Johannese evangeelium 14:1–31

14  „Teie süda ärgu muutugu rahutuks.+ Uskuge Jumalasse,+ uskuge ka minusse.  Minu isa majas on palju ruumi. Kui see poleks nii, oleks ma seda teile öelnud, sest ma lähen ära, et teile elupaik valmis seada.+  Ja kui ma olen läinud ja teile elupaiga valmis seadnud, tulen ma taas ning võtan teid enda juurde, et teiegi oleksite seal, kus mina olen.+  Te teate teed sinna, kuhu ma lähen.”  Toomas+ ütles: „Isand, me ei tea, kuhu sa lähed. Kuidas me võime teada teed sinna?”  Jeesus kostis: „Mina olen tee+ ja tõde+ ja elu.+ Keegi ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu.+  Kui te tunnete mind, siis te tunnete ka mu isa.+ Nüüdsest peale te tunnete teda ja olete teda näinud.”+  Filippus ütles: „Isand, näita meile Isa, sellest meile piisab.”  Jeesus sõnas: „Ma olen olnud koos teiega nii pikka aega, Filippus, ja ometi pole sa mind tundma õppinud? Kes on näinud mind, see on näinud ka Isa.+ Kuidas sa võid öelda: „Näita meile Isa”? 10  Kas sa ei usu, et mina kuulun ühte Isaga ja Isa minuga?+ Ma ei räägi kõike seda omast peast,+ vaid Isa, kes jääb minuga ühte, teeb oma tegusid. 11  Uskuge mind, et mina kuulun ühte Isaga ja Isa minuga, aga kui te muidu ei usu, siis uskuge mu tegude pärast.+ 12  Ma kinnitan teile ja see on tõsi: kes usub minusse, teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja ta teeb veel suuremaid tegusid kui need,+ sest mina lähen Isa juurde.+ 13  Mida tahes te palute minu nime kaudu, seda ma teen, et Isa austataks Poja kaudu.+ 14  Kui te palute midagi minu nime kaudu, siis ma teen seda. 15  Kui te mind armastate, siis te peate kinni mu käskudest.+ 16  Ma palun Isa ning ta annab teile veel ühe aitaja, et see oleks koos teiega igavesti,+ 17  tõe vaimu,+ mida maailm ei saa vastu võtta, kuna ta ei näe ega tunne seda vaimu.+ Teie aga tunnete, sest see jääb teiega ja on teie sees. 18  Ma ei jäta teid orbudena maha. Ma tulen tagasi teie juurde.+ 19  Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind,+ sest mina elan ja teiegi saate elu. 20  Sel päeval te mõistate, et mina kuulun ühte oma isaga ning teie minuga ja mina teiega.+ 21  Kes on minu käsud omaks võtnud ja* neist kinni peab, see armastab mind. Aga seda, kes armastab mind, armastab mu isa,+ ning minagi armastan teda ja ta saab mind näha.” 22  Juudas+ (mitte Iskariot) küsis: „Isand, miks sa kavatsed näidata ennast meile, aga mitte maailmale?” 23  Jeesus vastas talle: „Kui keegi mind armastab, võtab ta mu sõnu kuulda.+ Minu isa armastab teda ning me tuleme ja teeme oma eluaseme tema juurde.+ 24  Kes mind ei armasta, ei võta mu sõnu kuulda. Need sõnad, mida te kuulete, ei ole minu omad, vaid kuuluvad Isale, kes on mu läkitanud.+ 25  Ma räägin teile seda, kuni olen veel teiega. 26  Kuid aitaja, püha vaim, mille Isa saadab minu kaudu*, õpetab teile kõike ja tuletab teile meelde kõik, mis ma olen teile rääkinud.+ 27  Ma jätan teile rahu, annan teile oma rahu.+ Mina ei anna sellist rahu nagu maailm. Teie süda ärgu muutugu rahutuks ja ärgu mingu araks. 28  Nagu te kuulsite, ma ütlesin teile, et ma lähen ära ja tulen teie juurde tagasi. Kui te mind armastate, siis te olete rõõmsad, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on minust kõrgem.+ 29  Ma olen seda teile rääkinud enne, kui see kõik sünnib, et kui see sünnib, te usuksite mu sõnu.+ 30  Ma ei räägi teiega enam pikalt, sest selle maailma valitseja+ tuleb. Tal pole aga minu üle mingit võimu.+ 31  Et maailm teaks, et ma armastan Isa, toimin ma just nii, nagu Isa mind on käskinud.+ Tõuske, lähme siit ära!

Allmärkused

Võib tõlkida ka „Kellel on minu käsud ja kes”.
Võib tõlkida ka „nimel”.

Kommentaarid

ruumi. Võib tõlkida ka „eluasemeid”. Kreeka sõna moné esineb vaid siin ja tekstis Joh 14:23, kus see on tõlgitud vastega „eluase”. Kreeka kirjanduses on selle sõnaga vahel mõeldud ajutist peatuspaika, kus rändajad said teekonnal puhata. Enamik õpetlasi on aga nõus, et selles kontekstis lubas Jeesus oma jüngritele alalist elupaika oma isa majas ehk taevas. Selleks et see elupaik jüngritele valmis seada, pidi Jeesus Jumala ette ilmuma ja talle piltlikult oma ohvrivere esitama. (Heb 9:12, 24–28.) Alles pärast seda oli inimestel võimalik minna taevasse. (Flp 3:20, 21.)

teile elupaik valmis seada. Selleks pidi Jeesus Jumala ette ilmuma ja talle piltlikult oma ohvrivere esitama. Nii jõustus uus leping. Elupaiga valmisseadmise hulka kuulus ka see, et Jeesus pidi saama kuningaks. Alles pärast seda algas tema võitud järelkäijate ülesäratamine taevasse. (1Te 4:14–17; Heb 9:12, 24–28; 1Pe 1:19; Ilm 11:15.)

Mina olen tee ja tõde ja elu. Jeesus on tee, sest ainult tema kaudu on võimalik Jumala poole palves pöörduda. Ta on „tee” ka selles mõttes, et lepitab inimesed Jumalaga. (Joh 16:23; Ro 5:8.) Jeesus on tõde, sest ta tegi teatavaks tõe ja elas sellega kooskõlas. Ta viis ka täide palju ennustusi, mis näitasid tema keskset rolli Jumala eesmärgi teostumises. (Joh 1:14; Ilm 19:10.) Need ennustused olid „tema kaudu „jah”” ehk läksid täide. (2Ko 1:20.) Jeesus on elu, sest lunastusohvri kaudu andis ta inimestele võimaluse saada „tõeline elu” ehk „igavene elu”. (1Ti 6:12, 19; Ef 1:7; 1Jo 1:7.) Ta on „elu” ka miljonitele neile, kes äratatakse surnuist üles väljavaatega elada igavesti paradiisis. (Joh 5:28, 29.)

näita meile Isa. Ilmselt tahab Filippus, et Jeesus annaks Jumalast mingi nägemuse, nii nagu muistsetel aegadel said nägemuse Mooses, Eelija ja Jesaja. (2Mo 24:10; 1Ku 19:9–13; Jes 6:1–5.)

Kes on näinud mind, see on näinud ka Isa. Filippus ilmselt tahtis, et Jeesus annaks Jumalast mingi nägemuse (Joh 14:8), nii nagu muistsetel aegadel said nägemuse Mooses, Eelija ja Jesaja. (2Mo 24:10; 1Ku 19:9–13; Jes 6:1–5.) Sellistes nägemustes ei näinud jumalateenijad aga Jumalat päriselt. (2Mo 33:17–23; Joh 1:18.) Jeesuse sõnadest nähtub, et Filippus oli tegelikult juba näinud midagi palju paremat kui nägemust Jumalast. Kuna Jeesus peegeldas täiuslikult oma Isa isiksust, oli Jeesuse nägemine võrdne Jumala nägemisega. (Mt 11:27.) Jumala isiksus, tahe ja eesmärk avaldusid täielikult Jeesuse sõnades ja tegudes. Kui lugeda piiblist midagi Jeesuse kohta – tema armastusest jüngrite vastu, tema mõjusast õpetusest, tema kaastundlikkusest, mis ajendas teda inimesi tervendama, ning empaatiast, mis pani ta nutma –, võib sama hästi kujutleda Jehoovat neidsamu sõnu ütlemas ja samu tegusid tegemas. (Mt 7:28, 29; Mr 1:40–42; Joh 11:32–36.)

omast peast. Sõna-sõnalt „iseenesest”. Jumala peamise esindajana kuulas Jeesus alati Jehoovat ja rääkis seda, mida Jehoova tal öelda käskis.

veel suuremaid tegusid kui need. Jeesus ei taha öelda, et tema jüngrid teevad suuremaid imetegusid, kui tema tegi. Ta tunnustab hoopis alandlikult fakti, et nende kuulutus- ja õpetustöö toimub suuremas ulatuses kui tema oma. Tema järelkäijad pidid tegutsema suuremal territooriumil, jõudma rohkemate inimesteni ja kuulutama pikema aja jooksul. Jeesuse sõnadest on selgesti näha, et ta ootas, et tema järelkäijad ta tööd jätkaksid.

Mida tahes te palute minu nime kaudu. Kunagi varem ei olnud inimesed pidanud Jehoova poole palvetama kellegi nime kaudu. Kuigi Mooses oli olnud vahemees iisraellaste ja Jumala vahel, ei käskinud Jehoova neil Moosese nime kaudu palvetada. Kuid viimasel õhtul enne oma surma rääkis Jeesus millestki uuest seoses palvetamisega: ta mainis korduvalt väljendit „palute minu nime kaudu”. (Joh 14:13, 14; 15:16; 16:23, 24.) Inimestele saavad õnnistused osaks ainult Jeesuse kaudu, kuna ta andis oma täiusliku elu, et inimkond vabaks osta. (Ro 5:12, 18, 19; 1Ko 6:20; Ga 3:13.) Nii sai Jeesusest ainus vahemees Jumala ja inimeste vahel. (1Ti 2:5, 6.) Vaid tema kaudu on võimalik saada patust ja surmast vabaks. (Ap 4:12.) Seega ei ole kedagi teist, kelle kaudu Jumala poole pöörduda. (Heb 4:14–16.) Need, kes palvetavad Jeesuse nime kaudu, tunnustavad tema tähtsat rolli.

palute. Seda vastet toetavad mõned vanad käsikirjad ning see läheb kokku tekstidega Joh 15:16 ja 16:23. Teistes vanades käsikirjades on vaste „palute minult”.

vaimu. Kreeka sõna pneúma on kesksoost ja sellest rääkides on kasutatud kesksoost asesõnu (siin tõlgitud sõnaga „see”). Sõnal pneúma on mitu tähendust. Kõik tähendused viitavad millelegi, mis on inimsilmale nähtamatu ja mis annab tunnistust mingi jõu tegutsemise kohta. (Vt „Sõnaseletusi”.) Siin mõeldakse sellega Jumala püha vaimu, mida nimetatakse tõe vaimuks. Seda nimetatakse nii ka tekstides Joh 15:26 ja 16:13, kus Jeesus selgitab, et tõe vaim ehk „aitaja” (Joh 16:7) juhatab jüngritele kätte kogu tõe.

ei näe ega tunne seda vaimu. Selles salmis esineb kaks korda kreeka asesõna autó, mis on kesksoost (siin tõlgitud vastega „seda”) ja käib sõna pneúma (vaim) kohta, mis on samuti kesksoost. (Vt Joh 14:16 kommentaari.)

veel ühe aitaja. Need sõnad näitavad, et jüngritel juba oli üks aitaja, Jeesus. Tekstis 1Jo 2:1 on kasutatud sama kreeka sõna (parákletos, aitaja) Jeesuse kohta. Siin aga ütleb Jeesus, et pärast tema taevasse naasmist aitab jüngreid Jumala püha vaim ehk tegutsev jõud.

aitaja. Võib tõlkida ka „lohutaja”, „julgustaja”, „eestkostja”. Piiblis on sõna „aitaja” (parákletos) kasutatud nii püha vaimu (Joh 14:16, 26; 15:26; 16:7) kui ka Jeesuse kohta (1Jo 2:1). See tähendab sõna-sõnalt „kellegi kõrvale kutsutu”, kes pakub abi. Kuigi püha vaim on jõud, mitte isik, kutsus Jeesus seda „aitajaks” ning ütles, et see õpetab, annab tunnistust, juhatab, räägib ja kuuleb. (Joh 14:26; 15:26; 16:7–15.) Jeesus kasutas niisugust kõnekujundit nagu isikustamine. See tähendab, et ta omistas mingile mõistele või elutule asjale isiku omadused. Piiblis esineb see kõnekujund sageli, näiteks on isikustatud tarkust, surma, pattu ja armu. (Mt 11:19; Lu 7:35; Ro 5:14, 17, 21; 6:12; 7:8–11.) Samuti mainitakse püha vaimu tihti koos teiste elutute asjadega. Ka see kinnitab, et püha vaim pole isik. (Mt 3:11; Ap 6:3, 5; 13:52, allm; 2Ko 6:4–8; Ef 5:18.) Mõned väidavad, et püha vaim on isik, kuna sõna „aitaja” kohta on kreeka keeles kasutatud meessoost asesõnu. (Joh 14:26.) Kuid põhjus on selles, et sõna „aitaja” on kreeka keeles meessoost, ja kui kirjeldatakse tema tegevust, nõuab grammatika, et kasutataks ka meessoost asesõna. (Joh 16:7, 8, 13, 14.) Kui aga püha vaimu kohta kasutatakse kesksoost sõna pneúma (vaim), on ka asesõnad kesksoost. (Vt Joh 14:17 kommentaare.)

aitaja. Võib tõlkida ka „lohutaja”, „julgustaja”, „eestkostja”. Piiblis on sõna „aitaja” (parákletos) kasutatud nii püha vaimu (Joh 14:16, 26; 15:26; 16:7) kui ka Jeesuse kohta (1Jo 2:1). See tähendab sõna-sõnalt „kellegi kõrvale kutsutu”, kes pakub abi. Kuigi püha vaim on jõud, mitte isik, kutsus Jeesus seda „aitajaks” ning ütles, et see õpetab, annab tunnistust, juhatab, räägib ja kuuleb. (Joh 14:26; 15:26; 16:7–15.) Jeesus kasutas niisugust kõnekujundit nagu isikustamine. See tähendab, et ta omistas mingile mõistele või elutule asjale isiku omadused. Piiblis esineb see kõnekujund sageli, näiteks on isikustatud tarkust, surma, pattu ja armu. (Mt 11:19; Lu 7:35; Ro 5:14, 17, 21; 6:12; 7:8–11.) Samuti mainitakse püha vaimu tihti koos teiste elutute asjadega. Ka see kinnitab, et püha vaim pole isik. (Mt 3:11; Ap 6:3, 5; 13:52, allm; 2Ko 6:4–8; Ef 5:18.) Mõned väidavad, et püha vaim on isik, kuna sõna „aitaja” kohta on kreeka keeles kasutatud meessoost asesõnu. (Joh 14:26.) Kuid põhjus on selles, et sõna „aitaja” on kreeka keeles meessoost, ja kui kirjeldatakse tema tegevust, nõuab grammatika, et kasutataks ka meessoost asesõna. (Joh 16:7, 8, 13, 14.) Kui aga püha vaimu kohta kasutatakse kesksoost sõna pneúma (vaim), on ka asesõnad kesksoost. (Vt Joh 14:17 kommentaare.)

vaimu. Kreeka sõna pneúma on kesksoost ja sellest rääkides on kasutatud kesksoost asesõnu (siin tõlgitud sõnaga „see”). Sõnal pneúma on mitu tähendust. Kõik tähendused viitavad millelegi, mis on inimsilmale nähtamatu ja mis annab tunnistust mingi jõu tegutsemise kohta. (Vt „Sõnaseletusi”.) Siin mõeldakse sellega Jumala püha vaimu, mida nimetatakse tõe vaimuks. Seda nimetatakse nii ka tekstides Joh 15:26 ja 16:13, kus Jeesus selgitab, et tõe vaim ehk „aitaja” (Joh 16:7) juhatab jüngritele kätte kogu tõe.

ei näe ega tunne seda vaimu. Selles salmis esineb kaks korda kreeka asesõna autó, mis on kesksoost (siin tõlgitud vastega „seda”) ja käib sõna pneúma (vaim) kohta, mis on samuti kesksoost. (Vt Joh 14:16 kommentaari.)

orbudena. Kr orphanós. Tekstis Jk 1:27 on seda sõna kasutatud otseses mõttes ehk kellegi kohta, kel pole vanemaid. Siin salmis on seda kasutatud piltlikult ja mõeldakse kedagi, kes on ilma jäänud sõbra või isanda toetusest ja kaitsest. Jeesus lubab jüngritele, et ta ei jäta neid abitute ja kaitsetutena maha.

Taddeus. Apostlite nimede hulgas tekstides Lu 6:16 ning Ap 1:13 puudub nimi Taddeus. Selle asemel on „Jaakobuse poeg Juudas”, millest võib järeldada, et Taddeus on selle apostli teine nimi, kelle kohta Johannes ütleb „Juudas (mitte Iskariot)”. (Joh 14:22.) Võimalik, et nime Taddeus ongi kasutatud selleks, et mitte ajada seda Juudast segi reeturi Juudas Iskariotiga.

Juudas (mitte Iskariot). Mõeldakse apostlit, keda kutsutakse ka Taddeuseks. (Vt Mt 10:3 kommentaari.)

ruumi. Võib tõlkida ka „eluasemeid”. Kreeka sõna moné esineb vaid siin ja tekstis Joh 14:23, kus see on tõlgitud vastega „eluase”. Kreeka kirjanduses on selle sõnaga vahel mõeldud ajutist peatuspaika, kus rändajad said teekonnal puhata. Enamik õpetlasi on aga nõus, et selles kontekstis lubas Jeesus oma jüngritele alalist elupaika oma isa majas ehk taevas. Selleks et see elupaik jüngritele valmis seada, pidi Jeesus Jumala ette ilmuma ja talle piltlikult oma ohvrivere esitama. (Heb 9:12, 24–28.) Alles pärast seda oli inimestel võimalik minna taevasse. (Flp 3:20, 21.)

eluaseme. Vt Joh 14:2 kommentaari.

aitaja. Võib tõlkida ka „lohutaja”, „julgustaja”, „eestkostja”. Piiblis on sõna „aitaja” (parákletos) kasutatud nii püha vaimu (Joh 14:16, 26; 15:26; 16:7) kui ka Jeesuse kohta (1Jo 2:1). See tähendab sõna-sõnalt „kellegi kõrvale kutsutu”, kes pakub abi. Kuigi püha vaim on jõud, mitte isik, kutsus Jeesus seda „aitajaks” ning ütles, et see õpetab, annab tunnistust, juhatab, räägib ja kuuleb. (Joh 14:26; 15:26; 16:7–15.) Jeesus kasutas niisugust kõnekujundit nagu isikustamine. See tähendab, et ta omistas mingile mõistele või elutule asjale isiku omadused. Piiblis esineb see kõnekujund sageli, näiteks on isikustatud tarkust, surma, pattu ja armu. (Mt 11:19; Lu 7:35; Ro 5:14, 17, 21; 6:12; 7:8–11.) Samuti mainitakse püha vaimu tihti koos teiste elutute asjadega. Ka see kinnitab, et püha vaim pole isik. (Mt 3:11; Ap 6:3, 5; 13:52, allm; 2Ko 6:4–8; Ef 5:18.) Mõned väidavad, et püha vaim on isik, kuna sõna „aitaja” kohta on kreeka keeles kasutatud meessoost asesõnu. (Joh 14:26.) Kuid põhjus on selles, et sõna „aitaja” on kreeka keeles meessoost, ja kui kirjeldatakse tema tegevust, nõuab grammatika, et kasutataks ka meessoost asesõna. (Joh 16:7, 8, 13, 14.) Kui aga püha vaimu kohta kasutatakse kesksoost sõna pneúma (vaim), on ka asesõnad kesksoost. (Vt Joh 14:17 kommentaare.)

aitaja. Võib tõlkida ka „lohutaja”, „julgustaja”, „eestkostja”. (Vt Joh 14:16 kommentaari.)

Isa on minust kõrgem. Jeesus tunnustas korduvalt oma Isa kõrgemat positsiooni. (Mt 4:9, 10; 20:23; Lu 22:41, 42; Joh 5:19; 8:42; 13:16.) Pärast Jeesuse taevasse naasmist rääkisid ka tema jüngrid sellest, et Jeesus ja Jehoova on eri isikud ja et Jehoova on Jeesusest kõrgem. (1Ko 11:3; 15:20, 24–28; 1Pe 1:3; 1Jo 2:1; 4:9, 10.) Kreeka sõna meízon, mis on tõlgitud vastega „kõrgem”, tuleneb sõnast mégas (kõrge, suur) ja seda on sageli kasutatud näitamaks, et miski või keegi on millestki või kellestki üle. (Mt 18:1; 23:17; Mr 9:34; 12:31; Lu 22:24; Joh 13:16; 1Ko 13:13.)

selle maailma valitseja. Sama väljend esineb ka tekstides Joh 12:31 ja 16:11 ning selle all mõeldakse Saatanat. Siin käib sõna „maailm” (kr kósmos) kõigi inimeste kohta, kes ei teeni Jumalat ja kes ei ela tema tahte järgi. Jumal ei toonud niisugust maailma olemasollu; „kogu maailm on Saatana võimuses”. (1Jo 5:19.) Saatanat ja kurje vaime nimetatakse „selle pimeduses oleva maailma valitsejateks [kr kosmokrátor]”. (Ef 6:11, 12.)

Tal pole aga minu üle mingit võimu. Võib tõlkida ka „Tal pole aga minule õigust”. Sõna-sõnalt „Tal pole minus midagi”. Jeesus oli täiuslik ja seega polnud tal ühtki valet soovi, mida Saatan oleks saanud ära kasutada, et panna teda Jumalast lahti ütlema. Sellest kreeka väljendist kumab läbi heebrea idioom, mida kasutati õiguslikes kontekstides tähenduses „tal pole õigust minult midagi saada”. Juuda puhul oli olukord vastupidine: Saatan sai tema sisse minna ehk tema üle võimust võtta. (Joh 13:27.)

Pildid ja videod