Hüppa sisu juurde

Tunnen end süüdi. Kas piibel saab mind aidata?

Tunnen end süüdi. Kas piibel saab mind aidata?

Piibli vastus

 Jah. Piibel võib aidata meil oma süütundega targalt hakkama saada. (Laul 32:1–5.) Kui oleme teinud midagi valesti ja kahetseme seda, annab Jumal meile andeks ning aitab paraneda. (Laul 86:5.) Piibel näitab, et süütunne võib mõnikord ka kasulik olla. See võib ajendada meid oma käitumist parandama ja edaspidi halba käitumist vältima. (Laul 51:17; Õpetussõnad 14:9.) Piibel hoiatab, et me end ülemäära ei süüdistaks ega arvaks, et oleme Jumala silmis väärtusetud või lootusetud. Selline ülemäärane karmus iseenda vastu võib meid ära neelata. (2. Korintlastele 2:7.)

 Mis põhjustab süütunnet?

 Me võime tunda end süüdi tervel real põhjustel. Võibolla tegime haiget mõnele lähedasele või ei suutnud olla nii hea, kui oleks tahtnud. Mõnikord tunneme end süüdi, kuigi tegelikult ei ole. Näiteks siis, kui oleme seadnud endale ebamõistlikult kõrged ootused, süüdistame end ilmaasjata iga kord, kui me sellele normile ei vasta. Sellepärast julgustabki piibel meid seadma endale mõistlikke mõõdupuid. (Koguja 7:16.)

 Mida ma saaksin teha?

 Ära lase süütundel end halvata. Püüa asja parandada. Kuidas?

  •   Tunnista oma vigu. Palu Jumal Jehoovalt a andestust. (Laul 38:18; Luuka 11:4.) Võid olla kindel, et Jumal kuulab su palveid, kui kahetsed ja tõesti püüad vigu mitte enam korrata. (2. Ajaraamat 33:13; Laul 34:18.) Erinevalt inimestest näeb Jumal su sisemist isiksust. Kui püüame hüljata vale käitumise, siis ta „annab meile patud andeks ..., sest ta on ustav ja õiglane”. (1. Johannese 1:9; Õpetussõnad 28:13.)

     Muidugi, kui oled eksinud teise inimese vastu, tuleb sul seda tunnistada ja tema ees siiralt vabandada. See aga ei pruugi olla lihtne! Sul läheb vaja julgust ja alandlikkust. Kuid puhtast südamest vabandamine teeb kaht tähtsat asja: see võtab sinu enda õlgadelt suure koorma ja taastab rahu. (Matteuse 3:8; 5:23, 24.)

  •   Mõtiskle piiblikohtade üle, mis räägivad Jumala halastusest. Üks selline piiblikoht on näiteks 1. Johannese 3:19, 20, kus piibel tõdeb, et süda võib meid milleski hukka mõista. See tähendab, et võime olla iseenda vastu liiga karmid, isegi võibolla tunda, et me ei vääri Jumala armastust. Kuid samas kirjakohas on ka öeldud, et „Jumal on suurem kui meie süda”. Mida see tähendab? Tema näeb meid tervikuna ja mõistab täielikult meie tundeid ja nõrkusi. Ta teab ka, et oleme sündinud ebatäiuslikuna, altid käituma valesti. b (Laul 51:5.) Seetõttu ei lükka Jumal eemale kedagi, kes südamest oma vigu kahetseb. (Laul 32:5.)

  •   Ära ela minevikus. Piibel räägib paljudest meestest ja naistest, kes tegid kurja, kuid hiljem muutsid ennast. Üks näide on Saulus Tarsosest, kes sai tuntuks apostel Paulusena. Variserina kiusas ta Jeesuse järelkäijaid jõhkralt taga. (Apostlite teod 8:3; 9:1, 2, 11.) Kuid kui ta mõistis, et sellega paneb ta vastu Jumalale ja Messiale ehk Kristusele, siis ta kahetses, muutis ennast ja temast sai suurepärane kristlane. Muidugi oli Paulusel sügavalt kahju sellest, mis ta oli varem teinud, kuid ta ei jäänud minevikku kinni. Mõistes Jumala suurt halastust tema vastu, sai Paulusest innukas kuulutaja ja ta ei kaotanud kunagi silmist igavese elu lootust. (Filiplastele 3:13, 14.)

 Piiblisalme süütunde ja andestamise kohta

 Laul 51:17. „Murtud ja purukspekstud südant ei tõuka sa ära, oo, Jumal.”

 Õpetus. Jumal ei tõuka sind su vigade pärast ära. Kui kahetsed siiralt, et talle haiget tegid, halastab Jumal su peale.

 Õpetussõnad 28:13. „Kes oma üleastumisi varjab, sel ei lähe hästi, aga kes need üles tunnistab ja hülgab, sellele halastatakse.”

 Õpetus. Kui tunnistame Jumalale oma patud üles ja muudame käitumist, andestab ta meile.

 Jeremija 31:34. „Ma andestan nende süüteod ega tuleta enam meelde nende pattu.”

 Õpetus. Kui Jumal on andestanud, ei tuleta ta meie vigu enam meelde. Tema andestus on täielik.

a Jehoova on Jumala nimi. (2. Moosese 6:3.)

b Kalduvuse eksida ehk patustada oleme kõik pärinud esimeselt inimeselt Aadamalt. Tema patustas Jumala vastu koos oma naise Eevaga ja kaotas väljavaate täiuslikule elule nii iseenda kui ka oma järeltulijate jaoks. (1. Moosese 3:17–19; Roomlastele 5:12.)