Apostlite teod 16:1–40

16  Paulus läks Derbesse ja samuti Lüstrasse.+ Seal oli jünger nimega Timoteos,+ uskliku juudi naise poeg, aga tema isa oli kreeklane.  Temast rääkisid head nii Lüstra kui ka Ikoonioni vennad.+  Paulus soovis, et Timoteos temaga kaasa tuleks. Ta lõikas ta ümber tolle kandi juutide pärast,+ sest need kõik teadsid, et tema isa on kreeklane.  Kui nad rändasid linnast linna, andsid nad vendadele edasi määrused, mida tuli täita ning mille kohta apostlid ja vanemad olid Jeruusalemmas otsuse teinud.+  Nii said kogudused usus aina tugevamaks ja koguduseliikmete arv kasvas päevast päeva.  Nad läksid läbi Früügia ja Galaatiamaa,+ sest* püha vaim keelas neil rääkida Jumala sõna Aasia provintsis.  Kui nad alla Müüsiasse jõudsid, üritasid nad minna Bitüüniasse,+ aga Jeesuse vaim ei lubanud.  Siis nad rändasid läbi Müüsia ja tulid alla Troasesse.  Öösel sai Paulus nägemuse. Üks Makedoonia mees seisis ja anus teda: „Tule Makedooniasse ja aita meid!” 10  Niipea kui ta oli nägemust näinud, püüdsime minna Makedooniasse, sest me jõudsime järeldusele, et Jumal on meid kutsunud nendele head sõnumit kuulutama. 11  Niisiis me läksime Troasest merele ja võtsime suuna Samotraakele, aga järgmisel päeval läksime Neapolisse. 12  Sealt edasi läksime Rooma kolooniasse Filippisse,+ mis on tolles Makedoonia osas tähtsaim linn. Me jäime sellesse linna mõneks ajaks*. 13  Hingamispäeval läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus meie teada oli palvetamiskoht,* ning me võtsime istet ja hakkasime rääkima kokkutulnud naistega. 14  Meid kuulas ka üks jumalakartlik naine nimega Lüüdia, Tüatiira linnast+ pärit purpurimüüja. Jehoova avas tema südame, nii et naine uskus* seda, mida Paulus rääkis.+ 15  Kui nüüd tema ja ta majarahvas olid ristitud,+ palus ta meid: „Kui te arvate, et ma olen Jehoovale ustav, siis tulge ja peatuge minu majas.” Ta lausa käis meile peale. 16  Ühel päeval, kui me olime teel palvetamiskohta, tuli meile vastu üks teenijatüdruk, kelles oli ennustamise deemon.+ See tüdruk tõi ennustamisega oma isandatele suurt tulu. 17  Ta käis Pauluse ja meie järel ning muudkui hüüdis: „Need inimesed on kõigekõrgema Jumala orjad+ ja nad kuulutavad teile päästeteed!” 18  Seda tegi ta mitu päeva*. Lõpuks Paulus tüdis sellest, pööras ümber ja ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesus Kristuse nimel temast välja minna!” Ja see läkski sedamaid* välja.+ 19  Kui tüdruku isandad nägid, et neil pole enam lootust tulu saada,+ võtsid nad Pauluse ja Siilase kinni ning vedasid nad turuväljakule ülemate juurde.+ 20  Viinud nad linnajuhtide ette, ütlesid nad: „Need mehed tekitavad meie linnas palju segadust.+ Nad on juudid 21  ja kuulutavad kombeid, mida meil pole lubatud omaks võtta ega järgida,+ kuna me oleme roomlased.”+ 22  Rahvahulk tõusis üheskoos Pauluse ja Siilase vastu ja linnajuhid andsid käsu neil riided seljast kista ning neid keppidega peksta.+ 23  Kui neile oli antud palju hoope, heideti nad vanglasse+ ja vangivalvuril kästi neid hoolega valvata.+ 24  Saanud sellise korralduse, heitis vangivalvur nad kõige kindlamasse vangikongi* ja pani nende jalad pakku. 25  Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ning kiitsid Jumalat lauluga,+ ja vangid kuulasid neid. 26  Järsku toimus suur maavärin, nii et vangla vundament rappus. Otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide ahelad läksid lahti.+ 27  Kui vangivalvur üles ärkas ja nägi, et vangla uksed on lahti, tõmbas ta mõõga ja kavatses end ära tappa, sest ta arvas, et vangid on põgenenud.+ 28  Paulus aga hüüdis valju häälega: „Ära tee endale viga, sest me kõik oleme siin!” 29  Seepeale palus valvur, et toodaks valgust. Ta tormas sisse ning langes värisedes Pauluse ja Siilase ette maha. 30  Ta tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mida ma pean tegema, et pääseda?” 31  Nad ütlesid: „Usu isandasse Jeesusesse, siis pääsed nii sina kui ka su majarahvas.”+ 32  Seejärel rääkisid nad talle ja kogu ta majarahvale Jehoova sõna. 33  Ta võttis nad sel öötunnil endaga kaasa ja pesi nende haavad. Pärast seda ristiti viivitamata tema ja kogu ta majarahvas.+ 34  Ta viis nad oma majja, kattis neile laua ning rõõmustas väga koos kogu oma majarahvaga, et oli nüüd Jumalasse uskuma hakanud. 35  Kui saabus päev, saatsid linnajuhid välja teenrid, et need ütleksid: „Lase need mehed vabaks.” 36  Vangivalvur andis nende sõnad Paulusele edasi, öeldes: „Linnajuhid on saatnud siia mehed, et teid vabastataks. Tulge nüüd välja ja minge rahuga.” 37  Kuid Paulus ütles neile: „Nad on meid kohut mõistmata* avalikult peksnud, ehkki me oleme Rooma kodanikud,+ ning nad on heitnud meid vanglasse. Kas nad tahavad meid nüüd salaja välja ajada? Ei, nii ei lähe! Tulgu nad ise siia ja saatku meid välja.” 38  Teenrid andsid need sõnad linnajuhtidele edasi. Kuulnud, et need mehed on Rooma kodanikud,+ lõid linnajuhid kartma. 39  Seejärel nad tulid, palusid vabandust,* ning olles nad vanglast välja saatnud, palusid nad neil linnast lahkuda. 40  Kui Paulus ja Siilas olid vanglast välja tulnud, läksid nad Lüüdia+ poole ning vendi nähes julgustasid nad neid+ ja läksid siis teele.

Allmärkused

Võib tõlkida ka „ja”.
Sõna-sõnalt „mõneks päevaks”.
Võib tõlkida ka „kus me arvasime olevat palvetamiskoha”.
Sõna-sõnalt „pani tähele”.
Sõna-sõnalt „hulk päevi”.
Sõna-sõnalt „selsamal tunnil”.
Sõna-sõnalt „tagumisse vangikongi”.
Võib tõlkida ka „süüdi mõistmata”.
Võib tõlkida ka „otsisid lepitust”.

Kommentaarid

Timoteos. See on esimene koht piiblis, kus Timoteost mainitakse. Kreeka nimi Timoteos tähendab „Jumala austaja”. Pole teada, millal sai Timoteosest kristlane. Tema juudist ema Eunike ja arvatavasti ka vanaema Loise õpetasid talle väiksest peale pühi tekste, st heebrea pühakirja. (2Ti 1:5; 3:15.) Eunikest ja Loisest said kristlased ilmselt siis, kui Paulus käis oma esimese misjonireisi ajal Lüstras. Timoteose isa oli kreeklane, mis tähendab, et tema vanemad võisid olla pärit Kreekast või et ta oli mingist muust kui juudi rahvusest. Nähtavasti polnud ta kristlane. 49. aasta lõpus või 50. aasta alguses käis Paulus teise misjonireisi ajal uuesti Lüstras, mis oli ilmselt Timoteose kodulinn. Selleks ajaks oli Timoteosest saanud tubli kristlane. „Temast rääkisid head nii Lüstra kui ka Ikoonioni vennad.” (Ap 16:2.) Ta võis siis olla hilises teismeeas või varastes 20-ndates, kuna Paulus ütles talle veel 10–15 aastat hiljemgi: „Keegi ei peaks suhtuma sinusse su nooruse tõttu üleolevalt.” (1Ti 4:12; ilmselt kirjutatud millalgi aastail 61–64.)

lõikas ta ümber. Paulus teadis, et kristlastel pole vaja lasta end ümber lõigata. (Ap 15:6–29.) Timoteos, kelle isa polnud juudi usku, oli ümber lõikamata. Kuna Paulus mõistis, et see võib häirida juute, kellele nad kuulutavad, soovitas ta Timoteosel lasta end ümber lõigata. Timoteos oli sellega nõus ning see näitab, et nad mõlemad elasid põhimõtte järgi, mida Paulus mainis hiljem kirjas korintlastele: „Juutidele olen ma otsekui juut, et võita juudid.” (1Ko 9:20.)

vanemate. Sõna-sõnalt „vanemate meeste”. Kr presbýteros. Selle kreeka sõnaga mõeldakse siin mehi, kes olid algkristlikus koguduses vastutusrikkas ametis. Paulus, Barnabas ning mõned Süüria Antiookia vennad läksid Jeruusalemma apostlite ja vanemate juurde, et lahendada ümberlõikamisküsimus. Nii nagu Iisraeli rahvast juhtisid vanemad, küpsed mehed, nii oli ka algkristlikul kogudusel juhtiv kogu, kuhu kuulusid apostlid ja Jeruusalemma koguduse vanemad. See näitab, et juhtivasse kogusse, mis esialgu koosnes 12 apostlist, kuulus nüüd teisigi. (Ap 1:21, 22, 26; vt Mt 16:21 ja Ap 11:30 kommentaari.)

apostlid ja vanemad ... Jeruusalemmas. Nii nagu Iisraeli rahvast juhtisid vanemad, küpsed mehed, nii oli ka algkristlikul kogudusel juhtiv kogu, kuhu kuulusid apostlid ja Jeruusalemma koguduse vanemad. (Vt Ap 15:2 kommentaari.) Pärast seda, kui nad olid ümberlõikamise küsimuses otsuse langetanud, andsid nad sellest teada kõikidele kogudustele, kes tunnustasid seda vastuvaidlematult.

Aasia provintsis. Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Aasia”.

Jeesuse vaim. Mõeldakse ilmselt püha vaimu, mille Jeesus oli saanud Isalt. (Ap 2:33.) Koguduse peana juhtis Jeesus püha vaimu abil algkristlaste kuulutustööd ja näitas, kuhu neil tuleks oma jõupingutused suunata. Sel korral ei lasknud ta Paulusel ja tema reisikaaslastel Aasiasse ja Bitüüniasse minna. (Ap 16:6–10.) Hiljem aga läks kuulutustöö lahti ka nendes provintsides. (Ap 18:18–21; 1Pe 1:1, 2.)

rändasid läbi Müüsia. Sõna-sõnalt „möödusid Müüsiast”. Kreeka verb parérchomai (mööduma) võib tähendada ka läbi minemist. Kuna sadamalinn Troas asus Müüsias (piirkond Väike-Aasia loodeosas), pidid Paulus ja ta kaaslased sinna jõudmiseks Müüsiast läbi minema. Seega nad möödusid Müüsiast selles mõttes, et ei peatunud seal pikemalt kuulutustöö tegemiseks.

Makedoonia. Vt „Sõnaseletusi”.

Esimeses jutustuses. Luukas viitab siin oma evangeeliumile, milles ta kirjutas „kõigest, mida Jeesus tegi ja õpetas”. Apostlite tegude raamatus räägib ta aga Jeesuse järelkäijate tegevusest. Raamatud sarnanevad stiililt ja sõnastuselt ning kummagi adressaat on Teofilos. Seda, kas Teofilos oli Jeesuse jünger, pole öeldud. (Vt Lu 1:3 kommentaari.) Luukas mainib Apostlite tegude raamatu alguses mitut evangeeliumi lõpus kirjeldatud sündmust, mis näitab, et see on tema esimese jutustuse järg. Kuid ta kasutab pisut teistsugust sõnastust ja lisab mõned üksikasjad. (Vrd tekste Lu 24:49 ja Ap 1:1–12.)

meid. See, et Luukas kasutab siin meievormi, näitab, et ta liitus Filippis taas Paulusega; mõni aeg tagasi olid nende teed sealsamas lahku läinud. (Ap 16:10–17, 40.) Nüüd reisisid nad koos Filippist Jeruusalemma, kus Paulus hiljem vahistati. (Ap 20:5–21:18, 33.) See on Apostlite tegude raamatus teine katkend, kus Luukas kasutab meievormi, mis näitab, et ta oli ise nende sündmuste keskel. (Vt Ap 16:10 ja 27:1 kommentaari.)

me. Nagu öeldakse Ap 16:10 ja 20:5 kommentaaris, on Apostlite tegude raamatus lõike, kus selle kirjutaja Luukas räägib toimunust meievormis. (Ap 27:20.) Sellest võib järeldada, et Luukas reisis mitut puhku Paulusega koos. Lõigus Ap 27:1–28:16 esineb samuti meievormi, mis näitab, et Luukas oli Paulusega koos ka teekonnal Rooma.

kuulutasid ... head sõnumit. Siin on kasutatud kreeka verbi euangelízomai, mille nimisõnaline vorm on euangélion (hea sõnum). Piibli kreekakeelses osas on hea sõnum lahutamatult seotud Jumala kuningriigiga (mis oli Jeesuse sõnumi tuum) ja päästega, mis on võimalik tänu usule Jeesus Kristusesse. Apostlite tegude raamatus esineb verb euangelízomai palju kordi ja nõnda rõhutab see raamat kuulutustöö tähtsust. (Ap 8:4, 12, 25, 35, 40; 10:36; 11:20; 13:32; 14:7, 15, 21; 15:35; 16:10; 17:18; vt Mt 4:23 ja 24:14 kommentaari.)

me. Siiani on Luukas kirjutanud Apostlite tegude raamatus olevat jutustust kolmandas isikus. Kuid alates sellest salmist võtab ta kasutusele ka meievormi. Ta teeb seda nendes raamatu osades, kus ta räägib sündmustest, mille keskel ta ise oli. (Vt Ap 1:1 kommentaari ja „Apostlite tegude raamatu tutvustust”.) Luukas liitus Paulusega 50. aasta paiku Troases ja nad läksid koos Filippisse. Kui Paulus Filippist lahkus, ei läinud Luukas koos temaga. (Ap 16:10–17, 40; vt Ap 20:5 ja 27:1 kommentaari.)

head sõnumit kuulutama. Vt Ap 5:42 kommentaari.

Filippisse. Algselt oli selle linna nimi Krenides. Makedoonia kuningas Philippos II (Aleksander Suure isa) võttis selle traaklastelt 4. sajandi keskpaiku e.m.a ja nimetas selle enda järgi Filippiks. Linna lähedal olid rikkalikud kullakaevandused. Samuti vermiti Philippose nime ja kujutisega kuldmünte. Umbes aastal 168 e.m.a alistas Rooma konsul Lucius Aemilius Paulus viimase Makedoonia kuninga Perseuse ning vallutas Filippi ja selle ümberkaudsed alad. Aastal 146 e.m.a hakkas kogu Makedoonia kuuluma ühte Rooma provintsi. Aastal 42 e.m.a toimus Filippi linna all lahing, milles Octavianus ja Marcus Antonius lõid Julius Caesari tapjate Brutuse ja Cassiuse vägesid. Selle suure võidu mälestuseks tegi Octavianus Filippist Rooma koloonia. Hiljem, kui Rooma senat andis Octavianusele keiser Augustuse tiitli, pani ta linnale nimeks Colonia Augusta Julia Philippensis. (Vt lisa B13.)

jõe. Paljud õpetlased peavad siin salmis mainitud jõge Gangiteseks, mis asub 2,4 km Filippist läänes, kaugemal, kui hingamispäeval tohtis minna. Kuna Filippi oli sõjaväeline asula, võis juutidel olla keelatud ehitada sinna oma sünagoogi ja linnas jumalateenistuseks koguneda ning seetõttu pidid nad kogunema kusagil kaugemal. Teised jällegi peavad seda jõge Krenideseks, mis asub linnale lähemal kui Gangites ja mida kohalikud kutsuvad Lüüdia jõeks. Kuna aga Krenidese lähedalt on leitud Rooma-aegseid haudu ja kuna see piirkond polnud kuigi privaatne, pole osa õpetlaste meelest tõenäoline, et seal oleks olnud palvetamiskoht. On ka arvatud, et juudid kogunesid Neapolise värava lähedal, kus on praegu ärakuivanud jõesäng ja kuhu 4. või 5. sajandil ehitati mitu kirikut, mälestamaks Pauluse külaskäiku Filippi linna.

palvetamiskoht. Kuna Filippi oli sõjaväeline asula, võis juutidel olla keelatud ehitada sinna oma sünagoogi. Võimalik ka, et linnas polnud kümmet juudi meest, mis oli vajalik sünagoogi rajamiseks.

naine nimega Lüüdia. Lüüdiat mainitakse ainult siin ja tekstis Ap 16:40. Mõned õpetlased peavad nime Lüüdia hüüdnimeks (mis tähendab „lüüdialanna”), kuid on tõendeid, mis näitavad, et Lüüdia oli pärisnimi. Lüüdia ja tema majarahvas said kristlasteks umbes aastal 50 Filippis. Nii olid nad Euroopas esimeste seas, kes tänu Pauluse kuulutustööle kristluse vastu võtsid. Lüüdia, kes oli tõenäoliselt vallaline või lesk, sai tänu oma külalislahkusele veeta aega koos misjonäride Pauluse, Siilase ja Luukaga. (Ap 16:15.)

purpurimüüja. Lüüdia müüdavate kaupade hulgas võisid olla purpursed kangad, rõivad, seinavaibad, purpurne värvaine jms. Lüüdia oli pärit Tüatiira linnast, mis paiknes Väike-Aasia lääneosas asuvas Lüüdia piirkonnas. Filippist leitud raidkiri kinnitab, et selles linnas tegutses purpurimüüjate ühendus. Nii Lüüdia piirkonna kui ka selle naaberalade elanikud olid olnud mainekad purpuriga värvijad juba Homerose ajast (9. või 8. saj e.m.a). Lüüdia amet eeldas korraliku kapitali olemasolu, samuti oli tal suur maja, kus ta sai majutada nelja meest: Paulust, Siilast, Timoteost ja Luukat. Sellest võib järeldada, et ta oli edukas ärinaine ja üpris heal järjel. Tekstis Ap 16:15 mainitud majarahvas võisid olla tema sugulased või siis tema orjad ja teenijad. Paulus ja Siilas läksid enne Filippist lahkumist Lüüdia poole, kus nende usukaaslased koos olid. See annab alust arvata, et esimesed Filippi kristlased hakkasidki kogunema Lüüdia majas. (Ap 16:40.)

Jehoova avas tema südame. Lüüdia kohta öeldakse, et ta oli jumalakartlik naine, mis näitab, et ta oli omaks võtnud juudi usu. (Ap 13:43.) Hingamispäeval oli ta koos teiste naistega jõe-äärses palvetamiskohas väljaspool Filippit. (Ap 16:13.) Võimalik, et Filippis polnud kuigi palju juute ega ka sünagoogi. Lüüdia võis juudi usuga tutvust teha oma kodulinnas Tüatiiras, kus oli suur juudi kogukond, kellel oli oma kooskäimiskoht. Jehoova pani tähele, et Lüüdia kuulab huviga, mida Paulus räägib, ja avas tema südame. (Vt lisa C3 sissejuhatust; Ap 16:14.)

Jehoova avas tema südame. Lüüdia kohta öeldakse, et ta oli jumalakartlik naine, mis näitab, et ta oli omaks võtnud juudi usu. (Ap 13:43.) Hingamispäeval oli ta koos teiste naistega jõe-äärses palvetamiskohas väljaspool Filippit. (Ap 16:13.) Võimalik, et Filippis polnud kuigi palju juute ega ka sünagoogi. Lüüdia võis juudi usuga tutvust teha oma kodulinnas Tüatiiras, kus oli suur juudi kogukond, kellel oli oma kooskäimiskoht. Jehoova pani tähele, et Lüüdia kuulab huviga, mida Paulus räägib, ja avas tema südame. (Vt lisa C3 sissejuhatust; Ap 16:14.)

Jehoovale ustav. Nagu öeldakse eelmise salmi kommentaaris, oli Lüüdia omaks võtnud juudi usu. Jeesus Kristusest oli ta Pauluselt alles äsja kuulnud, seega polnud tal veel olnud võimalust tõendada, et ta on ustav Jeesusele. Seepärast on loogiline, et Lüüdia pidas silmas ustavust Jehoovale, Jumalale, keda ta juba teenis. (Vt lisa C3 sissejuhatust; Ap 16:15.)

ennustamise deemon. Sõna-sõnalt „püütoni vaim”. Python oli kreeka mütoloogias madu või draakon, kes valvas Delfi templit ja oraaklit. Kreeka sõna pýthon hakkas tähistama inimest, kes oskas ennustada tulevikku, ning ka vaimu, kes selle inimese kaudu rääkis. Hiljem hakkas see sõna tähendama kõhurääkijat. Siin salmis käib see aga deemoni kohta, kes tegi ühe teenijatüdruku suuteliseks tulevikku ennustama.

ennustamisega. Piibliaegadel väitsid nii nõidpreestrid, vaimude väljakutsujad kui ka astroloogid, et suudavad tulevikku ennustada. (3Mo 19:31; 5Mo 18:11.) Deemonit on piibli kreekakeelses osas seoses ennustamisega mainitud üksnes sel juhtumil Filippis. Deemonid töötavad vastu Jumalale ja neile, kes täidavad tema tahet. Seepärast pole üllatav, et Paulus ja Siilas said pärast tüdrukust deemoni väljaajamist ägeda tagakiusamise sihtmärgiks. (Ap 16:12, 17–24.)

turgudel. Võib tõlkida ka „kogunemiskohtades”. Kreeka sõna agorá võib siin tähendada kauplemisväljakut või linnarahva kogunemiskohta Vana-Lähis-Idas ja kreeka-rooma maailmas.

turul. Ateena turuväljak ehk agoraa (kr agorá) asus akropolist loodes ja hõlmas umbes 5 ha. Turuväljak oli midagi enamat kui vaid kauplemispaik. See oli linna majandus-, poliitika- ja kultuurielukeskus. Ateenlastele meeldis selles avaliku elu südames teistega kokku saada ja filosoofilistel teemadel arutleda.

turuväljakule. Kr agorá. Võib tõlkida ka „agoraale”, „foorumile”. Vastav kreeka sõna käib Vana-Lähis-Ida ning Vana-Kreeka ja -Rooma linnaväljakute kohta, kus kaubeldi ja peeti rahvakoosolekuid. Sellest, mis juhtus Filippis, tuleb välja, et turuväljakutel käsitleti ka kohtuasju. Filippis tehtud väljakaevamistel on ilmsiks tulnud, et linnast läbi kulgeva Via Egnatia kõrval oli suur turuplats. (Vt Mt 23:7 ja Ap 17:17 kommentaari.)

linnajuhtide. Kr strategós. Võib tõlkida ka „preetorite”. Vastavat kreeka sõna kasutatakse siin Rooma koloonia Filippi kõrgeimate ametnike kohta. Nende vastutusalasse kuulusid korravalve, rahanduspoliitika, seadusrikkujate üle kohtupidamine ja neile karistuse määramine.

Filippisse. Algselt oli selle linna nimi Krenides. Makedoonia kuningas Philippos II (Aleksander Suure isa) võttis selle traaklastelt 4. sajandi keskpaiku e.m.a ja nimetas selle enda järgi Filippiks. Linna lähedal olid rikkalikud kullakaevandused. Samuti vermiti Philippose nime ja kujutisega kuldmünte. Umbes aastal 168 e.m.a alistas Rooma konsul Lucius Aemilius Paulus viimase Makedoonia kuninga Perseuse ning vallutas Filippi ja selle ümberkaudsed alad. Aastal 146 e.m.a hakkas kogu Makedoonia kuuluma ühte Rooma provintsi. Aastal 42 e.m.a toimus Filippi linna all lahing, milles Octavianus ja Marcus Antonius lõid Julius Caesari tapjate Brutuse ja Cassiuse vägesid. Selle suure võidu mälestuseks tegi Octavianus Filippist Rooma koloonia. Hiljem, kui Rooma senat andis Octavianusele keiser Augustuse tiitli, pani ta linnale nimeks Colonia Augusta Julia Philippensis. (Vt lisa B13.)

me oleme roomlased. Filippi oli Rooma koloonia. Selle elanikel oli palju privileege, võimalik et isegi Rooma kodakondsus, ehkki neil polnud ilmselt kõiki kodanikuõigusi. See võib selgitada, miks sealsed elanikud näisid olevat Roomale nii lojaalsed. (Vt Ap 16:12 kommentaari.)

Jehoova sõnast. See väljend on pärit piibli heebreakeelsest osast. Heebreakeelses algtekstis koosneb see heebrea vastest sõnale „sõna” ja tetragrammist. Vastav heebrea väljend esineb umbes 200 salmis. (Nt 2Sa 12:9; 24:11; 2Ku 7:1; 20:16; 24:2; Jes 1:10; 2:3; 28:14; 38:4; Jer 1:4; 2:4; Hes 1:3; 6:1; Ho 1:1; Mi 1:1; Sak 9:1.) See väljend esineb ka ühes varases Septuaginta käsikirjas, kirjakohas Sak 9:1. See pärgamendirull leiti Nahal Heverist, mis asub Iisraelis Juuda kõrbes Surnumere lähedal, ja see on dateeritud vahemikku 50 e.m.a – 50 m.a.j. Selles tekstis järgneb kreeka sõnale lógos Jumala nimi, mis on kirjutatud vanaheebrea tähtedega (). Kuigi paljudes kreekakeelsetes käsikirjades on tekstis Ap 8:25 fraas ton lógon tu kyríu (Issanda sõnast), on mõjuvaid põhjusi kasutada põhitekstis Jumala nime. (Vt lisa C3 sissejuhatust; Ap 8:25.)

me. Siiani on Luukas kirjutanud Apostlite tegude raamatus olevat jutustust kolmandas isikus. Kuid alates sellest salmist võtab ta kasutusele ka meievormi. Ta teeb seda nendes raamatu osades, kus ta räägib sündmustest, mille keskel ta ise oli. (Vt Ap 1:1 kommentaari ja „Apostlite tegude raamatu tutvustust”.) Luukas liitus Paulusega 50. aasta paiku Troases ja nad läksid koos Filippisse. Kui Paulus Filippist lahkus, ei läinud Luukas koos temaga. (Ap 16:10–17, 40; vt Ap 20:5 ja 27:1 kommentaari.)

ristiti viivitamata. Kuna vangivalvur ja ta majarahvas ei olnud juudid, polnud neil ilmselt kuigi palju teadmisi juudi pühakirjast. Pärast seda, kui Paulus ja Siilas olid vangivalvurile öelnud, kui tähtis on Jeesusesse uskuda, „rääkisid nad talle ja kogu ta majarahvale Jehoova sõna”. (Ap 16:31, 32.) Kahtlemata tegid nad seda üpris põhjalikult. Tänu sellele hakkasid nood Jumalasse uskuma. (Ap 16:34.) Seepärast oli igati sobiv nad viivitamata ristida. Tekst Ap 16:40 näitab, et Luukas ei lahkunud Filippist koos Pauluse ja Siilasega. (Vt Ap 16:10 kommentaari.) Arvatavasti jäi ta sinna selleks, et aidata vastristitud kristlastel usus kasvada.

teenrid. Vastav kreeka sõna rhabdúchos tähendab sõna-sõnalt „malgakandja”. Selle ladinapärane vaste on „liktor”. Liktorid olid Rooma preetori (linnajuhi) teenrid, kelle ülesanne oli saata teda avalikkuse ees ja viia ellu tema korraldusi. Nad olid sisuliselt korravalvurid, kuid nad ei tegutsenud iseseisvalt, vaid olid alati preetori läheduses ja käsutuses.

Rooma kodanikku. Võib tõlkida ka „roomlast”. See on teine kolmest ülestähendatud juhtumist, kus Paulus kasutas ära Rooma kodanikuõigusi. Rooma võimud tavaliselt juutide asjadesse ei sekkunud. Pauluse juhtumiga tegelesid nad seetõttu, et tema pärast läks linnas mölluks ja et ta oli Rooma kodanik. Rooma kodakondsus tagas inimesele teatud õigused ja privileegid kogu impeeriumis. Näiteks ei tohtinud Rooma kodanikku ilma süüdi mõistmata kinni siduda ega peksta, kuna nõnda koheldi vaid orje. (Kahe teise juhtumi kohta vt Ap 16:37 ja 25:11 kommentaari.)

Ma soovin, et minu üle mõistaks kohut keiser. See on kolmas kord, kui Paulus kasutab ära Rooma kodanikuõigusi. (Kahe esimese korra kohta leiad infot Ap 16:37 ja 22:25 kommentaarist.) Selleks võis soovi avaldada kas pärast seda, kui kohtuotsus oli välja kuulutatud, või ka varem. Festuse hoiakust oli näha, et tal pole mingit tahtmist Pauluse asjas otsust teha, ning Jeruusalemmas poleks Paulusel olnud lootust õiglasele kohtumõistmisele. Seepärast esitas Paulus ametliku palve, et tema üle mõistaks kohut impeeriumi kõrgeim kohus. Mõnel juhul võidi kohtualuse edasikaebus tagasi lükata, näiteks kui tegemist oli teolt tabatud varga, piraadi või mässajaga. See võis olla põhjus, miks Festus rääkis kõigepealt oma nõunikega ja alles seejärel andis edasikaebuseks nõusoleku. (Ap 25:12.) Järgmine istung, kus viibis ka Herodes Agrippa II, toimus selleks, et Festusel oleks rohkem infot, mida Tema Majesteedile, st Nerole, Pauluse kohta esitada. (Ap 25:12–27; 26:32; 28:19.) Tänu oma edasikaebusele saigi Paulus minna Rooma, nagu ta oli varem kavatsenud. (Ap 19:21.) Jeesuse prohvetlikud sõnad Paulusele ja hiljem saadud ingli sõnum näitavad, et selles asjade käigus oli mängus Jumala käsi. (Ap 23:11; 27:23, 24.)

me oleme Rooma kodanikud. Võib tõlkida ka „me oleme roomlased”. Paulus ja ilmselt ka Siilas olid Rooma kodanikud. Rooma seadus sätestas, et riigi kodanikul on alati õigus nõuetekohasele kohtumõistmisele ja et teda ei tohi kunagi ilma süüdi mõistmata avalikult karistada. Rooma kodakondsus tagas inimesele teatud õigused ja privileegid kogu impeeriumis. Rooma kodanik pidi alluma pigem Rooma kui provintsilinnade seadustele. Süüdistuse korral võis ta nõustuda, et tema üle mõistetakse kohut kohalike seaduste alusel, kuid samas jäi talle õigus taotleda Rooma kohtu ette minekut. Surmanuhtlusega karistatava kuriteo korral oli tal õigus esitada apellatsioon keisrile. Paulus kuulutas head sõnumit kogu Rooma impeeriumis. Oma kodanikuõigusi kasutas ta ära kolmel ülestähendatud juhtumil. Esimest korda teeb ta seda siinsamas Filippis, kus ta annab linnajuhtidele teada, et need on teda pekstes tema õigusi rikkunud. (Kahe teise juhtumi kohta vt Ap 22:25 ja 25:11 kommentaari.)

Pildid ja videod

Neapolis
Neapolis

Fotol on tänapäevane Kavála linn, mis on ehitatud kunagise Neapolise asupaika. Neapolis asus Egeuse mere põhjarannikul ja temast mitte kuigi kaugel loodes oli Filippi. Neapolis oli Filippi sadamalinn. Ja just Neapolis oli paik, kus Paulus esimest korda Euroopa pinnale astus pärast seda, kui ta oli saanud nägemuse, kus tal paluti minna Makedooniasse. (Ap 16:9, 11, 12.) Oma kolmanda misjonireisi ajal rändas Paulus tõenäoliselt samuti läbi Neapolise. (Ap 20:2, 6.) Sellest Rooma linnast pole palju järele jäänud, aga külastajad saavad kõndida roomaaegse Via Egnatia teelõikudel. See ida-lääne suunas kulgenud maantee oli umbes 800 km pikk ja ühendas mitmeid Euroopa linnu ning ulatus Aasia piirini. Paljud linnad, kus Paulus käis, asusid Via Egnatia ääres, sealhulgas Neapolis, Filippi, Amfipolis, Apolloonia ja Tessaloonika. (Ap 17:1.)

Palvetamiskoht Filippi lähedal
Palvetamiskoht Filippi lähedal

Fotol on Krenidese jõgi. See kulges lääne pool Filippi linna, mille jõepoolses küljes asus Krenidese värav. See võiski olla jõgi, mille ääres oli palvetamiskoht, kus Paulus kokkutulnud naistega rääkis. Siiski pole õpetlased üksmeelel, millise jõe ääres see palvetamiskoht asus. (Ap 16:13–15.)