Piibli seisukoht

Kas on olukordi, mil valetamine on õigustatud?

„VÄIKE EBATÄPSUS PÄÄSTAB VAHEL SUUREST SELGITAMISE VAEVAST.”

SEE kommentaar näitab, kuidas paljud inimesed suhtuvad valetamisesse. Arvatakse, et valetamises pole midagi halba, kui see kellelegi kahju ei too. Sellisele arutluskäigule on antud isegi akadeemiline nimetus – situatsioonieetika, mis ütleb, et ainus seadus, mida inimene järgima peab, on nii-öelda armastuse seadus. Või teisisõnu, nagu ütleb kirjanik Diane Komp, kui inimesel on õige ajend ja kavatsus, pole tähtsust sellel, et ta on valetanud.

Selline suhtumine on tänapäeva maailmas üldlevinud. Ühiskonda on vapustanud prominentsete poliitikute ja teiste maailmajuhtide valedega seotud skandaalid. Sellest mõjutatuna on paljud inimesed tõe rääkimisesse kergemalt suhtuma hakanud. Mõningates valdkondades on valetamisest saanud isegi ametlik toimimisviis. „Mulle makstakse valetamise eest. Ma võidan müügivõistlused ning saan igal aastal oma töö eest kiita, kui ma valetan ... Valetamine tundub olevat kõikjal oluline osa jaemüügi väljaõppest,” kurdab üks müüja. Paljud inimesed arvavad, et väikesed hädavaled ei tekita suurt kahju. On see tõesti nii? Kas on olukordi, mil kristlane võib õigustatult valetada?

Piibli kõrge norm

Piibel mõistab selgesõnaliselt hukka igasuguse valetamise. Jumal ’hukkab vale rääkijad’, kuulutab laulik (Laul 5:7; vaata Ilmutuse 22:15). Õpetussõnades 6:16–19 on loetletud seitse asja, mida Jehoova jälestab. Selles loetelus on toodud esile „valelik keel” ja „valetunnistaja, kes väidab valet”. Miks? Sest Jehoova vihkab seda kahju, mida valetamine põhjustab. See on üks põhjus, miks Jeesus nimetas Saatanat valetajaks ja inimesetapjaks. Tema valed viisid inimkonna hädadesse ja surma (1. Moosese 3:4, 5; Johannese 8:44; Roomlastele 5:12).

Seda, kui tõsiselt Jehoova valetamisesse suhtub, valgustab juhtum Ananiase ja Safiiraga. Nad valetasid apostlitele ettekavatsetult, püüdes näidata end heldekäelisematena, kui nad tegelikult olid. Nende tegu oli  kavatsuslik ja plaanitsetud. Seepärast kuulutas apostel Peetrus: „Sina ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale!” Seetõttu hukkusid nad Jumala enda käe läbi (Apostlite teod 5:1–10).

Aastate pärast manitses apostel Paulus kristlasi: „Ärge valetage üksteisele” (Koloslastele 3:9, EP 97). See manitsus on eriti oluline kristlikule kogudusele. Jeesus ütles, et tema tõelisi jüngreid tuntakse ära põhimõttelise armastuse järgi (Johannese 13:34, 35). Selline siiras armastus võib kasvada ja valitseda ainult nende inimeste seas, kes on üksteise vastu täiesti ausad ja kes üksteist usaldavad. On raske armastada inimest, kelle sõnades ei saa alati kindel olla.

Kuigi igasugune valetamine on laiduväärne, on mõned valed tõsisemad kui teised. Näiteks võivad mõned inimesed valetada piinlikkustunde või hirmu tõttu, teised aga selleks, et halba teha. Kuritahtlike kavatsuste tõttu on selline sihilik valetaja teistele ohtlik ning ta heidetakse kristlikust kogudusest välja, kui ta ei kahetse. Kuna kõik valed ei ole kuritahtlikud, ei tohi valetajat kohe hukka mõista, vaid peab uurima kõiki tegureid, mispärast inimene valetas. Arvesse tuleb võtta valetamise põhjused ning seda vabandavad asjaolud (Jakoobuse 2:13).

„Ettevaatlikud nagu maod”

Muidugi ei tähenda aus olla seda, et oleme kohustatud vastama iga inimese igale küsimusele. „Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad ... [ei] käänduks ja teid ei kisuks,” hoiatas Jeesus tekstis Matteuse 7:6. Näiteks pole kurjade kavatsustega inimestel mingisugust õigust mõningaid asju teada. Kristlased teavad, et maailm vihkab neid. Seepärast andis Jeesus oma jüngritele nõu olla „ettevaatlikud nagu maod”, kuid samal ajal ka „süütud nagu tuvid” (Matteuse 10:16, UM; Johannese 15:19). Jeesus ei avalikustanud alati kogu tõde, ja seda eriti siis, kui kõikide faktide paljastamine oleks tekitanud tarbetut kahju kas temale endale või ta jüngritele. Kuid ta ei valetanud isegi sellistel puhkudel. Ta kas vaikis või viis siis jutu teisele teemale (Matteuse 15:1–6; 21:23–27; Johannese 7:3–10).

Piiblis mainitud ustavad mehed ja naised, nagu Aabraham, Iisak, Raahab ja Taavet olid samuti kavalad ja ettevaatlikud, kui neil oli tegemist võimalike vaenlastega (1. Moosese 20:11–13; 26:9; Joosua 2:1–6; 1. Saamueli 21:11–15). Piiblis on räägitud nendest meestest ja naistest kui ustavatest jumalateenritest, keda iseloomustas kuulekus. Seega väärivad nad jäljendamist (Roomlastele 15:4; Heebrealastele 11:8–10, 20, 31–39).

Elus võib tulla ette olukordi, mil valetamine näib toovat kõige lihtsama lahenduse. Kuid kristlastel, kes satuvad eriliselt keerulistesse olukordadesse, tasub jäljendada Jeesust ning kuulata Piibli abil kasvatatud südametunnistust (Heebrealastele 5:14).

Piibel õhutab meid olema tõearmastajad ja ausad. Valetamine pole õige ning me peaksime järgima Piibli nõuannet: „Rääkige tõtt igaüks oma ligimesega” (Efeslastele 4:25). Seda tehes on meil puhas südametunnistus, me edendame koguduses rahu ja armastust ning toome au „tõe Jumalale” (Laul 31:6; Heebrealastele 13:18).

[Pilt lk 20]

Ananias ja Safiira kaotasid valetamise pärast elu