Apostlite teod 1:1–26

1  Esimeses jutustuses, Teofilos, kirjutasin ma kõigest, mida Jeesus tegi ja õpetas+  kuni päevani, mil ta üles võeti+ pärast seda, kui ta oli andnud püha vaimu kaudu juhendid apostlitele, kelle ta oli välja valinud.+  Kui ta oli kannatanud, ilmutas ta end neile palju kordi sellisel moel, et tema elusolekus ei jäänud vähimatki kahtlust*.+ Nad nägid teda 40 päeva jooksul ja ta rääkis neile Jumala kuningriigist*.+  Nendega koos olles andis ta neile korralduse: „Ärge lahkuge Jeruusalemmast,+ vaid oodake seda, mida Isa on tõotanud+ ja millest te minult olete kuulnud.  Johannes ristis küll veega, aga peagi ristitakse teid püha vaimuga*.”+  Kui nad olid kokku tulnud, küsisid nad temalt: „Isand, kas sa taastad praegu Iisraeli kuningriigi?”+  Ta vastas neile: „Teil pole vaja teada aegu ega määratud päevi, mida ainult Isal on õigus kindlaks määrata.+  Aga te saate väe, kui püha vaim tuleb teie peale,+ ja te olete siis minu tunnistajad+ Jeruusalemmas,+ kogu Juudamaal, Samaarias+ ning maailma otsani.”+  Seda öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ning pilv varjas ta, nii et nad ei näinud teda enam.+ 10  Kui nad tema taevasse minekut vaatasid, seisid järsku nende kõrval kaks meest valgetes* riietes+ 11  ja ütlesid: „Galilea mehed, miks te seisate ja taevasse vaatate? See Jeesus, kes teie seast taevasse võeti, tuleb samal viisil, nagu te nägite teda taevasse minevat.” 12  Siis nad läksid Jeruusalemma tagasi+ sellelt mäelt, mida nimetatakse Õlimäeks ja mis asub Jeruusalemma lähedal, hingamispäeva teekonna kaugusel. 13  Kui nad kohale jõudsid, läksid nad ühte ülemisse tuppa, kus nad peatusid. Need olid Peetrus, Johannes, Jaakobus, Andreas, Filippus, Toomas, Bartolomeus, Matteus, Alfeuse poeg Jaakobus, Siimon, keda hüütakse innukaks, ja Jaakobuse poeg Juudas.+ 14  Nad kõik olid ühel meelel püsivalt palvetamas koos mõnede naiste,+ Jeesuse ema Maarja ja Jeesuse vendadega.+ 15  Neil päevil tõusis Peetrus vendade keskel püsti (rahvast oli kokku umbes 120 inimest) ja ütles: 16  „Mehed, vennad! Kirjakoht, milles Taavet rääkis püha vaimu kaudu prohvetlikult Juudast,+ kes juhatas kohale Jeesuse kinnivõtjad,+ pidi täide minema. 17  Juudas kuulus meie hulka+ ja teenis koos meiega. 18  (See mees ostis ülekohtu palga+ eest põllu, ja kui ta pea ees alla kukkus*, rebenes ta keha ning tema sisikond valgus välja.+ 19  Sellest said teada kõik Jeruusalemma elanikud, nii et seda põldu hakati nende keeles kutsuma Hakeldamaks, mis tähendab „verepõld”.) 20  Laulude raamatus on kirjutatud: „Tema elukoht jäägu tühjaks, ärgu olgu seal ühtki elanikku”+ ja „Tema ülevaatajaamet saagu teisele.”+ 21  Seepärast on vaja ta asendada kellegagi meeste hulgast, kes on olnud meiega kogu selle aja, kui isand Jeesus meie keskel tegutses — 22  alates sellest, kui Johannes ta ristis,+ kuni päevani, mil ta meie seast üles võeti+ —, et see mees oleks koos meiega Jeesuse ülesäratamise tunnistajaks.”+ 23  Siis esitati kaks meest: Joosep, keda hüütakse Barsabaseks ja ka Justuseks, ning Mattias. 24  Seejärel nad palvetasid: „Jehoova, sina, kes sa tunned kõigi südant,+ näita meile, kumma neist kahest sa oled valinud, 25  et ta võtaks enda peale selle teenistusülesande ja apostliameti, mille Juudas hülgas, et minna oma teed.”+ 26  Nad heitsid liisku+ ja liisk langes Mattiasele ning ta arvati neile üheteistkümnele apostlile juurde.

Allmärkused

Võib tõlkida ka „esitas ta neile palju tõendeid selle kohta, et ta on elus”.
Võib tõlkida ka „kuningavalitsusest”.
Võib tõlkida ka „aga ei kulu palju päevi, kui teid ristitakse püha vaimuga”.
Võib tõlkida ka „säravates”.
Teine võimalik tähendus: „kui ta üles paistetas”.

Kommentaarid

Esimeses jutustuses. Luukas viitab siin oma evangeeliumile, milles ta kirjutas „kõigest, mida Jeesus tegi ja õpetas”. Apostlite tegude raamatus räägib ta aga Jeesuse järelkäijate tegevusest. Raamatud sarnanevad stiililt ja sõnastuselt ning kummagi adressaat on Teofilos. Seda, kas Teofilos oli Jeesuse jünger, pole öeldud. (Vt Lu 1:3 kommentaari.) Luukas mainib Apostlite tegude raamatu alguses mitut evangeeliumi lõpus kirjeldatud sündmust, mis näitab, et see on tema esimese jutustuse järg. Kuid ta kasutab pisut teistsugust sõnastust ja lisab mõned üksikasjad. (Vrd tekste Lu 24:49 ja Ap 1:1–12.)

taeva kuningriigi võtmed. Piiblis on räägitud kellelegi võtmete andmisest nii sõna otseses mõttes kui ka piltlikult. (1Aj 9:26, 27; Jes 22:20–22.) Kuna võtme omanikul oli mingil määral mõjuvõimu, sai võti võimu ja vastutuse sümboliks. Peetrus kasutas talle usaldatud võtmeid, et avada juutidele (Ap 2:22–41), samaarlastele (Ap 8:14–17) ning mittejuutidele (Ap 10:34–38) võimalus saada Jumala püha vaimu, mis annab väljavaate siseneda taevasesse kuningriiki.

Apostlite teod. Kr Práxeis apostólon. Pole teada, kas sel raamatul alguses oli nimi. See leidub aga mõnedes 2. sajandist pärit käsikirjades. Apostlite tegude raamat on Luuka evangeeliumi järg. (Vt Ap 1:1 kommentaari.) See jutustab peamiselt apostlite Peetruse ja Pauluse tegemistest, samuti kristliku koguduse sünnist ja kiirest arengust: sellest, kuidas kristlus jõudis kõigepealt juutide, seejärel samaarlaste ja lõpuks ka teiste rahvasteni. (Vt Mt 16:19 kommentaari.) Raamat annab ka taustteavet piibli kreekakeelse osa kirjade kohta.

kõrgeauline. Kr krátistos. Selle sõnaga pöörduti kõrgete ametnike poole. (Ap 23:26; 24:3; 26:25.) Mõned õpetlased järeldavad sellest, et Teofilos võis olla mõni kõrge ametnik, enne kui temast kristlane sai. Teiste arvates on see pelgalt sõbralik või viisakas pöördumissõna või lugupidamist näitav väljend. Tõenäoliselt oli Teofilos kristlane, sest talle oli juba „suusõnal õpetatud” sõnumit Jeesus Kristusest ja tema teenistusest. (Lu 1:4.) Luuka kirjalik ülestähendus pidi talle kinnitama, et see, mida ta oli suusõnal teada saanud, on usaldusväärne. Ent on ka teisi arvamusi. Mõnede arvates oli Teofilos algul huviline, kellest sai pärast kristlane. On ka neid, kelle meelest on see nimi (tähendusega „Jumala armastatu; Jumala sõber”) pseudonüüm ja tähistab kristlasi üldiselt. Apostlite tegude raamatu alguses Teofilose poole pöördudes Luukas sõna „kõrgeauline” ei kasuta. (Ap 1:1.)

kõrgeauline. Kr krátistos. Selle sõnaga pöörduti kõrgete ametnike poole. (Ap 23:26; 24:3; 26:25.) Mõned õpetlased järeldavad sellest, et Teofilos võis olla mõni kõrge ametnik, enne kui temast kristlane sai. Teiste arvates on see pelgalt sõbralik või viisakas pöördumissõna või lugupidamist näitav väljend. Tõenäoliselt oli Teofilos kristlane, sest talle oli juba „suusõnal õpetatud” sõnumit Jeesus Kristusest ja tema teenistusest. (Lu 1:4.) Luuka kirjalik ülestähendus pidi talle kinnitama, et see, mida ta oli suusõnal teada saanud, on usaldusväärne. Ent on ka teisi arvamusi. Mõnede arvates oli Teofilos algul huviline, kellest sai pärast kristlane. On ka neid, kelle meelest on see nimi (tähendusega „Jumala armastatu; Jumala sõber”) pseudonüüm ja tähistab kristlasi üldiselt. Apostlite tegude raamatu alguses Teofilose poole pöördudes Luukas sõna „kõrgeauline” ei kasuta. (Ap 1:1.)

Esimeses jutustuses. Luukas viitab siin oma evangeeliumile, milles ta kirjutas „kõigest, mida Jeesus tegi ja õpetas”. Apostlite tegude raamatus räägib ta aga Jeesuse järelkäijate tegevusest. Raamatud sarnanevad stiililt ja sõnastuselt ning kummagi adressaat on Teofilos. Seda, kas Teofilos oli Jeesuse jünger, pole öeldud. (Vt Lu 1:3 kommentaari.) Luukas mainib Apostlite tegude raamatu alguses mitut evangeeliumi lõpus kirjeldatud sündmust, mis näitab, et see on tema esimese jutustuse järg. Kuid ta kasutab pisut teistsugust sõnastust ja lisab mõned üksikasjad. (Vrd tekste Lu 24:49 ja Ap 1:1–12.)

Teofilos. Nii Luuka evangeelium kui ka Apostlite tegude raamat on adresseeritud talle. Tekstis Lu 1:3 on nimetatud teda kõrgeauliseks. (Lisainfot Teofilose kohta vt Lu 1:3 kommentaarist.)

Jumala kuningriigist. Piibli põhiteema Jehoova kuningriik on ka Apostlite tegude raamatu peamine teema. (Ap 8:12; 14:22; 19:8; 20:25; 28:31.) Raamatus räägitakse, et apostlid andsid sellest kuningriigist põhjalikult tunnistust ja tegid teenistuses oma parima. (Ap 2:40; 5:42; 8:25; 10:42; 20:21, 24; 23:11; 26:22; 28:23.)

Määratud aeg on saabunud. „Määratud aeg” (kr kairós) tähendab siin pühakirjas ettekuulutatud aega, kui algas Jeesuse maine teenistus, millega ta andis inimestele võimaluse uskuda heasse sõnumisse. Sama kreeka sõna kasutatakse, kui räägitakse Jeesuse teenistusest kui ajast, mil rahvast läbi katsuti (Lu 12:56; 19:44), ja määratud ajast, mil Jeesus pidi surema (Mt 26:18).

rahvastele määratud ajad. Võib tõlkida ka „mittejuutidele määratud ajad”, „paganatele määratud ajad”. Kreeka sõna kairós (selles tekstis mitmuses, „määratud ajad”) tähendab kindlat ajahetke või konkreetset ajavahemikku. (Mt 13:30; 21:34; Mr 11:13.) Sama kreeka sõna kasutatakse kindlaksmääratud aja kohta, kui Jeesus alustas oma teenistust (Mr 1:15) ja kui ta suri (Mt 26:18). Seda sõna kasutatakse ka seoses tulevikuga, eriti seoses Kristuse juuresoleku ja messiavalitsusega. (Ap 1:7; 3:19; 1Te 5:1.) Kõike eelnevat silmas pidades võib öelda, et ka „rahvastele määratud ajad” ei ole mingi umbmäärane, vaid konkreetne ajavahemik, millel on algus ja lõpp. Vastega „rahvad” tõlgitud kreeka sõna éthnos tähistab piiblis sageli mittejuute.

aegu ega määratud päevi. Siin räägitakse ajast kahes mõttes. Kreeka sõna chrónos (selles tekstis mitmuses ja tõlgitud aegu) võib tähendada kindlaksmääramata pikkusega aega, kas pikka või lühikest. Sõna kairós (selles tekstis mitmuses ja tõlgitud määratud päevi) tähendab kindlaksmääratud aega ning seda kasutatakse tihti seoses tulevikuga, eriti seoses Kristuse juuresoleku ja messiavalitsusega. (Ap 3:19; 1Te 5:1; vt Mr 1:15 ja Lu 21:24 kommentaari.)

mida ainult Isal on õigus kindlaks määrata. Võib tõlkida ka „mis Isa oma meelevallas on kindlaks määranud”. See tähendab, et Jehoova on jätnud endale õiguse koostada ajakava, mille järgi ta oma eesmärke ellu viib, ja ta peab sellest alati kinni. Jeesus ütles enne oma maise elu lõppu, et isegi tema ei tea päeva ega tundi, millal lõpp tuleb, vaid et seda teab üksnes Isa. (Mt 24:36; Mr 13:32.)

mõjutas vaim teda ... minema. Vastega „vaim” tõlgitud kreeka sõna on pneúma ning sellega mõeldakse siin püha vaimu, st Jumala tegutsevat jõudu, mis võib mõjutada inimest toimima Jumala tahtega kooskõlas. (Lu 4:1; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Vaim”.)

kui tunnistaja. Võib tõlkida ka „tunnistuseks”. Kreeka nimisõna martyría (tunnistus) esineb Johannese evangeeliumis kaks korda rohkem kui teistes evangeeliumites kokku. Verb martyréo (tunnistust andma) esineb 39 kohas, teistes evangeeliumites vaid kahes kohas: Mt 23:31 ja Lu 4:22. Seda verbi on seoses Ristija Johannesega kasutatud nii sageli, et mõnede meelest võiks teda nimetada lausa Tunnistaja Johanneseks. (Joh 1:8, 15, 32, 34; 3:26, P 1997; 5:33; vt Joh 1:19 kommentaari.) Verbi martyréo on tihti kasutatud ka seoses Jeesuse teenistusega. (Joh 8:14, 17, 18.) Eriti märkimisväärsed on Jeesuse sõnad Pontius Pilatusele: „Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma tõe kohta tunnistust annaksin.” (Joh 18:37.) Johannese kirjutatud Ilmutusraamatus öeldakse Jeesuse kohta „ustav tunnistaja” ning „ustav ja tõeline tunnistaja”. (Ilm 1:5; 3:14.)

tunnistust annaksin. Kreeka sõnad martyréo (tunnistust andma), martyría (tunnistus) ja mártys (tunnistaja) on laia tähendusega. Neid mõisteid on kasutatud nende põhitähenduses, milleks on pealtnägijana mingi fakti kohta ütlusi andma. Ent need kannavad endas ka mõtet millegi teatavaks tegemisest, kinnitamisest või sellest, et räägitakse kellestki või millestki head. Jeesus mitte ainult ei andnud teada tõdesid, milles ta oli veendunud, vaid ka elas nii, et täitusid tema isa antud ennustused ja tõotused. (2Ko 1:20.) Jumala eesmärk kuningriigi ja selle messiast valitsejaga oli üksikasjalikult ette kuulutatud. Jeesuse elu maa peal, mis kulmineerus tema ohvrisurmaga, viis täide kõik tema kohta käivad ennustused, sealhulgas seaduselepinguga seotud eelpildid. (Kol 2:16, 17; Heb 10:1.) Seega võib öelda, et Jeesus andis nii oma sõnade kui ka tegudega tunnistust tõe kohta.

veel suuremaid tegusid kui need. Jeesus ei taha öelda, et tema jüngrid teevad suuremaid imetegusid, kui tema tegi. Ta tunnustab hoopis alandlikult fakti, et nende kuulutus- ja õpetustöö toimub suuremas ulatuses kui tema oma. Tema järelkäijad pidid tegutsema suuremal territooriumil, jõudma rohkemate inimesteni ja kuulutama pikema aja jooksul. Jeesuse sõnadest on selgesti näha, et ta ootas, et tema järelkäijad ta tööd jätkaksid.

kogu maailmas ... kõigile rahvastele. Kumbki väljend rõhutab kuulutustöö ulatust. Kreeka sõna oikuméne tähendab inimmaailma või inimeste asustatud maad. (Lu 4:5; Ap 17:31; Ro 10:18; Ilm 12:9; 16:14.) Esimesel sajandil kasutati seda terminit ka Rooma impeeriumi kohta, mille eri paikadesse juudid olid hajutatud. (Lu 2:1; Ap 24:5.) Kreeka sõna éthnos (rahvas) tähendab üldjuhul rahvusgruppi.

kõikjal maailmas ... kuulutatakse. Nagu tekstis Mt 24:14, ütleb Jeesus ka siin, et head sõnumit kuulutatakse kogu maailmas. Ühtlasi pidi räägitama selle naise heateost. Jumala vaimu mõjutusel panid selle naise teo kirja koguni kolm evangeeliumikirjutajat. (Mr 14:8, 9; Joh 12:7; vt Mt 24:14 kommentaari.)

inimesi kõigi rahvaste hulgast. Sõna-sõnalt „kõiki rahvaid”, kuid kontekst näitab, et see väljend käib üksikisikute kohta, sest kreeka asesõna „neid” väljendis ristige neid on meessoost ja viitab inimestele, mitte rahvastele, mis on kreeka keeles kesksoost sõna. Käsk jõuda inimesteni kõigi rahvaste hulgast oli uus. Piibli heebreakeelne osa näitab, et Jehoovat teenima tulnud mittejuudid olid Iisraelis teretulnud. (1Ku 8:41–43.) Jeesus aga andis jüngritele käsu minna ise mittejuutidele kuulutama. Sellega rõhutas ta kristliku õpetustöö ülemaailmset ulatust. (Mt 10:1, 5–7; Ilm 7:9; vt Mt 24:14 kommentaari.)

püha vaim. Apostlite tegude raamatus mainitakse püha vaimu üle 50 korra. Vahel kasutatakse kreekakeelses tekstis selle kohta üksnes sõna pneúma (vaim). (Ap 2:4, 17, 18; 5:9; 11:28; 21:4; vt ka „Sõnaseletusi”, märksõna „Vaim”.) Apostlite tegude raamat näitab selgelt, et Jeesuse järelkäijad saavad teha kuulutustööd kõigi rahvaste seas ainult tänu püha vaimu abile. (Vrd Mr 1:12 kommentaariga.)

minu tunnistajad. Jeesuse esimesed juutidest jüngrid juba olid Jumala tunnistajad: nad tunnistasid, et Jehoova on ainus tõeline Jumal. (Jes 43:10–12; 44:8.) Nüüdsest aga pidid nad olema ka Jeesuse tunnistajad. Neil tuli teada anda, et Jeesus on messias ja kuningas, kes pühitseb Jehoova nime ja viib täide tema eesmärgi. Apostlite tegude raamatu kreekakeelses algtekstis kasutatakse sõnu mártys, martyréo ja diamartýromai (tunnistaja, tunnistust andma, põhjalikult tunnistust andma) ning teisi sarnaseid sõnu palju kordi. Üksnes Johannese evangeeliumis esineb neid veelgi rohkem. (Vt Joh 1:7 kommentaari.) Terves Apostlite tegude raamatus räägitakse, et Jeesusest ja Jumala kuningriigist on vaja tunnistust anda. (Ap 2:32, 40; 3:15; 4:33; 5:32; 8:25; 10:39; 13:31; 18:5; 20:21, 24; 22:20; 23:11; 26:16; 28:23.) Osa 1. sajandi kristlasi sai omaenese kogemuste najal kinnitada, et Jeesus elas, suri ja äratati üles. (Ap 1:21, 22; 10:40, 41.) Hilisemate aegade kristlastel tuli aga rääkida kõige selle tähendusest. (Ap 22:15; vt Joh 18:37 kommentaari.)

maailma otsani. Võib tõlkida ka „maa äärteni”. Vastav kreeka väljend esineb ka tekstis Ap 13:47. Seal tsiteeritakse ennustust kirjakohast Jes 49:6, kus Septuaginta tõlkes on sama kreeka väljend. Lausudes sõnad, mis on tekstis Ap 1:8, võis Jeesus viidata sellelesamale ennustusele, kus Jehoova ütleb oma teenijale: „Ma panen sind ka rahvastele valguseks, et mu pääste ulatuks maa äärteni.” Jeesus oli varem öelnud, et tema järelkäijad teevad veel suuremaid tegusid kui tema. (Vt Joh 14:12 kommentaari.) Samuti oli ta öelnud, et nad teevad kuulutustööd kogu maailmas. (Vt Mt 24:14, 26:13 ja 28:19 kommentaari.)

kaks meest valgetes riietes. Mõeldakse ingleid. (Vrd tekstidega Lu 24:4, 23.) Kreeka sõna ángelos (ingel) esineb Apostlite tegude raamatu algtekstis 21 korda (esimene koht on Ap 5:19).

tähelepanu äratades. Vastav kreeka sõna esineb piibli kreekakeelses osas vaid korra ja tuleneb verbist tähendusega „jälgima; vaatlema”. Mõnede õpetlaste sõnul kasutati seda sõna seoses haigussümptomite jälgimisega. Siin kannab see sõna mõtet, et Jumala kuningriik ei tule nii, et kõik seda kohe tähele paneksid.

taevasse. Kr uranós. See sõna esineb selles salmis kolm korda ning see võib tähendada kas taevalaotust või vaimolendite elupaika.

tuleb samal viisil. Kreeka sõnal érchomai (tulema) on piiblis mitu tähendust. Näiteks öeldakse, et Jeesus tuleb suure viletsuse ajal oma kohtuotsust teada andma ja täide viima. (Mt 24:30; Mr 13:26; Lu 21:27.) Kuid sama sõna kasutatakse seoses Jeesusega ka muudel juhtudel. (Mt 16:28–17:2; Mt 21:5, 9; 23:39; Lu 19:38.) Seega oleneb selle sõna tähendus kontekstist. Inglid ütlesid, et Jeesus tuleb tagasi samal viisil (kr trópos), nagu ta ära läks. Sõna trópos ei tähenda vormi, kuju ega keha, vaid viisi või laadi. Seda, kuidas Jeesus taevasse läks, nägid üksnes tema apostlid. Jeesus ise oli öelnud oma tulemise kohta Jumala kuningriigi kuningana, et see ei toimu tähelepanu äratades. (Lu 17:20; vt kommentaari.) Järelikult pidid üksnes tema jüngrid aru saama, et ta on tulnud, st hakanud kuningana valitsema. Sellega pidi algama tema nähtamatu juuresolek. (Mt 24:3.) Tekstis Ilm 1:7 aga räägitakse Jeesuse tulemisest teises tähenduses, kuna seal öeldakse, et kõigi silmad näevad teda.

hingamispäeva teekonna. Hingamispäeva teekonna all mõeldi maad, mille iisraellane võis hingamispäeval läbida. Moosese seadus keelas hingamispäeval reisimise, aga ei lisanud mingeid täpsustusi. (2Mo 16:29.) Hiljem kehtestasid rabid juutidele liikumisraadiuse 2000 küünart (890 m). Nad võtsid aluseks teksti 4Mo 35:5, kus mainitakse vahemaad 2000 küünart, ning teksti Jos 3:3, 4, kus öeldakse, et iisraellastel tuli jätta enda ja lepingulaeka vahele umbes 2000 küünart. Rabid järeldasid, et sellise pikkusega maad tohib läbida, et minna hingamispäeval kogudusetelki. (4Mo 28:9, 10.) Juudi ajaloolane Josephus Flavius ütleb ühes kohas, et Jeruusalemma ja Õlimäe vahemaa oli viis staadionit (925 m), ja teises kohas, et see oli kuus staadionit (1110 m). Igal juhul oli see vahemaa umbes sama mis rabide kehtestatud hingamispäeva teekond, nagu ka Luukas selles salmis ütleb.

innukaks. Nimi, mis eristab apostel Siimonit apostel Siimon Peetrusest. (Lu 6:14, 15.) Siin ja ka salmis Lu 6:15 on kasutatud kreeka sõna zelotés, mis tähendab „seloot; innukas”. Tekstides Mt 10:4 ja Mr 3:18 kasutatakse Siimoni kohta lisanime Kananaios, mis on arvatavasti heebrea või aramea päritolu ning mis tähendab samuti „seloot; innukas”. Võimalik, et Siimon kuulus kunagi selootide, Rooma-vastase juudi rühmitise ridadesse. Kuid ta võis saada selle nime ka oma innukuse ja agaruse pärast.

vennad. Kreeka sõna adelphós võib piiblis tähendada usuvenda, kuid siin kasutatakse seda Jeesuse poolvendade, Joosepi ja Maarja nooremate laste kohta. Mõned, kes usuvad, et Maarja jäi pärast Jeesuse sündi neitsiks, väidavad, et sõna adelphós tähendab siin nõbu. Piibli kreekakeelses osas on aga sõnale „nõbu” teine vaste (kr anepsiós, Kol 4:10) ja erinev on vaste ka sõnale „õepoeg” (Ap 23:16). Tekstis Lu 21:16 on kasutatud sõnade adelphós ja syngenés mitmusevormi (tõlgitud „vennad” ja „sugulased”). On selge, et piibli kreekakeelses osas tähistatakse sugulussuhteid täpsete ja konkreetsete sõnadega.

Jeesuse vendadega. St Jeesuse poolvendadega. Evangeeliumites, Apostlite tegude raamatus ja kahes Pauluse kirjas mainitakse Isanda vendi ja ka õdesid. Nelja tema venda nimetatakse koguni nimepidi, need on Jaakobus, Joosep, Siimon ja Juudas. (Mt 12:46; 13:55, 56; Mr 3:31; Lu 8:19; Joh 2:12; 1Ko 9:5; Ga 1:19.) Kõik Jeesuse vennad ja õed olid temast nooremad. Enamik piibliõpetlasi on seda meelt, et Jeesusel oli vähemalt neli venda ja kaks õde, kes kõik olid Joosepi ja Maarja lapsed. (Vt Mt 13:55 kommentaari.)

vennad. Kreeka sõna adelphós võib piiblis tähendada usuvenda, kuid siin kasutatakse seda Jeesuse poolvendade, Joosepi ja Maarja nooremate laste kohta. Mõned, kes usuvad, et Maarja jäi pärast Jeesuse sündi neitsiks, väidavad, et sõna adelphós tähendab siin nõbu. Piibli kreekakeelses osas on aga sõnale „nõbu” teine vaste (kr anepsiós, Kol 4:10) ja erinev on vaste ka sõnale „õepoeg” (Ap 23:16). Tekstis Lu 21:16 on kasutatud sõnade adelphós ja syngenés mitmusevormi (tõlgitud „vennad” ja „sugulased”). On selge, et piibli kreekakeelses osas tähistatakse sugulussuhteid täpsete ja konkreetsete sõnadega.

Jeesuse vendadega. St Jeesuse poolvendadega. Evangeeliumites, Apostlite tegude raamatus ja kahes Pauluse kirjas mainitakse Isanda vendi ja ka õdesid. Nelja tema venda nimetatakse koguni nimepidi, need on Jaakobus, Joosep, Siimon ja Juudas. (Mt 12:46; 13:55, 56; Mr 3:31; Lu 8:19; Joh 2:12; 1Ko 9:5; Ga 1:19.) Kõik Jeesuse vennad ja õed olid temast nooremad. Enamik piibliõpetlasi on seda meelt, et Jeesusel oli vähemalt neli venda ja kaks õde, kes kõik olid Joosepi ja Maarja lapsed. (Vt Mt 13:55 kommentaari.)

vendade. Mõnikord tehakse piiblis vahet meessoost ja naissoost kristlastel ning nimetatakse neid vastavalt vendadeks ja õdedeks. (1Ko 7:14, 15.) Teinekord, nagu ka selles salmis, mõeldakse vendade all nii mehi kui ka naisi. (Ap 1:13–15.) Ka koguduse poole pöörduti sõnaga „vennad”. (Ro 1:13; 1Te 1:4.) Enamikus piibli kreekakeelse osa kirjades mõeldakse selle sõnaga nii mehi kui naisi. Eelmises salmis (Ap 1:14) kasutatakse kreeka sõna adelphós (vend) mitmusevormi Jeesuse poolvendade kohta. (Vt Mt 13:55 ja Ap 1:14 kommentaari.)

inimest. Sõna-sõnalt „nime” (kr ónoma). Sama kreeka sõna on ka tekstis Ilm 3:4 (vt P 1988).

Mehed, vennad. Kuna Peetrus kasutab siin ka sõna „mees” (kr anér), võib järeldada, et ta pöördub üksnes koguduse meesliikmete poole. Seda toetab ka tõsiasi, et ta räägib Juudas Iskarioti kui apostli asendamisest.

kui ta pea ees alla kukkus, rebenes ta keha. Matteuse evangeeliumis öeldakse, et Juudas poos end üles, mis näitab enesetapuviisi. (Mt 27:5.) Luukas aga ütleb siin, mis poomise järel juhtus. Neist kahest piiblikohast tuleb välja, et Juudas poos end järsaku kohal, aga nöör või puuoks läks katki, ta kukkus alla ja tema keha rebenes kaljul. Jeruusalemma lähedal oli kohti, kus see võis juhtuda.

ülevaatajateks. Kr epískopos. Verb episkopéo tähendab „hoolega vaatama; järele valvama”. (Heb 12:15.) Nimisõna episkopé tähendab „külastus; ülevaatamine; ülevaatajaamet” ja seda on tõlgitud vastetega „ülevaatus” (Lu 19:44, „Sõna seletus”), „arunõudmine” (1Pe 2:12) ja „ülevaatajaamet” (Ap 1:20; 1Ti 3:1, P 1997). Niisiis annab sõna epískopos mõista, et ülevaatajad pidasid usukaaslasi silmas hoidmise, kaitsmise, hoolitsemise eesmärgil. Nad külastasid koguduseliikmeid, andsid neile juhatust ja valvasid nende heakäekäigu järele. Kristliku koguduse ülevaatajatel on kohustus hoolitseda kaaskristlaste usulise heaolu eest. Siin salmis nimetab Paulus ülevaatajateks Efesose koguduse vanemaid. (Ap 20:17.) Ka oma kirjas Tiitusele kasutab ta sõna „ülevaataja” kogudusevanemate kohta. (Tt 1:5, 7.) Seega käivad mõlemad kreeka sõnad sama ameti kohta, kuid sõna presbýteros (vanem) rõhutab kristlikku küpsust ja epískopos (ülevaataja) selle ametiga kaasnevaid kohustusi. Teksti Ap 20:28 kontekstist on näha, et Efesose koguduses oli rohkem kui üks vanem. Kogudusevanemate arv igas koguduses sõltus sellest, kui palju oli seal mehi, kes vastasid kogudusevanematele esitatud nõuetele. Ka Filippi koguduses oli mitu ülevaatajat (Flp 1:1), mis näitab, et koguduse tegevust korraldas vanematekogu. (Vt Ap 1:20 kommentaari.)

ülevaatajaamet. Kr episkopé. See on sarnane nimisõnaga epískopos (ülevaataja) ja tegusõnaga episkopéo (tõlgitud tekstis Heb 12:15 „vaadake hoolega”). Peetrus tsiteerib siin teksti L 109:8 ja soovitab sellele tuginedes leida Juuda asemele uue apostli. Laulu 109 heebreakeelses algtekstis esineb sõna pekuddáh, mida võib tõlkida näiteks vastega „vastutaja” või „ülevaataja”. (4Mo 4:16; Jes 60:17.) Septuagintas (L 108:8, LXX) on see heebrea sõna tõlgitud sama kreeka sõnaga, mida Luukas kasutab tekstis Ap 1:20. Peetruse sõnadest tuleb välja, et apostlitel oli ülevaatajaamet. Nad olid saanud selle Jeesuselt endalt. (Mr 3:14.) Nädalatepühal aastal 33 moodustati kristlik kogudus, millel oli 12 ülevaatajat. Alguses oli sel umbes 120 liiget, kuid kõigest ühe päevaga kasvas liikmete arv 3000-ni. (Ap 1:15; 2:41.) Kuigi hiljem määrati ülevaatajateks ka teisi mehi, oli apostlite ülevaatajaamet eriline, sest 12 apostlit pidid saama Uue Jeruusalemma 12 aluskiviks. (Ilm 21:14; vt Ap 20:28 kommentaari.)

meie keskel tegutses. Võib tõlkida ka „meie keskel elas”. Sõna-sõnalt „meie juures sisse ja välja käis”. Tegemist on semiidi idioomiga. (Vrd tekstidega 5Mo 28:6, 19; L 121:8, P 1988.)

Mattias. Kreeka nimi Maththías on tõenäoliselt lühivorm nimest Mattathías, mis omakorda tuleb heebrea nimest Mattitja (1Aj 15:18) tähendusega „Jehoova kingitus”. Peetrus ütles, et Mattias oli olnud Kristuse järelkäija kogu tema kolme ja poole aastase teenistuse jooksul. (Ap 1:21, 22.) Ta oli käinud tihedalt läbi apostlitega ning oli arvatavasti nende 70 jüngri seas, kelle Jeesus saatis kuulutustööle. (Lu 10:1.) Mattias „arvati neile üheteistkümnele apostlile juurde”. (Ap 1:26.) Sestpeale mõeldakse Apostlite tegude raamatus väljendite all „apostlid” või „need kaksteist” ka Mattiast. (Ap 2:37, 43; 4:33, 36; 5:12, 29; 6:2, 6; 8:1, 14.)

Jehoova. Seni leitud kreekakeelsetes käsikirjades on siin sõna kýrios (isand, issand). Kuid nagu selgitatakse lisas C, on mõjuvaid põhjusi järeldada, et algtekstis oli selles salmis Jumala nimi, mis hiljem asendati nimetusega kýrios. Seetõttu on siin põhitekstis kasutatud nime Jehoova.

sina, kes sa tunned kõigi südant. Siin esineb kreeka sõna kardiognóstes (südametundja). Piibli heebreakeelses osas on mitmes kohas mõte, et Jehoova näeb inimeste südamesse. (5Mo 8:2; 1Sa 16:7; 1Ku 8:39; 1Aj 28:9; L 44:21; Jer 11:20; 17:10.) Seepärast on loogiline järeldada, et heebrea keelt kõnelevad juudid, kes palvetasid Jumala kui südametundja poole, kasutasid siin tema nime Jehoova. Sõna kardiognóstes esineb üksnes selles kohas ja tekstis Ap 15:8. (Vt lisa C3 sissejuhatust; Ap 1:24.)

jagasid nad ... omavahel tema riided. Tekstis Joh 19:23, 24 antakse lisainfot, mida Matteus, Markus ja Luukas ei maini. Nelja evangeeliumi aruannetest võib kokku panna järgmise loo: Rooma sõdurid heitsid liisku nii pealisrõiva kui ka alusrõiva üle; pealisriided jagasid nad „nelja ossa, nii et iga sõdur sai ühe osa”; alusrõivast nad ei tahtnud tükeldada, seepärast heitsid nad sellele liisku; liisuheitmine täitis ennustuse tekstis L 22:18. Arvatakse, et sõdurid said hukatava riided tavapäraselt endale. Kurjategijad võeti enne hukkamist riidest lahti, et neid veelgi rohkem alandada.

heitsid liisku. Kristluse-eelsel ajal heitsid Jehoova teenijad tema tahte teadasaamiseks mõnikord liisku. (3Mo 16:8; 4Mo 33:54; 1Aj 25:8; Õp 16:33; 18:18; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Liisk”.) See salm on aga ainuke koht, kus öeldakse, et Jeesuse järelkäijad seda tegid. Nad heitsid liisku selleks, et teada saada, kes kahest kandidaadist peaks saama Juudas Iskarioti asemel apostliks. Nad mõistsid, et vajavad Jehoova juhatust, kuna Jeesus oli enne 12 apostli väljavalimist kogu öö palvetanud. (Lu 6:12, 13.) Enne liisuheitmist uurisid nad pühakirja ja palusid Jehoovat, et ta näitaks neile, kumma mehe ta on valinud. (Ap 1:20, 23, 24.) Piiblis pole mainitud, et pärast 33. aasta nädalatepüha oleks ülevaatajate ja nende abiliste valimiseks või tähtsate küsimuste otsustamiseks liisku heidetud. Seda polnud enam vaja, sest kristliku koguduse peal oli nüüd püha vaim. (Ap 6:2–6; 13:2; 20:28; 2Ti 3:16, 17.) Ülevaatajateks hakati määrama mehi, kelle elus ilmnes püha vaimu vili. (1Ti 3:1–13; Tt 1:5–9.) Ka teistes kultuurides heideti liisku. (Est 3:7; Jl 3:3; Ob 11.) Näiteks Rooma sõdurid heitsid liisku Jeesuse riiete pärast, nagu oli ette kuulutatud tekstis L 22:18. Muidugi ei teinud nad seda piibli ennustuse täideviimiseks, vaid omakasu pärast. (Joh 19:24; vt Mt 27:35 kommentaari.)

arvati neile ... juurde. Mattias hakkas kuuluma 12 apostli hulka, kes said nädalatepühal vaimse Iisraeli aluskivideks. „Need kaksteist”, Mattias kaasa arvatud, tegelesid kreeka keelt kõnelevate jüngrite murega. (Ap 6:1, 2.)

Pildid ja videod

Apostlite tegude raamatut tutvustav video
Apostlite tegude raamatut tutvustav video
Apostlite teod. Tähtsamad sündmused
Apostlite teod. Tähtsamad sündmused

Sündmused on loetletud kronoloogilises järjekorras

1. Jeesus ütleb Õlimäel Betaania lähedal oma jüngritele, et nad oleksid tema tunnistajad maailma otsani. (Ap 1:8.)

2. Nädalatepühal tuleb jüngrite peale püha vaim ja nad hakkavad rääkima eri keeltes. (Ap 2:1–6.)

3. Peetrus tervendab templi Ilusa värava juures jalust vigase mehe. (Ap 3:1–8.)

4. Apostlid tuuakse sanhedrini ette, kus nad ütlevad, et kuuletuda tuleks eelkõige Jumalale. (Ap 5:27–29.)

5. Stefanos visatakse väljaspool Jeruusalemma kividega surnuks. (Ap 7:54–60.)

6. Kui jüngrid on laiali hajunud, läheb Filippus Samaariasse ja hakkab seal kuulutama; hiljem saadetakse Samaariasse ka Peetrus ja Johannes, et sealsed vastristitud kristlased võiksid saada püha vaimu. (Ap 8:4, 5, 14, 17.)

7. Filippus kuulutab Jeruusalemmast Gaza poole viival teel Etioopia õukonnaametnikule ja ristib ta. (Vaata kaarti „Misjonär Filippuse tegevus”; Ap 8:26–31, 36–38.)

8. Jeesus ilmutab end Damaskuse teel Saulusele. (Ap 9:1–6.)

9. Jeesus ütleb Hananiasele, et see läheks Sirgele tänavale ja aitaks Saulust; Saulus laseb end ristida. (Ap 9:10, 11, 17, 18.)

10. Dorkas sureb ja jüngrid kutsuvad Peetruse Lüddast Joppesse; Peetrus tulebki ja äratab Dorkase ellu. (Ap 9:36–41.)

11. Peetrus näeb Joppes nägemust puhtaks kuulutatud loomadest. (Ap 9:43; 10:9–16.)

12. Peetrus läheb Kaisareasse, kus ta kuulutab Korneeliusele ja teistele ümberlõikamata mittejuutidele; nood usuvad kuuldut, saavad püha vaimu ja lasevad end ristida. (Ap 10:23, 24, 34–48.)

13. Süüria Antiookia on esimene koht, kus Jeesuse jüngreid hakatakse nimetama kristlasteks. (Ap 11:26.)

14. Herodes laseb Jaakobuse tappa ja Peetruse vahistada; ingel toob Peetruse vanglast välja. (Ap 12:2–4, 6–10.)

15. Algab Pauluse esimene misjonireis, kus teda saadavad Barnabas ja Markus. (Vaata kaarti „Pauluse esimene misjonireis”; Ap 12:25; 13:4, 5.)

16. Antiookias puhkeb vaidlus ümberlõikamise vajalikkuse üle ning Paulus ja Barnabas lähevad selle mureküsimuse pärast Jeruusalemma apostlite ja vanemate juurde; pärast naasevad nad Antiookiasse. (Ap 15:1–4, 6, 22–31.)

17. Algab Pauluse teine misjonireis. (Vaata kaarti „Pauluse teine misjonireis”.)

18. Algab Pauluse kolmas misjonireis. (Vaata kaarti „Pauluse kolmas misjonireis”.)

19. Kui Paulus on Jeruusalemmas, läheb templis mürgliks; Paulus võetakse vahi alla ja ta peab rahvale Antonia kindluse trepilt kõne. (Ap 21:27–40.)

20. Kui avastatakse vandenõu Pauluse tapmiseks, viivad sõdurid Pauluse Antipatrisesse ja seejärel Kaisareasse. (Ap 23:12–17, 23, 24, 31–35.)

21. Paulus on Festuse ees; ta avaldab soovi, et tema üle mõistaks kohut keiser. (Ap 25:8–12.)

22. Esimene osa Pauluse teekonnast Rooma. (Vaata kaarti „Pauluse teekond Rooma”.)

Betfage, Õlimägi ja Jeruusalemm
Betfage, Õlimägi ja Jeruusalemm

See lühike video järgib ida poolt Jeruusalemma viivat teed, alates praegusest At-Turist, mis arvatakse olevat piiblis mainitud Betfage, kuni Õlimäe ühe kõrgeima kohani. Õlimäe idanõlval Betfagest ida pool asus Betaania, kus nüüd asub linnake nimega Al-Ayzariyah (selle araabiakeelse nime tähendus on „Laatsaruse asupaik”). Jeruusalemmas käies ööbisid Jeesus ja ta jüngrid harilikult just Betaanias, ilmselt Marta, Maarja ja Laatsaruse kodus. (Mt 21:17; Mr 11:11; Lu 21:37; Joh 11:1.) Nende juurest Jeruusalemma võis Jeesus minna umbes sama teed pidi, mis videos näidatud. Kui ta 33. aasta 9. niisanil eeslisälu seljas üle Õlimäe Jeruusalemma läks, võis ta alustada sõitu Betfagest ning minna mööda teed, mis viis sealt Jeruusalemma.

1. Tee Betaaniast Betfagesse

2. Betfage

3. Õlimägi

4. Kidroni org

5. Templimägi

Ülemine tuba
Ülemine tuba

Osal iisraellaste kodudel oli ka ülakorrus. Sinna sai minna mööda majas sees olevat redelit või puittreppi või siis väljast mööda redelit või kivitreppi. Ühes suures ülemises toas, mis võis sarnaneda pildil kujutatuga, pidas Jeesus koos jüngritega oma viimase paasapüha ja seadis sisse Isanda õhtusöömaaja pühitsemise. (Lu 22:12, 19, 20.) Kui nädalatepühal aastal 33 valati umbes 120 jüngri peale välja püha vaim, olid nad tõenäoliselt ühe Jeruusalemma maja ülemises toas. (Ap 1:15; 2:1–4.)