Esiletõstetud kohti Jakoobuse ja Peetruse kirjadest
Jehoova Sõna on elav
Esiletõstetud kohti Jakoobuse ja Peetruse kirjadest
PEAAEGU 30 aastat pärast 33. aasta nelipüha kirjutab Jeesuse poolvend jünger Jakoobus kirja vaimse Iisraeli „kaheteistkümnele suguharule” (Jak. 1:1). Tema eesmärk on õhutada kaaskristlasi usus tugevaks jääma ja katsumustes vastu pidama. Samuti annab ta neile nõu korrigeerida kogudustes tekkinud murettekitavaid ilminguid.
Veidi enne seda, kui Rooma keiser Nero hakkab 64. aastal kristlasi taga kiusama, kirjutab apostel Peetrus kristlastele oma esimese kirja, innustades neid usus kindlaks jääma. Oma teises kirjas, mille ta kirjutab peagi pärast esimest, kannustab Peetrus usukaaslasi pöörama tähelepanu Jumala sõnale ning hoiatab neid saabuva Jehoova päeva eest. Niisiis on meil Jakoobuse ja Peetruse kirjade sõnumist paljugi õppida (Heebr. 4:12).
JUMAL ANNAB TARKUST NEILE, KES PALUVAD USUS
„Õnnis see mees, kes ära kannatab kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni,” kirjutab Jakoobus. Neile, kes ei lakka usus palumast, annab Jehoova tarkust, mida on vaja katsumustes vastupidamiseks (Jak. 1:5–8, 12).
Usku ja tarkust on vaja ka neil, kes saavad koguduses õpetajaks. Pärast seda, kui Jakoobus on öelnud, et keel on pisuke liige, mis võib rüvetada kogu ihu, hoiatab ta ilmalike kalduvuste eest, mis võivad rikkuda inimese suhted Jumalaga. Lisaks toob Jakoobus välja, milliseid samme tuleks astuda inimesel, kes on vaimulikus mõttes haige, et oma suhted Jehoovaga korda seada (Jak. 3:1, 5, 6; 5:14, 15).
Vastused piiblilistele küsimustele:
2:13 – Mil moel võidurõõmutseb halastus kohtu üle? Kui saabub aeg, mil me peame endast Jumalale aru andma, võtab Jumal arvesse seda, kas meie oleme olnud teiste vastu halastavad, ning andestab meile oma Poja lunastusohvri alusel (Rooml. 14:12). Kas pole see üks põhjus, miks on väga tähtis olla halastav?
4:5 – Millist kirjakohta Jakoobus siin tsiteerib? („Meisse asunud kadestama kalduv vaim ihaleb alatasa millegi järele”, UM.) Jakoobus ei tsiteeri mingit konkreetset kirjakohta. Kuid võimalik, et need Jumala inspireeritud sõnad põhinevad üldjoontes mõtetel, mis on kirjas 1. Moosese 6:5; 8:21; Õpetussõnad 21:10 ja Galaatlastele 5:17.
5:20 – Millest päästab patuse hinge see, kes „pöörab tema eksiteelt”? Kristlane, kes pöörab patustanu eksiteelt, päästab selle meelt parandanu vaimsest surmast ja ehk ka igavesest hävingust. Patustanut sel kombel abistav inimene katab samuti kinni tema pattude hulga.
Õpetus meile:
1:14, 15. Patt saab alguse valest soovist. Seepärast ei tohiks me toita valesid soove neile alatasa mõeldes. Selle asemel tuleks meil hoopis mõelda headele asjadele, nii et meie mõistus ja süda oleksid nendega täidetud (Filipl. 4:8).
2:8, 9. Erapoolikus on vastuolus armastuse „kuningliku käsuga”. Seega hoiduvad tõelised kristlased onupojapoliitikast.
2:14–26. Meid päästetakse usu, mitte Moosese Seaduse tegude ega meie kui kristlaste tegude alusel. Usk nõuab midagi enamat kui vaid ütlemist, et usume Jumalat (Efesl. 2:8, 9; Joh. 3:16). Usk peaks panema meid tegutsema kooskõlas Jumala tahtega.
3:13–17. „Tarkus, mis on ülalt” on kahtlemata kõrgem „muldsest, maisest, kurjast vaimust pärit” tarkusest. Me peaksime otsima jumalikku tarkust nagu peidetud varandust (Õpet. 2:1–5).
3:18. Kuningriigi hea sõnumi vilja külvavad rahus need, „kes peavad rahu”. On tähtis, et oleksime rahusobitajad, mitte ülbed, riiakad ega mässumeelsed.
„SEISKE KINDLAD USUS”
Peetrus tuletab oma usukaaslastele meelde nende taevase pärandi „elavat lootust”. Te olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas”, ütleb Peetrus neile. Pärast seda, kui Peetrus on andnud konkreetset nõu allumise kohta, õhutab ta kõiki olema „üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad, alandlikud” (1. Peetr. 1:3, 4; 2:9; 3:8).
Kuna „kõigi asjade [juudi elukorralduse] lõpp on lähedal”, annab Peetrus usukaaslastele nõu olla „mõistlikud ja kained palveiks”. Ta ütleb neile: „Olge kained, valvake,... [Saatana] vastu seiske kindlad usus” (1. Peetr. 4:7; 5:8, 9).
Vastused piiblilistele küsimustele:
3:20–22 – Kuidas ristimine meid päästab? Neile, kes tahavad saada päästetud, on oluline lasta end ristida. Ristimine iseenesest siiski ei päästa meid. Pääste tuleb tegelikult „Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu”. Ristitav peab uskuma sellesse, et pääste on võimalik üksnes tänu sellele, et Jeesus suri ohvrisurma, äratati üles ja et ta „on Jumala paremal käel” ning tal on võim elavate ja surnute üle. Niisugusele usul põhinevale ristimisele on võrdluskujuks kaheksa hinge päästmine läbi vee.
4:6 – Kes on need surnud, kellele on „kuulutatud evangeelium”? Need on need, kes on „surnud oma üleastumistes ja pattudes” ehk kes olid vaimselt surnud, enne kui kuulsid head sõnumit (Efesl. 2:1). Pärast seda, kui nad hakkasid uskuma head sõnumit, elustusid nad vaimselt.
Õpetus meile:
1:7. Et meie usul oleks tõeline väärtus, peab see olema läbi proovitud. Selline tugev usk tõepoolest ’päästab hinge’ (Heebr. 10:39). Me ei tohiks usukatsetest kohkuda.
1:10–12. Inglid igatsesid mõista sügavaid vaimseid tõdesid, mida muistsed Jumala prohvetid kirjutasid võitud kristlaste koguduse kohta. Siiski said need asjad selgeks alles siis, kui Jehoova hakkas selle kogudusega tegelema (Efesl. 3:10). Kas ei tuleks meil järgida inglite eeskuju ja uurida „Jumala sügavusi”? (1. Kor. 2:10.)
2:21. Me peaksime Jeesus Kristuse eeskujul olema valmis isegi surema, et toetada Jehoova ülemvõimu.
5:6, 7. Kui heidame oma mured Jehoova peale, aitab ta meil hoida tema teenimist oma elus esikohal ning vältida liigset muret homse pärast (Matt. 6:33, 34).
JEHOOVA PÄEV TULEB
„Inimese tahtel ei ole iialgi ühtki prohveti kuulutust esile toodud, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades seda Jumala käest,” kirjutab Peetrus. Kui pöörame tähelepanu prohvetlikule sõnale, kaitseb see meid valeprohvetite ja teiste paheliste inimeste eest (2. Peetr. 1:21; 2:1–3).
„Viimseil päevil tuleb pilkesõnadega pilkajaid,” hoiatab Peetrus. Aga Jehoova päev „tuleb otsekui varas”. Peetrus lõpetab oma kirja hea nõuandega oodata ja igatseda Jumala päeva tulekut (2. Peetr. 3:3, 10–12).
Vastused piiblilistele küsimustele:
1:19 – Kes on „koidutäht”, millal ta tõuseb ja kust me teame, et ta on juba tõusnud? Koidutäht on Jeesus Kristus Kuningriigi väes (Ilm. 22:16). Jeesus tõusis 1914. aastal kogu loodu ees kui Messias-Kuningas, kuulutades uue päeva koitu. Jeesuse muutmine andis eelnevalt ettekujutuse tema hiilgusest ja Kuningriigi väest, kinnitades nõnda Jumala prohvetliku sõna usaldusväärsust. Kui pöörame sellele sõnale tähelepanu, valgustab see meie südant ja nii mõistame, et Koidutäht on juba tõusnud.
2:4 – Mis on Tartaros (UM) ja millal heideti sinna Jumala vastu mässavad inglid? Tartaros, mis on eestikeelses Piiblis tõlgitud kui „põrgupimeduse sopid”, kujutab endast vanglaolukorda, kuhu heidetakse üksnes vaimolendid, mitte inimesed. See seisund tähendab täielikku vaimset pimedust Jumala eesmärkide suhtes. Tartaroses viibijatel puudub igasugune tulevikulootus. Jumal heitis sõnakuulmatud inglid Tartarosse Noa päevil ning nad jäävad sellesse alandatud seisundisse seniks, kuni Jumal nad hävitab.
3:17 – Mida mõtles Peetrus ’ette ära teadmise’ all? Peetrus viitas tulevaste sündmuste etteteadmisele, mis anti nii talle kui ka teistele piiblikirjutajatele inspiratsiooni kaudu. See aga ei tähenda, nagu oleksid varakristlased teadnud tuleviku kohta igat üksikasja. Nad teadsid vaid üldjoontes, mida on oodata.
Õpetus meile:
1:2, 5–7. Kui me näeme tõsist vaeva, et arendada selliseid omadusi nagu usk, vastupidavus ja jumalakartus, siis lisaks sellele, et me kasvame Jumala ja Jeesuse täpses tundmises, ei lase see meil olla selles tundmises „viitsimatud ja viljatud” (2. Peetr. 1:8).
1:12–15. Et olla „kindlasti rajatud tõele”, vajame pidevaid meeldetuletusi, mida saame koguduse koosolekutelt, iseseisva uurimise ja Piibli lugemise kaudu.
2:2. Me peame olema hoolikad, et meie käitumine ei teeks häbi Jehoovale ega tema organisatsioonile (Rooml. 2:24).
2:4–9. Kui mõelda sellele, mida Jehoova on teinud minevikus, võime olla kindlad, et ta teab, kuidas „päästa jumalakartlikke kiusatusest, aga ülekohtusi säilitada kohtupäevaks, et neid nuhelda”.
2:10–13. Kuigi „aukandjatel vaimudel” ehk kristlikel kogudusevanematel on omad vead ja nad eksivad aeg-ajalt, ei tohi me neist põlastavalt rääkida (Heebr. 13:7, 17).
3:2–4, 12. Kui pöörame hoolega tähelepanu sõnadele, „mis pühad prohvetid enne on rääkinud, ja Issanda ning Õnnistegija käsule”, aitab see meil hoida meeles Jehoova päeva lähedalolekut.
3:11–14. Meie, kes me ootame ja igatseme Jehoova päeva tulekut, peame esiteks elama püha elu ehk jääma füüsiliselt, moraalselt ja vaimselt puhtaks; teiseks tuleb meil teha tegusid, mis peegeldavad jumalakartust, ehk niisuguseid tegusid, mis on seotud Kuningriigi kuulutamise ja jüngriteks tegemise tööga; kolmandaks, meie käitumine ja isiksus peavad olema veatud, maailma poolt rikkumata; neljandaks peame olema laitmatud, tegema kõike siirast südamest; ning viiendaks tuleb meil olla rahus Jumala, kaaskristlaste ja teiste inimestega.