Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kui usaldusväärsed on evangeeliumid?

Kui usaldusväärsed on evangeeliumid?

Kui usaldusväärsed on evangeeliumid?

„Evangeeliumeid tuleb nüüd võtta kui varakristliku müüdiloomise tulemust.” (Burton L. Mack, Uue Testamendi emeriitprofessor)

NIISUGUSEL arvamusel on teisigi peale ülaltsiteeritud professori. Mitmed õpetlased on seadnud kahtluse alla, kas Jeesuse elust ja teenistusest rääkivad piiblilood – Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeelium – on ikka usaldusväärsed. Miks peavad mõned evangeeliumeid müüdiks? Kas nende seisukoht paneb ka sind kahtlema evangeeliumite tõepärasuses? Uurigem, mida ütlevad tõendid.

Evangeeliumite usaldusväärsus kahtluse all

Meie ajaarvamise esimese 17 sajandi jooksul ei kaheldud kunagi tõsiselt evangeeliumite usaldusväärsuses. Kuid iseäranis 19. sajandist alates on mitmed akadeemikud pidanud evangeeliumeid inimeste väljamõeldisteks, mitte Jumala poolt inspireeritud kirjutisteks. Lisaks on nad eitanud, et evangelistidel oli vahetult saadud teavet Jeesuse kohta, ja nad on väitnud, et need mehed polnud võimelised panema kirja usaldusväärset ajalugu. Peale selle on nad järeldanud, et kuna esimesed kolm evangeeliumit, mida vahel nimetatakse sünoptilisteks ehk samavaatelisteks, sarnanevad üksteisega struktuuri ja sisu poolest, näitab see, et evangeeliumikirjutajad kopeerisid väga palju üksteise pealt. Samuti on kriitikud keeldunud uskumast Jeesuse imedesse ja tema ülestõusmisesse, nagu sellest räägivad evangeeliumid. Mõned on koguni väitnud, et Jeesus polegi üldse ajalooline isik!

Samad inimesed on järeldanud, et esimese evangeeliumi pidi kirjutama nähtavasti Markus, sest see ei lisavat suurt midagi Matteuse ja Luuka evangeeliumile. Kriitikud on ka oletanud, et Matteus ja Luukas kasutasid oma evangeeliumite koostamisel Markuse evangeeliumit ja et neil oli üks lisaallikas – dokument, mida õpetlased nimetavad Q-ks (saksakeelsest sõnast Quelle ehk ’allikas’). Piibliõpetlase A. F. J. Klijni väitel alandas see populaarne hüpotees „evangeeliumikirjutajad üksiklugude koostajateks”. Säärase arusaama järgi on nad ühed plagiaatorid ja müüdiloojad. See teooria on õõnestanud usku Piibli jumalikku inspireeritusse (2. Timoteosele 3:16).

Kas evangeeliumikirjutajad olid plagiaatorid?

Kas tõesti on sünoptiliste evangeeliumite vahelised sarnasused tõestuseks, et evangelistid lihtsalt kirjutasid üksteise pealt maha? Ei. Miks? Esiteks sellepärast, et Jeesus tõotas oma jüngritele, et püha vaim ’tuletab neile meelde kõik, mis tema on öelnud’ (Johannese 14:26). Järelikult pole üllatav, et evangeeliumikirjutajad mäletasid ja tähendasid üles osaliselt samu sündmusi. Mõistagi võisid mõned lugeda teiste piiblikirjutajate töid ja neile viidata, kuid see annab tunnistust hoolikast uurimistööst, mitte plagiaadist (2. Peetruse 3:15). Lisaks teatab „The Anchor Bible Dictionary”: „Seda, miks paljud Jeesuse meeldejäävad ütlused on kirja pandud identsel kujul, võib kergesti põhjendada sellega, et järgiti suulist pärimust.”

Luukas ütles, et ta oli rääkinud paljude pealtnägijatega ning oli „algusest peale kõike hoolega” uurinud (Luuka 1:1–4). Kas kõlab plagiaatori või müüdilooja moodi? Vastupidi! Pärast Luuka kirjapandu põhjalikku analüüsi järeldas arheoloog William Ramsay: „Luukas on esmaklassiline ajaloolane: vähe sellest, et tema toodud faktid on usaldusväärsed, tal on ka tõelist ajaloolist tunnetust ... See kirjamees väärib kohta suurimate ajaloolaste hulgas.”

Varajased kirikuisad, kaasa arvatud kolmanda sajandi teoloog Origenes, tunnistavad samuti, et apostel Matteus oli esimene, kes evangeeliumi kirja pani. Origenes sõnas: „Esimese kirjutas Matteus, seesama endine tölner, kuid hilisem Jeesus Kristuse apostel, kes avaldas selle usulepöördunud juutide jaoks, sest oli see ju koostatud heebrea keeles.” Ilmselgelt polnud apostlil ja sündmuste pealtnägijal Matteusel mingit vajadust varastada mõtteid mittepealtnägija Markuse kirjutistest. Mida siis faktid ütlevad väidete kohta, et Matteus ja Luukas kirjutasid lugusid maha Markuse evangeeliumist ning oletatavast dokumendist, mida nimetatakse Q-ks?

Kas Markuse evangeelium kirjutati esimesena?

Teooria, et Markuse evangeelium kirjutati esimesena ning oli Matteusele ja Luukale allikaks, ei põhine „kivisse raiutud loogilisel argumendil”, tunnistab „The Anchor Bible Dictionary”. Ometi usuvad paljud õpetlased, et Markus kirjutas evangeeliumi enne kui Matteus ja Luukas oma evangeeliumi, sest nende sõnul ei lisa Markus suurt midagi teistele evangeeliumitele. Näiteks väitis 19. sajandi piibliõpetlane Johannes Kuhn, et Markuse evangeelium pidi olema kindlasti esimene. Muidu tuleks Kuhni väitel „ette kujutada, et Markus lõikas Matteuse ja Luuka kirjarullid väikesteks tükkideks, pani need ühte patta ning sellest segust sündiski tema evangeelium”.

Kuna Markuse evangeelium on kõige lühem, pole üllatav, et see sisaldab kõige vähem ainulaadset teavet. Sellegipoolest ei tõesta see veel, et tema evangeelium esimesena kirja pandi. Pealegi ei vasta sugugi tõele, et Markus ei lisa midagi Matteuse ja Luuka tekstile. Markuse jõulises, tempokas jutustuses Jeesuse teenistusest on õigupoolest rohkem kui 180 tekstiosa ja põnevat detaili, mida ei leidu Matteuse ega Luuka evangeeliumis, tehes selle tõesti ainulaadseks Jeesuse elust pajatavaks looks. (Vaata  kasti leheküljel 13.)

Mida öelda dokument Q kohta?

Mida öelda dokument Q kohta, mis mõnede arvates oli Matteuse ja Luuka teksti allikaks? Usuteaduste professor James M. Robinson ütleb: „Q on vaieldamatult üks tähtsamaid kristlikke tekste, mis meil on.” Väide on üllatav, sest dokumenti Q tänapäeval ei eksisteeri ja ausalt öelda ei suuda keegi tõestada, et see on üleüldse kunagi olemas olnud! Selle täielik kadumine on seda enam tähelepanuväärne, et õpetlaste väitel oli ringluses mitmeid selle dokumendi ärakirju. Lisaks ei tsiteerinud varased kirikuisad kunagi seda dokumenti.

Mõtle õige sellele. Dokumendi Q olemasolu on oletuslik ja vaid arvatakse, et see toetab Markuse evangeeliumi hüpoteetilist prioriteeti. Kas ei tundu, et üks hüpotees rajaneb teisel hüpoteesil? Niisuguste teooriate puhul on tark hoida meeles ütlust „Lihtsameelne usub igat sõna, mida ta kuuleb; tark mees mõistab, et on vaja tõendeid” (Õpetussõnad 14:15, „The New English Bible”).

Evangeeliumid on autentsed ja usaldusväärsed

Kriitikud on oma spekulatsioonide ja alusetute hüpoteesidega võtnud paljudelt soovi uurida usaldusväärseid evangeeliumilugusid Jeesuse elust ja teenistusest. Need lood näitavad selgelt, et algkristlased ei pidanud Jeesuse elu, teenistust, surma ja ülestõusmist puudutavaid sündmusi müüdiks. Sajad pealtnägijad kinnitasid nende faktide tõepärasust. Algkristlased, kes olid valmis Jeesuse järgimise nimel taluma tagakiusamist ja koguni surema, said täiesti selgelt aru, et oleks mõttetu olla kristlane, kui Jeesuse teenistus ja ülesäratamine oleks pelgalt fantaasia (1. Korintlastele 15:3–8, 17, 19; 2. Timoteosele 2:2).

Rääkides poleemikast, mis ümbritseb hüpoteesi, et Markuse evangeelium oli esimene, ja salapärast kadunud dokumenti Q, sõnab teoloogiaprofessor George W. Buchanan: „Algallika hüpoteesile keskendumine juhib piibliuurija kõrvale teksti enda uurimiselt.” See mõte on kooskõlas apostel Pauluse nõuandega Timoteosele, et see ei teeks „tegemist tühjade juttudega ja lõpmatute suguvõsade üleslugemistega, mis tekitavad rohkem küsimusi kui Jumala majapidamisest arusaamist usus” (1. Timoteosele 1:4).

Evangeeliumeid võib usaldada. Neis on kirjas pealtnägijate usaldusväärsed aruanded, nende aluseks on põhjalik uurimistöö ja need toovad meieni palju huvitavaid fakte Jeesus Kristuse elust. Sellepärast oleks meil Timoteose sarnaselt kasulik võtta kuulda Pauluse sõnu: „Jää sellesse, mida oled õppinud ja milles oled kindel.” Meil on mõjuv põhjus uskuda, et „kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud” – sealhulgas ka neli evangeeliumit (2. Timoteosele 3:14–17).

[Kast lk 13]

 Kui Markuse evangeeliumit poleks kirjutatud, ei teaks me, et . . .

Jeesus vaatas nördimusega inimesi enda ümber, olles ülimalt kurb nende südame tundetuse pärast (Markuse 3:5, UM).

Johannese ja Jakoobuse nimeks pandi Boanerges (Markuse 3:17).

veritõbine naine oli kulutanud kogu oma vara (Markuse 5:26).

Heroodias kandis viha Ristija Johannese peale ja Heroodes kartis Johannest ning kaitses teda (Markuse 6:19, 20).

Jeesus kutsus jüngrid pisut puhkama (Markuse 6:31).

variserid pesid käsi küünarnukini (Markuse 7:2–4, UM).

Jeesus kaisutas lapsi (Markuse 10:16).

Jeesus tundis armastust noore valitseja vastu (Markuse 10:21).

Peetrus, Jakoobus, Johannes ja Andreas esitasid Jeesusele isepäinis küsimusi (Markuse 13:3).

noor mees jättis linase riide maha (Markuse 14:51, 52).

Peale selle on Markuse evangeeliumisse kirja pandud üks Jeesuse tähendamissõna ja kaks imet, mida kusagil mujal ei leidu (Markuse 4:26–29; 7:32–37; 8:22–26).

Markuse evangeeliumis on palju muidki üksikasju, mida ülejäänud evangeeliumites ei ole. Me hindame seda evangeeliumit kahtlemata veelgi enam, kui võtame aega ja mõtiskleme nende oluliste üksikasjade väärtuslikkuse üle.