Luuka evangeelium 22:1–71
Allmärkused
Kommentaarid
hapnemata leibade püha, mida nimetatakse paasapühaks. Paasapüha tähistati 14. niisanil ja hapnemata leibade püha 15.–21. niisanini. (3Mo 23:5, 6; 4Mo 28:16, 17; vt lisa B15.) Jeesuse päeviks olid need kaks püha aga omavahel nii tihedalt seotud, et mõnikord viidati kõigile kaheksale päevale kui ühele pühale. Josephus Flavius räägib kaheksapäevasest pühast, „mida nimetatakse hapnemata leibade pühaks”. Sündmused tekstis Lu 22:1–6 toimusid 12. niisanil aastal 33. (Vt lisa B12.)
Iskariot. Nimi Iskariot võib tähendada „mees Kerijotist”. Juuda isa Siimonit nimetatakse samuti Iskariotiks. (Joh 6:71.) Üldiselt ollakse seisukohal, et see sõna näitab, et Siimon ja Juudas olid pärit Juudamaa linnast Kerijot-Hesronist. (Jos 15:25.) Kui see on nii, siis oli Juudas 12 apostlist ainus juudamaalane, ülejäänud olid galilealased.
Iskariotiks. Vt Mt 10:4 kommentaari.
templiülematega. Kreeka keeles on siin juttu vaid ülematest. Kuna aga tekstis Lu 22:52 täpsustatakse, et tegemist oli templiülematega, on ka siin selguse mõttes nii pandud. Neid ametnikke mainib vaid Luukas. (Ap 4:1; 5:24, 26.) Nad olid templi korravalvurite ülevaatajad. Kui peeti plaani Jeesus vahistada, kaasati ilmselt ka nemad arutellu, näitamaks, et Jeesuse kinnivõtmine on seaduspärane.
hõberaha. Sõna-sõnalt „hõbedat”. Tekstist Mt 26:15 ilmneb, et tegu oli 30 hõbetükiga. Matteus on ainuke evangeeliumikirjutaja, kes ütleb, mis summa eest Jeesus ära anti. Ilmselt oli tegemist 30 Tüürose hõbeseekliga. See summa näitab, kuivõrd peapreestrid Jeesust põlgasid, sest see oli Moosese seaduse järgi orja hind. (2Mo 21:32.) Kui Sakarja küsis usust taganenud iisraellastelt oma prohvetitöö eest tasu, anti ka talle 30 seeklit hõbedat, mis näitab, et teda ei peetud paremaks orjast. (Sak 11:12,13.)
hapnemata leibade püha, mida nimetatakse paasapühaks. Paasapüha tähistati 14. niisanil ja hapnemata leibade püha 15.–21. niisanini. (3Mo 23:5, 6; 4Mo 28:16, 17; vt lisa B15.) Jeesuse päeviks olid need kaks püha aga omavahel nii tihedalt seotud, et mõnikord viidati kõigile kaheksale päevale kui ühele pühale. Josephus Flavius räägib kaheksapäevasest pühast, „mida nimetatakse hapnemata leibade pühaks”. Sündmused tekstis Lu 22:1–6 toimusid 12. niisanil aastal 33. (Vt lisa B12.)
Jõudis kätte hapnemata leibade püha. Nagu selgub Lu 22:1 kommentaarist, olid paasapüha (14. niisan) ja hapnemata leibade püha (15.–21. niisan) Jeesuse päeviks nii tihedalt seotud, et mõnikord viidati kõigile kaheksale päevale kui hapnemata leibade pühale. (Vt lisa B15.) Selles salmis mõeldakse 14. niisanit, sest just siis tuli ohverdada paasaohver. (2Mo 12:6, 15, 17, 18; 3Mo 23:5; 5Mo 16:1–7.) Paasapüha ettevalmistusi, millest räägitakse salmides 7–13, tegid jüngrid ilmselt 13. niisani pärastlõunal. Paasapüha tähistamine algas õhtul pärast päikeseloojangut ehk 14. niisani alguses. (Vt lisa B12.)
Kui tund kätte jõudis. St, kui saabus õhtu ja algas 14. niisan. (Vt lisasid A7 ja B12.)
Võtnud vastu karika. Jehoova ei öelnud, et paasatoidu juurde peaks kuuluma ka vein, ja piibel ei näita, et iisraellased oleksid Egiptuses paasapüha ajal veini tarvitanud. Jeesuse päevil aga kuulus veinikarikas paasapüha tähistamise juurde. (Lu 22:15.) Seega lisandus komme lasta paasapüha pidajate hulgas mitmel karikal veinil ringi käia alles hiljem. Jeesus ei pannud seda kommet pahaks. Pärast seda kui ta oli esitanud tänupalve, jõi ta koos apostlitega veini. Hiljem võttis ta veinikarika ja seadis sisse Isanda õhtusöömaaja. (Lu 22:20.)
murdis leiba. Vana-Lähis-Idas küpsetatud leivad olid õhukesed, ja kui need olid tehtud hapnemata tainast, siis ka krõbedad. Leiva murdmisel ei olnud erilist tähendust, seda tehti selle jagamiseks. (Vt Mt 14:19 kommentaari.)
sümboliseerib. Kreeka sõna estín (on) on siin tähenduses „sümboliseerib; tähendab; tähistab”. Ilmselt said apostlid sellest just nii aru, sest Jeesus oli elus ja leib ei saanud sõna otseses mõttes olla Jeesuse keha. Sama kreeka sõna on kasutatud ka tekstis Mt 12:7, kus paljudes piiblitõlgetes on selle vasteks „tähendama”.
murdnud leiba. Vt Mt 26:26 kommentaari.
sümboliseerib. Vt Mt 26:26 kommentaari.
õhtusööki. Siin mõeldakse paasatoitu, mida Jeesus oma jüngritega sõi, enne kui ta seadis sisse Isanda õhtusöömaaja. Seega tähistas Jeesus paasapüha täpselt nii, nagu tollal kombeks oli. Ta ei teinud uuendusi ega jätnud midagi ära. Juudina pidas ta Moosese seadusest kinni. Kui aga paasapüha oli Jumala seaduse järgi peetud, võis ta sisse seada uue püha. Selle pühaga pidi mälestatama tema surma; ta suri juba samal paasapäeval.
uut lepingut minu vere alusel. Luukas on ainus, kes pani kirja, et Jeesus rääkis sel korral uuest lepingust, mida mainitakse ka tekstis Jer 31:31. Jehoova sõlmis võitud kristlastega uue lepingu ja Jeesuse ohvriveri pani selle kehtima. (Heb 8:10.) Jeesus kasutab siin sarnaseid sõnu, mida kasutas Mooses, kui ta oli Siinai mäe juures sõlmitud seaduselepingu vahemeheks. (2Mo 24:8; Heb 9:19–21.) Nii nagu pullide ja kitsede veri muutis kehtivaks seaduselepingu Jumala ja Iisraeli rahva vahel, nii muutis Jeesuse veri kehtivaks uue lepingu, mille Jehoova sõlmis vaimse Iisraeliga. 33. aasta nädalatepühal see leping jõustus. (Heb 9:14, 15.)
teie eest valatakse. Mõnes käsikirjas puuduvad sõnad alates 19. salmi teisest poolest („mis teie eest antakse ...”) kuni 20. salmi lõpuni. Need sõnad aga esinevad varajastes ja usaldusväärsetes käsikirjades. (Rohkem infot selle kohta, kuidas koostati kreeka alustekst, leiab lisast A3.)
Aga mu äraandja on koos minuga. Võib tõlkida ka „Aga näe! mu äraandja käsi on koos minuga”. Salmides 21–23 kirjeldatud sündmused toimusid millalgi varem õhtusöögi ajal. Kui võrrelda tekste Mt 26:20–29 ja Mr 14:17–25 tekstiga Joh 13:21–30, näeme, et Juudas oli juba ära läinud, kui Jeesus seadis sisse Isanda õhtusöömaaja. Selleks ajaks kui Jeesus kiitis oma jüngreid, et need on katsumustes tema juurde jäänud, pidi Juudas juba lahkunud olema, sest Jeesus poleks tema kohta selliseid sõnu lausunud. Samuti poleks Jeesus teinud Juudaga kuningriigilepingut. (Lu 22:28–30.)
läheb küll oma teed. Osa õpetlaste arvates on see eufemism suremise kohta.
heategijateks. Kreeka sõna euergétes kasutati sageli austava tiitlina valitsejate või teiste silmapaistvate inimeste kohta, eriti nende kohta, kes tegid midagi märkimisväärset ühiskonna heaks. Need, kes on Jeesuse järelkäijate seas eestvedajad, ei tohiks olla nagu selle maailma valitsejad. Nad ei peaks pidama end heategijateks, kellele usukaaslased midagi võlgnevad. (Lu 22:26.)
kes juhib. Vastav kreeka sõna hegéomai esineb ka tekstides Heb 13:7, 17, 24, kus on juttu kristliku koguduse eestvedajatest ehk ülevaatajatest.
kes teenib. Vastav kreeka verb on diakonéo. Nimisõna diákonos käib inimese kohta, kes teisi alandlikult ja ustavalt teenib ehk teeb midagi nende heaks. Seda sõna on kasutatud Kristuse (Ro 15:8), Kristuse teenijate (nii meeste kui ka naiste) (Ro 16:1; 1Ko 3:5–7; Kol 1:23), koguduseabiliste (Flp 1:1; 1Ti 3:8), aga ka majateenrite (Joh 2:5, 9) ja valitsusametnike kohta (Ro 13:4).
kes teenib. Vastav kreeka verb on diakonéo. Nimisõna diákonos käib inimese kohta, kes teisi alandlikult ja ustavalt teenib ehk teeb midagi nende heaks. Seda sõna on kasutatud Kristuse (Ro 15:8), Kristuse teenijate (nii meeste kui ka naiste) (Ro 16:1; 1Ko 3:5–7; Kol 1:23), koguduseabiliste (Flp 1:1; 1Ti 3:8), aga ka majateenrite (Joh 2:5, 9) ja valitsusametnike kohta (Ro 13:4).
teenib. Selles salmis esineb kreeka verb diakonéo kaks korda. (Vt Lu 22:26 kommentaari.)
Ma teen teiega kuningriigilepingu. Võib tõlkida ka „Ma teen teiega lepingu kuningavalitsuse kohta”. Siin salmis on kreeka verb diatíthemai (lepingut tegema), millest tuleneb nimisõna diathéke (leping). Tekstides Ap 3:25, Heb 8:10 ja 10:16 on kasutatud mõlemat sõna, nii verbi kui ka nimisõna. Jeesus räägib siin kahest lepingust: lepingust tema ja ta Isa vahel ning lepingust tema ja ta võitud järelkäijate vahel, kellest saavad tema kaasvalitsejad Jumala kuningriigis.
sööksite ja jooksite minu lauas. Üheskoos söömine oli märk sõprusest ja rahumeelsetest suhetest. Seega, kui kellelgi oli koht kuninga lauas, oli ta kuninga lähedane sõber ja tema erilises soosingus. (1Ku 2:7.) Just sellist sõprust lubaski Jeesus oma ustavatele jüngritele. (Lu 22:28–30; vt ka Lu 13:29; Ilm 19:9, P 1997.)
tuulamislabidas. Ilmselt oli see puidust ja sellega visati pekstud vilja õhku, et seda tuule abil aganatest puhastada.
teid kõiki sõeluda nagu nisu. Pärast rehepeksu ja tuulamist nisu sõeluti. Sõela raputati tugevalt, et viimasedki aganad eemaldada. (Vt Mt 3:12 kommentaari.) Jeesuse peatsed katsumused pidid ka jüngrid proovile panema. Jeesus võrdles seda katsele panevat aega nisu sõelumisega.
Kui sa oled oma eksimust kahetsenud. Võib tõlkida ka „Kui sa oled kord pöördunud”. Peetrus eksis ilmselt liigse enesekindluse ning inimesekartuse tõttu. (Vrd Õp 29:25.)
kukelaulu ajal. Mõeldakse kolmandat öövahikorda kreeka-rooma ööjaotuse järgi. See kestis keskööst umbes kella kolmeni öösel. (Vt selle salmi eelmist kommentaari.) Ilmselt millalgi selles vahemikus kires kukk, nagu mainitakse tekstis Mr 14:72. Vahemerest ida poole jäävates maades peetakse kuke kiremist tänini aega märkivaks tähiseks. (Vt Mt 26:34, Mr 14:30 ja 14:72 kommentaari.)
kukk. Seda, et kukk pidi kirema, ütlevad kõik neli evangeeliumi, kuid üksnes Markus mainib, et kukk pidi kirema kaks korda. (Mt 26:34, 74, 75; Mr 14:30, 72; Lu 22:60, 61; Joh 13:38; 18:27.) Mišna näitab, et Jeesuse päevil peeti Jeruusalemmas kukkesid, mis kinnitab piibli väite õigsust. Kuke kiremine, millele siin viidatakse, toimus ilmselt väga vara hommikul. (Vt Mr 13:35 kommentaari.)
Palvetage. Võib tõlkida ka „Palvetage üha”. Selle üleskutse pani ilmselt kirja ainult Luukas ja paistab, et Jeesus esitas selle 11 ustavale apostlile. (Vrd paralleeltekstiga Mt 26:36, 37.) Teine samalaadne üleskutse on kirjas tekstis Lu 22:46 ning paralleelsalmides Mt 26:41 ja Mr 14:38. Selle esitas Jeesus ainult kolmele apostlile, kelle ta võttis kaasa, kui läks Ketsemani aias palvetama. (Mt 26:37–39; Mr 14:33–35.) See, et Luukas mainib mõlemat üleskutset (Lu 22:40, 46), on näide sellest, et tema evangeelium rõhutab palvetamise tähtsust. On mitmeid piiblikohti, kus Luukas ainsana mainib palvetamist, nt Lu 3:21; 5:16; 6:12; 9:18, 28; 11:1; 23:46.
Võta see karikas minult ära. Piiblis sümboliseerib karikas sageli Jumala tahet inimese suhtes. (Vt Mt 20:22 kommentaari.) Jeesus oli kahtlemata mures teotuse pärast, mida tema hukkamine jumalateotaja ja mässuõhutajana võiks Jumalale tuua. Seepärast ta paluski, et Jumal selle karika temalt ära võtaks.
võta see karikas minult ära. Vt Mr 14:36 kommentaari.
ingel. Sellest, et taevast ilmus ingel ja andis Jeesusele uut jõudu, räägib evangeeliumikirjutajatest ainult Luukas.
tema higi muutus otsekui verepiiskadeks. Võimalik, et Luukas võrdleb Jeesuse higipiisku veretilkadega või tema higi voolamist sellega, kuidas haavast verd tilgub. Osa õpetlasi on aga seisukohal, et Jeesuse nahast immitses veresegust higi. Seda on täheldatud mõnikord inimeste puhul, kes on äärmise pinge all. Tegemist võis olla diapedeesiga, seisundiga, mille korral veri või verekomponendid immitsevad läbi veresoone nahapinnale. Teise seisundi, hematohidroosi korral eritub organismist vere- või verepigmendisegust higi või muud verega segunenud kehavedelikku. Nii võibki jääda mulje, et inimene higistab verd. Mis täpselt Jeesuse puhul juhtus, ei saa päris kindlalt öelda.
maha langesid. Salmid 43 ja 44 esinevad mõningates varastes käsikirjades, kuid on käsikirju, kus neid pole. Siiski on need olemas enamikes piiblitõlgetes.
lõi sellega ülempreestri orja. Sellest vahejuhtumist räägivad kõik neli evangeeliumit ja need täiendavad üksteist. (Mt 26:51; Mr 14:47; Lu 22:50.) Ainult arst Luukas (Kol 4:14) mainib, et Jeesus „puudutas orja kõrva ja tegi ta terveks” (Lu 22:51). Johannes on ainuke, kes paneb kirja, et Siimon Peetrus oli see, kes mõõga haaras, ja et orja nimi oli Malkus. Johannes oli ilmselt see jünger, kes tundis ülempreestrit ja tema kodakondseid. (Joh 18:15, 16.) Seega on loogiline, et ta mainib vigastatud meest nimepidi. Johannese tutvust ülempreestri kodakondsetega kinnitab ka tekst Joh 18:26. Seal selgitab Johannes, et ori, kes süüdistas Peetrust selles, et too on Jeesuse jünger, oli „selle mehe sugulane, kelle kõrva Peetrus oli ära raiunud”.
lõi sellega ülempreestri orja. Sellest vahejuhtumist räägivad kõik neli evangeeliumit ja need täiendavad üksteist. (Mt 26:51; Mr 14:47; Lu 22:50.) Ainult arst Luukas (Kol 4:14) mainib, et Jeesus „puudutas orja kõrva ja tegi ta terveks” (Lu 22:51). Johannes on ainuke, kes paneb kirja, et Siimon Peetrus oli see, kes mõõga haaras, ja et orja nimi oli Malkus. Johannes oli ilmselt see jünger, kes tundis ülempreestrit ja tema kodakondseid. (Joh 18:15, 16.) Seega on loogiline, et ta mainib vigastatud meest nimepidi. Johannese tutvust ülempreestri kodakondsetega kinnitab ka tekst Joh 18:26. Seal selgitab Johannes, et ori, kes süüdistas Peetrust selles, et too on Jeesuse jünger, oli „selle mehe sugulane, kelle kõrva Peetrus oli ära raiunud”.
Üks neist. Paralleeltekst Joh 18:10 näitab, et Siimon Peetrus oli see, kes lõi mõõgaga ülempreestri orja, ja et ülempreestri orja nimi oli Malkus. (Vt Joh 18:10 kommentaari.)
lõigi ülempreestri orja. Vt Joh 18:10 kommentaari.
ja tegi ta terveks. Ainult Luukas mainib, et Jeesus tegi ülempreestri orja terveks. (Mt 26:51; Mr 14:47; Joh 18:10.)
tund. Kreeka sõna hóra on siin kasutatud piltlikult lühikese ajavahemiku kohta.
pimeduse võim. St nende võim, kes on vaimses pimeduses. (Vrd Kol 1:13.) Tekstis Ap 26:18 on pimedust seostatud Saatana võimuga. Saatan mõjutas inimesi tegema pimeduse tegusid, mis viisid Jeesuse hukkamiseni. Näiteks tekstis Lu 22:3 öeldakse: „Siis läks Saatan Juudasse, keda hüüti Iskariotiks,” misjärel too reetis Jeesuse. (1Mo 3:15; Joh 13:27–30.)
kires kukk teist korda. Seda, et kukk kires, ütlevad kõik neli evangeeliumi, kuid üksnes Markus mainib, et kukk kires ka teist korda. (Mt 26:34, 74, 75; Mr 14:30; Lu 22:34, 60, 61; Joh 13:38; 18:27.) Mišna näitab, et Jeesuse päevil peeti Jeruusalemmas kukkesid, mis kinnitab piibli väite õigsust. Kuke kiremine, millele siin viidatakse, toimus ilmselt millalgi enne koitu. (Vt Mr 13:35 kommentaari.)
kires kukk. Vt Mr 14:72 kommentaari.
ütle meile kui prohvet, kes sind lõi. Jeesuselt ei oodatud mitte ennustamist, vaid jumaliku ilmutuse kaudu äraarvamist. Paralleeltekstides Mr 14:65 ja Lu 22:64 on näha, et Jeesuse mõnitajad olid tema näo kinni katnud, et ta ei näeks, kes teda lööb.
Ütle, prohvet. Sõna-sõnalt „Kõnele prohvetlikult”. Siin ei mõelda mitte ennustamist, vaid jumaliku ilmutuse kaudu äraarvamist. Kontekstist selgub, et tagakiusajad olid Jeesuse näo kinni katnud. Seega provotseerisid nad Jeesust ära arvama, kes teda lõi. (Vt Mt 26:68 kommentaari.)
ülemkohtu. Sanhedrin ehk Jeruusalemma kohtuorgan, kuhu kuulusid ülempreester ning 70 vanemat meest ja kirjatundjat. Juudid pidasid selle otsuseid lõplikuks. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Sanhedrin”.)
rahvavanemate nõukogu. Võib tõlkida ka „vanematekogu”. Kr presbytérion. Samatüveline sõna presbýteros (sõna-sõnalt „vanem mees”) tähendab piiblis eelkõige meest, kes on ühiskonnas või koguduses vastutusrikkal positsioonil. See sõna võib viidata vanusele (Lu 15:25; Ap 2:17), kuid mitte tingimata. Rahvavanemate nõukogu all mõeldakse siin ilmselt juudi kõrgeimat kohust sanhedrini, mis tegutses Jeruusalemmas. Sinna kuulusid peapreestrid, kirjatundjad ja vanemad. Neid kolme rühma mainitakse sageli koos. (Mt 16:21; 27:41; Mr 8:31; 11:27; 14:43, 53; 15:1; Lu 9:22; 20:1; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Vanem; vanem mees”, ja selle salmi kommentaari sanhedrinisaali.)
sanhedrinisaali. Võib tõlkida ka „oma sanhedrini”. Sanhedrin oli juudi kõrgeim kohus Jeruusalemmas. Kreeka sõna synédrion tähendab sõna-sõnalt „koos istumine”. Kuigi see sõna käis koosolekute kohta üldiselt, mõeldi Iisraelis sellega kohtuid. Sellega võidi mõelda nii kohtu liikmeid kui ka selle hoonet või asupaika. (Vt Mt 5:22 kommentaari ja „Sõnaseletusi”, märksõna „Sanhedrin”; vt ka lisa B12, kus on märgitud sanhedrinisaali võimalik asukoht.)
Inimesepojal. See väljend esineb evangeeliumites umbes 80 korda. Jeesus mõtles sellega iseennast. Ilmselt tahtis ta rõhutada, et ta on tõepoolest inimene, naisest sündinud, ja seega võrdväärne Aadamaga, kellelt päritud patu lunastamiseks oli tarvis täiuslikku inimelu. (Ro 5:12, 14, 15.) Pealegi aitas selle väljendi kasutamine inimestel teda kui messiat ära tunda. (Tn 7:13, 14; vt „Sõnaseletusi”.)
vägeva paremal käel. Sõna-sõnalt „väe paremal käel”. Valitseja paremal käel oli keegi, kes oli temast tähtsuselt järgmine. (L 110:1; Ap 7:55, 56.) „Vägeva” või „väe” all mõeldakse Jumalat ennast. Paralleeltekstis Lu 22:69 on väljend „vägeva Jumala paremal käel”. Väljend „vägeva paremal käel” kannab ka mõtet, et vägeva paremal käel olles on Jeesusel endalgi vägi ja võim.
Inimesepoeg. Vt Mt 8:20 kommentaari.
vägeva Jumala paremal käel. Võib tõlkida ka „Jumala väe paremal käel”. Valitseja paremal käel olev isik oli temast tähtsuselt järgmine. (L 110:1; Ap 7:55, 56.) See, et Inimesepoeg ehk Jeesus istub „vägeva Jumala paremal käel”, näitab, et ka temal on vägi ja võim. Paralleeltekstides Mt 26:64 ja Mr 14:62 on fraas „vägeva paremal käel”. (Vt Mt 26:64 kommentaari.)
Pildid ja videod
Osal iisraellaste kodudel oli ka ülakorrus. Sinna sai minna mööda majas sees olevat redelit või puittreppi või siis väljast mööda redelit või kivitreppi. Ühes suures ülemises toas, mis võis sarnaneda pildil kujutatuga, pidas Jeesus koos jüngritega oma viimase paasapüha ja seadis sisse Isanda õhtusöömaaja pühitsemise. (Lu 22:12, 19, 20.) Kui nädalatepühal aastal 33 valati umbes 120 jüngri peale välja püha vaim, olid nad tõenäoliselt ühe Jeruusalemma maja ülemises toas. (Ap 1:13, 15; 2:1–4.)
Viinapuid (Vitis vinifera) on kasvatatud juba tuhandeid aastaid ja Jeesuse päevil võis neid Iisraelis kõikjal näha. Kui puitu oli piisavalt, tehti viinapuude toestamiseks vaiasid või võresid. Talvel viinapuid kärbiti ja lõigati ära eelmise aasta kasvud. Kevadel tärkasid uued kasvud, ja kui need vilja ei kandnud, lõigati ka need ära. (Joh 15:2.) Tänu sellele andsid viinapuud rohkem saaki ja viinamarjad olid kvaliteetsemad. Jeesus võrdles oma isa aednikuga, ennast viinapuuga ja jüngreid okstega. Nii nagu oksad peavad puu küljes olema, et elus püsida ja vilja kanda, tuleb Jeesuse jüngritel temaga ühte jääda, et vaimses mõttes elus püsida ja vilja kanda. (Joh. 15:1, 5.)
Sanhedriniks ehk Suurkohtuks nimetataval juudi kõrgeimal kohtul oli 71 liiget. See asus Jeruusalemmas. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Sanhedrin”.) Mišna järgi olid sanhedrinisaalis poolkaarena asetsevad kolmeastmelised istmeread ning kohapeal oli ka kaks kirjutajat, kes kohtu otsused üles tähendasid. Pildil kujutatu põhineb osalt Jeruusalemmas avastatud varemetel, mis mõne arvamuse kohaselt on jäänused 1. sajandi sanhedrinisaalist. (Vt lisa B12 kaarti „Jeruusalemm ja selle ümbrus”.)
1. Ülempreester
2. Sanhedrin
3. Kohtualune
4. Kirjutajad