Endise Jugoslaavia maad

VAREM Jugoslaaviana tuntud piirkonda iseloomustab meeliköitev mitmekesisus. Ümbritsetuna põhjast Kesk- ja Ida-Euroopaga, lõunast Kreeka ja Türgiga ning läänest Itaaliaga, on see regioon kultuuride, keelte ja usundite sulatuspott. Paraku äratab nimi Jugoslaavia paljudes kujutluspilte konfliktidest ja vaenutegevusest. Alates ertshertsog Franz Ferdinandi mõrvast aastal 1914 kuni etnilise puhastuseni veel üsna hiljuti on see Balkani poolsaare piirkond vähe rahupäevi näinud. Sedamööda, kuidas selle regiooni rahvad on pidanud võitlust iseseisvumise nimel, on Jugoslaaviasse kuulunud vabariikidest saanud iseseisvad riigid. Jugoslaavia laguneski lõpuks, nii et praegu asuvad selle endisel territooriumil sellised riigid nagu Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Makedoonia, Montenegro, Serbia ja Sloveenia.

Kogu selle poliitilise, etnilise ja usulise vaenutegevuse taustal rullub lahti ülimalt tähelepanuväärne lugu armastusest, ühtsusest ja usaldusväärsusest. Siinsed Jehoova tunnistajad on ületanud Balkani maid killustanud eelarvamused ja vaenutsemised. Nende seas valitsev ühtsus — erisugusest kultuurilisest taustast hoolimata — tuleneb ustavusest ülimale valitsusele Jumala Kuningriigile.

 KUIDAS KÕIK ALGAS

Kuidas Jehoova rahva töö selles piirkonnas alguse sai? Meie lugu algab noorest habemeajajast Franz Brandist, kes oli pärit Jugoslaavia põhjaosast Vojvodinast. Ta oli siirdunud tööotsinguil Austriasse. Seal puutus ta kokku tõega ning tõi selle 1925. aastal kaasa oma kodulinna. Ta ühines väikese grupiga, kus loeti ja arutleti piibliuurimise abivahendeid nimega ”Kirjauurimused”, mida saadi sugulastelt USA-st.

Grupis mõisteti, et tarvis on kuulutada. Nii tõlgitigi serbia keelde kaks piibliõpetusi selgitavat brošüüri. Kahjuks enne, kui neid jõuti hakata levitama, külastas gruppi üks silmapaistev vend, kes oli pöördunud organisatsiooni vastu ning tahtis moodustada omaenda sekti. Ta suutis kõiki, välja arvatud Franzi, veenda piibliuurijatest lahku lööma.

Franz kolis seejärel Sloveeniasse Maribori, kus ta sai tööd meestejuukslas. Ta andis tunnistust juuksla omanikule Richard Tautzile, kes tõe vastu võttis. Franz ja Richard, kes said pilkenimeks habemeajajad-piibliusulised, kasutasid töökoda kuulutustöökeskusena. Nende kliendid kuulasid tähelepanelikult — paistis tõesti, et neil pole mingit soovi habemeajamise ajal liigutada või vastu rääkida! Üheks kliendiks oli poliitik nimega Ðuro Džamonja, teiseks aga Rudolf Kalle, kirjutusmasinate remonditöökoja omanik. Mõlemad, nii Ðuro kui Rudolf, edenesid kiiresti ning ristiti peagi. Ðuro lahkus  poliitikast ja aitas rajada Jugoslaavia Kuningriigi Piibliuurijate Majakaseltsi. Selline juriidiline isik võimaldas vendadel vabalt kuulutada ja koosolekuid pidada.

ALGTÕUKEKS ON ”LOOMISE FOTODRAAMA”

Aastal 1931 läkitas Jehoova tunnistajate Šveitsi harubüroo kaks venda näitama Jugoslaavia suuremates linnades ”Loomise fotodraamat”. Kui Ðuro materjali esitles, olid saalid ülimalt tähelepanelikest kuulajatest pungil. ”Loomise fotodraama” äratas Piibli tõe vastu huvi kogu maal. Tol ajal pidasid vennad Mariboris nii sloveeni- kui saksakeelseid koosolekuid. Zagrebis ja selle ümbruskonnas aga kogunesid grupid horvaadi keelde tõlgitud väljaandeid arutama.

Edasi otsustasid vennad hakata tõlkima ”Vahitorni” nii sloveeni kui horvaadi keelde, mis noil algusaegadel oli keeruline ülesanne. Kui ajakiri oli tõlgitud, lõi õde kirjutusmasinal kopeerpaberi abil kogu ajakirja ümber, nii et ühekorraga saadi vaid 20 koopiat. Kui hiljem hangiti mimeograaf, valmis 200 ”Vahitorni” korraga.

 Varustatuna ajakirjadega, sõitsid vennad ja õed rongiga Jugoslaavia eri paikadesse kuulutama. Mõnikord rentisid Sloveenia vennad lahtise kastiga veoauto ja palkasid mittetunnistajast autojuhi. Too sõidutas nad piirkonda, kus kavatseti kuulutada, ning ootas kogu päeva, kuni töö lõpetati. Alguspäevil oli neil kuningriigikuulutajail napp ettevalmistus, nii et nende sõnum oli vahetevahel järsuvõitu. Sellegipoolest õnnistas Jehoova nende jõupingutusi ning aitas leida neid, ”kes olid igavese elu suhtes õigesti meelestatud” (Ap. t. 13:48, UM).

”Kuulsin tõde aastal 1931 oma tädilt Terezija Gradičilt ja ta mehelt Francilt,” meenutab Franc Sagmeister. ”Franc oli Sloveenia esimesi kuulutajaid. Kuigi ta oli varem olnud suur usuvastane, oli ta hakanud agaralt Piiblit lugema. See avaldas mulle sügavat muljet, niisiis asusin koos temaga Pühakirja uurima. Hoolimata perekonna vastuseisust soovisin oma vastsaadud teadmisi  teistega jagada. Kui sellele juhiti kohaliku preestri tähelepanu, kutsus ta mind kohe enda juurde. Ta ütles, et mulle on Piibel keelatud, sest ma ei suuda seda mõista. Keeldusin oma Piiblit loovutamast. Kui mu isa hiljem suri, peatas preester mind tänaval, olles maruvihane, et ma keeldusin maksmast kas või üheainsa missa eest isa mälestuseks. Ütlesin talle, et ma oleksin nõus maksma saja või isegi tuhande missa eest, kui sellest mu isale abi oleks.

”Muidugi on abi!” kostis preester.

”Kui ta on taevas, siis ta missat ei vaja,” sõnasin, ”kui ta on aga põrgus, ei vaja ta seda samuti.”

”Aga mis siis, kui ta on puhastustules?” ei jätnud preester.

”Härra preester,” laususin, ”te teate väga hästi, et mul on päris palju vara. Olen nõus otsekohe juristi poole pöörduma ja kõik oma vara teile loovutama, kui suudate mulle Piibli põhjal tõestada, et inimesel on surematu hing, mis pärast surma edasi elab, ning seda, et põrgu ja puhastustuli on olemas ning et eksisteerib mingi kolmainu Jumal.”

Ta jõllitas mind vihaselt, pani suitsu ette ja läks oma teed.”

PIONEERID PÕLLULE

1930. aastatel süütasid innukad mehed ja naised Jugoslaavias tõevalguse. Näiteks Sloveenias Mariboris astusid puhkuseaja pioneerteenistusse, nagu seda hiljem hakati nimetama, Grete Staudinger, Katarina Konečnik ja pärastpoole ka Karolina Stropnik. Kaugel lõunas Hertsegoviina tähtsaimas linnas Mostaris tabas orkestridirigent Alfred Tuček ära tõekõla ning hakkas pioneeriks. Horvaatias Zagrebis sai brošüüri ”Kus  viibivad surnud?” 23-aastane Dušan Mikić. Ta edenes kiiresti, lasi end ristida ja hakkas pioneeriks. Pioneeride read täienesid peagi, kui saabusid tulihingelised saksa vennad ja õed.

Ajal, mil tõde hakkas Jugoslaavias parajasti kanda kinnitama, keelustati see Saksamaal. Šveitsi harubüroo otsustas lähetada Jugoslaaviasse paarkümmend kogenud pioneeri, nende hulgas Martin Pötzingeri, Alfred Schmidti, Vinko ja Josephine Platajsi ning Willi ja Elisabeth Wilke. Ehkki need ennastohverdavad pioneerid ei rääkinud ei sloveeni ega serbohorvaadi keelt, tegid nad tunnistuskaartide abil vapralt kuulutustööd ning rajasid aluse tulevaseks kasvuks.

PIONEERITÖÖ RASKUSED

Nii keele- kui rahaprobleeme aitas pioneeridel ületada armastus Jehoova ja inimeste vastu. Raskusi valmistas ka ühest paigast teise liikumine. Juhtus üsna sageli, et viletsa ilmaga ja raskel maastikul tuli 40 kilomeetrit jalgsi rännata, et jõuda kaugete küladeni. Üks pioneerist õde meenutab, et külast külla kõndides võttis ta kingad ära, et need liiga kiiresti läbi ei kuluks. Martin Pötzinger, kellest hiljem sai juhtiva kogu liige, meenutas südamesoojusega aega, mil ta, seljakott kirjandusest pungil, rändas maakohtades, kuulutades igaühele, kes vaid kuulas.

Transpordiprobleem leidis kergendust, kui saabusid jalgrattad, mille üks šveitsi vend oli ostnud ja neile ustavatele pioneeridele annetanud. Neid jalgrattaid kasutati kuulutustööl aastakümneid.

Kuigi jugoslaavlased olid külalislahkuse poolest tuntud, esines usulist vaenamist ning meie pioneeridel tuli alatasa kogeda tagakiusamist. Eriti just väikestes  külades oli preestritel oma jüngrite üle suur mõjuvõim. Mõnikord ässitasid preestrid koolilapsi pioneeridel järel käima ja neid kividega loopima. Samuti ässitasid vaimulikud võime pioneere kimbutama, nende kirjandust konfiskeerima ja neid arreteerima.

Kord, kui Willi Wilke oli ühes Horvaatia kõrvalises külas kuulutamas, kuulis ta külaväljakult kostvaid valjusid ärritatud hõikeid. Tol korral pakkus ta koos oma naise ja pioneer Grete Staudingeriga brošüüri ”Õiglane valitseja”, mille kaanel oli kujutatud Jeesus Kristust. Ta meenutab: ”Kohale jõudes nägin õudusega, et paarikümnest raevunud inimesest koosnev rahvajõuk, relvadeks sirbid, oli mu naise sisse piiranud. Lähedal oli teine grupp inimesi ametis meie brošüüride põletamisega.”

Pioneeridel polnud aimugi, miks need tagasihoidlikud külaelanikud nii vihased on, ka ei vallanud õde Wilke piisavalt hästi keelt, et asjas selgusele jõuda. Kuid Grete rääkis hästi nii saksa keelt kui ka kohalikke keeli. Ta astus juurde ja küsis: ”Daamid ja härrad, mis te teete?”

”Me ei taha kuningaks Petarit!” kostsid nad kui ühest suust.

”Meie ka mitte,” sõnas Grete.

Hämmingus inimesed osutasid pildile brošüüri kaanel ja küsisid: ”Miks te siis talle propagandat teete?”

Nüüd sai Grete asjast aru. Vaid aasta tagasi, aastal 1934, oli mõrvatud Jugoslaavia kuningas Aleksandar I, kelle troonipärijaks pidi saama ta poeg Petar. Külarahvas, kes eelistas Serbia monarhile autonoomiat, oli arvanud, et Jeesus Kristust kujutaval pildil on kuningas Petar!

 Vääritimõistmine tehti klaariks ning anti põhjalikku tunnistust Kuningas Jeesus Kristusest. Nii mõnigi brošüüripõletajatest soovis nüüd endale uut brošüüri. Õnnelikud pioneerid lahkusid külast teadmisega, et nende peal on olnud Jehoova kaitsev käsi.

Samuti tuli pioneeridel hoolega arvestada kohalike kommetega. Bosnias valdavalt moslemitega asustatud külades kuulutades tuli olla eriti ettevaatlik, et kohalikke elanikke mitte solvata. Näiteks mosleminaisega silmside loomine võis kutsuda tema mehes esile negatiivse reaktsiooni.

Tol ajal oli sel maal väga vähe kogudusi ja gruppe. Seetõttu oli pärast pikka päeva kuulutamist kauges  külas mõnikord raske ööseks ulualust leida. Kuna pioneeridel raha nappis, ei saanud nad endale lubada korralikku tuba võõrastemajas. Josephine Platajs meenutab: ”Ühes külas ei võtnud meid mitte keegi vastu, sest kardeti katoliku preestrit. Oli juba pime, kui asusime külast lahkuma. Teel olles nägime suurt puud, mille all oli kuivanud lehti — ööbimiskoht missugune! Padjaks võtsime oma riidepambu ning mu mees sidus pahkluu ümber nööri, mis oli ühendatud jalgarattaga. Järgmisel hommikul ärgates avastasime, et olime maganud kaevu lähedal, nii et meil oli pesemiseks vett. Lisaks sellele, et Jehoova meid kaitses, hoolitses ta ka meie füüsiliste vajaduste eest.”

Need pioneerid võisid kogeda, kuidas Jehoova hoolitseb nende eest ka väikseis asjus. Hea sõnumi levitamine oli neile isiklikest mugavustest tähtsam.

 TULEK ALLA MAKEDOONIASSE

Pioneerid Alfred ja Frida Tuček kasutasid Sloveeniast Bulgaariasse reisides juhust levitada teel olles sõnumit Kuningriigist. Makedoonias Strumica linnas andsid nad tunnistust poodnik Dimitar Jovanovičile ning jätsid talle kirjandust. Kuu aega hiljem Bulgaariast naastes külastasid nad teda taas. Saanud teada, et ta polnud kirjandust lugenud, palusid nad tal see tagastada, nii et nad saaksid selle anda inimesele, kes seda hindab. See äratas Dimitaris uudishimu. Ta palus veel üht võimalust, et kirjandust lugeda. Lugenud selle läbi, mõistis ta, et on leidnud tõe, ja nii saigi temast Makedoonia esimene ristitud Jehoova tunnistaja.

Seejärel jagas Dimitar tõde kahele vennale, Aleksa ja Kosta Arsovile. Üsna pea oli Makedoonias juba kolm tunnistajat. Varustatuna ajakirjade, grammofoni ja jutlusplaatidega, asusid nad kuulutama. Üks ajakirjadest sattus evangeelsete metodistide jutlustaja kätte, kes andis selle edasi intelligentsele noormehele Tušo Carčevile oma kirikust. Tušole loetu meeldis ning ta veenis jutlustajat talle veel ajakirju hankima. Varsti sai Tušole selgeks, et head sõnumit pole õige raha eest kuulutada. Ta kõneles sellest sütitavalt ka jutlustajale, kes seepeale enam ajakirju  ei toonud. Tušo leidis ajakirjadest Maribori harubüroo aadressi ning kirjutas ja palus talle postiga uusi ajakirju saata. Harubüroo võttis ühendust Dimitari, Aleksa ja Kostaga ning palus neil Tušot külastada. Peagi moodustati grupp.

Aastal 1935 viidi Sloveenia Maribori harubüroo üle Serbiasse Jugoslaavia pealinna Belgradi. Ülevaatajateks määrati Franz Brand ja Rudolf Kalle.

TÖÖ KEELUSTATAKSE

Seda, kui agaralt meie vennad noil päevil tegutsesid, võib näha katoliku kiriku 1933. aastal välja antud brošüürist. Selles kirjeldatakse väga detailselt tunnistajate kuulutustegevust, samuti ennustab seal kirik meie töö peatset lõppu. Kui ekslikuks see ennustus küll osutus!

Põhja-Jugoslaavias vihastas vaimulikke väikese grupi pioneeride agar tegevus. Veelgi vihasemaks said nad siis, kui kohus nurjas katsed kuningriigikuulutamisele kitsendusi seada. Kuid lõpuks sai üks Sloveenia jesuiitpreester siseministriks. Tema esimesi määrusi oli Majakaselts laiali saata. Augustis 1936 kehtestati kuulutustööle ametlik keeld. Võimud pitseerisid kinni kuningriigisaalide uksed ja konfiskeerisid kogu kirjanduse. Õnneks olid kogudused sellest juba enne teada saanud, nõnda et võimudel polnudki suurt midagi konfiskeerida. Niisiis, et töö jätkuda saaks, avati Belgradis pisike kirjastus nime all Kula Stražara (Vahitorn), ning koosolekuid hakati pidama kodudes.

Nüüd, mil oli jõustunud ametlik keeld, suurendas valitsus veelgi survet, et peatada kuulutustöö. Eriliseks sihtmärgiks said täisajalised teenijad, nii et saksa keelt kõnelevate vendade elu läks järjest raskemaks. Just töö keelustamine Euroopa maades oli paljud pioneerid  Jugoslaaviasse toonud, kuid nüüd oli ka siin kuulutustöö keelustatud. Ehkki pioneere arreteeriti ja vangistati, ei kahandanud see nende innukust. ”Mõnikord oli vanglas raskusi külastusloa saamisega, kuid Jehoova ei jätnud meid kunagi maha,” ütleb üks õde. ”Kord, kui üks vend tuli meid külastama, kuid talle ei antud selleks luba, kõneles ta valvuriga nõnda valjusti, et me võisime teda kuulda. Juba tema häälekõlagi oli meile suureks julgustuseks.”

Neil ärevatel aegadel nõudis suurt julgust tõlkida ja levitada brošüüri ”Kohtunik Rutherford paljastab viienda kolonni”, mis tõi päevavalgele katoliku kirikute rolli natsivalitsuse poliitika toetamises. See tõlgiti serbia, horvaadi ja sloveeni keelde ning igat keelt trükiti 20000 eksemplari. Kuna brošüür otsekohe keelustati, järgnes välismaa pioneeride maalt väljasaatmine ja kohtuministri süüdistusakt, milles nõuti brošüüri avaldajatele 10—15-aastast vanglakaristust. Riskist hoolimata jagasid Jugoslaavia vähesed kuulutajad need 60000 eksemplari nobedalt laiali.

”Inimesed janunesid tol ajal piiblisõna järele ja lugesid seda innukalt,” räägib Lina Babić, kes õppis tõde tundma veidi aega enne Teise maailmasõja lõppu ning oli ustavate vendade ja õdedega tihedalt seotud. ”Kuna pidime alati ettevaatlikud olema,” jutustab ta, ”pidasin paremaks kirjandust enda tarbeks käsitsi ümber kirjutada. Kui mind juhtutigi läbi otsima, võis otsijaile jääda mulje, et tegemist on lihtsalt isiklike märkmetega.”

VALIDA TULI TOLSTOI JA JEHOOVA VAHEL

Ajal, mil maailm oli sõtta sööstmas, tekkis Jugoslaavia ühes suuremas koguduses lõhe. Mõningad olid hakanud propageerima vene kirjaniku ja usufilosoofi  Lev Tolstoi vaateid. Kuulunud varem vene õigeusu kirikusse, jõudis Tolstoi veendumusele, et kõik kristlikud kirikud on korrumpeerunud ning kristluse täielikult moonutanud. Mõningad vennad hakkasid samuti umbusaldama kõiki usuorganisatsioone ega olnud enam rahul ka Jehoova organisatsiooniga. Kuritarvitades usaldust, õnnestus Zagrebi koguduse juhtival vennal veenda enamikku kuulutajaid võtma omaks Tolstoi vaateid. Venna mõju oli sedavõrd tugev, et koguduse enamus, üle 60 inimese, ütles Jehoova organisatsioonist avalikult lahti.

Kui Rudolf Kalle sellest kuulis, sõitis ta otsekohe Belgradist Zagrebisse, et kohtuda terve kogudusega. Ta käsitles Piibli põhitõdesid, mida Jehoova oli avaldanud ustava ja mõistliku sulaseklassi kaudu (Matt. 24:45—47). Seejärel küsis ta: ”Kes on neid tõdesid teile õpetanud? Kas Tolstoi või Jehoova organisatsioon?” Tsiteerinud kirjakohta Joosua 24:15, palus Rudolf neil, kes soovivad jääda Jehoova organisatsiooni, tõsta käsi. Tõusis vaid kaks kätt.

”Seda oli sõnulseletamatult piinarikas näha,” rääkis Rudolf.

Paistis, et hajumas on kõik hea, mis koguduses oli senini korda saadetud.

Seejärel kutsus Rudolf need kaks ustavat lavale ning lausus: ”Meid on jäänud vaid kolm. Nüüd esindame meie selles linnas Jehoova rahvast. Palun kõigil teistel siit lahkuda ja minna oma teed. Jätke meid rahule! Meie tahame teenida oma Jumalat Jehoovat, teie aga võite minna ja teenida oma Tolstoid. Me ei soovi enam teiega läbi käia.”

Mõni sekund valitses haudvaikus. Siis aga hakkasid  inimesed üksteise järel kätt tõstma ja ütlema: ”Ka mina tahan Jehoovat teenida.” Lõpuks lahkus ruumist vaid ärataganenud kogudusesulane koos mõne üksiku järgijaga. See ustavuse katse kinnitas truude Jehoova teenijate usku palju rängemateks katsumusteks, mis neid ees olid ootamas.

SÕJARASKUSED

1941. aasta 6. aprillil tungisid saksa väed Jugoslaaviasse. Harubüroo purunes Belgradile korraldatud ulatuslikes õhurünnakutes. Saksa väed jaotasid Jugoslaavia osadeks. Sõjategevuse tõttu katkes mõneks ajaks ühendus Serbia Peeteli vendade ning Sloveenia, Horvaatia ja Makedoonia vendade vahel. Veelgi raskem oli Makedoonia lõunaosa vendadel, kel õnnestus taastada ühendus alles pärast sõda.

Vennad olid ootamatult sattunud uudsesse ja keerukasse olukorda. Konfliktikeerises maailm tõi meie vendadele ja õdedele kaasa karmide katsumuste ja läbisõelumise perioodi. Katsele pandi nende usk ja armastus Jehoova ning tema organisatsiooni vastu.

Belgradi büroo suleti ning vaimse toidu jagamist vendadele hakati organiseerima Horvaatiast Zagrebist. Kuna nüüd asendusid trahvid ja vangistused koonduslaagrite ja surmaotsustega, nõudis see veelgi ettevaatlikumat ja salajasemat tegutsemist.

Kui saksa väed Jugoslaavia okupeerisid ja osadeks jaotasid, hakati rajama koonduslaagreid. Horvaatias kasutati selliseid laagreid selleks, et isoleerida ja mõrvata igat sorti etnilisi ja mittekatoliiklikke vähemusi, aga ka režiimi usulisi vastaseid. Serbias rajasid natsiväed sunnitöö- ja koonduslaagreid. Serbias Boris asuvasse laagrisse suleti üle 150 ungari venna nende erapooletuse  tõttu. Natsirežiim võttis sihikule ka Jugoslaavia Jehoova tunnistajad. Seetõttu sai kuulutustööd teha vaid vabas vormis tunnistust andes. Kuulutajatel soovitati kanda kaasas vaid Piiblit ja ühtainust väljaannet, lisaks õpetati neile, mida arreteerimise korral rääkida. Koos käidi väikeste gruppidena, teadmata muid koosolekupaiku.

Kuna kirjandust oli ohtlik maale tuua, paljundati seda põranda all. Vennad nägid öösiti eri paikades ajakirjade ja brošüüride trükkimise ning kokkupanekuga ränka vaeva. Samuti tegid nad kõvasti tööd, et hankida trükkimiseks vajalikku raha. Tänu mitmesugustele ärikontaktidele õnnestus vendadel alati kõik trükkimiseks vajalik hankida. Ehkki Jugoslaaviat lõhestasid natsionalistlikud ja usulised eelarvamused, olid meie vennad ühtsed ning panid oma rahad kokku, et valmistada elupäästvat vaimset toitu. Kuidas toimetada seda kaugel asuvate kuulutajagruppideni?

Serbia päritolu raudteetööline Stevan Stanković oli valmis abistama oma vendi nende päritolust hoolimata. Vaatamata ohule võttis Stevan endale ülesande toimetada salaja kirjandust Horvaatiast sõjaväe poolt okupeeritud Serbiasse. Ühel päeval avastas politsei tema kohvrist kirjanduse. Talt nõuti, et ta ütleks, kust on kirjandus pärit. Ent vendadele ustav Stevan keeldus seda välja rääkimast. Politsei sulges ta ülekuulamise ajaks vanglasse, seejärel aga viis üle lähedalasuvasse Jasenovaci koonduslaagrisse. Sinna brutaalsuse poolest kurikuulsasse laagrisse jättis meie ustav vend oma elu.

 Mihovil Balković, ettevaatlik ja nutikas vend, töötas noil rasketel aegadel Horvaatias torulukksepana. Lisaks töölkäimisele külastas ta vendi, et nende usku tugevdada ja neile kirjandust viia. Ta tütrepoeg jutustab: ”Kord sai ta teada, et rong, millega ta parajasti sõitis, otsitakse järgmises linnas läbi. Niisiis läks ta planeeritust üks peatus varem rongilt maha. Ehkki suuremat osa linnast ümbritses okastraat, leidis ta väljapääsu läbi viinamarjaistanduse. Kirjandus oli tal seljakotis, mille pealmisesse taskusse ta oli pannud kaks pudelit rakija’t (kodutehtud brändit) ja veidi toidukaupa. Ettevaatlikult läbi viinamarjaistanduse hiilides tuli tal mööduda punkrist, kust ootamatult üks sõdur röögatas: ”Seis! Kes sa oled?” Kui Mihovil lähemale astus, küsis sõdur: ”Mis sul kaasas on?”

”Veidi jahu ja ube ning mõned kartulid,” kostis ta.

Kui talt päriti, mis on pudelites, sõnas ta: ”Nuusutage ja võtke üks sõõm.”

Kui üks sõdur seda parajasti mekkis, lausus Mihovil: ”See pudel on sulle, mu poeg, teine aga jääb mulle.”

Vastuse ja rakija’ga rahul olles kostsid sõdurid: ”Mine, vanamees!”

Nõnda jõudiski kirjandus kenasti pärale,” võtab Mihovili tütrepoeg jutu kokku.

Mihovil oli kahtlemata vapper. Ta reisid viisid teda läbi alade, mis olid eri vaenupoolte kontrolli all. Mõnel korral sattus Mihovil vastamisi kommunistlike partisansõduritega, mõnel korral aga fašistliku Ustaša * võitlejate või ka Četniku partisanidega. Laskmata end heidutada,  kasutas ta soodsat võimalust, et tunnistust anda ja Piibli tulevikulootust selgitada. See nõudis väga suurt julgust, sest Jehoova tunnistaja elu oli alati ohus. Teda arreteeriti, kuulati üle ja pisteti vangi korduvalt.

Enne sõja lõppu, 9. novembri ööl aastal 1944, korraldasid partisanid Mihovili majas läbiotsimise, konfiskeerisid kirjanduse ning viisid Mihovili ära. Kurb küll, aga ta ei tulnud enam tagasi. Hiljem selgus, et tal oli pea maha raiutud.

Josip Sabo oli alles poisike, kui ta jalgrattal Horvaatias Slavoonias kirjandust laiali vedas. Ta meisterdas jalgrattaraamile kasti kirjanduse jaoks, mille ta kattis värskete pirnidega. Tol ajal oli peaaegu iga küla sissepääsu ees teesulg ning valve.

”Mis sul kastis on?” küsisid valvesõdurid igal postil.

”Pirnid onule,” vastas poiss, mille peale sõdurid paar pirni võtsid. Sihtkohale lähenedes pirne juba nappis, et kirjandust katta. Seepärast valis Josip kõrvalise raja, et hoida alles viimaseid pirne ja kallihinnalist kirjandust, mis oli nende all peidus.

LÕPUNI USTAVAD

Lestan Fabijan, müürsepp Zagrebist, jagas tõde Ivan Severile, Franjo Drevenile ja Filip Huzek-Gumbazirile. Kõik nad ristiti kuue kuu jooksul ning nad hakkasid kuulutama ja koosolekuid pidama. 1943. aasta 15. jaanuari õhtul tuli Ivan Severi majja sõjaväepatrull teda ja samuti Franjo Drevenit ning vend Filip Ilićit arreteerima. Nad otsisid maja läbi, konfiskeerisid kogu kirjanduse ja viisid vennad ära.

Kuulnud arreteerimistest, läks Lestan koos Filip Huzek-Gumbaziriga lohutama Franjo ema ja õde. Kuid partisanid said nende käigust teada ning arreteerisid  nii Lestani kui Filipi. Need viis venda selgitasid Piiblile tuginedes, et nad teenivad vaid Jehoovat ning et nad on Kristuse sõdurid. Kuna nad kõik keeldusid relva kätte võtmast, mõisteti nad surma. Seejärel hoiti neid vangis.

Ühel ööl aeti need viis venda üles, võeti riidest lahti ja viidi metsa. Sinna kõndimise ajal anti neile võimalus meelt muuta. Sõdurid üritasid murda vendade meelekindlust, kasutades ära nende armastust perekonna vastu. Filip Huzek-Gumbazirile tuletasid nad meelde ta lapseootel naist ja nelja last. Vend kostis, et ta on täiesti kindel, et Jehoova hoolitseb nende eest. Kuna Franjo Drevenil naist ja lapsi polnud, küsiti temalt, kes hakkab hoolitsema ta ema ja õe eest.

Kui nad ettenähtud kohta jõudsid, lasid sõdurid vendadel talvekülmas seista. Seejärel algasid hukkamised. Kõigepealt lasid nad maha Filip Huzek-Gumbaziri.  Seejärel sõdurid ootasid ja küsisid, kas ehk tahaks teised meelt muuta. Kuid vennad jäid resoluutseks. Niisiis hukkasid sõdurid Franjo, siis Ivani ja seejärel Lestani. Lõpuks tegi Filip Ilić, viimane ellujäänu, kompromissi ning nõustus sõdurite ridadesse astuma. Kuid kolme kuu pärast pöördus ta haigena koju tagasi ning rääkis, mis oli juhtunud. Haiguse tõttu kaotas ta varakult elu, mida ta oli üritanud kompromissi tehes säästa.

Tagakiusamine tabas paljusid Sloveenia vendi ja õdesid. Näiteks 38-aastane sepp Franc Drozg keeldus relva kätte võtmast. Seetõttu hukkasid natsisõdurid ta 1942. aasta 8. juunil Mariboris. Mõningad pealtnägijad jutustavad, et enne mahalaskmist riputati talle kaela silt kirjaga ”Mina ei ole sellest maailmast” (Joh. 17:14). Tema vankumatust usust räägib kiri, mille ta kirjutas vaid mõni minut enne hukkamist: ”Kallis sõber Rupert! Täna määrati mulle surmanuhtlus. Ära mind leina. Saadan sulle ja kogu majarahvale südamlikud tervitused. Kohtumiseni Jumala Kuningriigis!”

Võimud püüdsid visalt kuulutustööd peatada, kuid Jehoova osutus Jumalaks, kes toob pääste. Näiteks korraldas politsei alatihti läbiotsimisi ja rivistas kõik ühe piirkonna elanikud üles, et kontrollida nende isikutunnistusi. Kõik kahtlased isikud viidi vangi. Vahepeal otsisid teised politseinikud maju ja kortereid läbi. Tihtilugu kogesid vennad Jehoova kaitsvat kätt, kui politseinikud nende majad vahele jätsid, arvates ilmselt, et need on juba läbi otsitud. Vähemalt paaril korral oli vendade korterites suurel hulgal kirjandust, samuti paljundusaparaadid. Kuulutustöös osalejad kogesid noil ohtlikel aegadel ikka ja jälle, kui paikapidav on Piibli kinnitus, et Jehoova on ”väga halastav ja armuline” (Jak. 5:11).

 SURMAOTSUS

Aastal 1945 lõppes Teine maailmasõda, hirmsaim verevalamine inimkonna ajaloos. Nüüd, mil Hitler ja ta liitlased olid alistatud, lootsid vennad, et nende tegevusele seatud piirangud tühistatakse ja nad saavad jälle vabalt kuulutada. Optimismiks oli ka põhjust: vastrajatud kommunistlik valitsus lubas trüki-, kõne- ja usuvabadust.

Paraku arreteeriti 1946. aasta septembris 15 venda ja 3 õde. Nende seas olid ka Rudolf Kalle, Dušan Mikić ja Edmund Stropnik. Ülekuulamised kestsid viis kuud. Võimud süüdistasid tunnistajaid rahva- ja riigivaenulikkuses ning koguni Jugoslaavia kestmajäämise ohustamises. Nad väitsid, et meie tööd suunab USA ning et me kasutasime Jumala Kuningriigi kuulutamist sotsialismi hävitamise ja kapitalismi taastamise kattena. Nende eesotsas, kes süüdistasid vendi, et nad on usu sildi taha varjuvad Ameerika spioonid, oli üks katoliku preester.

Süüdistuse saanud vennad kaitsesid kohtus end vapralt ning andsid head tunnistust Jehoovast ja tema Kuningriigist. Noor vend Vjekoslav Kos lausus: ”Aulised kohtunikud, selle usu — mis on ju Piibli õpetus — sain ma oma emalt, ja ma olen teeninud Jumalat. Saksa okupatsiooni ajal pandi mu ema vangi. Minu kaks õde ja vend olid emaga sama usku. Sakslased viisid nad Dachausse, kus nad lasti maha, sest neid peeti nende jumalateenimisviisi pärast kommunistideks. Sellesama usu pärast süüdistab kohus nüüd mind, et olen fašist.” Kohus laskis ta vabaks.

Teiste peale kohus nõnda ei halastanud. Kolm süüdistatavat mõisteti surma mahalaskmise läbi, ülejäänud aga 1—15 aastaks vangi. Ent selline ülekohus sütitas  üleilmse vennaskonna ägeda protestilaine. USA, Kanada ja Euroopa maade tunnistajad kirjutasid Jugoslaavia valitsusele tuhandeid protestikirju. Lisaks saadeti sadade kaupa telegramme. Vendade kaitseks läkitasid kirju ka mõningad valitsusametnikud. See selgelt väljendatud toetusavaldus andis tulemuseks, et surmaotsused asendati 20-aastase vanglakaristusega.

Kuid sellega vaenamine ei lõppenud. Kahe aasta pärast arreteerisid Sloveenia võimud kuulutustöö pärast Janez Robasi ja ta naise Marija koos kaaslaste Jože Marolti ja Frančiška Verbeciga. Süüdistuses oli kirjas: ”Jehoviitide sekt . . . värbas uusi liikmeid, keda nad õhutasid seisma praeguse sotsialistliku korra [ja] väeteenistuses osalemise vastu.” Väites, et vennad üritavad nõrgestada riigi kaitsevõimet, langetasid võimud kohtuotsused, mille alusel nad pandi 3—6 aastaks vangi sunnitööd tegema.

Muudatuste tõttu poliitikas vabastati aastal 1952 kõik vangid ning kuningriigisõnumi kuulutamine jätkus. Tõeks oli osutunud Jehoova tõotus: ”Ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vastu, ja sa mõistad hukka kõik keeled, kes tõusevad sinuga kohut käima!” (Jes. 54:17).

Siiski üritas valitsus jätkuvalt vendade kindlameelsust nõrgestada. Meedia tembeldas neid ”vaimuhaigeteks” ja ”segasteks fanaatikuteks”. Lakkamatult levitatavad negatiivsed uudised ja pidev hirm jälitamise ees hakkas mõningate vendade meelerahu rikkuma. Kui ustavad tunnistajad vanglast vabanesid, pidasid teised koguduseliikmed neid nuhkideks. Siiski tugevdas Jehoova ustavate, küpsete vendade näol kogudusi pidevalt.

Kui Teise maailmasõja lõppedes tuli võimule Josip  Broz Tito, oli selge, et sõjaväel on Jugoslaavias võtmeroll. Ükskõik mis põhjusel väeteenistusest keeldujaid peeti valitsuse vastasteks.

USTAVUSE KATSED

Teise maailmasõja ajal viibis Horvaatias elav 9-aastane Ladislav Foro kohustuslikul linnarahva kogunemisel, kus katoliku preester jutlust pidas. Kui jutlus oli läbi, piilus Ladislav uudishimust lavakardinate taha ja nägi, kuidas preester oma ametikuue seljast võtab. Selle all kandis ta Ustaša vormi, millel oli padrunivöö koos käsigranaadiga. Haaranud saabli, hüppas preester väljas oodanud hobuse selga ja hüüdis: ”Edasi, vennad, ristiusku pöörama! Kui keegi peaks vastu hakkama, siis teate, mida teha!”

Ladislav teadis, et jumalamees ei tohiks nõnda käituda. Varsti pärast seda hakkas ta koos onuga käima Jehoova tunnistajate salajastel koosolekutel. Ehkki vanemad olid vihased, käis Ladislav koosolekutel ikka edasi ja edenes vaimselt tublisti.

Kui Ladislav sai aastal 1952 kutse väeteenistusse, väljendas ta selgelt oma kristlikku erapooletust. Ametnikud kuulasid teda ikka ja jälle üle, püüdes teda sundida andma sõjaväevannet. Kord viidi ta kasarmute juurde, kuhu oli kokku toodud 12000 värvatut, et anda vandetõotust. Sõdurid seadsid Ladislavi kõigi ette seisma ning panid talle vintpüssi õlale. Ta viskas selle otsekohe maha. Sõdurid teatasid läbi valjuhääldite, nii et kõik seda kuulda võisid, et kui Ladislav peaks seda taas tegema, lastakse ta maha. Pärast tema teistkordset keeldumist viisid nad ta minema ja viskasid mitme meetri sügavusse pommikraatrisse. Anti välja hukkamiskäsk ning üks sõdur tulistas kaks korda kraatrisse, misjärel  mehed pöördusid kasarmutesse tagasi. Kuid kuulid polnud venda tabanud!

Samal ööl tirisid ametnikud Ladislavi pommikraatrist välja ja viisid ta Sarajevo vanglasse. Talle näidati kirja, kus teatati, et ta usukaaslased olid teinud kompromissi, temal aga tuleb koos kurjategijatega vanglas mädaneda. Ikka ja jälle sundisid ametnikud teda osalema samas vaimus pikkades keskusteludes. Kuid Ladislav arutles endamisi: ”Kas ma hakkasin Jehoovat teenima kellegi inimese pärast? Ei! Kas ma olen siin, et inimesele meele järele olla? Ei! Kas minu elu sõltub sellest, mida teised ütlevad, mõtlevad või teevad? Ei!”

Selline Piibli tõdedele tuginev arutlemine aitas Ladislavil vanglas istutud nelja ja poole aasta kestel ustavana püsida. Hiljem ringkonnaülevaatajana oli talle vankumatuks toeks ta ustav naine ja kaasteenija Anica.

SEADUSLIK TUNNUSTUS PIIRANGUTEGA

Pärast Nõukogude Liidust lahkulöömist aastal 1948 detsentraliseeris Tito valitsuse ning andis rahvale järk-järgult rohkem vabadust. Ehkki valitsus jäi ikka sotsialistlikuks, valitses religiooni suhtes suurem sallivus.

Valitsus tegi Jehoova tunnistajate esindajatele ettepaneku kokku saada ning uus põhikiri koostada, seadustamaks tunnistajate tegevus. Vennad töötasid välja põhikirja ning 9. septembril aastal 1953 registreeriti Jugoslaavia Jehoova tunnistajad taas kord seaduslikult.

Samal ajal kui teised kommunistlikud maad meie vendi küüditasid, oli Jugoslaavia vendadel suhteline  vabadus koguneda selleks ette nähtud saalides. See avas ka Makedoonia vendadele võimaluse kirjandust saada ja Zagrebi bürooga kontaktis olla. Ent kuigi Jehoova tunnistajad olid kui usuline ühendus juba 1953. aastal ametlikult registreeritud, läks 38 aastat, enne kui nad võisid seaduslikult korraldada majast majja teenistust.

Probleemid olid visad püsima. Vendade erapooletuse tõttu nägid võimud nende kuulutustöös propaganda tegemist. Riigi salapolitsei võrgustik koos ”koputajatega” tegid kuulutustöö äärmiselt raskeks. Kuulutamiselt tabatud vendi võidi arreteerida ja trahvida. Ühes aruandes oli kirjas: ”Jätkub arreteerimine ja tagakiusamine. Seda eriti Sloveenias, kus katoliku kiriku mõju on kõige tugevam ning paljude Jehoova tunnistajate üle peab valvet politsei koos oma agentidega, kelle sihiks on tabada neid Jumala Sõna uurimast. Kuid vennad, kes on Jumala sõna rohkem kuulanud kui inimese sõna, on osutanud kindlameelsust ja tagakiusamise eesmärgi nurjanud.”

”ARUKAD NAGU MAOD”

Sloveenias maapiirkondades kuulutades oli vendadel tavaks kõigepealt majaelanikelt küsida, kas neil on mune müüa. Kui hind sobis, siis kuulutajad ostsidki mune, et mitte äratada kahtlusi. Kui neil oli mune juba piisavalt, pärisid nad järgmiste majade elanikelt küttepuude järele. Juhul kui see paistis olevat kohane, viisid nad kaubategemise käigus jutu Piiblile (Matt. 10:16).

Horvaatias Zagrebi lähistel töötasid vennad territooriumi süstemaatiliselt läbi, tehes seda nõnda, et neid kätte ei saadaks. Üheks strateegiaks oli külastada iga kümnendat maja. Kui kuulutajatele oli antud ülesandeks kuulutada näiteks esimeses majas, külastasid nad  ka 11., 21., 31. maja jne. Tänu sedalaadi jõupingutustele õppisid paljud Jehoovat tundma. Et aga ukselt uksele kuulutamine oli keeruline, osutus kõige laialdasemalt kasutatavaks kuulutusmeetodiks vabas vormis tunnistuse andmine.

Serbias käisid vennad koos eramajades. Damir Porobić meenutab, kuidas pärast Teist maailmasõda peeti koosolekuid tema vanaema majas: ”Koos käis viis kuni kümme inimest. Vanaema maja sobis selleks ideaalselt, sest sinna sai minna kahelt tänavalt. Tänu sellele võisid kõik tähelepanu äratamata vaikselt tulla ja minna.”

Horvaatias sündinud Veronika Babići pere hakkas Piiblit uurima 1950. aastate keskpaiku. Pärast seda kui Veronika aastal 1957 ristiti, kolisid nad mehega Bosniasse Sarajevosse. Milica Radišić Horvaatiast Slavoonia piirkonnast ristiti aastal 1950. Ka tema pere kolis Bosniasse. Need pered asusid ühisjõul levitama Bosnias kuningriigitõde. Nagu mujalgi Jugoslaavias, pidid nad ettevaatlikult kuulutama. ”Meist teatati politseisse,” jutustab Veronika, ”ja meie kirjandus konfiskeeriti. Meid arreteeriti, kuulati üle, ähvardati vanglaga ja trahviti. Siiski ei kahandanud see meie indu ega hirmutanud meid. Vastupidi, see tugevdas meis usku Jehoovasse.”

Milica meenutab: ”Ühel päeval tuli kuningriigisaali üks mees, kes ilmutas sõnumi vastu huvi. Teda võeti sõbralikult vastu ja mõnda aega ta koguni elas vendade juures. Koosolekutel oli ta innukas kommenteerima. Siis aga juhtus meie tütar töö juures nägema, kuidas ta käis salapolitseiga kohtumas. Nõnda sai meile selgeks, et politsei oli ta saatnud meie järele nuhkima. Kuna tema seotus politseiga polnud enam saladus, lakkas ta koosolekutel käimast.”

 ESIMESED KUNINGRIIGISAALID

Kuna Jehoova tunnistajad polnud veel valitsuse juures registreeritud, oli neil keelatud eramajades koos käia, mistõttu vennad riskisid arreteerimisega. Kuid ka pärast seda, kui neil oli luba avalikult koos käia, oli koosolekupaika raske leida, sest paljud ei sallinud Jehoova tunnistajaid ja keeldusid neile hooneid rentimast. Seetõttu otsustasid nad osta hooned, kus saaks koosolekuid pidada.

Üsna pea leidsid vennad Horvaatiast Zagrebi kesklinnast ühe töökoja. Nad ehitasid selle ümber kenaks 160 istekohaga kuningriigisaaliks, selle kõrvale seadsid nad sisse väikese büroo kirjanduse trükkimiseks. Seda kuningriigisaali kasutati ka kokkutulekute ja konventide pidamiseks. Kasutusele võeti see aastal 1957, mil Jugoslaavia kõigist paigust kokku tulnud tunnistajatele korraldati esimene konvent. Mõni aasta hiljem ostsid vennad Zagrebi kesklinnas Kamaufova tänaval paikneva maja, mida Peeteli pere kasutas aastani 1998.

Aastal 1957 ostsid vennad Serbias Belgradis ühe hoone, millest sai nii kuningriigisaal kui ka Peeteli büroo. Pärast seda ostsid nad Sloveenias Ljubljanas ühe talli ja ehitasid selle ümber kuningriigisaaliks. 1963. aastal ehitasid nad ühest Sarajevo garaažist kuningriigisaali, mida hakkas kasutama Bosnia ja Hertsegoviina esimene kogudus. Nii mõnigi neist hoonetest oli väga töömahukas, kuid vennad ohverdasid heldekäeliselt oma aega, energiat ja raha ning Jehoova õnnistas nende jõupingutusi.

PAREM ORGANISEERITUS EDENDAB VAIMSET KASVU

Aastal 1960 määrati kogudusi abistama ja julgustama reisivad ülevaatajad. Mõningaid vendi kutsuti teenima  nõndanimetatud nädalalõpu-ringkonnaülevaatajatena. Need vennad olid algusaegadel meeleldi valmis kasutama oma tööst vabu päevi reisimiseks ning vendade julgustamiseks ja ühtsuse edendamiseks.

”Tegin koos naisega umbes aasta nädalalõpu-ringkonnaülevaataja tööd, hiljem aga olin täisajaliselt reisiv ülevaataja,” meenutab Horvaatia harubürookomitee liige Henrik Kovačić. Vennad elasid väga kehvades tingimustes, nii et tihtilugu peatusime paigas, kus polnud ei kraanivett ega vesiklosetti. Kuid vennad olid meie külastuste eest südamest tänulikud ning osutasid erakordset armastust ja külalislahkust. Tavaliselt loovutasid nad meile oma voodi ja pakkusid süüa, ehkki neil kõigest  nappis. Et mitte olla koormaks, olime mõnes koguduses iga öö ise majas.”

”Teenimine nädalalõpu-ülevaatajana oli raske, kuid siiski väga vahva kogemus,” sõnab Šandor Palfi, kes nüüd teenib Serbia maakomitees. ”Vennad ootasid pikisilmi meie tulekut. Nad olid küll vaesed, kuid tegid meie heaks võimalust mööda oma parima. Neile oli ringkonnaülevaataja külastus väga eriline sündmus.”

Miloš Knežević juhtis Jugoslaavia harubüroo tööd ja oli samal ajal ka ringkonnaülevaataja. Aastakümnete jooksul kommunistliku valitsuse all oli vend Kneževićil oluline roll vendade vastu esitatud arvukate kaebuste juriidilisel lahendamisel.

SÜDANTSOOJENDAV KASV MAKEDOONIAS

Aastal 1968 tutvus tõega Makedooniast Kočanist pärit noormees, kes käis Zagrebis koolis. Pöördunud koju tagasi, jagas ta head sõnumit oma sugulaste ja sõpradega.

”See noormees oli minu tädipoeg,” meenutab Stojan Bogatinov, esimene ristitu Kočanist. ”Töötasin kelnerina ja mõnikord läks meil töökaaslastega jutt ka religioonile. Ühe keskustelu järel tuli einestama keegi õigeusu kiriku liige. Küsisin teda teenindades, kas saaksin endale tema kirikust Piibli, sest tahaksin tõesti Jumalat tundma õppida. Ta ütles, et püüab mulle Piibli hankida. Varsti oligi mul isiklik Uus Testament. Olin nii rõõmus, et kiirustasin kohe pärast tööd koju seda lugema.

Teel kohtasin oma üllatuseks Zagrebist naasnud tädipoega. Ta kutsus mind enda poole, kuid mina ütlesin, et ma ei saa tulla, sest tahan ruttu koju minna Piiblit lugema. ”Mul on midagi, mis võib sulle huvi pakkuda,”  sõnas tädipoeg. ”Kodus on mul raamatuid, mis aitavad sul Piiblist aru saada.” Läksimegi tema poole ning mul oli hea meel näha, et tal oli tervikpiibel ning mõningaid horvaadikeelseid brošüüre ja ajakirju ”Vahitorn”. Ta pakkus neid väljaandeid mulle ning ma asusin neid sedamaid lugema. Mõistsin kohe, et loen midagi erilist. Ma ei teadnud ühtki Jehoova tunnistajat, kuid nüüd soovisin nendega tuttavaks saada.

Kui mu tädipoeg Zagrebisse tagasi sõitis, läksin temaga kaasa. Seal kutsus külalislahke tunnistaja Ivica Pavlaković mind enda poole ning ma jäin sinna kolmeks päevaks. Selle aja jooksul esitasin hulgaliselt küsimusi ja tema andis neile kõigile vastused Piibli abil. See jättis mulle sügava mulje. Käisin ka koguduse koosolekul ja leidsin tuge vennaskonna südamlikkusest.

Ivica viis mind Zagrebi Peetelisse, kust ma lahkusin rõõmsal südamel, kirjandusepakk kaenlas. Pärast vaid mõnd unustamatut päeva naasin Kočanisse koos oma vastleitud vaimse aardega. Lähikonnas ei elanud ühtki tunnistajat, seepärast pidasin Ivicaga tihedat kirjavahetust. Mu kirjad kubisesid küsimustest, millele ta vastused saatis. Kui olin juba rohkem teada saanud, jagasin seda oma naise ja lastega, kes samuti hakkasid huvi ilmutama. Peagi sai meist tõeühtne pere ning me õppisime usinalt Piiblit. Olime rõõmsad ja asusime innukalt  jagama head sõnumit ka sugulastele ja sõpradele, kellest paljud võtsid meid kuulda. Ent koos kuulutamisega algas ka tagakiusamine.”

ÜHTSUSES KOGUNEMINE SAKSAMAAL

Olgugi et Jugoslaavia vennad polnud sellises isolatsioonis nagu teiste kommunistlike maade vennad, oli neid vähe ning nad ihkasid kogeda üleilmse vennaskonna armastust. Niisiis, kui nad kuulsid, et 1969. aastal on plaanis korraldada rahvusvaheline kokkutulek nimetusega ”Rahu maa peal”, taotlesid nad valitsuselt välismaale konvendile sõiduks luba. Võib kujutleda nende rõõmu, kui luba antigi!

Kokkutulek peeti Saksamaal Nürnbergi hiigelstaadionil, kus kõigest mõni aastakümme tagasi oli pidanud oma vägedega paraadi Hitler, kes ähvardas Jehoova tunnistajad juurteni hävitada. Programm esitati paljudes keeltes ning Jugoslaavia delegaadid said rõõmuga teada, et nendekeelne programm esitatakse peastaadioni kõrval puistus. Spordiväljaku jagas kaheks suur platvorm, nii et ühel pool istuvad delegaadid võisid kuulda programmi serbohorvaadi keeles, teisel pool istujad aga sloveeni keeles. Kuidas küll see kaheksapäevane programm tugevdas vendade jumalatundmist ja usku!

Toimetamaks delegaadid Saksamaale, üüriti kõikjalt Jugoslaaviast ronge ja busse. ”Olles ülirõõmsad võimaluse pärast olla üheskoos oma vendade ja õdedega, kinnitasime uhkusega vaguniakendele konvendist teadustavad plakatid,” meenutab üks konvendile sõitnud Horvaatia vend.

Vennad rõõmustasid, kui nägid ja kuulsid Nathan Knorri ning Frederick Franzi peakorterist. Üks delegaat meenutab: ”Meie rõõm kippus üle ääre voolama, kui  nad tulid meie staadionisektsiooni tervitusi üle andma.” Saadud õnnistused kaalusid kaugelt üles kõik ohvrid, mida Jugoslaavia vennad olid konvendile tulemise nimel teinud. ”Kokkutulekule reisimiseks kulus kahe kuu palk,” ütleb Milosija Simić Serbiast, ”samuti oli raskusi töölt kümne vaba päeva saamisega. Oli kahtlane, kas mul naastes veel töökoht alles on, aga ma olin kindlalt otsustanud minna. Kõik oli uskumatult tore! Veel nüüdki, 40 aastat hiljem, valan sellele sündmusele mõeldes rõõmupisaraid.”

Saanud olla koos kaaskristlastega kõigist Jugoslaavia osadest ja kogenud rahvusvahelise vennaskonna ühtsust,  naasid vennad koju, olles tugevdatud minema vastu eesootavatele raskustele.

ABI KOHALIKELT PIONEERIDELT

Hea sõnumi levitamisel olid tublit tööd teinud 1930. aastate hakul saabunud saksa pioneerid. Tunnistajate arvu kasvades alustas pioneerteenistust üha enam jugoslaavlasi. Näiteks Sloveenia oli valmis läkitama kogenud pioneere Jugoslaavia äärealadele, kus vajati rohkem abi. Need pioneerid võtsid vapralt vastu väljakutse õppida uut keelt ja kultuuri.

”Mina läksin Kosovo suurimasse linna Prištinasse,” meenutab Jolanda Kocjančič. ”Seal kõneldakse albaania ja serbia keelt. Kuigi ei mina ega Minka Karlovšek ei osanud kumbagi keelt, otsustasime hakata kuulutama, ja  nii me neid keeli õppisimegi. Esimeses majas kohtasime ühe tšehhi päritolu lese vanimat poega. Alustasime esitlust sloveeni keeles, kuhu poetasime üksikud serbiakeelsed väljendid, öeldes: ”Sooviksime kõnelda teie perele Piibli heast sõnumist.”

”Tulge sisse, mu ema on teid oodanud,” vastas ta.

Kui astusime sisse, tõttas meid tervitama ema Ružica. Ta rääkis, et oli palunud 14 päeva tagasi Jehoovat, et ta läkitaks kellegi, kes tema kohta õpetust jagaks. Ta Jehoova tunnistajast õde, kes elas praeguse Tšehhi vabariigi territooriumil, oli korduvalt soovitanud tal paluda Jehoovalt abi. Ružica oli veendunud, et meie külaskäik on vastus tema palvele. Niisiis, samal ajal kui Ružica õpetas meile serbia keelt, õpetasime meie temale Piibli tõde. Tal olid majas üliõpilastest üürnikud, kes samuti piibliuurimisega ühinesid. Üks neist andis meile albaania keele sõnaraamatu, mis oli meile keeleõppimisel abiks.”

Zoran Lalović Montenegrost oli alles poisike, kui ta Horvaatiast Zagrebist tulnud pioneerilt Piibli sai. Viis aastat hiljem aastal 1980 uuris temaga Piiblit Serbiast tulnud eripioneer. ”Mul oli väga raske oma diskosemudest lahku lüüa,” ütleb Zoran, ”aga kui ma lõpuks seda tegin, hakkasin kiiresti edenema ning vaid mõni kuu hiljem mind ristiti Serbias Belgradis. Üsna pea tehti mulle ülesandeks avalik kõne pidada, sest vendi oli väga vähe. Lisaks hakkasime Podgorica linnas kõiki koosolekuid pidama.”

RISTIMINE RIISIPÕLLUL

”Kui inimesed olid ristimiseks valmis, siis ma ristisin nad,” sõnab Stojan Bogatinov Makedooniast. ”Meie käsutuses polnud vanni ning kohalik jõeke oli liiga väike.  Kuid meie piirkonnas on palju riisipõlde koos veekanalitega. Mõningad neist olid ristimiseks piisavalt sügavad ja puhtad. Mäletan esimest ristimist riisipõllul. Kui kõndisime läbi põllu kanali juurde, hüüdis keegi mulle: ”Stojan, sa oled endale uusi töölisi võtnud!”

”Jah muidugi, palju tööd on teha,” vastasin. Neil polnud aimugi, et olime töölised vaimse lõikuse tarbeks, mis Makedoonias parajasti käimas oli.”

Makedoonia vendadel oli harubürooga napilt kontakte, nii et neil oli teokraatlike toimimisviiside kohta veel paljugi õppida. Stojan Stojmilov hakkas Saksamaal koosolekutel käima ning Makedooniasse naastes oli tal suur rõõm Kočanist tunnistajaid leida. Ta jutustab: ”Kui saabusin sinna ja rääkisin vendadele, mil kombel Saksamaal koosolekuid peetakse, palusid nad mul kohe hakata ”Vahitorni” uurimist juhatama ja avalikku kõnet pidama. Seletasin neile, et ma pole veel ristitud, kuid nemad jäid enda juurde ning kinnitasid, et olen selleks kõige kõlblikum inimene. Niisiis nõustusin nende palvele vastu tulema. Viimaks olime naisega vajalikke edusamme teinud ning ka meid ristiti riisipõllul.”

Praegu Kočanis kogudusevanemana teeniv Veselin Iliev jutustab: ”Teokraatlikust organisatsioonist ei teadnud me suurt midagi, kuid me armastasime väga tõde.” Jehoova hoolitses, et aja jooksul said asjad korda. Ka makedooniakeelse kirjanduse kättesaadavamaks tegemine edendas Kuningriigi tõde ja tugevdas kogudusi suurel määral.

SUURENENUD VABADUSE ETTEVAATLIK KASUTAMINE

Kuna Jugoslaavia ei olnud Venemaa võimu all, oli inimestel vabadusi, mida polnud võimalik nautida  raudse eesriide taga. 1960. aastate lõpus sai Jugoslaaviast esimene kommunistlik maa, kus kaotati viisad ja lõdvendati piirikontrolli. Suurenenud reisimisvabaduse tõttu võtsid Põhja-Jugoslaavia vennad endale ülesande toimetada meie kirjandust Nõukogude Liiduga piirnevatesse maadesse, kus kuulutustöö oli ikka veel keelustatud.

Kõigepealt tõid nad kirjanduse veoautodega Saksamaalt Jugoslaaviasse. Horvaatia harubürookomitees teeniv Ðuro Landić meenutab, et nende maja oli kirjanduselaoks kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni. ”Meie autodel olid kahekordsed põhjad ja armatuurlaudade taga salapeidikud,” pajatab Ðuro. ”Teadsime, et kui peaksime vahele jääma, jääksime autodest ilma ja läheksime vangi, kuid vendade rõõm kirjandust kätte saades oli väärt kõiki riske.”

Serbiast Bulgaariasse kirjandust toimetanud õde Milosija Simić jutustab: ”Ma ei teadnud kunagi, kellele ma kirjanduse viin — mulle anti vaid aadress. Kord astusin bussist maha ja leidsin maja üles, kuid mitte kedagi polnud kodus. Tegin kvartalis tiiru ning lähenesin majale teisest suunast ja proovisin taas, kuid ikkagi polnud kedagi kodus. Ettevaatlikult, et mitte kahtlust äratada, üritasin päeva jooksul kümmekond korda jälle sedasama, kuid ma ei leidnud kedagi kodunt. See osutus tõeliseks õnnistuseks, sest hiljem selgus, et see polnud õige aadress.

Kuna olin kirjanduse paljundamise ja ümbertrükkimisega nii palju vaeva näinud, seisin raske valiku ees. Ma ei saanud kirjandust lihtsalt minema visata, mistõttu otsustasin selle viia tagasi Serbiasse, kus seda saaks otstarbekalt  kasutada. Kuid ehkki mul oli olemas tagasisõidupilet, vajasin ma piletit sõlmjaama sõitmiseks. Tavaliselt, kui kirjandus oli kohale toimetatud, andsid selle vastu võtnud vennad mulle piletiraha. Seda tegime seepärast, et ma võisin tuua üle piiri vaid piiratud summa raha. Suundusin kassaakna juurde ja palvetasin, et selle taga istuks naine. Just siis, kui kohale jõudsin, lahkus mees müügilaua tagant ja tema asemele tuli naine. Pakkusin talle vastutasuks pileti eest rõivaesemeid, millesse olime mähkinud kirjanduse. Naine nõustus ja mina sain pileti.”

1980. aastate algul tõlkisid vennad kirjanduse albaania ja makedoonia keelde ning saatsid käsitsikirjutatud tõlked väikesesse Belgradi büroosse. Seal valmistas Milosija kirjutusmasinal kopeerpaberi abil kaheksa koopiat korraga. Töö polnud kaugeltki kergete killast, sest kirjandus oli käsitsi kirjutatud ning Milosija keelt ei osanud.

NOORTE VENDADE KINDEL SEISUKOHT

Kuigi ametlikult oli meil usuvabadus, nägi valitsus meie erapooletuses ohtu Jugoslaavia ühtsusele. See oligi põhjus, miks vennad kohtasid vastupanu. Teise maailmasõja ajal tuli paljudel ustavatel erapooletuse tõttu surmaga silmitsi seista. Kuid järgneva kolme aastakümne jooksul ei säilitanud sugugi mitte kõik samasugust tugevat usku. Oli neid, kes küll käisid kristlikel koosolekutel ja lõid kaasa kuningriigitöös, ent kui nad kutsuti väeteenistusse, leidsid nad selles osalemise kohta õigustusi.

Erapooletule seisukohale jäänud noori vendi ähvardas kuni kümneaastane vanglakaristus. Mis veelgi hullem, enne kui nad 30-aastaseks said, võidi neid  korduvalt kinni panna. Mõningad, keda sellised laitmatuse katsed tabasid ja kes keeldusid tegemast kompromissi, olid alles äsja tõe juurde tulnud. Nüüd on paljud neist vastutavad vennad, kes on koguduse tegevuse eesotsas.

HINGESÜTITAV RAHVUSVAHELINE KONVENT

Jugoslaavia Jehoova tunnistajad polnud veel kunagi kogenud õnne olla rahvusvahelise konvendi võõrustajad. Võib kujutleda nende vaimustust, kui aastal 1991 teatas juhtiv kogu, et üks ”Jumala vabaduse armastajate” rahvusvahelistest konventidest peetakse Horvaatias Zagrebis!

Kuid asi polnud sugugi nii lihtne. Sellest ajast saadik, kui Horvaatia kuulutas välja Jugoslaaviast sõltumatuse, oli hakanud kogunema ähvardavaid sõjapilvi. Kas konventi pidada oleks tark tegu? Oluline oli tagada nii välismaa kui kohalike delegaatide turvalisus. Pärast rohkeid palveid ja hoolikat kaalutlemist otsustasid vennad konvendi ettevalmistustega jätkata.

Juhtiva kogu liige Theodore Jaracz sõitis Horvaatiasse mõni nädal enne konventi, et organiseerimistöödel abiks olla. Kuna Zagrebis olid muud avalikud üritused keelatud, koondus rahva huvi Dinamo staadionil toimuvale. Mida lähemale konvendiaeg jõudis, seda ebastabiilsemaks olukord riigis muutus. Päevast päeva kaalusid vennad riske ning tõstatasid ikka ja jälle küsimuse, kas jätkata ettevalmistusi või jätta konvent ära. Vennad pöördusid lakkamatult palvetega Jehoova poole, et saada temalt juhatust. Kõigi hämmastuseks poliitiline õhkkond stabiliseerus ning 16.—18. augustini aastal 1991 saadigi konventi pidada.

Suuremat kontrasti on raske ette kujutada: ajal, mil  naabermaad olid iga hetk vaenutegevust alustamas, võtsid Horvaatia Jehoova tunnistajad soojalt vastu tuhandeid rahvusvahelise konvendi ”Jumala vabaduse armastajad” delegaate. * Paljud kohalikud põgenesid maalt, ent vennad ja õed 15 riigist tulid kokku armastuse ja vabaduse vaimus. Lennukitega saabusid suured rühmad USA-st, Kanadast ja teistest läänemaadest. Sõjaolukorra tõttu oli Zagrebi lennuväli suletud ning lennukitel tuli maanduda Sloveeniasse Ljubljanasse. Sealt sõitsid delegaadid bussidega Zagrebisse. Küllatulnud vendade vaprus andis rahvale väga head tunnistust ning kohalikele vendadele oli nende kohalolek hindamatuks julgustuseks. Suurim rühm — umbes 3000 delegaati — saabus Itaaliast. Konvent otsekui leegitses nende hingesoojusest ja ülevoolavatest tunnetest (1. Tess. 5:19).

Eriti uskukinnitav oli võtta vastu viit juhtiva kogu liiget. Veel nüüdki meenutatakse südamesoojusega Carey Barberi, Lloyd Barry, Milton Henscheli, Theodore Jaraczi ja Lyman Swingle’i kõnesid. Laskmata end kohutada ärevatest aegadest, tulid need aastatepikkuste kogemustega vennad kartmatult siia riiki, et ülesehitavate kõnedega oma vendade usku kinnitada.

Võimud kartsid, et poliitilise ebastabiilsuse tõttu võib Jugoslaavia eri osadest saabunud delegaatide vahel tekkida rahvuskonflikte. Nad said näha suure kergendusega, et vennad mitte ainult ei olnud rahumeelselt koos, vaid ka osutasid südamlikku vennaarmastust. Kohalviibivate politseinike arv kahanes iga päevaga.

See unustamatu konvent näitas, et Jehoova tunnistajad on tõeline rahvusvaheline vennaskond. Sellele  mõtlemine aitas vendadel veel ees ootavates katsumustes ühtsust hoida. Serbia ja Makedoonia delegaate koju sõidutavad bussid olid viimaste sõidukite seas, mis said loa Horvaatia ja Serbia piiripunktist läbi sõita. Pärast seda kui vennad olid turvaliselt piiri ületanud, see suleti. Paljude kinnitusel puhkes just sel ajal sõda.

Järgmistel kuudel ja aastatel püüdlesid endisesse Jugoslaaviasse kuulunud vabariigid iseseisvuse ja oma valitsuse kehtestamise poole. Sellega kaasnenud põhjalikud murrangud läksid maksma tuhandeid inimelusid ja ääretuid kannatusi. Kuidas käis sel segasel ajal meie vendade käsi? Kuidas on Jehoova neis nüüd juba iseseisvates riikides õnnistanud Kuningriigi kuulutustööd? Lugegem sellest.

 Bosnia ja Hertsegoviina nüüdisajalugu

”Olime 1992. aasta 16. mail ühes korteris kolmeteistkümnekesi kössis koos, kui lõhkevad suurtükimürsud Sarajevo sõelapõhjaks tegid. Kaks mürsku tabasid hoonet, kus meie varjul olime. Kuigi olime pärit nii Horvaatiast, Serbiast kui Bosniast — samast kolmest rahvusrühmast, kes olid väljas üksteist tapmas —, ühendas meid puhas jumalakummardamine. Koidikul, kui pommitamine hõredamaks jäi, lahkusime korterist turvalisemasse paika. Nagu eelmiselgi ööl, palvetasime valjult Jehoova poole ja ta kuulis meid.” (Halim Curi.)

Enam kui 400000 elanikuga Sarajevo oli nüüdisajaloo kõige rängemas ja pikaajalisemas piiramisrõngas. Kuidas käis meie vendade ja õdede käsi kogu selle etnilise ja usulise võimuvõitluse pöörises, mis maad lõhestas? Enne kui neist kõneleme, tutvugem Bosnia ja Hertsegoviinaga veidi lähemalt.

Riik, mida tuntakse nime all Bosnia ja Hertsegoviina, asub endise Jugoslaavia südames Horvaatia, Serbia ja Montenegro vahel. Valitsevad tugevad kultuurilised ja perekondlikud sidemed, väga tähtsal kohal on külalislahkus. Populaarne ajaviide on naabri pool türgi kohvi limpsida ja kafići’s (kohvibaaris) aega veeta. Ehkki välimuselt on siinsed inimesed ühesugused, koosneb Bosnia rahvastik bosnialastest, serblastest ja horvaatidest. Kuigi paljud end väga usklikuks ei pea, on just religioon rahva lõhestanud. Enamik bosnialasi on moslemid, serblased  aga kuuluvad Serbia õigeusu kirikusse ja horvaadid roomakatoliku kirikusse.

Usulise sallimatuse ja etnilise vihavaenu ärevusttekitav kasv 1990. aastate algul tõi kaasa ängistava poliitika nimetusega etniline puhastus. Edasitungivad väed kihutasid tsiviilelanikke nii väikestest küladest kui suurtest linnadest välja, et moodustada omaenda usulistele rühmitustele etniliselt puhtaid piirkondi. See pani katsele meie vendade ja õdede erapooletuse. Bosnias, nagu ka teistes endise Jugoslaavia maades, kuulub valdav osa elanikest oma vanemate religiooni, nii et tihtipeale osutab perekonna usulisele taustale perekonnanimi. Kui ausa südamega inimestest saavad Jehoova teenijad, võidakse neid pidada perekonna ja traditsioonide reeturiteks. Kuid vennad on õppinud, et kaitseks on ustavus Jehoovale.

PIIRAMISRÕNGAS LINN

Nagu nägime, avaldas 1991. aastal Horvaatias Zagrebis peetud ”Jumala vabaduse armastajate” konvendil ilmnenud armastus ja ühtsus jugoslaavia vendadele sügavat muljet. See unustamatu konvent valmistas neid ette tulevasteks ränkadeks katsumusteks. Sarajevo bosnialased, serblased ja horvaadid elasid rahumeelselt koos, kuid siis piiras sõjavägi äkitselt linna ümber ja kõik, ka meie vennad, jäid lõksu. Olgugi et poliitiline olukord oli ärev, ei osanud keegi arvata, et lahingutegevus nii kaua kestab.

”Inimesed on näljas,” teatas Sarajevo kogudusevanem Halim Curi. ”Kuus saavad nad vaid mõne kilo jahu, 100 grammi suhkrut ja pool liitrit õli. Linnas kasvatatakse igal viimasel maalapil köögivilja. Inimesed raiuvad Sarajevos küttepuude saamiseks puid maha. Kui puid enam pole, kisuvad nad oma korteri põrandast üles  parketiliiste, et keeta toitu ja saada sooja. Käiku läheb kõik, mis põleb, ka vanad kingad.”

Kui Sarajevo ümber piirati, jäid Ljiljana Ninković ja ta abikaasa Nenad lõksu ning eraldatuks oma kahest tütrest. ”Olime tavaline perekond, kel oli kaks last, korter ja auto,” sõnab Ljiljana. ”Ja siis äkitselt polnud enam mitte miski endine.”

Kuid nad said korduvalt kogeda Jehoova kaitsvat kätt. ”Kaks korda sai meie korter pommitabamuse just siis, kui olime jõudnud lahkuda,” jätkab Ljiljana. ”Raskustest hoolimata leidsime rõõmu lihtsatest asjadest. Näiteks olime õnnelikud, kui saime pargist noppida salatiks võilillelehti — nii ei tulnud meil süüa pelgalt valget riisi. Õppisime olema rahul sellega, mis meil on, ega pidanud midagi endastmõistetavaks.”

FÜÜSILISE JA VAIMSE ABI LEIDMINE

Üks tõsisemaid probleeme oli vee hankimine. Veevärgivett majades praktiliselt polnud. Inimestel tuli käia vee järel kuni 5 kilomeetri kaugusel läbi piirkondade, mida snaiprid tule all hoidsid. Veevõtupunktides pidi tundide kaupa seisma järjekorras ootel, et oma nõud täita. Seejärel tuli raske veekoormaga vaevaliselt koju kõmpida.

”Katse saabus, kui kuulsime, et lühikeseks ajaks antakse majadesse vett,” jutustab Halim. ”Siis avanes kõigile võimalus duši all käia, pesu pesta ning võimalikult paljudesse nõudesse vett varuda. Ent mis saab siis, kui see kauaoodatud  hetk saabub ajal, mil toimub koguduse koosolek? Meil tuli valida, kas minna koosolekule või jääda koju vett varuma.”

Kuigi füüsilised asjad olid hädavajalikud, mõistsid vennad, kui oluline on vaimne abi. Lisaks sellele, et vennad said koosolekutel vaimset toitu, said nad teada seda, kes on vangi pandud või kes on haavata või surma saanud. ”Olime kui üks pere,” räägib kogudusevanem Milutin Pajić. ”Kui olime koosolekuks kokku tulnud, ei tahtnud me kuidagi lahku minna. Enamiku koosolekute järel rääkisime veel tunde tõe teemadel.”

Elu polnud kerge ja vendadel tuli alatasa karta oma elu pärast. Sellegipoolest seadsid nad vaimsed huvid esikohale. Ehkki sõda lõhestas maa, sai Jehoova rahvas omavahel ja taevase Isaga veelgi lähedasemaks. Oma vanemate ustavust näinud lapsed kasvasid ka ise vankumatult ustavaks Jehoovale.

Horvaatia piiri äärne linn Bihać oli peaaegu neli aastat muust maailmast ära lõigatud. Sealsed inimesed ei pääsenud linnast välja ning ka hädaabi ei jõudnud nendeni. ”Kõige raskem oli sõja algul,” jutustab Osman Šaćirbegović, tollal ainuke vend selles linnas, ”seda mitte keerulise olukorra pärast, vaid seepärast, et meil tuli kokku puutuda millegi täiesti uudsega, millegagi, mida me polnud veel eales kogenud. Hämmastav oli see, et kui hakkas peale pommitamine, andis pinge järele, sest me taipasime peagi, et sugugi mitte iga mürsk ei külva surma. Oli neid, mis ei lõhkenudki.”

Kuna keegi ei osanud arvata, kui kaua lahingutegevus kestab, hakkasid nii Horvaatia Zagrebi kui Austria Viini Peetel organiseerima humanitaarabisaadetiste varumist kuningriigisaalidesse ja tunnistajate kodudesse Sarajevos, Zenicas, Tuzlas, Mostaris, Travnikis ja Bihaćis. Metsiku lahingutegevuse  jätkudes piirati linnad välkkiirelt ümber ja isoleeriti muust maailmast. Kuna abiliinid lõigati ootamatult ära, said varud kiiresti otsa. Kuigi paljud Bosnia linnad eraldati muust maailmast, jäi Jehoova tunnistajate vennalik ühtsus murdmatuks. See oli selgeks kontrastiks põrgulikule etnilise ja religioosse vihavaenu puhangule, mis pühkis üle kogu maa.

INNUKAD, KUID ETTEVAATLIKUD

Lisaks igapäevaeluks vajaliku hankimisega seotud raskustele ohustasid elu Sarajevo kanti paigutatud snaiprid, kes süütuid elanikke huupi tulistasid. Taevast külvas jätkuvalt surma pommirahe. Oli aegu, mil piiramisrõngas linnas oli ohtlik liikuda. Inimesed elasid alalise hirmu all. Ent hoides arukust tasakaalus vaprusega, ei lakanud vennad jagamast Kuningriigi head sõnumit inimestele, kes hädasti vajasid lohutust.

”Ühe rängima rünnaku käigus Sarajevole lõhkes kõigest ühe päeva jooksul tuhandeid mürske. Tolsamal laupäevahommikul helistasid vennad kogudusevanematele  ja küsisid, kus toimub põlluteenistuskoosolek,” jutustab üks kogudusevanem.

”Nägin, kui väga inimesed tõde vajavad,” lausub üks õde. ”Just see aitas mul ränkades oludes mitte ainult vastu pidada, vaid ka rõõmu tunda.”

Paljud kohalikud elanikud mõistsid, et nad vajavad Piibli lootust. ”Inimesed tulid ise meilt vaimset abi otsima, ilma et oleksime pidanud neid otsima. Nad lihtsalt ilmusid kuningriigisaali ja küsisid uurimist,” räägib üks vend.

Kuulutustöö edukusele sõjaajal aitas suuresti kaasa kristliku vennaskonna ühtsus, mis inimestel sugugi märkamata ei jäänud. ”See oli suurepäraseks tunnistuseks,” sõnab Nada Bešker, aastaid eripioneerina teeninud õde. ”Paljud võisid näha, kuidas Bosnia ja Serbia vennad üheskoos kuulutustööd teevad. Ja kui nad nägid Horvaatia õde ja õde, kes oli varem olnud moslem, uurivat ühes serblasega Piiblit, siis nad lihtsalt pidid mõistma, et meie oleme teistsugused.”

Vendade innukuse tulemusi võib näha tänase päevani, sest paljud, kes praegu Jehoovat teenivad, võtsid tõe vastu sõjaajal. Näiteks Banja Luka kogudus kahekordistus, kuigi sadakond kuulutajat siirdus teistesse kogudustesse.

USTAV PEREKOND

Vennad olid alati äärmiselt ettevaatlikud. Sellegipoolest langes mõningaid ”aja ja juhuse” ohvriks, kui nad juhtusid olema valel ajal vales kohas (Kog. 9:11, UM). Serbia päriolu Božo Ðorem ristiti aastal  1991 Zagrebi rahvusvahelisel konvendil. Naasnud Sarajevosse, pandi ta korduvalt vangi, kus teda ta erapooletuse pärast karmilt koheldi. Aastal 1994 pandi ta 14 kuuks vangi. Kõige raskem oli talle see, et ta pidi olema lahus oma naisest Henast ja nende viieaastasest tütrest Magdalenast.

Peagi pärast Božo vanglast vabanemist toimus hirmus õnnetus. Ühel vaiksel õhtupoolikul läksid nad kolmekesi ühele piibliuurimisele kodu lähistel. Kui nad parajasti teel olid, rebestas ootamatult vaikust suurtükimürsu plahvatus. Hena ja Magdalena said silmapilkselt surma, Božo suri hiljem haiglas.

KRISTLIK ERAPOOLETUS

Laialt levinud eelarvamuste tõttu ei ilmutatud erapooletu hoiaku suhtes kuigi palju sallivust. Banja Luka kogudus koosnes valdavalt noortest vendadest, keda sõjaväevõimud soovisid sõjategevusse lülitada. Kuna nad jäid erapooletuks, peksti neid.

”Politsei kuulas meid alatasa üle ning tembeldas argpüksideks, kes oma perede kaitseks välja ei astu,” räägib Osman Šaćirbegović.

Osmani arutlus politseinikuga kõlas nõnda: ”Kas pole nii, et teie püss pakub teile kaitset?”

”Aga muidugi,” vastas politseinik.

”Kas te vahetaksite selle suurtüki vastu, et veelgi enam kaitset leida?”

”Muidugi.”

”Kas te vahetaksite suurtüki tanki vastu?”

”Loomulikult.”

”Seda kõike te teeksite, et veelgi vägevamat kaitset leida,” sõnas Osman. ”Minu kaitse tuleb kõigevägevamalt  Jumalalt, maailma Loojalt Jehoovalt. Mis kaitse võiks mulle veel parem olla?” Vastus oli ilmselge ja politsei jättis ta rahule.

SAABUB HUMANITAARABI

Ehkki lähimaade vennad teadsid, et Bosnia tunnistajad on hädas, oli mõnda aega võimatu neile hädaabisaadetisi kohale toimetada. Lõpuks 1993. aasta oktoobris teatasid võimud, et hädaabisaadetiste vastuvõtmine on nüüd võimalik. Ohtudest hoolimata otsustasid vennad seda võimalust parimal viisil ära kasutada. 26. oktoobril sõitis Austriast Viinist välja Bosniasse viis veoautot, lastiks 16 tonni toiduaineid ja küttepuid. Kuidas said need veokid läbida arvukaid alasid, kus oli veel käimas äge sõjategevus? *

Vendadel tuli reisi jooksul ette tõsiseid ohuolukordi. ”Tol hommikul sõitsin ma hilja välja,” meenutab üks autojuhtidest, ”ja jäin arvukate teiste humanitaarabi vedavate veoautode taha toppama. Kui jõudsin ühte kontrollpunkti, tuli kõigil veoautodel paberite kontrolliks peatuda. Äkitselt kuulsin snaiprikuuli vihinat, ning me nägime, et üks mittetunnistajast autojuht on pihta saanud.”

Sarajevosse lubati siseneda vaid veoautojuhtidel, mistõttu teistel kaasasõitnud vendadel tuli linnast väljapoole ootama jääda. Kuid suurest soovist kohalike Sarajevo vendade usku tugevdada osutus neil võimalikuks luua telefoniühendus, et edastada avalik kõne, mida sealsetel kuulutajatel nii hädasti vaja oli. Reisivad ülevaatajad, peetellased ja maakomitee liikmed riskisid sõja ajal korduvalt  eluga, et aidata vendadel füüsilises ja vaimses mõttes ellu jääda.

Bihaći vendadele polnud peaaegu nelja aasta kestel võimalik abisaadetisi saata. Kuigi muust maailmast barrikaadidega eraldatud linna ei pääsenud füüsiline toit, said vennad siiski vaimset toitu. Kuidas? Nad said kasutada telefoni ja faksiaparaati, tänu millele jõudsid nendeni korrapäraselt väljaanded ”Meie Kuningriigiteenistus” ja ”Vahitorn”. Nad trükkisid kirjandust ümber, nii et iga pere sai koopia. Sõja puhkedes oli seal kõigest kolmest ristitud kuulutajast koosnev väike grupp, millega oli liitunud ka 12 ristimata kuulutajat, kel tuli paar aastat igatsusega oodata sobivat juhust, et lasta Jehoovale pühendumise märgiks end vees ristida.

Nii palju aastaid isolatsioonis olla ei olnud üldsegi mitte kerge. ”Mu piibliõpilased polnud veel kunagi konvendil käinud, ka polnud nad kogenud rõõmu ringkonnaülevaataja külastusest,” räägib Osman. ”Kõnelesime tihtilugu ajast, mil saame taas vendadega läbi käia.”

Võib kujutleda vendade rõõmu, kui 1995. aasta 11. augustil veeres Bihaćisse kaks selges kirjas sildiga ”Jehoova tunnistajate abisaadetised” märgistatud veoautot. Linna sissepiiramisest alates olid need esimesed eraviisil humanitaarabi vedavad sõidukid. Need jõudsid kohale just siis, kui vennad tundsid, et nende jõud on nii füüsilises kui vaimses mõttes otsakorral.

Naabrid panid Bihaćis tähele, kuidas vennad üksteise eest hoolitsevad, näiteks parandavad purunenud aknaid. ”Naabritele avaldas see tugevat muljet,” lausub Osman, ”sest nad teadsid, et meil pole raha. See oli võimsaks tunnistuseks, millest nad veel nüüdki räägivad.” Praegu on Bihaćis agaralt tegutsev kogudus 34 kuulutaja ja 5 pioneeriga.

 UNUSTAMATU REIS

Toimetamaks Bosnia sõjast räsitud linnadesse toitu ja kirjandust, tuli meie vendadel ikka ja jälle eluga riskida. Ent 1994. aasta 7. juuni reis oli hoopis isemoodi. Kolm veoautot, kaasas maakomitee liikmed ja abitöölised, asus Horvaatiast Zagrebist varahommikul teele. Eesmärgiks oli toimetada kohale hädaabisaadetised ja korraldada erikokkutuleku lühendatud programm, esimene kolmeaastase vaheaja järel.

Üheks eriprogrammi korraldamise paigaks oli Tuzla linn. Sõja algul oli sealses koguduses vaid 20 ristitud kuulutajat. Milline üllatus oli näha, et kokkutulekuprogrammi oli tulnud kuulama üle paarisaja inimese! 30 inimest ristiti. Praegu on Tuzlas kolm kogudust enam kui 300 kuulutajaga.

Zenicas leidsid vennad sobiva kokkutulekupaiga, kuid ristimiseks kõlblikku basseini oli raske leida. Lõpuks pärast rohket otsimist leidsid nad kasutuskõlbliku vaadi. Ainsaks probleemiks oli hais — selles oli hoitud kalu. Kuid neid, kes olid võtnud vastu Jeesuse kutse hakata ”inimeste püüdjaiks” ja kavatsesid end lasta ristida, see ei heidutanud (Matt. 4:19). Herbert Frenzel, kes on praegu Horvaatia harubürookomitee liige, esitas tollal ristimiskõne. ”Ristitavad olid nõnda kaua ristimist oodanud,” mainib ta, ”et mitte miski ei saanud neid enam takistada!  Kui võidukana nad end pärast ristimist tundsid!” Zenica praeguses innukas koguduses on 68 kuulutajat.

Sarajevos oli programmi võimalik läbi viia vaid tänavate sõlmpunkti lähedal, mida snaiprid tule all hoidsid. Kui vendadel õnnestus turvaliselt kokkutulekule jõuda, osutus probleemiks nii sobiliku ristimispaiga leidmine kui ka kallihinnalise vee säilitamine. Tagamaks seda, et kõigi ristitavate tarbeks oleks piisavalt vett, seati nad pikkuse järgi ritta ning ristiti kõige väiksemast alates kuni kõige suuremani.

Küll see oli vendadele ja õdedele rõõmurohke päev! Nad ei lasknud hirmsatel sündmustel, mis nende ümber aset leidsid, tumestada oma ääretut rõõmu kummardada üheskoos Jumalat. Praegu on Sarajevos kolm hästiedenevat kogudust.

PÄRAST SÕJAMÖLLU

Kui avanesid hädaabiliinid, läks meie vendade ja õdede elu mingis mõttes kergemaks. Ent etniline puhastus koos kodudest väljakihutamisega jätkus. Horvaatia kogudusevanem Ivica Arabadžić meenutab, kuidas nad oma kodumajast Banja Lukas lahkuma sunniti. ”Tuli relvastatud mees, kes käskis meil ära minna, teatades, et see on nüüd tema maja. Teda oli sunnitud jätma maha oma maja Horvaatias Šibenikis, sest ta oli serblane. Nüüd tahtis ta, et meie ära läheksime. Meile tuli appi sõjaväepolitseinik, kellega ma Piiblit uurisin. Olgugi et me maja endale jätta ei saanud, õnnestus meil teha kaupa — meie maja serblase maja vastu. Oli raske jätta maha oma kodu ja kogudust, kes oli meil aidanud tõde tundma õppida, kuid meil polnud muud valikut. Lahkusime, kaasas väga vähe kraami, et asuda ümber ”uude” kodusse Horvaatias. Ent ajaks, mil jõudsime Šibenikisse, oli keegi nüüd juba  meile kuuluvasse tühja majja sisse kolinud. Mis meil üle jäi? Vennad olid meid kohe vastu võtmas ning üks kogudusevanem lubas meil aasta oma majas elada, seni kuni õnnestus leida ulualune.”

Bosnias ja Hertsegoviinas, kus ligikaudu 40 protsenti rahvastikust peab end moslemiteks ning kus veel nüüdki kestab poliitiline ebastabiilsus, edeneb tõde jõudsalt. Pärast sõja lõppu on vennad ehitanud uusi kuningriigisaale. Eriti just Banja Luka saal on midagi enamat kui vaid hädatarvilik kooskäimispaik — see on õigusliku võidu sümbol. Piirkonnas, kus Serbia õigeusu kirikul on tugev mõju, olid vennad üritanud aastaid saada luba ehitada kuningriigisaal. Kuigi Bosnia vennad said pärast sõda seadusliku tunnustuse, ei antud neile luba Banja Lukasse kuningriigisaali ehitamiseks. Lõpuks, pärast paljusid palveid ja suuri jõupingutusi, said vennad ehituseks vajalikud dokumendid korda. See võit on õiguslikuks pretsedendiks tulevastele kuningriigisaalidele selles Bosnia ja Hertsegoviina osas.

Jumalateenimisvabadus on loonud 32 eripioneerile, kellest paljud on pärit teistest maadest, võimaluse tulla appi suurema vajadusega piirkondadesse. Nende innukas kuulutustöö ja ustavus teokraatlikele toimimisviisidele on osutunud tõeliseks õnnistuseks.

Sarajevo, kus vendadel vaid kümmekond aastat tagasi tuli iga päev ähvardava snaipritule all liikuda, võõrustab nüüd rahumeelselt konvendidelegaate kõigist endise Jugoslaavia osadest. Kuigi eelmise sajandi jooksul on seda kaunist mägismaad rebestanud sõjad, on Jehoova rahvas tänu ”teesklematu vennaliku armastuse” sidemele üha lähedasemaks saanud (1. Peetr. 1:22). Tänapäeval toob Bosnias ja Hertsegoviinas tõelisele Jumalale Jehoovale ühtselt kiitust 16 kogudust 1163 kuulutajaga.

 Horvaatia nüüdisajalugu

Pärast Zagrebi rahvusvahelist konventi aastal 1991 suleti ootamatult Horvaatia ja Serbia vaheline piir. Tähtsamad teed ja sillad purustati või siis ehitas sõjavägi nende ette tõkked, nii et paljud Horvaatia idaosa konvendidelegaadid ei saanudki koju tagasi pöörduda. Paljud tunnistajad riigi teistest osadest osutasid südamlikku vennalikku armastust ja pakkusid neile vendadele peavarju, olgugi et nad ka ise olid aineliselt kehvas seisus.

Zagrebis huilgasid pommirünnakute eest hoiatavad sireenid päeval ja ööl. Rahvas tormas varjenditesse, kuhu mõningatel tuli jääda nädalateks või kuudeks. Kuna ka Peeteli kelder pakkus turvapaika, kuulutasid linnavõimud selle pommivarjendiks. See avas oivalisi võimalusi tunnistust anda, nii et inimesed said enamatki kui vaid füüsilist turvapaika. Näiteks ühel päeval, kui sireenid hakkasid huilgama, tormasid inimesed nagu tavaliselt Peeteli lähedal peatunud trammist hoonealusesse varjendisse. Ajal, mil kõik äreval ootel olid, tegi üks Peetelis töötav kogudusevanem ettepaneku vaadata slaidiprogrammi mõni kuu tagasi Zagrebis peetud konvendist. Kõik olid nõus ning väljendasid pärast esitlust oma tänumeelt.

Lahingutegevuse tõttu oli äärmiselt raske koosolekutel käia ning õnnetuseks olid kuulid või granaadid mõningatele kuningriigisaalidele purustusi tekitanud. Sellegipoolest hindasid need kallid vennad vaimset  toitu rohkem kui kunagi varem ega jätnud maha ”oma koguduse kooskäimisi” (Heebr. 10:25). Näiteks oli Šibenik kuus kuud raketimürskude rahe all, nii et vendadel oli võimatu kuningriigisaali koguneda. ”Elasime linnast väljas,” jutustab üks kogudusevanem, ”mistõttu kogunesime raamatu-uurimiseks ja ”Vahitorni” uurimiseks minu juurde koju. Asjaoludest hoolimata tegime hoogsalt kuulutustööd edasi. Kuulutasime kohapeal ja ümbruskonna külades. Kõik tundsid ära, et oleme Jehoova tunnistajad. Inimesed teadsid, et oleme teistest erinevad.”

VENNALIK ARMASTUS SÕJAAJAL

Paljud kodu kaotanud vennad leidsid teiste vendade juures ulualust ning kogudused olid valmis igati abiks olema. Näiteks Horvaatia Osijeki kuningriigisaali juures võtsid vennad südamlikult vastu perekonna, kes oli alles äsja Bosniast Tuzlast äärmiselt raske põgenemistee läbi teinud. Kogudus rõõmustas, kui sai teada, et pereema on nende vaimne õde.

Võimud andsid sellele perele küll loa asuda elama ühte majja, kuid see maja oli vana ja lagunenud. Nähes, kui räämas on maja, tulid vennad appi. Üks tõi pliidi, teine akna, kolmas ukse, neljas voodi. Toodi ka ehitusmaterjale ning toitu ja küttepuid. Juba järgmiseks päevaks sai üks tuba elamiskõlblikuks. Siiski polnud maja ikka veel sobilik talveperioodil elamiseks. Niisiis koostas kogudus loetelu kõigest vajalikust ning kuulutajad hankisid, mida suutsid. Ehkki nad ka ise olid vaesed, said nad kokku kõik vajaliku alates lusikatest kuni katusematerjalini.

Sõja jätkudes said toiduvarud kiiresti otsa ning harubüroo  tegutses usinalt, et hoolitseda vendade materiaalsete ja vaimsete vajaduste eest. Koostöös juhtiva koguga korraldas harubüroo toidu, riiete, jalanõude ja medikamentide kogumise. Algul tuli abi põhiliselt kohalikelt vendadelt, ent olles ka ise raskustes, olid nende abistamisvõimalused piiratud. Vahepeal annetasid Austria, Itaalia, Saksamaa ja Šveitsi vennad heldelt rõivaid ja medikamente, samuti piiblilist kirjandust. Veoautosid saabus päeval ja ööl, juhtideks vabatahtlikud, kes pidasid Horvaatia vendade abistamist tähtsamaks kui enda turvalisust. Kesksest laopaigast Zagrebis suunati abisaadetised neid vajavatele kogudustele.

Abi saanud Horvaatia vennad püüdsid leida võimalusi ka Bosnia vendade abistamiseks. Bosnia piirile võtsid suuna veoautod, koormaks 16 tonni toitu ja küttepuid. See oli ohtlik ettevõtmine, sest võimudele  allumatud sõjaväelased korraldasid alatihti lahinguoperatsioone. Iga kohtumine selliste rühmitustega võis tähendada abisaadetistest ilmajäämist ja ka vedajate elukaotust.

”Sõitsime metsaga kaetud maastikul, mõnikord ka piki rindejoont,” jutustab üks vend, ”läbides ühe kontrollpunkti teise järel. Ohtudest hoolimata jõudsime turvaliselt Bosniasse Travnikisse. Kuulnud meie saabumisest, tormas üks sõdur majja, kus vennad koos olid, ja hüüdis: ”Teie omad on veoautodega päral!” Võib vaid kujutleda nende rõõmu. Tassisime toiduained majja, vahetasime mõne sõna ning pidime kiiresti taas teele asuma. Meil oli ees veel teisigi peatuspaiku.”

Paljud vennad kirjutasid Zagrebi Peetelisse, et väljendada oma tänu abi eest. ”Suur tänu teile tubli töö eest, mida te teete, et saaksime regulaarselt kätte kõik piiblilise kirjanduse,” kirjutas üks kogudus. ”Samuti täname teid hädaabisaadetiste eest — vennad tõesti vajavad neid. Täname teid kogu südamest teie vaevanägemise ja armastava hoole eest.”

”Meil on mitmeid põgenikest vendi,” öeldakse ühes kirjas, ”kusjuures mõningatel pole mitte mingit sissetulekut. Kui nad abi saavad ja näevad, kui ohtralt seda on, täituvad nende silmad pisaratega. Vendade armastav hool, heldekäelisus ja ohvrimeelsus on neid sügavalt puudutanud ja neile uut jaksu andnud.”

Neil rasketel aegadel nähti eriti vaeva selle nimel, et varustada vendi uskutugevdava vaimse toiduga. Oli ilmselge, et Jehoova vaim aitas neil tõepoolest nii kõik need traumaatilised vintsutused üle elada kui ka vaimselt kindlamaks saada (Jak. 1:2—4).

 HINGEKOSUTAV LOOTUSESÕNUM

Kui humanitaarabiorganisatsioonid andsid võimaluste piires ainelist abi, siis ainult Jehoova tunnistajad jagasid kestva väärtusega abi. Selle asemel et sõja lõppemiseni jõude olla, tegid vennad kõik, mis said, et jagada inimestele head sõnumit Kuningriigist.

Vukovari linna Serbia piiri lähedal laastas sõjamöll ehk kõige enam, nii et suurem osa elanikest, sealhulgas meie vennad, olid sunnitud sealt põgenema. Kuid õde nimega Marija jäi linna maha. Horvaatia vennad ei teadnud neli aastat temast midagi, tema aga jätkas agaralt kuulutamist vähestele linna jäänud inimestele. Kui heldelt sai ta agarus tasutud! Võib kujutleda Horvaatia vendade üllatust, kui nad nägid, et 1996. aasta piirkonnakonvendile on Vukovarist saabunud 20 inimesest koosnev grupp!

Meie lootusesõnumil on ka vägi muuta inimeste elusid. Sõja algul tegi üks noor Horvaatia armee eliitüksuses teeniv sõdur kiiret karjääri. Aastal 1994 rongi oodates ulatati talle traktaat ”Kes tegelikult valitseb maailma?”. Ta luges huviga traktaadi läbi ning sai teada, et vägivallas inimeste vastu on süüdi Saatan, aga mitte Jehoova Jumal. See tõde lummas teda täiesti. Põhjuseks, miks temast sõdur oli saanud, oli soov maksta kätte oma 19-aastase õe mõrva eest ja veel kahe pereliikme tapmise eest sõjaajal. Ehkki ta oli teinud plaane minna külasse, kus tapjad elasid, pani traktaat teda ümber mõtlema. Ta hakkas Piiblit uurima ja pärast mõnda aastat isiksuse ümberkujundamist ta ristiti aastal 1997. Lõpuks ta läkski külasse, kus elasid tema perekonna tapjad. Ent selle asemel et kätte maksta, oli  tal rõõm tuua head sõnumit Jumala Kuningriigist inimestele, kes vajasid õpetust Jumala halastusest.

Kuulutajate innukas tegevus Horvaatias ka kõige ägedamate konfliktide aegu tõi kaasa rõõmustava kasvu. Sõja puhkemisest aastal 1991 kuni lõppemiseni aastal 1995 kasvas pioneeride arv 132 protsenti, piibliuurimiste arv 63 protsenti ja kuulutajate arv 35 protsenti. Kohalikud vennad kuulutasid tõesti vapralt Jumala Sõna ning Jehoova õnnistas nende püüdlusi rikkalikult.

ENNASTOHVERDAVAD TÖÖTEGIJAD

Veidi aega enne 1991. aasta rahvusvahelist konventi saabusid maale esimesed Gileadi kooli lõpetanud misjonärid Daniel ja Helen Nizan Kanadast. Lisaks kutsuti Horvaatiasse teistest Euroopa maadest teenima abielupaare, kes oskasid kohalikku keelt.

Üks neid abielupaare, Heinz ja Elke Polach Austriast, teenis eripioneeridena Taanis jugoslaavia põllul, enne kui nad kutsuti aastal 1991 Horvaatiasse. Just siis, kui nad alustasid reisivat tööd, puhkes sõda. Nende esimene ringkond hõlmas Dalmaatsia rannikut ja osa Bosniast — alasid, kus käis sõjategevus. ”Oli keeruline Bosniasse sõjaajal külastusi teha,” ütleb Heinz. ”Ohtude tõttu ei saanud me oma sõidukit kasutada, nii et meil tuli loota ebakorrapärasele bussiliiklusele. Meil polnud eriti palju kraami kaasas — vaid mõni väike kohver ja kirjutusmasin.

Pidime olema leidlikud. Ühel Tuzla ja Zenica vahelisel reisil peatasid sõdurid meie bussi. Nad teatasid, et edasi sõita on liiga ohtlik. Kõigil tuli bussist välja minna. Ent me teadsime, et Zenica vennad ootavad meid.  Niisiis asusime otsima teisi, kes meid kohale toimetaksid. Lõpuks nõustus meid edasi sõidutama bensiiniautode kolonn, kel oli edasisõiduluba. Teel olles kasutasime aega juhile tunnistuse andmiseks, kes, nagu paistis, kuulas meid väga tähelepanelikult.

Lahingutegevus sundis meid taas peatuma, nii et edaspidi tuli meil kasutada kõrvalteid. Need olid viletsas seisukorras ja lume tõttu veelgi raskemini läbitavad. Pidime tihtilugu seisma jääma ja aitama teisi kinnijäänud veoautosid. Siis aga sattusime tule alla ja olime sunnitud sealt kandist põgenema. Jõudsime välja Varešisse, umbes 50 kilomeetri kaugusele oma sihtkohast, ning pidime ööbimispeatuse tegema.

Juht seadis end istmetele magama, meie Elkega aga kössitasime sooja leida püüdes kabiini tagaosas. Tundus, et see on minu elu pikim öö. Ent kui me järgmisel päeval lõpuks Zenicasse jõudsime, olid vennad meid nähes ülirõõmsad. Asi oli olnud vaeva väärt! Kuigi polnud ei kraanivett ega elektrit, tegid vennad meie heaks külalislahkelt, mis iganes suutsid. Olles küll aineliselt kehval järjel, olid nad vaimselt rikkad ning nende tõearmastust polnud miski vääranud.”

Pärast sõda on Horvaatiasse lähetatud ligikaudu 50 eripioneeri Austriast, Saksamaalt, Itaaliast ja teistest maadest. Jehoova organisatsioon on hoolitsenud edasise tugevdava abi eest ning lähetanud maale veel misjonäre. Neist agaratest täisajalistest teenijatest on nii kuulutustööpõllul kui kogudustes suur abi olnud.

”MA EI SUUDA USKUDA, ET MINU SILMAD SAAVAD SEDA VEEL NÄHA!”

Kuni 1980. aastate lõpuni tõlkisid ”Vahitorni” kuuväljaannet saksa keelest horvaadi keelde vennad,  kes elasid väljaspool Peetelit. Alates 1991. aastast on teinud tõlketööd Peeteli tiim. Peagi andis juhtiv kogu loa alustada tööd ”Kristlike kreeka kirjade uue maailma tõlkega”. Seni oli olnud kasutusel 150 aastat vana piiblitõlge, mille keel oli ajast ja arust ning paljud väljendid raskesti mõistetavad. Horvaatia tiim tegutses eestvedajana, olles tihedas koostöös Serbia ja Makedoonia tõlketiimiga. Igaühe töö ja panus tuli kõigile kasuks.

Reede, 1999. aasta 23. juuli oli Horvaatia, samuti Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Serbia ning Makedoonia Jehoova tunnistajatele unustamatu päev. Kõigil viiel ”Jumala prohvetliku sõna” piirkonnakonvendil anti ühel ajal välja horvaadi- ja serbiakeelne ”Kristlike kreeka kirjade uue maailma tõlge”, lisaks teatati makedooniakeelse tõlke tublist edenemisest. Kõnelejaid peatas hulk minuteid kaikuv aplaus. Rõõmul polnud piire ning paljud delegaadid ei suutnud hoida tagasi õnnepisaraid. ”Ma ei suuda uskuda, et minu silmad saavad seda veel näha!” lausus üks staažikas kogudusevanem. 2006. aastal anti kõigis neis kolmes keeles välja kogupiibel.

Kuni 1996. aastani hoolitses Horvaatia ning Bosnia ja Hertsegoviina Jehoova tunnistajate tegevuse eest maakomitee Austria harubüroo järelevaatuse all. Aastal 1996 määrati nendel territooriumitel kuulutustööd juhtima neljaliikmeline harubürookomitee.  On ilmselge, et sellel korraldusel lasub Jehoova õnnistus.

UUS HARUBÜROO JA KUNINGRIIGISAALID

Nagu mujalgi, võis ka Horvaatia Zagrebi Peeteli pere kogeda teokraatia kasvu. Pere 10 liikmest oli saanud 50. Kuna Peeteli kodu oli mõeldud vaid neljale-viiele abielupaarile, tuli naabrusest üürida lisaruume.

Peagi pärast harubürookomitee asutamist osteti juhtiva kogu korraldusel Zagrebi uue Peeteli kodu tarbeks kinnistu. Varsti püstitasidki kohalikud vabatahtlikud ning rahvusvahelised teenijad meeldiva hoone, mis aitab edendada kuningriigihuve. Uus harubüroo koos kuningriigisaaliga, samuti Zagrebi kesklinnas asuv topeltkuningriigisaal pühitseti laupäeval,  23. oktoobril 1999. Kohal olid 15 maa delegaadid, kaasa arvatud pühitsemiskõne pidanud vend Gerrit Lösch juhtivast kogust. Järgmisel päeval kogunes suurde spordihalli hingekosutavat vaimset programmi kuulama 4886 inimest. Milline meeldejääv päev Horvaatia Jehoova rahvale — mõningad olid teeninud Jehoovat 50 aastat või enamgi ka neil nüüdisajaloo kohutavamail aegadel!

Käivitatud on uute kuningriigisaalide laiendatud ehitusprogramm. Kuni 1990. aastateni käisid paljud kogudused koos keldrites või elukorterites. Näiteks Spliti kogudus kogunes 20 aasta jooksul väiksesse ruumi eramajas. Ehkki istekohti oli 50, tuli mõnikord kohale kaks korda enam inimesi, nii et paljudel tuli väljaspool ruumi püsti seista. Samas paigas peeti ka kokkutulekuid ja konvente, kuhu kogunes 150 või rohkemgi inimest. Praegu on Splitis neli kogudust, kelle käsutuses on kaks ilusat kuningriigisaali. Kuna kuulutajate arv on kasvanud, kasutatakse kokkutulekuteks ühe hotelli konverentsisaali. Saksamaal Seltersis piirkondliku projekteerimisbüroo järelevaatuse all tegutsev kuningriigisaalide ehitusosakond organiseerib ka edaspidi praktiliste ja nägusate kuningriigisaalide ehitamist.

Hiigeltöö on teinud ära nii noored kui vanad, kes on kuningriigisaalide ehitamises lahkelt kaasa löönud. Senini on ehitatud 25 uut kuningriigisaali ja veel 7 remonditud. Kõik see on Jehoova kiituseks edendanud kuningriigitöö kasvu.

KUNINGRIIGITÖÖ LAIENEB HOOGSALT

Kui Horvaatia aastal 1991 iseseisvus, järgis administratsioon endisi ususeadusi, kuni võeti vastu uued  seadused. Vastmoodustunud riik oli peaaegu 90 protsenti katoliiklik. Seetõttu avaldas vaimulikkond valitsusele märkimisväärset mõju. Ent tingituna Jehoova tunnistajate varasemast õiguslikust seisundist ja meie vendade laitmatust mainest, määras justiitsministeerium 13. oktoobril 2003, et Jehoova tunnistajad on nüüdsest registreeritud kui Horvaatia usuline ühendus. Kuidas küll Horvaatia Jehoova teenijad rõõmustasid, et pärast kõiki neid raskeid aastaid on nad saanud Horvaatias õigusliku staatuse!

1990. aastate algul oli kõigis endise Jugoslaavia maades vaid üks pioneerikool, nüüd aga on ainuüksi Horvaatias mitu kursust aastas. 2008. aasta septembris võis Horvaatia rõõmustada 5451 kuulutaja üle 69 koguduses. Ja kui meeltülendav oli mälestusõhtul viibijate arv 9728! Kõik see annab lootust edasiseks toredaks kasvuks.

Ehkki usuline sallimatus on üldlevinud ja igapäevaelu surved kasvamas, kuulutavad kõik selle regiooni Jehoova tunnistajad otsusekindlamalt kui kunagi varem head sõnumit Jumala Kuningriigist, sepitsegu Saatan oma vihas mida tahes (Ilm. 12:12). Enamikule inimestele on saanud tähtsaimaks asjaks elus igapäevane rabelemine elatise hankimise nimel. Ometi on selliste inimeste seas ka neid, kes ohkavad maailma kõlbelisuse haletsusväärse olukorra pärast ning tajuvad oma vaimset nälga (Hes. 9:3, 4; Matt. 5:6). Need inimesed tuleb üles leida ning aidata neil asuda kummardama ainsat tõelist Jumalat, nii et nemadki võiksid öelda: ”Tulge, mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu” (Jes. 2:3).

 Makedoonia nüüdisajalugu

”Tule alla Makedooniasse ja aita meid!” ütles esimesel sajandil apostel Paulusele nägemuses ilmunud mees (Ap. t. 16:8—10). Mõistnud, et Jumal juhatab neid kuulutama head sõnumit Jumala Kuningriigist sel veel läbitöötamata territooriumil, järgnes Paulus koos kuulutustöökaaslastega hea meelega sellele kutsele ning peagi oli kristlus seal jõudsalt edenemas. Kuidas on õige jumalakummardamise edenemisega lood nüüdisaja Makedoonias, muistse Makedoonia põhjaosa hõlmavas väiksemas regioonis?

Pärast Teist maailmasõda sai Makedooniast Jugoslaavia kõige lõunapoolsem vabariik. Iseseisvaks kuulutati see aastal 1991. Kaks aastat hiljem, 1993. aastal, võisid selle vastmoodustatud riigi Jehoova tunnistajad rõõmustada ametliku registreerimise üle. Nüüd saadi Makedooniasse rajada Austria harubürookomitee järelevaatuse all tegutsev büroo. Nii ostetigi aastal 1993 Skopjes Alžirska tänaval paiknev maja ning sellesse vastrajatud Peetelisse kolis Horvaatiast Zagrebist makedoonia tõlkemeeskond.

Michael ja Dina Schieben Saksamaalt olid tulnud ringkonnatööd tegema, Daniel ja Helen Nizan Kanadast olid aga teeninud Serbias, kust nad Makedooniasse suunati. Moodustati maakomitee ning Peetel võis hakata tegutsema.

PIIRANGUD KIRJANDUSELE

Ehkki Jehoova tunnistajad olid ametlikult registreeritud, oli raske kirjandust maale tuua. Aastatel  1994—1998 kehtis valitsuse piirang: üks maaletoodud ajakiri kuulutaja kohta. Seepärast tuli vendadel teha oma piibliõpilaste tarbeks ”Vahitorni” uurimisartiklitest koopiaid. Lisaks said vennad teistest maadest posti teel ajakirju ning neil, kes Makedooniat külastasid, oli lubatud vähesel hulgal ajakirju sisse tuua. Lõpuks pärast aastaid õiguslikke menetlusi kiitis ülemkohus tunnistajate taotluse heaks ning neil lubati tuua maale nii palju kirjandust, kui nad soovivad.

2000. aasta augustiks oli kuulutajate arv 1024 — esimest korda võidi teatada üle tuhande inimese kuulutustöös osalemisest! Kuna makedoonia keeles hakati rohkem kirjandust välja andma ja kuulutajate arv kasvas, jäi Alžirska tänava hoone järjest suureneva Peeteli pere jaoks väikseks. Järgneval aastal osteti naabrusest kolm väikest maja, mis lammutati, et teha ruumi kahele uuele hoonele. Nüüd töötab ja elab Makedoonia Peeteli 34-liikmeline pere kolmes tänapäevaselt sisustatud hoones. 2003. aasta 17. mail oli neil rõõm võõrustada pühitsemisprogrammi puhuks kohale saabunud Guy Pierce’i juhtivast kogust.

KUNINGRIIGISAALIDE EHITAMINE

Kogu Makedoonia vennad ja õed on väga tänulikud selle eest, et organiseeritult osutatakse abi kuningriigisaalide ehitamiseks piiratud ressurssidega maades. Kohalikele kogudustele saadeti appi kuningriigisaale ehitama viiest vennast koosnev ehitusbrigaad, nii et aastatel 2001—2007 püstitati üheksa uut kuningriigisaali. See paljurahvuseline ehituspere on olnud suurepäraseks tunnistuseks, kuidas töötada rahus ja ühtsuses ilma etniliste eelarvamusteta. Üks äsjavalminud kuningriigisaali külastanud ärimees pani tähele head  ehitusmeisterlikkust ja sõnas: ”See hoone on tõesti armastusega ehitatud.”

Kui see ehitusbrigaad oli püstitamas Štipi linna uut kuningriigisaali, oli üks naaber projekti õnnestumise suhtes skeptiline, sest pidas noorepoolset ehitusbrigaadi kogenematuks. Kui aga saal valmis sai, tõi ta kaasa oma maja ehitusprojekti ja palus südamest noori vendi talle maja püsti panna. Nende töö kvaliteet oli talle sedavõrd sügavat muljet avaldanud, et ta lubas neile heldelt maksta. Ta oli rabatud, kui vennad selgitasid talle, et nad ei ehita kuningriigisaali mitte rahalise kasu pärast, vaid armastusest Jumala ja ligimese vastu.

”UUE MAAILMA TÕLGE”

Samal ajal oli teine pühendunud meestest ja naistest koosnev väike meeskond ametis hoopis teist laadi tööga — ”Pühakirja uue maailma tõlke” tõlkimisega makedoonia keelde. Nende usinal tööl lasus Jehoova õnnistus, nii et kogu ”Uue maailma tõlge” sai valmis kõigest viie aastaga. Kuidas küll Skopje 2006. aasta piirkonnakonvendist ”Vabastus on lähedal!” osavõtjad rõõmustasid, kui juhtiva kogu liige Gerrit Lösch andis teada selle suurepärase uue piiblitõlke väljaandmisest. Aplodeeriti pikalt ja tuliselt ning paljude silmis olid pisarad. Nii mõnigi istus kohe pärast Piibli kättesaamist lõunavaheajal maha, et seda tähelepanuväärset Jumala Sõna omakeelset tõlget naudinguga lugeda.

Paljud makedoonlased austavad sügavalt Piiblit. Näiteks Orhan hakkas Piiblit uurima kuus aastat tagasi. Kuigi ta oli kirjaoskamatu, õppis ta tänu temaga Piiblit uurinud venna abile lugema ja kirjutama. Pärast ristimist kolm aastat tagasi on ta Piibli kuus korda läbi lugenud!

 Mõnda ega oli Orhan ainuke Reseni linna tunnistaja. Kuid selle varem kirjaoskamatu mehe kohta öeldi palju kiidusõnu, nii et mõningad lapsevanemad palusid vendadel nende lastega Piiblit uurida, et neistki saaksid sellised nagu Orhan. Huvi tõe vastu kasvas ja lõpuks hakati linnas korraldama iganädalasi koguduse raamatu-uurimisi. Ühest huvilisest on saanud ristimata kuulutaja, Orhan aga teenib praegu üldpioneeri ja teenistusabilisena.

TULEK ALLA MAKEDOONIASSE

2004. aasta juulikuus saabus Albaaniast Makedooniasse eripioneeridest abielupaar, et aidata kuulutada albaania keelt kõnelevatele inimestele, keda on 25 protsenti rahvastikust. Peagi sai selgeks, et see abielupaar vajab abi, sest nad olid ainukesed kuulutajad enam kui poole miljoni albaania keelt kõneleja kohta. Seepärast lähetati aasta pärast neile Albaaniast abiks teine abielupaar. Nüüd oli juba neli eripioneeri toetamas väikest, seitsmest huvilisest moodustunud gruppi Kičevo linnas, mis asub Makedoonia albaanlaste kogukonna keskmes. Selle väikese grupi rõõmuks oli järgmisel kevadel 61 inimest kuulamas mälestusõhtu kõnet, mis esitati nii albaania kui makedoonia keeles. Sellest ajast saadik on grupp kasvanud 17 innuka kuulutajani ning koosolekutel käib keskmiselt 30 või enam inimest.

Et aidata kogu see Makedoonia territoorium läbi kuulutada, kiitis juhtiv kogu heaks erihoogtöö aprillist juulini 2007. Eesmärk oli kuulutada veel läbitöötamata territooriumil ja levitada head sõnumit albaania keelt kõnelevate inimeste seas.

 Ettevõtmist toetas entusiastlikult 337 venda ja õde seitsmelt maalt. Millised olid tulemused? Head sõnumit kuulutati kõikjal Makedoonias enam kui 200 piirkonnas, kus elab umbes 400000 inimest, kellest enamik polnud kunagi varem seda sõnumit kuulnud. Neli kuud väldanud hoogtöö käigus levitati tublisti üle 25000 raamatu ja brošüüri, samuti rohkem kui 40000 ajakirja. Kuulutustööd tehti umbes 25000 tundi ning alustati üle 200 piibliuurimise.

”Oli neid, kelle silmad olid veekalkvel, kui kuulsid, kust me oleme tulnud ja miks me neid külastame,” teatas üks vend. ”Mõni oli pisarateni liigutatud sellest, mida ta Jumala Sõnast lugeda võis.”

Hoogtöös osalenutelt võis kuulda palju südamlikke kiidusõnu. Üks õde kirjutas: ”Keegi kooliõpetaja sõnas meile: ”Jumal õnnistagu teid! See on fantastiline, mida te teete. Asjad, millest te kõnelete, on tõesti hingekosutavad!””

 ”Raske on lahkuda sellelt peaaegu et misjoniterritooriumilt,” lausus üks kuulutaja. ”Oleme võinud näha, kui väga need inimesed vajavad tõde, ning raske oli jätta hüvasti meie piibliõpilastega.”

”Kahetseme, et me ei võtnud pikemat puhkust,” ütles üks abielupaar, ”sest nüüd me mõistame, kui suur on vajadus kuulutajate järele.”

Üks kuulutaja võttis kokku paljude tunded: ”Kohe ei tule meeldegi aega, mil oleksime nii toredat perevaimu tundnud.”

Tetovo linna lähistel mägedes kuulutas grupp tunnistajaid külas, kus polnud veel varem head sõnumit levitatud. Kaks neist asus kuulutama vasakul, kaks aga paremal pool tänavat. Ajaks, mil nad olid kuulutanud kõigest kolmes majas, teadis kogu tänav, et Jehoova tunnistajad tulevad. Üsna pea levis uudis nende külastustest terves külas, nii et õdede ümber kogunes suur rühm asjasthuvitatud naisi. Taamal teel oli 16-meheline grupp pikisilmi vendi ootamas. Majarahvas tõi kiiresti kuulutajatele istumiseks neli tooli ning üks mees valmistas neile kohvi. Kuulutajad jagasid kõigile kirjandust ning asusid kokkutulnutele Piibli abil tõde õpetama.

Paljud esitasid küsimusi ja kõik kuulasid hoolega. Külastuse lõppedes tuli hulk külaelanikke isiklikult hüvasti jätma. Kuid vennad sattusid ärevusse, kui nägid liginemas aastates naist, kepp kõrgel üleval. ”Nüüd te mult saate!” karjus ta, sihtides neid kepiga. Mida olid kuulutajad teinud, et naine nõnda ärritatud oli? ”Jagasite raamatuid kõigile, mulle aga mitte!” seletas naine. ”Tahan ka endale seda suurt kollast raamatut,” lausus ta, osutades piiblilugude raamatule, mille ta naaber oli  saanud. Aega raiskamata andsid vennad talle viimase raamatu, mis neil oli.

KUULUTAMINE MUSTLASTELE

Makedoonias on palju mustlasi, kes räägivad makedoonia keelt, kuid kelle emakeeleks on suuline mustlaskeel, mis on paljude mustlasmurrete segu. Pealinnas Skopjes on väidetavalt Euroopa suurim, 30000 elanikuga mustlaslinnaosa. Piirkonnas nimetusega Šuto Orizari on paariskuningriigisaal, kus käib koos kolm mustlaste kogudust. Paarsada kuulutajat töötab sel viljakal territooriumil, kus suhtarv on maa parimaid — 1 kuulutaja 150 inimese kohta. Mustlaste osutatavast heast vastukajast räägib see, et 2008. aastal oli mälestusõhtul viibijaid 708!

Mida on võetud ette, aitamaks alandlikel ja tõejanustel mustlastel tutvuda Jumala eesmärgiga oma emakeeles? 2007. aasta erikõne konspekt tõlgiti mustlaskeelde ja mustlaspäritolu kogudusevanem esitas selle 506 tänulikule kuulajale. Igasugu etnilise taustaga kuulutajad — mustlased, makedoonlased ja albaanlased — olid ülirõõmsad, kui 2007. aasta piirkonnakonvendil anti välja mustlaskeelne brošüür ”Mida Jumal meilt nõuab?”. Senini olid kuulutajad tavapäraselt juhatanud piibliuurimisi omas keeles, kasutades makedooniakeelset kirjandust. Nüüd saavad nad väga edukalt jõuda siira hingega mustlaste südameteni nendekeelse brošüüri abil.

Praegusel ajal on Makedoonia 21 koguduses esimesel sajandil elanud apostel Pauluse eeskujul hoolega ametis 1277 kuulutajat. Makedoonia suure hulga tõeotsijate tänumeeles reageering õigustab ka nüüdisaja hoogtööd ”Tule alla Makedooniasse”.

 Serbia nüüdisajalugu

Balkani poolsaare süda Serbia on erisuguste kultuuride ja paljude rahvuste maa. Aastal 1935 avati Belgradis harubüroo, et kanda hoolt tollase Jugoslaavia territooriumide eest. See tõi kaasa rõõmutoova teokraatliku kasvu. Kuidas on Serbia vennad hilisematel aegadel selle regiooni vastmoodustatud riikidele abi osutanud?

Ajal, mil riikide piirid suleti ning levimas oli usuline ja rahvuslik vihavaen, töötasid eri rahvustest vennad Horvaatias Zagrebi büroos rahumeelselt koos. Kuna lõpuks jõudsid lõkkelepuhutud rahvuslikud eelarvamused ka aladele, kus asus Peetel, olid Serbia vennad sunnitud lahkuma. Aastal 1992, pärast ligikaudu 50 aastat, hakati serbiakeelseid väljaandeid taas Serbias Belgradis tõlkima. See samm osutus nii arukaks kui ka õigeaegseks.

Bosnias, kus oli käimas äge sõjategevus, vajati hädasti humanitaarabi. Austria harubüroo oli armastavalt organiseerinud hädaabi ning serblaste kontrollitavatele Bosnia aladele oli seda kõige parem kohale toimetada Serbia vendadel.

Ehkki Serbias sõjategevust aset ei leidnud, andis sõja mõju end ikkagi tunda. Majandusembargo tõttu oli Saksamaal trükitud kirjanduse kättesaamisega raskusi. Kui kogudusel ei õnnestunud uusimaid ajakirju saada, uurisid vennad kuni nende saabumiseni  vanemaid artikleid. Ent lõppkokkuvõttes ei jäänud vendadel mitte ükski ajakirjanumber saamata.

ABI, ET SAADA TUGEVAKS

”Kui saabusime 1991. aastal Serbiasse, oli riik poliitiliste rahutuste keerises,” sõnab Gileadi kooli lõpetanu Daniel Nizan. Meile avaldas sügavat muljet, kui innukad olid vennad hoolimata kõikjal valitsevast kriitilisest olukorrast. Mulle meenub, kui üllatunud me olime, nähes esimesel erikokkutulekul, kus me naisega olime, et umbes 50 vastset venda-õde tõuseb püsti, et anda teada soovist end ristida lasta. Kuidas see küll me hinge kosutas!”

Töö käivitamisel vastrajatud Belgradi büroos oli Nizanitest suur abi. Esialgne büroo, kus ruumi oli kümnele inimesele, asus Milorada Mitrovića tänaval. Alumisel korrusel oli ka kuningriigisaal. Tõlketiimi kasvades vajati rohkem ruumi. Lõpuks leiti sobiv kinnistu ja ehitus läks lahti. 1995. aasta lõpus kolis Peeteli pere uude hoonesse.

 Järjest raskemad ajad ajendasid üha enam inimesi tõde vastu võtma ning kuulutajate arvu kasvades suurenes tarvidus armastavate ülevaatajate järele. Seda tarvidust asusid rahuldama ka Itaaliast saabunud eripioneerid, tegutsemisvalmis energilised ja ennastohverdavad täisajalised teenijad. Ehkki polnud sugugi kerge õppida uut keelt ja kohanduda sõjaaja tingimustes võõra kultuuriga, andis nende abi Serbia vendadele uut jaksu (Kol. 4:11, UM).

Teiste maade pioneeridest oli abi mitmeti, ent mis kõige tähtsam, ”neil oli kogemusi organisatsioonilistes küsimustes”, nagu ütleb Rainer Scholz, Serbia maakomitee koordinaator. Praegu on Serbia 55 kogudust tänulikud 70 eripioneeri abi eest.

HÜPERINFLATSIOONI RÄNGAD TAGAJÄRJED

Serbia ei pääsenud sõja laastavatest majanduslikest tagajärgedest, eriti pidurdamatust inflatsioonist. ”116 päevaga oktoobrist 1993 kuni 24. jaanuarini 1994 kasvas inflatsioon 500 triljonit protsenti,” teatab üks allikas. Alates 1982. aastast Peetelis teeniv Mira Blagojević meenutab, et tal tuli võtta kaasa suur kotitäis raha, et turult veidi köögivilja osta.

Õde Gordana Siriški sõnab, et kui ta ema igakuist pensioni hakkas saama, oli selle väärtuseks kõigest ühe tualettpaberirulli hind. ”Raske on mõista, kuidas inimestel õnnestus üle elada see, kui kõik nende säästud äkitselt väärtuse kaotasid. Tänu ülemaailmsele vennaskonnale saime välismaalt hädaabi. Kuigi inimesed kaotasid usu pankadesse ja valitsusse, leidsid paljud usu Jumalasse, lisaks kõigele said vennad omavahel lähedasemaks,” jutustab Gordana.

 PIIBLI TÕLKIMINE

Jugoslaavia tõlketiimid töötasid aastaid Horvaatias Zagrebis tihedalt üheskoos. Pärast sõda kolis iga tõlketiim oma maale, jäädes samas ühendusse Zagrebi tõlketiimiga. Iseäranis kasulikuks osutus see siis, kui Serbia tiim hakkas tõlkima ”Kristlike kreeka kirjade uue maailma tõlget”. Eesmärgiks oli anda see välja Jehoova tunnistajate 1999. aasta konvendil.

Ent ajal, mil tõlkijad olid piiblitõlget lõpetamas, valmistus riik sõjaks. Pommitamise tõttu oleks telefoniühendus küsitavaks muutunud, mistõttu tõlkijatel oleks tekkinud raskusi materjali saatmisega Belgradist Saksamaa trükikotta. Teisipäeval, 23. märtsil, mil rünnakuoht oli juba ilmne, töötasid vennad öö läbi ning said varahommikul elektroonilised failid Saksamaale saata. Mõni tund hiljem algas pommitamine ning töö üle rõõmus tõlketiim tormas varjendisse. Milline oli nende rõõm veel siis, kui nelja kuu pärast Belgradi konvendil anti välja trükivärske Piibel! Pommitamise ja arvukate elektrikatkestuste ajal jätkasid vennad muude väljaannete tõlkimist. Siiski tuli neil alatasa töö katkestada ja varjendisse tõtata. See oli tõesti stressirohke aeg, kuid kõigil oli hea meel, et saavad osaleda hädatarviliku vaimse toidu valmistamises.

Tänu suurele vaevanägemisele ja Jehoova õnnistusele antigi 1999. aasta juulis välja serbiakeelne ”Kristlike kreeka kirjade uue maailma tõlge”. Konvendi delegaatide rõõm ja tänumeel selle omakeelse tõlke üle oli piiritu. Hiljem, 2006. aasta konventidel, anti välja terve ”Uue maailma tõlge” serbia keeles nii kirillitsas kui ladina tähestikus.

 TUGEVNEV USULINE VASTUSEIS

Kuna riigi tooniandvaks religiooniks on Serbia õigeusu kirik, siis olla serblane tähendab paljude meelest olla õigeusklik. Nende arvates pole inimene serblane, kui ta ei kuulu õigeusu kirikusse. Sellegipoolest võtsid paljud 1990. aastatel vastu Piibli lootusesõnumi. Sõja lõppedes aastal 1999 oli kuulutajate arv peaaegu kahekordistunud ning ulatus kõrgarvuni 4026.

Sellise vaimse õitsengu tõttu tabas Jehoova rahvast õigeusu kiriku viha. Küttes üles natsionalismi, püüdis kirik kristlaste kuulutustööd peatada. Vastased üritasid vendi demoraliseerida lausvägivalda rakendades ja seadustega manipuleerides. Näiteks poliitilise erapooletuse tõttu oli ikka veel vangis 21 venda. Veidi aega pärast sõda sai suurem osa neist vabaks ning nad on Jehoovale tänulikud, et ta hoidis nende usu kogu selle tuleproovi kestel tugeva.

9. aprillil 2001. aastal kehtestas siseministeerium ootamatult keelu tuua meie kirjandust riiki sisse. Mis oli selle põhjus? Võimude väitel avaldasid meie väljaanded riigi noortele halba mõju. Keelatud väljaannete nimistus oli ka Piibel!

Televisioonis ja ajalehtedes avaldatud negatiivsete uudiste tõttu meie töö kohta tuli ette, et inimesed, kellele läksime kuulutama, muutusid vägivaldseks. ”Nad jagasid meile võmme ja lakse, kui olime ukselt uksele kuulutamas,” jutustab üks eripioneer, ”mõnikord aga loopisid meid kividega.” Lisaks vandaalitseti mõningate kuningriigisaalide kallal. Praegusel ajal on Serbia vendadel võimude luba koos käia, kuid siiski peavad nad olema ettevaatlikud.

Vennad teevad agaralt kuulutustööd edasi. Nad  tõendavad, et Jehoova rahvas ei ole eelarvamuste küüsis ning et nende keskel valitseb armastus, milles on eeskujuks Kristus. Viimastel aastatel on organiseeritud edukaid kuulutushoogtöid, mille puhuks on teiste Euroopa maade vennad võtnud puhkust, et aidata teha tööd Serbia ja Montenegro läbitöötamist vajavatel territooriumidel. Siiski on neis piirkondades elava ligikaudu kolme miljoni inimeseni jõudmiseks veel palju tööd ees.

Nüüdisajal on Belgradi Peetel kolmest hoonest koosnev kompleks keset parkaeda. Meie tööd Serbias ja ka Montenegros juhatab kolmeliikmeline maakomitee. Tänu sellele, et Jehoova on selles varem sõjast rebestatud regioonis oma rahvast õnnistanud, tuletab nimi Serbia küllap vist nüüd meelde Jehoova tunnistajate innukust ja meelekindlust.

 Kosovo nüüdisajalugu

Pinged, mis valitsesid Kosovos 1980. aastatel serblaste ja albaanlaste kogukonna vahel, lahvatasid 1990. aastatel avalikuks vaenutegevuseks, mis tõi kaasa tohutult kannatusi ja muresid. See olukord andis vendadele ja õdedele võimaluse osutada ”teesklematut vennalikku armastust” igasugu etnilise taustaga usukaaslaste vastu (1. Peetr. 1:22). Lisaks said nad olla kuulekad Kristuse käsule ”Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad” (Matt. 5:43—48). Kuid mõnikord polnud seda sugugi kerge teha.

”Aktiivsete moslemite suhtumine vendadesse, kes on varem olnud moslemid, pole kaugeltki alati sõbralik,” jutustab Saliu Abazi, albaania keelt kõnelev endine moslem, ”pealegi järeldavad meie perekonnad ekslikult, et valinud uue usu, oleme nad hüljanud. Lisaks pole endistel moslemitel albaanlaste ja serblaste vaheliste etniliste pingete tõttu sugugi mitte alati kerge serblastele kuulutada.”

Sellegipoolest käis Saliu pool koos 30 inimesest koosnev rahvuslikult kirju grupp. ”Noil aastatel peeti koosolekuid serbia keeles ning me saime kirjandust Belgradist,” meenutab Saliu. ”Ühel päeval tuli mu majja ootamatult politsei. Just sel ajal olid Belgradi vennad saabunud kirjandusega ning me olime kõik üheskoos. Kui ma ütlesin politseinikele, et nemad on mu vennad, ei suutnud nad mõista, kuidas saavad serblased ja albaanlased vennad olla.” 1998. aastal õnnestus  sel kuulutajate grupil rentida kuningriigisaali tarbeks kooskäimispaik Kosovo suurimas linnas Prištinas.

1999. aasta kevadel hakkasid etnilised pinged ja natsionalism ärevusttekitavalt jõuliselt endast märku andma. ”Naaber ähvardas, et kui me koos pojaga sõtta ei astu, põletatakse meie maja maha,” jutustab Saliu. ”Poliitiline õhkkond mõjutas inimesi kohutaval moel. Kuna endist Serbia valitsust ei tunnustatud, siis seadused ei kehtinud ning inimesed läksid metsikuks ja tegid, mis iganes pähe tuli.”

Poliitilise olukorra halvenedes läks Kosovos elavate serblaste elu üha keerulisemaks. 1999. aasta konflikti ajal olid nii serblased kui albaanlased sunnitud tuhandete kaupa naabermaadesse põgenema. Ometi riskis Saliu selle äärmusesse jõudnud etnilise vaenu õhkkonnas eluga, kui andis serblastest vendadele oma kodus varjupaika.

KUJUNDATUD JEHOOVA MÕTTELAADI JÄRGI

”Serblaste ja albaanlaste vahel lõõmas vihavaen,” ütleb üks õde. ”See oli meis lapsest saadik. Neist tunnetest ei saa isegi pärast tõeõppimist nii kergesti lahti. Paljudel tuli teha endas tohutuid muudatusi, et võtta omaks Jehoova mõttelaad. Tingituna sellisest vihavaenust, püüdsin üht koguduse õde vältida vaid seepärast,  et ta oli serblanna, kuigi ma teadsin, et Jehoova on armastus. Kuid edasise õppimise käigus hakkasin mõistma, et kui teiste usundite õpetused põhjustavad lõhesid, siis Jehoova Sõna tõde hoopis ühendab.” Kas Jumala Sõna ümberkujundav vägi on aidanud õel riietuda uue kristliku isiksusega? ”Praegu on mul rõõm teenida serbia vendade ja õdedega samas koguduses,” lausub ta. (Kol. 3:7—11; Heebr. 4:12.)

Selles usuliselt lõhenenud maailmas paistab tõeline kristlik ühtsus eredalt silma. Ajal, mil natsionalism õhutas inimesi maju põletama ja käsigranaate loopima, reisisid meie vennad 1998. aasta juulikuus Serbiasse Belgradi konvendile. Bussis sõitsid rahumeelselt koos albaanlased, horvaadid, makedoonlased ja mustlased. Dashurie Gashi, kes sõitis sellele konvendile kavatsusega lasta end ristida, jutustab: ”Kui sõdurid bussi peatasid, võis näha, kui rabatud nad olid. Kõigi nende siinsetes maades valitsevate etniliste pingete keskel olime meie kui üks ühtne rahvas — Jehoova rahvas.”

Üks noor mustlanna tutvus juba lapsena tõega oma välismaal elavate tädide kaudu. Esimese takistusena tuli tal ületada kirjaoskamatus. Ajendatuna armastusest Jehoova vastu, õppis ta nende kolme aasta jooksul, mil ta Piiblit uuris, lugema ja kirjutama. Teine takistus oli vanaisa, kelle juures ta elas. ”Hiilisin salaja kodunt välja, et minna koosolekutele,” räägib ta. Kui ta tagasi tuli, sai ta vanaisa käest peksa. ”Mul tuli tõe pärast füüsilisi kannatusi taluda,” jutustab ta, ”aga ma ei andnud alla. Mõtlesin sellele, kui palju pidi ustav mees Iiob kannatama. Minu armastus Jehoova vastu oli kindel ning mul polnud mõtteski uurimist katkestada.” Nüüd on ta pioneer ning uurib Piiblit kahe tütarlapsega, kes on kirjaoskamatud. Ehkki ta pole üldse ilmalikus koolis käinud, on  ta tänulik selle eest, et teokraatlik teenistuskool on talle andnud inimeste õpetamiseks vajalikku väljaõpet.

Adem Grajçevci oli moslem, enne kui ta aastal 1993 Saksamaal tõega tutvus. 1999. aastal naasis ta koju Kosovosse ja nagu teisedki vastpöördunud tunnistajad, tuli tal saada hakkama perekonna eelarvamuste ja vastuseisuga. ”Tõde tundma õppides andis mulle väga palju kindlust teadmine, et selle maailma valitseja on Saatan, kes on kõigi aset leidvate metsikuste taga,” meenutab ta. Ademi isale poja uus kristlik usk ei meeldinud ning ta käskis tal valida Jehoova ja perekonna vahel. Adem valis Jehoova, tegi kindlaid vaimseid edusamme ning on nüüd kristlik kogudusevanem. Õnneks on Ademi isa süda aastatega pehmenenud ning ta oskab Ademi otsusest rohkem lugu pidada.

Ademi poeg Adnan ei tundnud lapsena usu vastu mingit huvi. Ta oli vaimustatud võitluskunstidest ja sai oma kaasvõistlejatelt hüüdnimeks Tapja. Kui aga tõde lõpuks ta südant puudutas, loobus ta kõigest sellest. Ta edenes väga hästi ja lasi end ristida. ”Üsna pea pärast ristimist tuli mul langetada otsus,” sõnab ta. ”Mul oli hea töökoht ja ainelises mõttes läks mul hästi, kuid vaimses mõttes kehvasti, lisaks oli mul kuulutustööks vähe aega. Otsustasin, et aeg on teha muudatus, ja tulin sellelt töölt ära.” Ta hakkas pioneeriks, määrati teenistusabiliseks ning kutsuti hiljem Albaania teenistusväljaõppe kooli esimesele kursusele. Nüüd on Adnan kogudusevanem ja teenib koos naise Hedijega eripioneerina. Mida ta oma otsusest arvab? ”Kas saakski õnnelikum olla!” ütleb ta. ”Ma ei kahetse sugugi, et valisin täisajalise teenistuse.”

ÜHTNE JUMALAKUMMARDAMINE JA VÄLJAÕPE

Praegu kasutavad kõik kuus Kosovo kogudust renditud ruume kuningriigisaalidena. On väikseid  kogudusi, nagu näiteks Peći linna kogudus 28 kuulutajaga. Kuna ametissemääratud vendi napib, ei saa mõned kogudused igal nädalal avalikku kõnet kuulda. Kuid nagu Peći vennad ja õed, tulevad nad kõigele vaatamata ustavalt nädalast nädalasse kokku ”Vahitorni” uurimiseks ja teisteks koguduse koosolekuteks.

Kõigil neil erakordselt rasketel aastatel oli Kosovo vendi armastavalt karjatanud Serbia maakomitee. Arvestades vendade muutunud vajadusi, määras juhtiv kogu aastal 2000 kuulutustöö eest Kosovos hoolitsema Albaania harubüroo.

Kuni viimase ajani oli valdav osa Kosovo tunnistajaid serblased, mistõttu koosolekuid peeti serbia keeles ning vennad aitasid heal meelel albaania keelt kõnelejatel programmist aru saada. Nüüd on olukord vastupidine — enamik Kosovo vendi on albaanlased. Kui üks serbiakeelne kogudus välja arvata, peetakse koosolekuid albaania keeles, ning abivalmis vennad tõlgivad kõned serbia vendadele. Kokkutulekuid ja piirkonnakonvente peetakse mõlemas keeles. Näiteks esitati kogu 2008. aasta piirkonnakonvendi programm albaania keeles ning tõlgiti serbia keelde, võtmekõned aga esitasid Kosovo kogudusevanemad serbia keeles. Üks vend nendib: ”Hoolimata väljaspool valitsevast vihameelsusest tunneme end saaliseinte vahel ühtse perena.”

Ehkki suurem osa Kosovo elanikest on moslemid, peavad nad Piiblist lugu ning paljud on valmis usu teemadel vestlema. Kosovo vennad olid väga rõõmsad, kui 2008. aastal saadi uueks kõrgarvuks 164 kuulutajat. Lootes täielikult Jehoovale, jätkavad nad kindlal meelel oma tublit tööd, et käia läbi kogu territoorium ja viia hea sõnum kõigist rahvustest inimesteni.

 Montenegro nüüdisajalugu

See silmarõõmustav väike maa asub Aadria mere ääres otsekui Vahemere maade varjatud pärl. Albaania, Kosovo, Serbia ning Bosnia ja Hertsegoviina vahele peitunud Montenegrot iseloomustab tohutu looduse mitmekesisus ja hingemattev ilu. Riigil on 293 kilomeetrit võrratut Aadria mere rannikuriba. Tara jõe kanjon on üks Euroopa sügavamaid ja pikimaid. Skadari järv on Balkani maade suurim, lisaks on see Euroopa linnukaitsealadest laialdasim. Kõik see mahub pindalale, mille suurus on alla kolmandiku Eestist.

Paraku on riigi ajalugu täis rohkeid sõdasid, võimuvõitlusi ja kannatusi. Montenegro rahva peetud võitlused on omakorda mõjutanud sügavalt nende elutavasid, mentaliteeti ja kultuuri. Nende kultuuri üheks alustalaks on selliste omaduste ülistamine nagu vaprus, ausus, väärikus, tagasihoidlikkus, eneseohverdus ja teistest lugupidamine. Paljud visadest ja vastupidavatest montenegrolastest on võtnud vastu hea sõnumi Kuningriigist ning kaitsevad nüüd ustavalt Piibli tõde.

VAIMNE KASV

Kindlasti ei saa mitte kellelgi, kes viibis Horvaatias Zagrebis aastal 1991 peetud pöördelisel konvendil, minna meelest kõigist endise Jugoslaavia osadest kokku tulnud vendade ühtsus ja armastus. ”Ähvardava sõja taustal oli reis Montenegrost Horvaatiasse ohtlik,” meenutab Savo Čeprnjić, kes oli alles äsja hakanud Piiblit uurima.  ”Olin hämmastunud, nähes nõnda palju busse takistusteta kohale jõudmas. Veelgi sügavama mulje jättis tunnistajate vahel valitsev rahu ja ühtsus. Esimesel päeval oli kohal sadu politseinikke, kuid mõistnud meie rahumeelsust, olid järgmistel päevadel vaid üksikud neist korda pidamas.”

Enne sõja puhkemist oli üks abielupaar pidevalt Horvaatiast Montenegrosse sõitnud, et Savoga Piiblit uurida. Kuidas sai Savo nüüd, mil piirid olid suletud, Piiblit edasi õppida?

”Uurimises rohkem edasi jõudnud huvilistel tuli õpetada teisi,” pajatab Savo. ”Minuga uuris raamatut ”Sa võid elada igavesti paradiislikul maal” üks ristitud vend. Kui see aga enam võimalik polnud, jätkas minuga uurimist üks ristimata inimene. Aastaks 1992 oli Herceg Novis koguduse raamatu-uurimiseks ja ”Vahitorni” uurimiseks kogunev grupp kasvanud 15-liikmeliseks.” Savo, samuti ta naine ja tütar, tegid edusamme ning ristiti aastal 1993. Praegu on selles piltilusas rannikulinnas kuningriigisaal, kus käib koos 25 kuulutajat.

1990. aastate hakul tuli pealinnas Podgoricas kokku grupp kuulutajaid. See grupp muudkui kasvas ning aastal 1997 peeti plaani osta kuningriigisaali tarbeks krunt. Vendade ostetud maatükki ümbritses müür, mis otsustati privaatsuse huvides alles jätta. Ent naabermaja keldrikorrusel elav politseinik palus, kas oleks võimalik müür lammutada, nii et tema pimedasse korterisse rohkem valgust paistaks. Hoidmaks naabriga häid suhteid, olid vennad nõus müüri lammutama ja taraga asendama. Milliseks õnnistuseks selline heanaaberlikkus küll osutus!

Kui sama maja teised üürnikud vendadele tüli tegid, hoiatas politseinik üürnikke, et kui nad peaksid  kuningriigisaali kallale minema, hoolitseb ta selle eest, et nad vastutusele võetakse. Nüüd on vendadel kena kuningriigisaal, samuti elupaik eripioneeridele ja suur katusega parkimisala, mida saab kasutada ka kokkutulekuteks.

Kuid Nikšići linnas vendadel asi nii libedalt ei läinud. Aastal 1996 ostsid nad krundi, kuid kogukond oli meelestatud kuningriigisaali vastu. Vennad valvasid käimasolevat ehitust päevad ja ööd, kartes, et naabrid seda lõhkuma tulevad. Ühel päeval kogus kohalik preester kokku 200-pealise rahvajõugu, kes tormas kinnistule, kaasas püssid ja kaikad. Nad  tulistasid õhku ja asusid kuningriigisaali kivihaaval maha kiskuma. Politseinik seisis kõrval, ilma et oleks midagi ette võtnud.

Kuna olukord rahumeelset lahendust ei leidnud, asusid vennad uut krunti otsima. Nelja aasta pärast leidsidki nad hoone, mille nad remontisid ja kohandasid kuningriigisaaliks. Algul näis, et kogukonnaga probleeme pole, kuid mõni kuu hiljem hävitas kuningriigisaali kahtlasel kombel süttinud tulekahju. Kuid sihikindlad vennad alla ei andnud. Nad asusid uuesti tööle ja ehitasid saali üles. Pärast seda pole neil enam probleeme olnud.

Serbia maakomitee hoolitseb nelja siinse koguduse eest. Et praegune suhtarv on 1 kuulutaja 2967 elaniku kohta, on need 201 kuulutajat väga tänulikud 6 eripioneeri abi eest. Üldiselt näevad montenegrolased religioonis pigem traditsiooni kui piibliõppimist. Ent meie vennad ja õed Montenegros kuulutavad head sõnumit ustavalt ja kartmatult ikka edasi.

 Sloveenia nüüdisajalugu

Sloveenia oli enne aastal 1991 sõltumatuse saavutamist Jugoslaavia loodeosa. Pärast iseseisvumist hakkas Sloveenia majandus stabiilselt kasvama ning aastal 2004 võeti ta Euroopa Liidu koosseisu. Ehkki Sloveenia on suhteliselt väike riik, on siinne maastik väga mitmekesine. Võib kohata majesteetlikke mägesid, mägijärvi, lopsakaid metsi, üüratu suuri lubjakivikoopaid ja kütkestavat Sloveenia Rivierat. Napilt tunniga saab laskuda jahedatelt mäenõlvadelt kosutavatesse oliivisaludesse ja viinamarjaistandustesse Aadria mere rannikul. Lisaks pakuvad lõputuid avastusvõimalusi Sloveenia kultuurilised ja ajaloolised vaatamisväärsused. Kuid selle väikeriigi ilu ei piirdu kaugeltki vaid rahvusparkide ja ajalooliste linnadega. Sloveenial on ka rikkalik vaimne pärand.

KUNINGRIIGISAALID JA PIONEERID

Sa kindlasti mäletad, et Maribor oli linn, kus ”habemeajajad-piibliusulised” oma vastleitud usku  kuulutasid. Restoran, mis hiljem sai tabava nime Novi Svet (Uus Maailm), oli sealsele väiksele grupile sobivaks kooskäimispaigaks. Nüüdisajal võivad Sloveenia tunnistajad tänada Jehoovat kaunite kuningriigisaalide eest, kus nad käivad koos Jumalat kummardamas ja õpetust saamas. Tingituna kuulutajate arvu kasvust, samuti olude paranemisest, moodustati 1990. aastatel regionaalne ehituskomitee. Enam kui saja vabatahtliku toel ning välismaiste toetussummade abiga on kogudused alates aastast 1995 ehitanud või remontinud 14 kuningriigisaali.

Kuulutajate arvu kasvades täienesid ka üldpioneeride read 10-lt 1990. aastal 107-ni 2000. aastal. Nende tulihingeliste pioneeride seas oli Anica Kristan, kes enne tõe omaksvõtmist tegeles aktiivselt poliitikaga.

Tubli tõuke on andnud kuulutustööle Sloveeniasse teenima tulnud teiste maade vennad ja õed. Aastal 1992 saabusid esimesed misjonärid Franco ja Debbie Dagostini. Kui nad määrati teenima Aafrikasse, tulid Sloveeniasse uued misjonärid Daniel ja Karin Friedl Austriast. Hiljuti määrati siia tööle Gileadi kooli lõpetanud misjonärid Geoffrey ja Tonia Powell ning Jochen ja Michaela Fischer. Neid ja eripioneere Austriast, Itaaliast ja Poolast iseloomustab sügav armastus Jehoova vastu ja palav soov inimesi aidata.

HAIGLASIDEKOMITEED

Aastal 1994 seati Peetelis sisse haiglainfoteenistus ning organiseeriti kaks haiglasidekomiteed. Mõningad neisse komiteedesse määratud vennad kohtusid tervishoiuministriga, kes omakorda korraldas kohtumise kõigi Sloveenia haiglajuhatajatega. Vennad tutvustasid haiglasidekomiteede tegevust ning selgitasid, miks  Jehoova tunnistajad keelduvad vereülekannetest. See on soodustanud head koostööd arstide ja vereülekannetest keelduvate patsientide vahel ning andnud tõuke vereta ravi selgitavate artiklite avaldamiseks meditsiiniajakirjades.

Aastal 1995 tegid Sloveenia arstid esimese avatud südamelõikuse, kasutamata sealjuures verd. Edukat lõikust kajastas meedia ning selles osalenud kirurg ja anestesioloog avaldasid teemakohase teadusliku artikli. Nõnda siis oligi tee vereta meditsiinile valla, nii et nüüd on üha enam arste valmis tunnustama Jehoova tunnistajate ravivalikut.

PÜÜD RAHULDADA KASVAVA PÕLLU VAJADUSI

1991. aasta poliitiliste muudatuste järel otsustas juhtiv kogu rajada Sloveeniasse büroo, et kuningriigitegevuse eest paremini hoolitseda. Hangiti ühekorruseline hoone Sloveenia pealinna Ljubljana keskosas.  Maja renoveeriti ning 1993. aasta 1. juulil võisid peetellased sisse kolida. Esialgu koosnes Peeteli pere 10 liikmest, kuid aastakümnega sai neid 35. Seetõttu renditi kõrvalhoone, et seada sinna sisse köök, söögiruum ja pesula. Samal ajal kolisid peetellased lähedalasuvate majade korteritesse, et büroole ruumi teha. Aastal 1997 sai Sloveenia büroost Jehoova tunnistajate harubüroo.

Kui juhtiv kogu kiitis heaks Sloveenia uue harubüroo ehitamise, asusid vennad sobivat paika otsima. Tutvunud umbes 40 kinnistuga, valisid vennad krundi kaunite mägede jalamil 20 kilomeetri kaugusel pealinnast Kamniki linna ääremail. Peagi olid linnaplaneerimisnõuded täidetud, ehitusload käes, kinnistu hangitud, ehitusettevõttega lepingud sõlmitud ning rahvusvahelised teenijad projektile tööle kutsutud. Paistis, et töö alustamiseks on kõik valmis.

Kui aga projekt avalikustati, andsid ümbruskonna inimesed kiiresti teada oma vastuseisust. Ehituse alguspäevaks olid protestijad ehituse juurdepääsu ette barrikaadid püstitanud. Varsti tõid nad välja oma vastuseisu kajastavad loosungid. Kuue päeva pärast keskpäeval ilmus kohale umbes 30 politseinikku, et pakkuda kaitset linnatöötajatele, kellele oli tehtud ülesandeks protestijate barrikaadid likvideerida. Protestijad võtsid politseinikke vastu sõimusõnadega. Vahepeal aga oli töö projektil peatatud, nii et tol päeval ei olnud ehitusplatsil ei vendi ega ehitusettevõtte töötajaid. Nüüd, mil projekt oli edasi lükatud, polnud ka vastuseis enam nii tuline, ning vennad said rahumeelset lahendust otsida.

Protestijad olid ehitusplatsi ümbritseva tara kolm korda maha kiskunud. Ent lõpuks kuu aja pärast projekt  käivitati ja töö hakkas jõudsalt edenema. Tegelikult pööras algselt rünnakuna Jehoova rahva vastu kavandatu hoopis õnnistuseks, sest kogu asi tõmbas endale palju meedia tähelepanu. Seoses ehitusprojektiga avaldati televisioonis, raadios ja ajalehtedes üle 150 uudisloo. Ehitus sai valmis 11 kuuga ning 2005. aasta augustis kolis Peeteli pere uude hoonesse.

Sellest ajast saadik on vendade ja ümbruskonna elanike suhted täiesti uue suuna võtnud. Paljud naabrid on harubüroos külas käinud. Üks endine vastane hakkas hiljem ehitusprojekti vastu suurt huvi tundma. Ta päris, kes me oleme ja mida selles majas tegema hakatakse. Hoones ringkäiku tehes avaldas talle väga head muljet sõbralik vastuvõtt, samuti kõikjal valitsev puhtus. ”Naabrid küsivad minult, kas ma olen nüüd teie poole üle läinud,” rääkis ta vendadele, ”mille peale  mina vastan, et nii, nagu ma olin enne Jehoova tunnistajate vastu, olen ma nüüd nende poolt, sest nad on tublid inimesed.”

2006. aasta 12. august oli rõõmus päev, mil 20 maalt saabunud 144 kuulajale esitas Theodore Jaracz pühitsemiskõne. Ljubljanas erikokkutulekul kõneles ta kõigist Sloveenia osadest, samuti Horvaatiast ning Bosniast ja Hertsegoviinast kokku tulnud 3097 inimesele.

HELGE TULEVIK

Sloveenia Jehoova tunnistajad vaatavad tulevikku kindlas lootuses taevase Isa juhatusele ja õnnistusele. 2004. aasta piirkonnakonvendil oli suur rõõm saada sloveenikeelne ”Kristlike kreeka kirjade uue maailma tõlge”. Toeks uus hästivarustatud harubüroo ja hulk tublit tööd tegevaid pioneere, täidavad nad otsusekindlalt  oma ülesannet kuulutada ja teha inimesi jüngriteks (Matt. 28:19, 20).

Valdavalt roomakatoliiklikus Sloveenias produtseeris kommunistlik periood hulgaliselt ateiste. Lisaks painavad paljusid inimesi elumured ja peibutab materialism. Paljud on huvitatud eelkõige spordist ja meelelahutusest. Sellegipoolest leidub siira meelega inimesi, keda köidavad Piiblis toodud Jumala tõotused.

Töö edeneb pidevalt. 1935 kuulutaja kõrgarvuni jõuti 2008. aasta augustis, kusjuures umbes neljandik kuulutajatest osales mingis pioneerteenistuse valdkonnas. Võõrkeeled, milles tegevus käib, on albaania, hiina, horvaadi, inglise ja serbia keel, samuti sloveeni viipekeel. Erinevalt töö tagasihoidlikust algusest, mil Sloveenias kuulutasid head sõnumit vaid kaks habemeajajat, on praegu suur rahvuslikult kirju innukate kuulutajate hulk otsimas väärilisi, kes ihkavad teenida tõelist Jumalat Jehoovat (Matt. 10:11).

See varem Jugoslaaviana tuntud Balkani piirkond on elanud üle hulgaliselt konflikte, muresid ja kannatusi. Kuid kogu selles usulise sallimatuse ja etnilise vihavaenu õhkkonnas on Jehoova rahva keskel valitsev armastus näidanud selgelt, et nad on Kristuse tõelised jüngrid, ning seadnud kõrgeks Jehoova tõelise kummardamise, mis ületab kõik, mida sel maailmal pakkuda on. See Jumala armastust jäljendav armastus on andnud üha suuremale hulgale inimestele tõuke võtta vastu puhas jumalakummardamine ning aidanud püsida vankumatuna meie vendadel, kes on otsustanud kindlal meelel teenida ühtselt Jehoovat igavesti (Jes. 2:2—4; Joh. 13:35).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 165]

Ehkki Jugoslaaviat lõhestasid natsionalistlikud ja usulised eelarvamused, olid meie vennad ühtsed

[Väljavõte lk 173]

”Kas ma olen siin, et inimesele meele järele olla? Ei! Kas minu elu sõltub sellest, mida teised ütlevad, mõtlevad või teevad? Ei!”

 [Kast lk 144]

Endise Jugoslaavia kontrastid

Kui võtta grupp inimesi ja küsida neilt, millised on endise Jugoslaavia eripärasused, saab tõenäoliselt väga erinevaid vastuseid. Üht meelt ollakse küllap vist selles, et siit võib leida seitse etnilist rühmitust, kel igaühel on oma religioon ja kes kõneleb ise keelt isesuguse alfabeediga. Etniliste rühmituste peamiseks tunnuseks ongi religioon. Tuhatkond aastat tagasi jagunes ristiusu kirik nendeks, kes kuuluvad roomakatoliku kirikusse, ja nendeks, kes tunnustavad katoliku õigeusu religiooni. Lahknemisjoon kulgeb otse läbi endise Jugoslaavia südame. Horvaatias ja Sloveenias elavad inimesed on valdavalt roomakatoliiklased, Serbias ja Makedoonias aga õigeusklikud. Bosnia on segu islamiusulistest, katoliiklastest ja õigeusklikest.

Nii nagu religioon, on ka keel olnud inimeste lahutajaks. Enamik endise Jugoslaavia elanikke, välja arvatud Kosovos, kõnelevad lõunaslaavi keelt. Kuigi igal maal on oma keel, on tänu arvukatele ühistele sõnadele serblastel, horvaatidel, bosnialastel ja montenegrolastel võimalik omavahel suhelda. Kosovos, Makedoonias ja Sloveenias see nii hõlbus pole. Ehkki 19. sajandi lõpust alates on püütud sarnaseid keeli ühendada, tegi Jugoslaavia lõhenemine aastal 1991 sellele lõpu. Viimasel aastakümnel on kõik need riigid püüdnud konkreetseid sõnu kasutades või mitte kasutades rõhutada oma unikaalsust.

 [Kast/pilt lk 148]

Kellassepp levitab Slavoonias tõde

1930. aastatel rändas Antun Abramović Horvaatias külast külla ning parandas kelli. Ühest võõrastemajast leidis ta meie brošüüri. Lugenud selle läbi, mõistis ta otsekohe, et see on tõde, ning see puudutas tema südant. See andis talle tõuke kirjutada harubüroole ja paluda saata endale kirjandust. Ei läinud kaua aega, kui temast sai Jehoova pühendunud teenija. Kui ta seejärel külast külla rändas, parandas ta inimeste kellasid ja andis neile lisaks ka tunnistust. Oli oluline, et kuulutustööl selline kate oli, sest see töö oli keelu all. Väikses paigas nimega Privlaka kohtas ta inimesi, kes avali südamega tõe vastu võtsid. Aja jooksul moodustus väike kogudus. Sealt levis tõde Vinkovcisse ja selle ümbruskonda.

Teise maailmasõja ajal aitas vend Abramović trükkida põranda all kirjandust, mida kogu Jugoslaavias laiali jagati. Innuka tegevuse tõttu oli ka tema nende 14 venna hulgas, kes 1947. aastal pikaks ajaks vangi mõisteti. Pärast vanglast vabanemist teenis ta reisiva ülevaatajana. Ta oli kogu oma elu tulihingeline Jehoova teenija.

 [Kast/pilt lk 151]

Orkestrijuhist saab pioneer

Aastakümneid tagasi sai praeguse Bosnia ja Hertsegoviina aladel tegutsenud kuningliku kaardiväeorkestri dirigent Alfred Tuček kolleegilt Fritz Grögerilt piiblilist kirjandust. Ilmselt 1920. aastate lõpus võttis Alfred ühendust Maribori Majakaseltsiga ning avaldas soovi saada üldpioneeriks. Tol ajal sai temast Jugoslaavia esimesi pioneere. Ehkki tal oli sõjaväeorkestri dirigendina hästitasustatud töö, ajendas armastus Jehoova vastu teda oma ametist loobuma, ilma et ta oleks enam kunagi ’vaadanud tagasi’ (Luuka 9:62). 1930. aastate hakul reisis ta ringi koos Saksamaa pioneeridest vendadega ning näitas ”Loomise fotodraamat”. Lisaks aitas ta koostada territooriumikaarte, et organiseerida Jugoslaavias kuulutustööd. Aastal 1934 abiellus ta Saksamaa pioneeri Fridaga. Kõigepealt määrati nad teenima Bosniasse Sarajevosse. Hiljem tõi hea sõnumi kuulutamine neid Makedooniasse, Montenegrosse, Horvaatiasse ja Serbiasse. Esialgu reisisid nad põhiliselt jalgratastega, hiljem aga mootorrattaga. Olgugi et tol ajal head sõnumit kuigi hästi vastu ei võetud ning kuulutustöö oli keelu all, mõistsid nad, et tähtis on jõuda nii paljude inimesteni kui võimalik.

 [Kast/pildid lk 155, 156]

Haiguses ja tervises

Martin Pötzinger teenis mitmes Kesk-Euroopa riigis, enne kui ta määrati Jugoslaaviasse grupi pioneeride ülevaatajaks. Tol ajal kohtuski ta Gertrud Mendega, tulihingelise pioneerist õega Saksamaalt, kellega ta hiljem abiellus. Terviseküsimustes tuli neil pioneeridel täielikult loota Jehoovale. Ehkki neil puudus tervisekindlustus, said nad alati vajalikku abi. Mõnikord kasutas Jehoova kriitilises olukorras neid, kes olid heal meelel valmis abi osutama. Kui näiteks vend Pötzinger Zagrebis tõsiselt haigestus, oli talle Gertrud Mende toeks.

Gertrud meenutab: ”1930. aastate keskel määrati meid mõlemaid, mind ja Martinit, Sarajevosse teenima. Kuid kõik ei läinud nii, nagu olime oodanud. Ühel õhtul tundis Martin end kehvasti ning öösel tõusis tal palavik 40 kraadini. Kui jõudsin järgmisel hommikul tema poole, et näha, kuidas ta käsi käib, oli korteriperenaine ta seisundi pärast mures. Püüdsime üheskoos turgutada Martinit kohaliku arstimiga, mis koosnes tulisest veinist koos ohtra suhkruga. Kahjuks ta seisund ei paranenud. Võtsin telefoniraamatu ja helistasin mitmele arstile, ent mitte ükski neist polnud valmis kohe tulema. Igaüks tõi midagi ettekäändeks.

  Perenaine pani ette helistada haiglasse. Niisiis helistasingi haigla juhatajale ning selgitasin talle, et Martin on rohkem kui 40-kraadise palavikuga voodis. Mees oli väga sõbralik ja saatis kohale kiirabiauto. Kui Martin kiirabiautosse tõsteti, lausus perenaine mulle: ”Teda te enam ei näe.”

Olukorrale lisas veelgi pinget rahaprobleem. Meil pioneeridel oli ainsaks rahaks see, mida me kirjanduse eest annetuste näol saime, see aga aitas vaevalt elus püsida. Me ei teadnud, mida ette võtta, ega teadnud, kui kalliks ravi võib kujuneda. Dr Thaler vaatas Martini läbi ning pani diagnoosi: ”Martinil on rinnakelmepõletik ning talle on vaja teha lõikus. Võtab aega, kuni ta jälle jalule saab.”

Ilmselt mõistis dr Thaler meie majanduslikku kitsikust, sest ta sõnas: ”Ma tahan toetada inimesi, kel on selline usk nagu teil.” Ta ei võtnudki Martinilt operatsiooni eest raha. Meil õnnestus sellest raskest olukorrast Jehoova abiga välja tulla. Martini haiguse tõttu ei saanud me minna Sarajevosse, vaid pidime pöörduma tagasi Saksamaale.”

[Pilt]

Martin Pötzinger Saksamaal, 1931

 [Kast/pilt lk 161, 162]

Päeval tööl, õhtul trükkimas

LINA BABIĆ

SÜNDINUD 1925

RISTITUD 1946

LÜHIANDMED Ta on teeninud Peetelis alates aastast 1953, mil töö legaliseeriti, ja aidanud ajakirju ning muud kirjandust trükkida ja kohale toimetada. Praegu teenib ustavalt Zagrebi Peetelis.

PÄRAST vendade vanglast vabanemist asuti kiiresti tegema ettevalmistusi ajakirjade väljaandmiseks. Kuid vendi oli vähe, tööd aga palju. Saanud olukorrast teada, otsustasin end appi pakkuda, ehkki käisin tööl. Kõigele vaatamata tahtsin abi osutada. Nõnda siis käisin täiskohaga tööl, õhtul hilja aga trükkisin kirjandust.

Tol ajal polnud veel harubürool linnas oma hoonet. Niisiis pakkus aastates abielupaar Petar ja Jelena Jelić oma ühetoalist korterit kirjanduse paljundamiseks mimeograafi abil. Ruum oli kõigest  4,5 x 4,5 meetrit suur. Trükitud lehtede virnastamiseks asetati voodile puitraam, millele oli pingutatud kangas. Voodi kõrval laual asus käsitsijuhitav mimeograaf. Valmistasime 800 lehekülge tunnis. Tänapäevaste trükipressidega võrreldes on see üsna tagasihoidlik tulemus, kuid me olime rahul, et võime tänu kannatlikkusele ja töörügamisele valmistada kogu vajaliku kirjanduse.

Oli äärmiselt südantliigutav näha, kui kannatlikult Jelićid ootasid, kuni me töö lõpetame ning trükitud lehtede virnad voodilt ära tõstame, et nad magama saaksid minna. Nad ei kurtnud iial. Vastupidi, nende silmis säras rõõm, et nad saavad sel moel kuningriigitööd toetada. Jelena ühes teiste eakate õdedega lõi jõudumööda kaasa trükilehtede komplekteerimisel, kokkuõmblemisel ja voltimisel. See oli väga väärtuslik abi.

Aastal 1958 hankisime elektrilise mimeograafi, mis tegi trükkimise hõlpsamaks. 20 ajakirjast algusaastal 1931 oli saanud 2400 ajakirja 1960. aastate hakul, seda kolmes keeles: horvaadi, serbia (kirillitsa) ja sloveeni keeles. Ehkki me ei saanud valmistada raamatuid, trükkisime palju brošüüre. Aastal 1966 võtsime ette suurima trükkimistöö. Raamatut ”Asjad, milles Jumalal on võimatu valetada” trükkisime kohapeal 12 brošüüri kujul. See tähendas, et kolmes keeles kokku tuli trükkida 600000 brošüüri, et saada 50000 raamatut.

Nüüd teenin ma Zagrebi Peetelis. Võin rõõmuga vaadata tagasi oma teenistusaastatele ja näha, kuidas Jehoova on kõigis endise Jugoslaavia maades tööd õnnistanud.

 [Kast/pilt lk 176, 177]

”Täna nii, homme naa”

IVICA ZEMLJAN

SÜNDINUD 1948

RISTITUD 1961

LÜHIANDMED Oli oma erapooletu seisukoha pärast viis korda vangis. Hiljem teenis ta nädalalõpuringkonnaülevaatajana, praegu teenib ühe Zagrebi koguduse vanemana.

MU VANEMAD olid tões, nii et tõde oli meil kodus sagedaseks kõneaineks. Saanud väeteenistuse kutse, ilmusin kohale ja ütlesin, et soovin teha avalduse. Kui olin selgitanud oma neutraalset seisukohta, anti asi kohtusse ja mind mõisteti üheksaks kuuks vangi. Pärast vabakssaamist oli järjekordne väeteenistuse kutse mind juba ootamas. Taas toimus kohus ja mind mõisteti süüdi, seekord aga pandi mind aastaks kinni. Kui sain vabaks, oli mind ootamas kolmas kutse ning jälle peeti minu üle kohut. Sel korral määrati mulle kohtuotsusega 15 kuud vangistust. Neljandal korral pandi mind 20 kuuks, viiendal korral aga kaheks aastaks kinni — ühtekokku olin vangis üle kuue aasta. Kõik see toimus aastatel 1966—1980.

Kaks korda saadeti mind Goli Otokile, Aadria mere  saarele. Kogu saar oli poliitvangide vanglaks. Mind koheldi samamoodi kui mu poliitvangidest kaaslasi. Meie tööks oli ”mere täitmine”. Tassisime puidust kastiga kive ühest saare servast teise ja viskasime need merre. Iga kandam oli üle saja kilo raske. Seejärel läksime järjekordse kivikandami järele ning tegime sedasama mõttetut asja ikka ja jälle terve päeva.

Kui mind teine kord Goli Otokile saadeti, järgiti ka minu puhul tava hoida uustulnukat kuu aega üksikvangistuses. Oli kohutav ihuüksi luku taga olla. Palvetasin sel ajal rohkem kui kunagi varem. Mul polnud ei Piiblit ega piibliteemalisi väljaandeid. Täielikku isoleeritust oli mul erakordselt raske taluda. Ainsaks hingetoeks oli mulle kiri vanematelt. Just siis tajusin ma, kui paikapidavad on apostel Pauluse sõnad: ”Kui olen nõder, siis olen vägev!” (2. Kor. 12:10). Kui õnnelik ja tugev ma küll olin, kui sain vabaks ja leidsin seejärel tööd.

Ühes teises vanglas pidin minema psühholoogi juurde, kes oli minu vastu äärmiselt järsk ja külvas mind üle solvangutega. Ta karjus mu peale ning teatas lisaks kõigele muule, et ma pole normaalne. Mul ei lastud enda kaitseks sõnakestki lausuda. Sama psühholoog kutsus mind järgmisel päeval jälle enda juurde ning lausus täiesti teistsugusel hääletoonil: ”Mõtlesin sinu peale ning arvan, et see vangla ei ole sinu jaoks õige paik. Ma leian sulle väljaspool vanglat tööd.” Minu üllatuseks ta tegigi seda. Ma ei tea ta meelemuutuse põhjust, kuid see näitas mulle, et meil ei tuleks mitte kunagi hirmul olla või mõelda, et oleme tupikseisus. Täna nii, homme naa. Olen Jehoovale tänulik kõige üleelatu eest, mis tõi mind talle lähemale.

 [Kast/pilt lk 179]

”Kas . . . jalgpallist on luba rääkida?”

HENRIK KOVAČIĆ

SÜNDINUD 1944

RISTITUD 1962

LÜHIANDMED Ta teenis aastal 1973 nädalalõpu reisiva ülevaatajana, aastatel 1974—1976 aga täisajalise reisiva ülevaatajana. Praegu on ta Horvaatia harubürookomitee liige.

ME EI võinud iial teada, kas me kuulutustöölt ka koju jõuame. Politsei arreteeris ja kuulas meid tihtilugu üle. Vääritimõistmised olid igapäevane asi.

Politseijaoskonnas öeldi mulle kord, et Jumalast on meil luba rääkida vaid selleks tarbeks registreeritud kohtades, aga mitte tänaval ega elumajades. Tegin nagu Nehemja kiire palve, et paluda Jehoovalt abi õigete sõnade leidmiseks. Seejärel küsisin ülekuulajalt: ”Kas siinsetel inimestel on jalgpallist luba rääkida vaid staadionil või ka muudes paikades?” Ta vastas, et jalgpallist võib rääkida igal pool. Kostsin seepeale: ”Seega on selge, et inimene võib oma vabal ajal ka Jumalast rääkida igal pool, mitte ainult kirikus või mingis muus jumalakummardamispaigas.” Ehkki meid partneriga kuulati üle viis tundi, lasti meid vabaks.

Vaadates koos oma naise Anaga tagasi neile 40 teenistusaastale, võime öelda, et me ei vahetaks neid mitte millegi vastu maailmas. Meil on olnud õnn aidata ühtekokku ligikaudu 70 inimesel tõde tundma õppida. Iga ülesanne, mis Jehooval meile varuks on, vaid rikastab meie elu.

 [Kast/pilt lk 195, 196]

Tõotasime tagasi tulla

HALIM CURI

SÜNDINUD 1968

RISTITUD 1988

LÜHIANDMED Ta aitas Sarajevos organiseerida ja kohale toimetada humanitaarabi. Nüüd on ta kogudusevanem, haiglasidekomitee liige ning Bosnia ja Hertsegoviina Jehoova tunnistajate seaduslik esindaja.

AASTAL 1992 oli Sarajevo piiramisrõngas. Kuna uut kirjandust ei saabunud, uurisime vanemaid ajakirju. Saadaolevatest uurimisartiklitest tegid vennad vana kirjutusmasinaga koopiaid. Ehkki kuulutajaid oli vaid 52, käis koosolekutel paarsada inimest ning me juhatasime 240 piibliuurimist.

1993. aasta novembris, kõige ägedama sõjategevuse ajal, sündis meile tütar Arijana. Lapse ilmaletoomiseks oli see raske aeg. Tol ajal polnud terveid nädalaid ei vett ega elektrit. Kütteks kasutasime mööblit ning meie tee koosolekutele kulges läbi ohtlike alade. Snaiprid tulistasid valimatult kõiki, seepärast pidime teatud tänavaid ja tõkkeid joostes ületama.

Ühel vaiksel päeval olime koos naise, beebi ja vend Dražen Radišićiga koosolekult koju minemas, kui äkitselt puhkes automaadituli. Viskusime tänavale pikali, kuid üks kuul tabas mind kõhtu. Valu oli kohutav. Paljud nägid oma akendest, mis juhtus, ning mõningad vaprad noormehed tulid joostes majadest välja, et meid turvalisse paika toimetada. Mind viidi kiiresti haiglasse, kus mulle taheti teha viivitamatult  vereülekanne. Selgitasin arstile, et südametunnistus ei luba mul vereülekannet vastu võtta. Mulle avaldati survet, et mõtleksin ümber, kuid mina olin kõigutamatu ning valmis leppima tagajärgedega. Nad siiski tegid operatsiooni, mis kestis kaks ja pool tundi, ning ma paranesin, ilma et oleksin saanud vereülekannet.

Vajasin pärast operatsiooni puhkust, kuid sõja tõttu oli see võimatu. Otsustasime külastada oma sugulasi Austrias. Kuid ainukese lahkumisteena Sarajevost tuli kasutada lennuvälja alust tunnelit. Tunnel oli 900 meetrit pikk ja 120 sentimeetrit kõrge. Mu naine kandis süles beebit, mina aga üritasin kohvreid tassida. Kuid minu operatsiooni tõttu tuli naisel mind aidata.

On raske kirjeldada, millist rõõmu valmistas meile Austrias viibimine. Sarajevost lahkudes olime tõotanud vendadele ja Loojale, et tuleme tagasi. Oli väga raske lahkuda Austria sugulastest, eriti emast. Ent me selgitasime, et oleme tõotanud Jumalale Sarajevosse naasta, kui ta peaks meil aitama maalt välja pääseda ja veidi puhata. Kuidas saimegi nüüd öelda Jumalale: ”Aitäh, et aitasid meil siia jõuda. Siin on tõesti tore olla ja me tahame siia jäädagi.” Pealegi vajasid meid vennad Sarajevos. Mu naine Amra oli kogu selle aja mulle suureks toeks.

Niisiis jõudsime Sarajevo tunneli juurde detsembris 1994. Seekord olime Sarajevosse sisenemas. Nähes meid tunneli kaudu naasmas, küsisid inimesed: ”Mis te küll teete? Kõik ihkavad piiramisrõngas linnast välja pääseda, teie aga tulete tagasi!” Mul ei jätku sõnu, et kirjeldada unustamatut taaskohtumist vendadega Sarajevo kuningriigisaalis. Me pole tagasipöördumist kunagi kahetsenud.

 [Kast lk 210]

Horvaatia saared

Horvaatia 1778 kilomeetri pikkust rannajoont ilmestab üle tuhande saare, millest umbes 50 on asustatud. Saarte pindalad ulatuvad napilt ühest ruutkilomeetrist 400 ruutkilomeetrini.

Saareelanikud püüavad peamiselt kala, kasvatavad õlipuid, harivad viinamarjaistandusi ja hoolitsevad köögiviljaaedade eest. Kornati rahvuspark, 140 saarest ja rifist koosnev arhipelaag, pakub oivalisi sukeldumisvõimalusi. Krapanji ja Zlarini saare lähistel sukelduvad kohalikud koralle ja käsnasid püüdma. Hvari saarel toodetakse lavendlit, mett ja rosmariiniõli. Viljatul Pagi saarel valmistavad sealsed elanikud hinnatud juustu, mida saadakse vastupidavate lammaste piimast, kes toituvad saarel kasvavatest ürtidest ja soolasest rohust.

Jehoova tunnistajad pingutavad kõvasti, et kõigi saareelanikeni jõuda. Mõne saareni jõudmiseks tuleb vaid sild ületada, teiste puhul tuleb aga kasutada praami. Tunnistajate gruppidele meeldib korraldada erihoogtöid, mille käigus nad saarel paar päeva kuulutustööd teevad. Kuid saarerahvaga kõnelemine võib kujuneda keerukaks, sest nende iseäralikust murdest võib mandrielanikel olla üsna raske aru saada.

Rõõmu teeb see, et saareelanike seas on neid, kes võtavad hea sõnumi vastu. Korčula saarel on 52 kuulutajaga kogudus. See, et kogudus nii eraldatud paigas asub, teeb avalike kõnede pidajatele kohalejõudmise keerukaks. Ent tänu nende jõupingutustele püsib see eraldiasuv kogudus üleilmse kristliku vennaskonnaga ühtsena (1. Peetr. 5:9).

 [Kast/pilt lk 224]

”Ilmusin vanglasse kohale 11 päeva ettenähtust varem”

PAVLINA BOGOEVSKA

SÜNDINUD 1938

RISTITUD 1972

LÜHIANDMED Ta alustas pioneeritööd aastal 1975. Aastal 1977 sai temast Makedoonia esimene eripioneer ning ta on aidanud 80 inimesel tõde tundma õppida.

PALJUDEL kordadel, kui olin kuulutustööd tegemas, andsid inimesed mu politseile üles. Mind viidi politseijaoskonda, kus mind mõnikord pikki tunde üle kuulati. Mind trahviti korduvalt. Kohtus esitati mulle valesüüdistusi, et olen riigi poliitiline vaenlane ning levitan lääne propagandat. Ühel korral määrati mulle 20, teisel korral 30 päeva kinnipidamist.

Just sel ajal, kui meil pidi toimuma piirkonnakonvent, tuli mul kanda oma 20-päevast vanglakaristust. Palusin kohtul karistusaega edasi lükata, kuid mu palvet ei rahuldatud, mistõttu otsustasin 11 päeva varem vanglasse kohale ilmuda. Vanglaametnikud olid mind nähes üllatunud ega suutnud uskuda, et inimene tahab nii kähku kui võimalik vangi minna. Mulle avanes võimalus neile tunnistust anda ning nad lubasid minu eest igati hoolt kanda. 11 päeva hiljem tuli vanglasse politseiametnik, et kontrollida, kas olen kohale ilmunud. Küll ta võis olla üllatunud, kui vanglaametnikud talle teatasid, et olen olnud juba 11 päeva kohal! Läkski nii, et ma sain konvendile minna.

 [Kast/pilt lk 232]

Nad andsid oma parima

ŠANDOR PALFI

SÜNDINUD 1933

RISTITUD 1964

LÜHIANDMED Tema vanemad õppisid tõde tundma vahetult pärast Teist maailmasõda partisanide rajatud laagris. On teeninud nädalalõpu reisiva ülevaatajana, praegu on Serbia maakomitee liige.

KUNA mu pere on ungari päritolu, saadeti meid lühikeseks ajaks partisanide rajatud laagrisse. Ometi osutus see õnnistuseks, sest mu vanemad õppisid seal tundma tõde. Teismelisena mind tõde eriti ei huvitanud. Kuid vend Franz Brand, kes elas paar aastat meie pool, avaldas mulle tugevat mõju. Arvasin, et minust võiks olla abi, kui nõustusin tulema vastu tema palvele tõlkida üks ungarikeelne väljaanne serbia keelde. Hiljem selgus, et seda polnudki vaja tõlkida — ta vaid soovis, et ma selle väljaande kindlasti läbi loeksin. Tema taktikast oli kasu, sest mõni aeg hiljem, aastal 1964 mind ristiti.

Minu suurimaid rõõme oli teenida reisiva ülevaatajana. See polnud sugugi alati kerge, sest vennad elasid ainelises mõttes üsna tagasihoidlikult. Tihtilugu magasin koos kogu perega ühes ruumis. Kõik ohvrid tasusid end ära. Kui tore oli näha rõõmsaid vendi põnevusega külastust ootamas! Nad tegid kõik, mis suutsid, et anda oma parim. Võimatu oli mitte tänulik olla!

 [Kast/pilt lk 236, 237]

”Kust ma võin neid inimesi leida?”

AGRON BASHOTA

SÜNDINUD 1973

RISTITUD 2002

LÜHIANDMED Ta oli Kosovo vabastusarmee sõdur, praegu teenib üldpioneeri ja teenistusabilisena.

NÄHES kõiki neid sõjaõudusi, kaasa arvatud väikelaste mõrvamist, jõudsin järeldusele, et Jumalat pole olemas. Mõtlesin, et kui ta on olemas, siis miks ta ei võta kõigi nende kannatuste likvideerimiseks midagi ette. Mu usk sai uue löögi, kui nägin, kuidas moslemitest usujuhid toetavad sõda serblaste vastu. Enne sõda olin ma moslem, kuid sõja lõpuks oli minust saanud ateist ja ma olin ühinenud Kosovo vabastusarmeega. Ehkki ma olin nende juures vaid lühikest aega, osutati mulle suurt lugupidamist ja ma pälvisin hulgaliselt privileege. Kuna minu sõna oli käsuks, tegi see mind agressiivseks ja ülbeks.

Õnnetuseks oli mul selline hoiak ka oma naise Merita suhtes. Arvasin, et minu käsk peab olema talle seaduseks, mida tuleb alati vääramatult täita. Merita oli sõjaajal tunnistajatega kontaktis olnud ning tal oli nende kirjandust. Ühel õhtul lausus ta enne magamaminekut: ”Võta ja loe neid ajakirju. Need räägivad Jumalast.” Olin maruvihane, et ta oli julgenud mõelda minu õpetamisest Jumala asjus. Et asi tulisemaks ei läheks, läks Merita ära magamistuppa.

Jäänud koos kirjandusega üksi, otsustasin lugeda  brošüüri ”Mida Jumal meilt nõuab?”. Edasi lugesin läbi brošüüri ”Aeg Jumalale tõeliselt alluda”. Mind kui moslemit üllatas, et selles tsiteeriti Koraani. Seejärel lugesin üksikuid ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”. Öö hakul läksin magamistuppa ja ajasin oma naise üles. ”Kust sa need said?” pärisin. ”Kust ma võin neid inimesi leida?”

Loetu läks mulle tõesti hinge, kuid mu naine oli skeptiline ja kartis, mida ma teha võin. Sellegipoolest helistasime selsamal ööl ühele tunnistajale ja selgitasime välja, millal ja kus toimub nende koosolek. Järgmisel hommikul läksimegi koosolekule. Mind hämmastas vendade lahkus ja sõbralikkus. Ma ei suutnud uskuda, et maa peal võib olla selliseid inimesi. Mõistsin, et nemad on teistsugused kui teised. Mul tekkis koosoleku ajal küsimus, millele ma soovisin kannatamatult vastust saada, nii et ma koguni tõstsin kätt. Teadmata, miks ma nii palavikuliselt nendega kõnelda tahan, olid kogudusevanemad veidi närvis. Milline kergendus see võis küll olla, kui nad said aru, et ma tahan teada, kuidas Jehoova tunnistajaks saada!

Asusin samal päeval Piiblit uurima. Soovisin teha oma isiksuses hulgaliselt muudatusi, kuid see polnud kerge. Tahtsin lõpetada suitsetamise ja sain aru, et mul tuleb katkestada suhted endiste sõpradega. Tänu palvetele ja regulaarsele koosolekutel käimisele loobusin oma endisest elust ja riietusin uue isiksusega. Milliseid muudatusi küll tõde mu elus ja peres esile kutsus! Nüüd oleme mõlemad naisega üldpioneerid, aastal 2006 määrati mind teenistusabiliseks. Nüüd saan aidata inimestel mõista, miks on kannatusi ja kuidas toob Jehoova peagi lahenduse kõigile meie probleemidele.

 [Kast/pilt lk 249, 250]

”Paistis, et Jehoova tegi nad pimedaks”

JANEZ NOVAK

SÜNDINUD 1964

RISTITUD 1983

LÜHIANDMED Oli usu pärast kolm aastat vangis, praegu on Sloveenia harubürookomitee liige.

DETSEMBRIS 1984 andsid sõjaväevõimud mulle korduvalt välja määruse ilmuda väeteenistusse. Kui nad naelutasid mu uksele väeteenistuse kutse ning ähvardasid mind sõjaväepolitseiga, otsustasin minna nende staapi selgitama oma seisukohta. Sel polnud mitte mingit tulemust ning nad otsustasid teha kõik, mis nende võimuses, et minust sõdur saaks. Nad ajasid mu pea paljaks, võtsid ära rõivad ja pakkusid asemele sõdurivormi. Kui ma sellest keeldusin, pandi see mulle vägisi selga, misjärel mulle anti kätte sulepea ja üritati mind jõuga sundida andma allkirja nõusolekuks astuda väeteenistusse. Keeldusin seda tegemast.

Keeldusin ka osalemast hommikuvõimlemises ja liputervitamises. Kui neli sõdurit vedasid mu hoovi ja sundisid mind harjutusi tegema, keeldusin käsi üles tõstmast. Nad üritasid ikka ja jälle mu käsi üles tõsta, kuni taipasid, kui naeruväärne see olukord on. Samuti võtsid nad mind sihikule ning ähvardasid maha lasta. Mõnikord üritasid nad mind kohvi ja kookidega ära osta.

  Minu otsusekindlus tõi mõningatele pisara palgele. Kuid oli ka neid, kes said maruvihaseks, sest ma keeldusin marssal Tito pildile sülitamast, kui nad seda mu näo ees hoidsid. Paari päeva pärast üritasid nad mind sundida relva kandma, millest ma samuti keeldusin. See klassifitseeriti sõjaväelise õigusrikkumisena ning mind pandi barakki kuuks ajaks kinni. Seejärel olin mitu nädalat Horvaatias Zagrebis vangikongis kohtuotsust ootamas. Kongis põles öö läbi punane tuli, ning ma pääsesin tualetti vaid siis, kui valvur juhtus heas tujus olema.

Lõpuks mõisteti mulle kolm aastat vangistust Aadria mere saarel nimega Goli Otok, kuhu saadeti kõige hullemad süüdimõistetud. Mind viidi sellesse kinnipeetavate seas valitseva vägivalla tõttu kurikuulsasse vanglasse, käed raudus, sest olin keeldunud relva kätte võtmast. Seal kohtusin veel nelja tunnistajaga, kes olid pandud kinni nende erapooletuse pärast.

Meil polnud lubatud tuua vanglasse ei Piiblit ega muud kirjandust. Kuid seal juba oli üks Piibel. Sugulased saatsid mulle kahekordse põhjaga postipakis ”Vahitorni”. Valvurid ei leidnud kunagi meie kirjandust ega saanud teada, et me kristlikke koosolekuid peame. Vahel juhtus, et valvurid tulid sisse ning lagedale jäänud kirjandus oli otse nende nina all, kuid paistis, et Jehoova tegi nad pimedaks, sest nad ei märganud midagi.

Aasta pärast viidi mind üle Sloveeniasse, kus ma karistuse lõpuni kandsin. Olin veel vangis, kui abiellusin Rahelaga. Kui sain lõpuks vabaks, asusime koos naisega pioneeritööd tegema, alates aastast 1993 oleme teeninud Sloveenia Peetelis.

 [Teabegraafika/arvjoonis lk 244, 245]

KRONOLOOGIA. Endise Jugoslaavia maad

1920. aastad Sloveenias Mariboris käib väike grupp koos Piiblit arutamas.

1930. aastad Jugoslaaviasse lähetatakse saksa keelt kõnelevad pioneerid.

1935 Serbias Belgradis seatakse töö juhatamiseks sisse harubüroo.

1940

1941 Saksa armee sissetung, millele järgneb äge tagakiusamine.

1950

1953 Jehoova tunnistajad saavad seadusliku staatuse, kuid majast majja tööl on piirangud.

1960

1969 Sel staadionil Saksamaal Nürnbergis toimub rahvusvaheline kokkutulek.

1970

 1990

1991 Horvaatias Zagrebis toimub esimene rahvusvaheline konvent. Saabuvad esimesed Gileadi kooli lõpetanud misjonärid. Austria harubüroo järelevaatuse all avatakse Sloveenias büroo. Puhkeb sõda.

1993 Makedoonias registreeritakse Jehoova tunnistajad.

1994 Sloveenias asutatakse haiglasidekomitee.

2000

2003 Horvaatia Jehoova tunnistajad saavad õigusliku staatuse. Makedoonias pühitsetakse uus Peetel.

2004 Antakse välja sloveenikeelne ”Kristlike kreeka kirjade uue maailma tõlge”.

2006 Sloveenias pühitsetakse uus harubüroo. Horvaadi, serbia ja makedoonia keeles antakse välja terviklik ”Pühakirja uue maailma tõlge”. Serbias Belgradis moodustatakse hiinakeelne grupp.

2007 Makedoonias esitatakse esimest korda mustlaskeelne erikõne. Antakse välja esimene mustlaskeelne trükis.

2010

[Arvjoonis lk 244]

(Vt trükitud väljaannet.)

Kuulutajaid

Pioneere

14000

10500

7000

3500

1940 1950 1960 1970 1990 2000 2010

 [Kaardid lk 147]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

TŠEHHI

AUSTRIA

VIIN

SLOVAKKIA

BRATISLAVA

UNGARI

BUDAPEST

RUMEENIA

BULGAARIA

KREEKA

ALBAANIA

TIRANA

JOONIA MERI

ITAALIA

AADRIA MERI

ENDINE JUGOSLAAVIA

SLOVEENIA

LJUBLJANA

Maribor

Kamnik

HORVAATIA

ZAGREB

SLAVOONIA

Osijek

Vukovar

Vinkovci

Privlaka

Jasenovac

Šibenik

Split

DALMAATSIA RANNIK

Goli Otok

Pag

Kornat

Zlarin

Krapanj

Hvar

Korčula

BOSNIA JA HERTSEGOVIINA

SARAJEVO

Bihać

Banja Luka

Tuzla

Travnik

Zenica

Vareš

Mostar

SERBIA

BELGRAD

VOJVODINA

Bor

MONTENEGRO

PODGORICA

Nikšić

Herceg Novi

Tara

Skadari järv

KOSOVO

Peć

Priština

MAKEDOONIA

SKOPJE

Tetovo

Kočani

Štip

Kičevo

Strumica

Resen

Märkus: ÜRO teatel ”kuulutas Kosovo Serbiast sõltumatuse välja veebruaris [2008]”. Lahendamaks vaidlust Kosovo poliitilise staatuse üle, taotleb ÜRO Peaassamblee ”Rahvusvaheliselt Kohtult nõuandvat arvamust”.

 [Lehekülje suurune pilt lk 142]

[Pilt lk 145]

Franz Brand

[Pildid lk 146]

Rudolf Kalle ja üks tema kirjutusmasinaid

[Pilt lk 149]

Renditud veoautoga Sloveenias kuulutamas

[Pilt lk 154]

Algusaegade pioneeridel tuli ületada palju raskusi

[Pilt lk 157]

Alfred ja Frida Tuček oma jalgratastega

[Pilt lk 158]

Rudolf Kalle Serbias Belgradi Peeteli ees

[Pildid lk 168]

Franc Drozg ja koopia tema kirjast

[Pilt lk 180]

Paremal: kuningriigisaaliks ümber ehitatud tall, Sloveenia, Ljubljana

[Pilt lk 180]

All: üks esimesi kuningriigisaale Horvaatias Zagrebis

[Pilt lk 182]

Stojan Bogatinov

[Pildid lk 184, 185]

Taust: aastal 1969 peetud rahvusvaheline kokkutulek ”Rahu maa peal”, Saksamaa, Nürnberg; vasakul: konvendirong Jugoslaaviast; paremal: Nathan Knorr

[Pilt lk 188]

Ðuro Landić

[Pildid lk 192]

Milton Henschel kõnet pidamas ning ristimine 1991. aasta rahvusvahelisel konvendil ”Jumala vabaduse armastajad”, Horvaatia, Zagreb

[Pilt lk 197]

Ljiljana koos tütardega

[Pildid lk 199]

Humanitaarabi toodi Austriast veoautoga

[Pilt lk 200]

Ðoremi pere, 1991

[Pilt lk 204]

Ristimine Zenicas kalavaadis, 1994

[Pildid lk 209]

Humanitaarabisaadetised ladustati Horvaatiasse Zagrebisse

[Pilt lk 215]

Elke ja Heinz Polach

[Pildid lk 216]

Horvaatia harubürookomitee ja harubüroo

[Pilt lk 228]

Humanitaarabi toimetamine Bosniasse

[Pildid lk 233]

Serbia maakomitee ja Belgradi Peetel

[Pilt lk 235]

Saliu Abazi

[Pildid lk 243]

Podgoricas kuulutamas; Podgorica kuningriigisaal

[Pilt lk 247]

Pirani vanalinn, Sloveenia

[Pilt lk 251]

Endine harubüroo Ljubljanas, Sloveenia, 2002

[Pilt lk 253]

Harubüroo Kamnikis, Sloveenia, 2006

[Pilt lk 254]

Sloveenia harubürookomitee