide nädalatepüha. Nii kuulsid need inimesed oma emakeeles „Jumala suurepärastest tegudest”, mida vaimust sündinud kristlased neile kuulutasid, ja said neist aru (Ap. t. 2:1—11).

UUS JUMALA RAHVAS

3.—5. a) Mida rääkis Peetrus nädalatepühal juutidele? b) Kuidas Jehoova uus rahvas selle algusaastatel kasvas?

3 Jehoova kasutas apostel Peetrust, et avada juutidele ja proselüütidele võimalus saada selle äsjasündinud rahva, kristliku koguduse liikmeteks. Nädalatepühal rääkis Peetrus julgelt juutidele, et nad peavad vastu võtma Jeesuse, mehe, kelle nad olid löönud postile, sest Jumal oli „teinud ta nii Isandaks kui ka Kristuseks”. Kui rahvahulk küsis, mida nad peavad tegema, vastas Peetrus: „Kahetsege, ja igaüks teist lasku end ristida Jeesus Kristuse nimel, et teie patud teile andeks antaks, ja te saate püha vaimu kingituse” (Ap. t. 2:22, 23, 36—38). Sel päeval lisandus uue rahva, vaimse Iisraeli hulka umbes 3000 inimest (Ap. t. 2:41). Ka edaspidi kandis innukate apostlite kuulutustöö rohkesti vilja (Ap. t. 6:7). Uus rahvas aina kasvas.

4 Hiljem hakati kuulutama samaarlastele ja sel olid head tulemused. Hea sõnumi kuulutaja Filippus ristis palju inimesi, kuid need ei saanud siis kohe püha vaimu. Jeruusalemmas asunud juhtiv kogu saatis Peetruse ja Johannese nende samaarlastest usulepöördunute juurde, kus nad panid „oma käed nende peale ja need hakkasid püha vaimu saama” (Ap. t. 8:5, 6, 14—17). Nii said ka need samaarlased vaimse Iisraeli liikmeteks.

Peetrus kuulutab Korneeliusele ja tema kodakondsetele (Vaata lõiku 5)

5 Aastal 36 kasutas Jumal taas Peetrust, et uue rahva liikmeskond võiks veelgi kasvada. See ilmnes selgesti siis, kui Peetrus kuulutas Rooma sadakonnaülemale Korneeliusele, tema sõpradele ja sugulastele (Ap. t. 10:22, 24, 34, 35). Piibel annab teada: „Kui Peetrus alles sellest rääkis, langes püha vaim kõigi [mittejuutide] peale, kes seda sõna kuulsid. Ja ustavaid mehi, kes olid Peetrusega kaasa tulnud ja kes olid ümberlõigatute seast, valdas hämmastus, sest püha vaimu kingitus valati välja ka teistest rahvastest inimeste peale” (Ap. t. 10:44, 45). Seega said nüüd ümberlõikamata usklikud mittejuudid uue rahva, vaimse Iisraeli liikmeteks.

RAHVAS, KES KANNAB JUMALA NIME

6., 7. Kuidas austasid uue rahva liikmed Jehoova nime ja kui suur oli nende tegevuspiirkond?

6 Esimese sajandi kristlaste juhtiva kogu koosolekul 49. aastal ütles jünger Jaakobus: „Simeon [Peetrus] on põhjalikult rääkinud, kuidas Jumal pööras esimest korda tähelepanu rahvastele, et võtta nende seast rahvas oma nimele” (Ap. t. 15:14). Selle uue rahva hulka, kes kandis Jehoova nime, kuulusid nii juutidest kui ka mittejuutidest usklikud (Rooml. 11:25, 26a). Hiljem kirjutas Peetrus: „Oli aeg, mil te ei olnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas.” Peetrus selgitas, mis on selle rahva ülesanne, öeldes: „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, eriliseks omandiks võetud rahvas, et te kuulutaksite kõikjal tema suurepäraseid omadusi”, kes teid on kutsunud pimedusest välja oma imelise valguse kätte” (1. Peetr. 2:9, 10). Nad pidid ülistama Jumalat, keda nad esindasid, ja kiitma avalikult tema nime. Nad pidid olema kõrgeima valitseja Jehoova julged tunnistajad.

7 Jehooval oli nüüd uus rahvas, vaimne Iisrael, kelle kohta ta võis öelda: „Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest” (Jes. 43:21). Need varakristlased kuulutasid julgelt, et Jehoova on ainus tõeline Jumal ja et kõik teised jumalad, keda tol ajal kummardati, on ebajumalad (1. Tess. 1:9). Nad andsid tunnistust Jehoova ja Jeesuse kohta „nii Jeruusalemmas kui ka kogu Judeas ja Samaarias ning kuni maa kõige kaugema paigani” (Ap. t. 1:8; Kol. 1:23).

8. Millise hoiatuse andis Paulus Jumala rahvale esimesel sajandil?

8 Üks Jehoova nime kandva rahva kartmatu liige esimesel sajandil oli apostel Paulus. Seistes vastamisi tolle aja filosoofidega, kaitses ta vapralt Jehoova ülemvõimu ja ütles tema kohta: „Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin on, Tema, kes on taeva ja maa Isand” (Ap. t. 17:18, 23—25). Oma kolmanda misjonireisi lõpupoole hoiatas Paulus Jumala rahva liikmeid: „Ma tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka rõhujad hundid, kes ei kohtle karja hellalt, ja teie endi seast tõusevad mehed, kes räägivad pööraseid asju, et vedada jüngreid enda järele” (Ap. t. 20:29, 30). See usust taganemine sai selgelt ilmsiks esimese sajandi lõpus (1. Joh. 2:18, 19).

9. Mis juhtus pärast apostlite surma Jehoova nime kandva rahvaga?

9 Pärast apostlite surma taganes õigest usust üha rohkem inimesi ning tekkisid ristiusu kirikud. Selle asemel et tegutseda nii, nagu on kohane Jumala rahvale, on need ärataganenud kristlased oma paljudest piiblitõlgetest isegi Jumala nime välja jätnud. Nad on võtnud omaks paganlikud kombed ja toonud Jumalale teotust Piibliga vastuolus olevate õpetustega, osalemisega niinimetatud pühades sõdades ja kõlvatu käitumisega. Sadade aastate jooksul pärast seda usust taganemist olid maa peal vaid mõned ustavad jumalateenijad ja polnud olemas Jehoova nime kandvat rahvast.

JUMALA RAHVA TAASSÜND

10., 11. a) Mida ennustas Jeesus oma mõistujutus nisust ja umbrohust? b) Kuidas täitus Jeesuse ennustus pärast aastat 1914 ja mis oli tulemus?

10 Oma mõistujutus nisust ja umbrohust ennustas Jeesus pimeduseaega, mis pidi tekkima usust taganemise tõttu. Ta ütles, et kui inimesed magavad, külvab Saatan umbrohtu põllule, kuhu inimese Poeg oli külvanud nisuseemet. Mõlemad pidid kasvama koos „selle ajastu lõpulejõudmiseni”. Jeesus selgitas, et „hea seeme on kuningriigi pojad, aga umbrohi on Kurja pojad”. Lõpuajal saadab inimese Poeg lõikajad ehk inglid eraldama sümboolset nisu umbrohust. „Kuningriigi pojad” kogutakse kokku (Matt. 13:24—30, 36—43). Kuidas see täitus ja kuidas on tänu sellele Jehooval maa peal taas organiseeritud rahvas?

11 „Selle ajastu lõpulejõudmine” algas aastal 1914. Sel aastal alanud sõja ajal olid mõned tuhanded võitud kristlased, „kuningriigi pojad”, vaimses vangistuses Suures Babülonis. 1919. aastal Jehoova vabastas nad ja nõnda sai täiesti selgeks, kes on tõelised kristlased ja kes umbrohi ehk võltskristlased. Ta kogus „kuningriigi pojad” kokku oma organiseeritud rahvaks ja nii täitus Jesaja prohvetiennustus, mis ütleb: „Kas vältab maa sünnitusvalu üheainsa päeva või tuleb rahvas ilmale ühekorraga? Kuid Siion tunneb valusid ja toob ka kohe oma lapsed ilmale!” (Jes. 66:8). Siion ehk Jehoova organisatsiooni taevane osa, mis koosneb vaimolevustest, tõi esile vaimuga võitud pojad ja organiseeris nad rahvaks.

12. Kuidas on võitud tänapäeval näidanud, et nad on rahvas, kes kannab Jehoova nime?

12 Nagu algkristlased, pidid ka võitud „kuningriigi pojad” olema Jehoova tunnistajad. (Loe Jesaja 43:1, 10, 11.) Nad on erinenud teistest oma kristliku käitumise tõttu ja selle poolest, et nad on kuulutanud „head sõnumit kuningriigist ... tunnistuseks kõigile rahvastele” (Matt. 24:14; Filipl. 2:15). Nii on nad aidanud paljudel, lausa miljonitel saada Jehoova silmis õigeks. (Loe Taaniel 12:3.)

„MEIE TAHAME MINNA ÜHES TEIEGA”

13., 14. Mida tuleb Jehoova teenimiseks teha neil, kes pole vaimse Iisraeli liikmed ja kuidas on seda Piiblis ennustatud?

13 Eelmises artiklis nägime, et muistses Iisraelis võisid ka muulased Jehoovat teenida, kuid nad pidid selleks ühinema Jehoova lepingurahvaga (1. Kun. 8:41—43). Samamoodi peavad tänapäeval need, kes pole vaimse Iisraeli liikmed, ühinema Jehoova rahvaga, „kuningriigi poegadega” ehk Jehoova võitud tunnistajatega.

14 Seda, et lõpuajal ühinevad paljud inimesed Jehoova rahvaga, on ennustanud kaks ammu elanud prohvetit. Jesaja kirjutas: „Paljud rahvad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist väljub käsuõpetus ja Jeruusalemmast Jehoova sõna!”” (Jes. 2:2, 3). Niisamuti ennustas Sakarja, et „paljud rahvad ning vägevad paganad tulevad Jeruusalemma otsima vägede Jehoovat ja leevendama Jehoova palet”. Ta rääkis neist kui „kümnest mehest igakeelsete paganate hulgast”, kes piltlikult öeldes haaravad kinni vaimse Iisraeli liikmete hõlmast ja ütlevad: „Meie tahame minna ühes teiega, sest me oleme kuulnud, et Jumal on teiega!” (Sak. 8:20—23).

15. Millist tööd teevad teised lambad koos vaimse Iisraeli liikmetega?

15 „Teised lambad” tegutsevad ühes vaimse Iisraeli liikmetega, kuulutades head sõnumit kuningriigist (Mark. 13:10). Nad on osa Jumala rahvast, moodustades koos võitutega „ühe karja”, kes on „hea karjase” Jeesus Kristuse juhtimise all. (Loe Johannese 10:14—16.)

JEHOOVA RAHVA SEAS OLED KAITSTUD

16. Kuidas algatab Jehoova „suure viletsuse” lõppfaasi?

16 Pärast Suure Babüloni hävitamist tabab kogu Jehoova rahvast rünnak ning sel ajal me vajame Jehoovalt kaitset, mida ta oma teenijatele pakub. Selle rünnakuga algab suure viletsuse lõppfaas. Jehoova ise juhib asjadekäiku ja otsustab, millal on õige aeg selleks lõppvaatuseks. (Matt. 24:21; Hes. 38:2—4.) Siis astub Goog „rahva vastu, kes on kogutud paganate seast” ehk Jehoova teenijate vastu (Hes. 38:10—12). See rünnak on märgiks, et nüüd viib Jehoova täide kohtuotsuse Googi ja kõigi tema hordide üle. Nii näitab Jehoova oma ülemvõimu ja pühitseb oma nime. Ta ütleb: „Ma ... näitan paljude rahvaste silme ees, kes ma olen. Ja neil tuleb tunnistada, et mina olen Jehoova” (Hes. 38:18—23, UM).

„Suure viletsuse” ajal peame hoidma oma koguduse ligi (Vaata lõike 16—18)

17., 18. a) Milliseid juhendeid saab Jehoova rahvas, kui Goog seda ründab? b) Mida meil tuleb teha, kui soovime Jehoovalt kaitset?

17 Kui Goog alustab rünnakut, ütleb Jehoova oma teenijatele: „Tule, mu rahvas, mine oma kambritesse ja sule uksed enese takka, peitu üürikeseks ajaks, kuni meelepaha möödub!” (Jes. 26:20). Kambrid selles Jesaja tekstis võivad viidata meie kogudustele. Sel kriitilisel ajal annab Jehoova meile elupäästvaid juhendeid.

18 Seega, kui me soovime saada Jehoovalt kaitset „suure viletsuse” ajal, peame tunnustama, et tal on maa peal rahvas, kes on organiseeritud kogudustesse. Me peame ka edaspidi püsima tema rahva seas ja hoidma oma koguduse ligi. Olgu meil sama kindel seisukoht nagu laulukirjutajal, kes kuulutas: „Jehoova käes on pääste. Sinu rahval on su õnnistus” (Laul 3:9, UM).