Markuse evangeelium 14:1–72

14  Paasapühani+ ja hapnemata leibade pühani+ oli jäänud veel kaks päeva.+ Peapreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust Jeesus kavalusega kinni võtta* ja ära tappa,+ 2  aga nad ütlesid: „Mitte pühade ajal, et ei tekiks rahvarahutusi.” 3  Kui Jeesus oli Betaanias endise pidalitõbise Siimoni majas söömas*, tuli sinna üks naine, kaasas alabasterpudel healõhnalist õli, ehtsat nardi, mis oli väga kallis. Naine murdis alabasterpudeli lahti ja valas õli talle pea peale.+ 4  Seepeale väljendasid mõned omavahel nördimust: „Miks küll seda õli niimoodi raisata? 5  Selle oleks võinud rohkem kui 300 denaari+ eest maha müüa ja raha vaestele anda.” Nad olid naise peale väga pahased.* 6  Ent Jeesus ütles: „Jätke ta rahule. Miks te kurvastate teda?* Ta on teinud mulle heateo.+ 7  Vaeseid on ju alati teie juures+ ja millal te vaid tahate, võite neile head teha, aga mina ei jää teie juurde alatiseks.+ 8  Ta tegi, mis ta suutis. Ta valas mu ihule healõhnalist õli, et mind matmiseks ette valmistada.+ 9  Ma kinnitan teile, et kõikjal maailmas, kus head sõnumit kuulutatakse,+ räägitakse ka selle naise teost tema mälestuseks.”+ 10  Aga Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, läks peapreestrite juurde, et Jeesus neile ära anda.+ 11  Kui need seda kuulsid, said nad rõõmsaks ja lubasid anda talle hõberaha.+ Nii hakkas ta otsima sobivat võimalust tema äraandmiseks. 12  Hapnemata leibade püha+ esimesel päeval, kui tavapäraselt paasaohvrit ohverdati,+ küsisid jüngrid Jeesuselt: „Kus sa tahad, et me läheksime ja teeksime ettevalmistusi paasatoidu söömiseks?”+ 13  Siis saatis ta välja kaks jüngrit, öeldes neile: „Minge linna ja seal tuleb teile vastu mees, kes kannab savinõu veega. Minge tema järel.*+ 14  Kuhu ta sisse läheb, seal öelge majaisandale: „Õpetaja küsib: „Kus on külalistetuba, kus ma võin süüa paasatoitu koos oma jüngritega?”” 15  Ta näitab teile kätte suure ülemise toa, kus on kõik vajalik valmis pandud. Seal tehke meie jaoks ettevalmistused.” 16  Jüngrid läksidki, jõudsid linna ja leidsid kõik olevat just nii, nagu ta neile oli öelnud, ning nad seadsid kõik paasapühaks valmis. 17  Kui saabus õhtu, tuli Jeesus koos nende kaheteistkümnega.+ 18  Kui nad laua ääres külitasid ja sõid, ütles Jeesus: „Ma kinnitan teile: üks teie seast, kes sööb koos minuga, reedab mu.”+ 19  Nad muutusid kurvaks ja küsisid temalt üksteise järel: „See pole ju ometi mina?” 20  Ta ütles neile: „See on üks kaheteistkümnest, kes pistab koos minuga käe kaussi.+ 21  Inimesepoeg läheb küll ära, nagu tema kohta on kirjutatud, aga häda sellele, kes Inimesepoja reedab!+ Sellele oleks parem, kui ta poleks sündinudki.”+ 22  Kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, esitas tänupalve, murdis leiba ning andis neile, öeldes: „Võtke, see sümboliseerib minu keha.”+ 23  Siis võttis ta karika, esitas tänupalve, andis karika neile ja nad kõik jõid sellest.+ 24  Ta ütles neile: „See sümboliseerib minu lepinguverd,+ mis valatakse paljude eest.+ 25  Ma kinnitan teile, et ma ei joo enam midagi, mis on valmistatud viinapuu viljast, kuni päevani, mil ma joon värsket veini Jumala kuningriigis*.”+ 26  Viimaks, kui nad olid kiituslaule laulnud, läksid nad Õlimäele.+ 27  Siis Jeesus ütles neile: „Te kõik jätate mu maha, sest on kirjutatud: „Ma löön karjast+ ja lambad jooksevad laiali.”+ 28  Aga pärast seda, kui mind on üles äratatud, lähen ma teie eel Galileasse.”+ 29  Peetrus ütles talle: „Isegi kui kõik teised sind maha jätavad, siis mina küll mitte.”+ 30  Seepeale kostis Jeesus talle: „Ma kinnitan sulle: täna, jah, täna öösel, enne kui kukk on kaks korda kirenud, salgad sa mu kolm korda ära.”+ 31  Tema aga väitis mitu korda:* „Kui ma peaksin koos sinuga ka surema, ei salga ma sind mingil juhul!” Kõik teised ütlesid sedasama.+ 32  Siis jõudsid nad paika, mida nimetatakse Ketsemaniks, ja Jeesus ütles oma jüngritele: „Istuge siin, kuni ma palvetan.”+ 33  Ta võttis endaga kaasa Peetruse, Jaakobuse ja Johannese.+ Teda haaras kurvastus* ja suur hingevalu. 34  Jeesus ütles neile: „Ma olen ääretult kurb,+ surmani kurb. Jääge siia ja püsige valvel.”+ 35  Läinud veidi maad edasi, langes ta põlvili, kummardas maani ja palvetas, et kui võimalik, läheks see tund temast mööda. 36  Ta ütles: „Abba, isa,+ sinul on kõik võimalik. Võta see karikas minult ära. Ometi ärgu mingu mitte nii, nagu mina tahan, vaid nagu sina tahad.”+ 37  Ta tuli tagasi, leidis nad magamast ja ütles Peetrusele: „Siimon, kas sa magad? Kas sa ei jaksanud valvel püsida ühte tundigi?+ 38  Püsige valvel ja palvetage, et te kiusatusele järele ei annaks*.+ Vaim on küll valmis*, aga liha on nõrk.”+ 39  Siis läks ta jälle ära ning palvetas, lausudes sedasama.+ 40  Ta tuli taas ja leidis nad magamast, sest nende silmad olid unest rasked, ja nad ei teadnud, mida talle vastata. 41  Ta tuli kolmandat korda ja ütles neile: „Kuidas te küll sellisel ajal magate ja puhkate! Küllalt, tund on tulnud!+ Inimesepoeg reedetakse ja antakse patuste kätte. 42  Tõuske üles, lähme! Minu äraandja on lähedal.”+ 43  Samal hetkel, kui ta alles rääkis, saabus Juudas, üks neist kaheteistkümnest, ning koos temaga peapreestrite, kirjatundjate ja vanemate saadetud rahvajõuk mõõkade ja nuiadega.+ 44  Tema äraandja oli leppinud nendega kokku märguande, öeldes: „Keda ma suudlen, see ta on, tema võtkegi kinni ja viige valve all ära.” 45  Ta tuli otsejoones Jeesuse juurde ning lausus: „Rabi!” ja andis talle hellalt suud. 46  Siis haarasid nad Jeesusest kinni ja võtsid ta vahi alla. 47  Ent üks neist, kes seal seisis, tõmbas oma mõõga ja lõi ülempreestri orja, raiudes sel kõrva ära.+ 48  Siis Jeesus ütles neile: „Kas ma olen röövel, et te olete tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma?+ 49  Päevast päeva olin ma koos teiega templis ja õpetasin,+ aga te ei võtnud mind vahi alla. Ometi juhtub see selleks, et pühakiri täide läheks.”+ 50  Siis jätsid kõik jüngrid Jeesuse maha ja põgenesid.+ 51  Aga üks noor mees, kellel oli seljas ainult peenlinane rõivas, hakkas talle järele minema, ja nad püüdsid teda kinni võtta, 52  aga ta jättis oma linase riide maha ja põgenes poolalasti. 53  Nad viisid Jeesuse ülempreestri juurde+ ning kõik peapreestrid, vanemad ja kirjatundjad tulid kokku.+ 54  Peetrus aga järgnes talle eemalt kuni ülempreestri siseõueni ja istus seal koos majateenijatega ning soojendas end tulepaistel.+ 55  Peapreestrid ja kogu sanhedrin otsisid tunnistust Jeesuse vastu, et saaksid ta hukata, kuid ei leidnud.+ 56  Paljud küll tunnistasid valet tema vastu,+ aga nende tunnistused ei kattunud. 57  Tõusid veel mõned valetunnistajad, kes ütlesid: 58  „Me kuulsime teda ütlevat: „Ma lammutan maha selle kätega tehtud templi ja ehitan kolme päevaga teise, mis pole kätega tehtud.””+ 59  Kuid tunnistused ei kattunud ka selles asjas. 60  Siis tõusis ülempreester nende keskel püsti ja küsis Jeesuselt: „Kas sa ei kosta selle peale midagi? Kas sa ei kuule,* mida need mehed sinu vastu tunnistavad?”+ 61  Aga Jeesus vaikis ega vastanud midagi.+ Ülempreester hakkas teda uuesti küsitlema, öeldes: „Kas sina oled messias*, ülistatu poeg?” 62  Siis ütles Jeesus: „Olen küll. Te saate näha Inimesepoega+ istumas vägeva* paremal käel+ ja tulemas taeva pilvedega.”+ 63  Seepeale käristas ülempreester oma riided lõhki ja ütles: „Mis tunnistajaid meil veel vaja on?+ 64  Te kuulsite jumalateotust! Mis on teie otsus?*” Nad kõik mõistsid Jeesuse hukka ja otsustasid,* et ta on surma väärt.+ 65  Siis mõned sülitasid tema peale.+ Nad katsid tal näo kinni, lõid teda rusikatega ja ütlesid talle: „Ütle, prohvet, kes sind lõi!” Kohtuteenrid lõid talle vastu nägu ning viisid ta minema.+ 66  Samal ajal oli Peetrus all siseõues ja sinna tuli üks ülempreestri teenijatüdruk.+ 67  Nähes Peetrust end soojendamas, vaatas ta temale otsa ja ütles: „Ka sina olid koos selle naatsaretlase Jeesusega.” 68  Ent Peetrus salgas seda: „Ma ei tunne teda. Ma ei saa aru, millest sa räägid,”* ja läks välja eeskotta. 69  Nähes teda seal, ütles teenijatüdruk taas neile, kes seal seisid: „See on üks nendest.”+ 70  Jälle salgas ta seda. Natukese aja pärast ütlesid sealseisjad veel kord Peetrusele: „Muidugi oled ka sina nende hulgast, sest sa oled ju galilealane.” 71  Seepeale Peetrus ütles: „Olgu ma neetud, kui ma valetan!” ja vandus:* „Ma ei tunne seda inimest, kellest te räägite!” 72  Otsekohe kires kukk teist korda+ ja Peetrusele tulid meelde Jeesuse sõnad „Enne kui kukk on kaks korda kirenud, salgad sa mu kolm korda ära”.+ Siis ta murdus ning puhkes nutma.

Allmärkused

^ Võib tõlkida ka „vahi alla võtta”.
^ Võib tõlkida ka „laua ääres külitamas”.
^ Võib tõlkida ka „Nad rääkisid naisega kurjalt”.
^ Võib tõlkida ka „Miks te talle vaeva teete?”.
^ Võib tõlkida ka „Minge temaga kaasa”.
^ Võib tõlkida ka „kuningavalitsuses”.
^ Võib tõlkida ka „Tema aga raius”.
^ Võib tõlkida ka „hirm”, „ahastus”, „ängistus”.
^ Võib tõlkida ka „et te kiusatusse ei satuks”.
^ Võib tõlkida ka „südi”, „hakkaja”.
^ Võib tõlkida ka „Mis see on”.
^ Sõna-sõnalt „Kristus”.
^ Võib tõlkida ka „väe”.
^ Võib tõlkida ka „Mis te arvate?”, „Kuidas teile paistab?”.
^ Sõna-sõnalt „nad kõik otsustasid”.
^ Võib tõlkida ka „Ma ei tea ega saa aru, millest sa räägid”.
^ Sõna-sõnalt „Tema aga hakkas needma ja vanduma“.

Kommentaarid

paasapüha. Kreeka sõna páscha tuleb heebrea nimisõnast pésah, mis omakorda tuleb heebrea tegusõnast pasáh (mööda minema). Esimest paasapüha pühitseti eelmisel õhtul enne iisraellaste väljumist Egiptusest. Hiljem mälestati sellega iisraellaste vabanemist Egiptusest ja seda, kuidas Jehoova ingel läks mööda nende esmasündinutest, kui ta surmas egiptlaste esmasündinud. (2Mo 12:14, 24–47; vt „Sõnaseletusi”.)

Kui Jeesus oli Betaanias. Tekstis Mr 14:3–9 kirjeldatud lugu toimus tõenäoliselt pärast päikeseloojangut, kui oli alanud 9. niisan. Et see oli nii, võib järeldada paralleeltekstist Joh 12:1, kus öeldakse, et Jeesus tuli Betaaniasse kuus päeva enne paasapüha. (Joh 12:1.) Paistab, et ta jõudis Betaaniasse päikeseloojangu aegu, kui algas hingamispäev, 8. niisan, millest järgmisel päeval ta oli Siimoni juures õhtusöögil. (Joh 12:2–11.) (Vt lisasid A7 ja B12.)

Aga. Salmides 10 ja 11 kirjasolev toimus 12. niisanil, s.o samal päeval kui tekstis Mr 14:1, 2 öeldu. (Vt lisasid A7 ja B12 ning Mr 14:1 ja 3 kommentaari.)

Paasapühani ja hapnemata leibade pühani oli jäänud veel kaks päeva. Tekstis Mr 14:1, 2 mainitud sündmused toimusid 12. niisanil, kuna seal öeldakse, et paasapühani, mida peeti 14. niisanil (vt Mt 26:2 kommentaari), ja hapnemata leibade pühani, mis toimus 15.–21. niisanini (vt „Sõnaseletusi”), oli jäänud veel kaks päeva. (Vt lisasid A7, B12 ja B15 ning Mr 14:3 ja 14:10 kommentaari.)

pidalitõbine. Rasket nahahaigust põdev inimene. Piiblis on pidalitõbi laia tähendusega. See ei piirdu vaid selle haigusega, mida tänapäeval pidalitõve all tuntakse. Kui inimesel diagnoositi pidalitõbi, isoleeriti ta ühiskonnast ja ta pidi kuni paranemiseni olema karantiinis. (3Mo 13:2, allm, 45, 46; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Pidalitõbi”.)

naine. St Maarja (Marta ja Laatsaruse õde), nagu selgub tekstist Joh 12:3.

Ta valas mu ihule healõhnalist õli. Naine (vt Mt 26:7 kommentaari) tegi selle suuremeelse teo armastusest ja tänutundest Jeesuse vastu. Jeesus ütles, et ta valmistas sellega enda teadmata tema keha ette matmiseks, sest surnukehi oli tavaks võida aromaatsete õlide ja salvidega. (2Aj 16:14.)

Kui Jeesus oli Betaanias. Tekstis Mr 14:3–9 kirjeldatud lugu toimus tõenäoliselt pärast päikeseloojangut, kui oli alanud 9. niisan. Et see oli nii, võib järeldada paralleeltekstist Joh 12:1, kus öeldakse, et Jeesus tuli Betaaniasse kuus päeva enne paasapüha. (Joh 12:1.) Paistab, et ta jõudis Betaaniasse päikeseloojangu aegu, kui algas hingamispäev, 8. niisan, millest järgmisel päeval ta oli Siimoni juures õhtusöögil. (Joh 12:2–11.) (Vt lisasid A7 ja B12.)

endise pidalitõbise Siimoni. Sõna-sõnalt „pidalitõbise Siimoni”. Seda Siimonit on mainitud ainult siin ja paralleeltekstis Mt 26:6. Võimalik, et ta oli üks neist, kelle Jeesus oli tervendanud. (Vt Mt 8:2 kommentaari ja „Sõnaseletusi”, märksõna „Pidalitõbi”.)

naine. Vt Mt 26:7 kommentaari.

alabasterpudel. Vt „Sõnaseletusi”.

healõhnalist õli. Johannes annab teada, et seda oli üks nael (327 g). Nii Markuse kui ka Johannese ülestähenduses on öeldud, et selle väärtus oli 300 denaari. (Mr 14:5; Joh 12:3–5.) See summa oli töömehe ligikaudne aastapalk. Üldiselt arvatakse, et tegu oli nardiõliga, mida saadi Himaalaja mäestikus kasvavast harilikust nardist (Nardostachys jatamansi). Kuna nardiõli oli väga kallis, võidi seda lahjendada ja koguni võltsida. Kuid kõnealusel juhul oli nii Markuse kui ka Johannese sõnul tegemist ehtsa nardiga. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Nard”.)

valas õli talle pea peale. Nii Markuse kui ka Matteuse evangeeliumis öeldakse, et naine valas õli Jeesuse pea peale. (Mt 26:7.) Johannes aga, kes kirjutas oma evangeeliumi aastaid hiljem, lisab, et ta võidis sellega ka Jeesuse jalgu. (Joh 12:3.) Jeesuse sõnul oli see südamlik tegu otsekui ettevalmistus tema matmiseks. (Vt Mr 14:8 kommentaari.)

healõhnalist õli. Johannes annab teada, et seda oli üks nael (327 g). Nii Markuse kui ka Johannese ülestähenduses on öeldud, et selle väärtus oli 300 denaari. (Mr 14:5; Joh 12:3–5.) See summa oli töömehe ligikaudne aastapalk. Üldiselt arvatakse, et tegu oli nardiõliga, mida saadi Himaalaja mäestikus kasvavast harilikust nardist (Nardostachys jatamansi). Kuna nardiõli oli väga kallis, võidi seda lahjendada ja koguni võltsida. Kuid kõnealusel juhul oli nii Markuse kui ka Johannese sõnul tegemist ehtsa nardiga. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Nard”.)

300 denaari eest maha müüa. Matteuse paralleeltekst ütleb lihtsalt „kallilt maha müüa” (Mt 26:9), kuid Markus ja Johannes nimetavad konkreetset summat. (Vt Mr 14:3 kommentaari, „Sõnaseletusi”, märksõna „Denaar” ning lisa B14.)

naine. St Maarja (Marta ja Laatsaruse õde), nagu selgub tekstist Joh 12:3.

Ta valas mu ihule healõhnalist õli. Naine (vt Mt 26:7 kommentaari) tegi selle suuremeelse teo armastusest ja tänutundest Jeesuse vastu. Jeesus ütles, et ta valmistas sellega enda teadmata tema keha ette matmiseks, sest surnukehi oli tavaks võida aromaatsete õlide ja salvidega. (2Aj 16:14.)

Ma kinnitan teile. Võib tõlkida ka „tõesti, ma ütlen teile”. Selles fraasis esineb kreeka sõna amén. See on translitereering heebrea sõnast amén, mille tähendus on „olgu nii”, „tõesti”. Jeesus kasutas seda väljendit sageli enne mõnd väidet, tõotust või prohvetikuulutust. Sellega ta rõhutas öeldu tõesust ja usaldusväärsust. Niiviisi ei kasutata seda sõna kusagil mujal Piiblis ega ka muudes pühaks peetavates tekstides. Kui Jeesus kordas väljendit (amén, amén), nii nagu terves Johannese evangeeliumis, on see tõlgitud vastega „ma kinnitan ... ja see on tõsi”. (Vt Joh 1:51 kommentaari.)

kõigi rahvaste. See väljend osutab kuulutustöö ulatuslikkusele ning sellega andis Jeesus oma jüngritele mõista, et nende töö ei piirdu üksnes kaasjuutidele kuulutamisega. Kreeka sõna éthnos (rahvas) tähendab üldjuhul rühma inimesi, kes on üksteisega suuremal või väiksemal määral veresuguluses, räägib ühte ja sama keelt ning elab kindlal territooriumil.

Ma kinnitan teile. Vt Mt 5:18 kommentaari.

kõikjal maailmas ... kuulutatakse. Nagu tekstis Mr 13:10, ütleb Jeesus ka siin, et head sõnumit kuulutatakse kogu maailmas. Ühtlasi pidi räägitama selle naise heateost. Jumala vaimu mõjutusel panid selle naise teo kirja koguni kolm evangeeliumikirjutajat. (Mt 26:12, 13; Joh 12:7; vt Mr 13:10 kommentaari.)

Paasapühani ja hapnemata leibade pühani oli jäänud veel kaks päeva. Tekstis Mr 14:1, 2 mainitud sündmused toimusid 12. niisanil, kuna seal öeldakse, et paasapühani, mida peeti 14. niisanil (vt Mt 26:2 kommentaari), ja hapnemata leibade pühani, mis toimus 15.–21. niisanini (vt „Sõnaseletusi”), oli jäänud veel kaks päeva. (Vt lisasid A7, B12 ja B15 ning Mr 14:3 ja 14:10 kommentaari.)

Kui Jeesus oli Betaanias. Tekstis Mr 14:3–9 kirjeldatud lugu toimus tõenäoliselt pärast päikeseloojangut, kui oli alanud 9. niisan. Et see oli nii, võib järeldada paralleeltekstist Joh 12:1, kus öeldakse, et Jeesus tuli Betaaniasse kuus päeva enne paasapüha. (Joh 12:1.) Paistab, et ta jõudis Betaaniasse päikeseloojangu aegu, kui algas hingamispäev, 8. niisan, millest järgmisel päeval ta oli Siimoni juures õhtusöögil. (Joh 12:2–11.) (Vt lisasid A7 ja B12.)

Iskariot. Nimi Iskariot võib tähendada „mees Kerijotist”. Juuda isa Siimonit nimetatakse samuti Iskariotiks. (Joh 6:71.) Üldiselt ollakse seisukohal, et see sõna näitab, et Siimon ja Juudas olid pärit Juudamaa linnast Kerijot-Hesronist. (Jos 15:25.) Kui see on nii, siis oli Juudas 12 apostlist ainus juudamaalane, ülejäänud olid galilealased.

Aga. Salmides 10 ja 11 kirjasolev toimus 12. niisanil, s.o samal päeval kui tekstis Mr 14:1, 2 öeldu. (Vt lisasid A7 ja B12 ning Mr 14:1 ja 3 kommentaari.)

Iskariot. Vt Mt 10:4 kommentaari.

hõberaha. Sõna-sõnalt „hõbedat”. Teksti Mt 26:15 järgi oli see summa 30 hõbetükki. Matteus on evangeeliumikirjutajatest ainus, kes mainib summat, mille Juudas Jeesuse äraandmise eest sai. Tõenäoliselt oli tegu Tüüroses vermitud hõbeseeklitega. Moosese seaduse järgi oli 30 hõbeseeklit orja hind. (2Mo 21:32.) See, et peapreestrid pakkusid Juudale Jeesuse äraandmise eest just seda summat, näitab nende põlgust Jeesuse vastu. Samasugust põlgust olid ustavusetud juudid väljendanud prohvet Sakarja vastu. Kui Sakarja ütles neile, et nad annaksid talle prohvetitöö eest palga, kaalusid nad talle välja 30 seeklit hõbedat, mis näitas, et nad ei pidanud teda paremaks orjast. (Sak 11:12, 13.)

Hapnemata leibade püha esimesel päeval. Hapnemata leibade püha algas 15. niisanil, üks päev pärast paasapüha (14. niisan) ning kestis seitse päeva. (Vt lisa B15.) Jeesuse ajaks oli paasapüha selle pühaga nii tihedalt seotud, et mõnikord viidati kõigile kaheksale päevale, mille hulgas oli ka 14. niisan, kui hapnemata leibade pühale. (Lu 22:1.) Selles kontekstis võib väljendit „esimesel päeval” tõlkida ka „üks päev enne”. (Vrd Joh 1:15, 30, kus kreeka sõna prótos (esimene) on sarnases fraasis tõlgitud vastega „enne” ehk „ta oli olemas enne [prótos] mind”.) Seega, nii vanakreeka keel kui ka juudi tavad annavad aluse arvata, et jüngrid küsisid Jeesuselt selle küsimuse 13. niisanil. 13. niisani päevaajal tegid jüngrid ettevalmistusi paasapühaks, mida tähistati hiljem, „kui saabus õhtu”, ehk 14. niisani alguses. (Mr 14:16, 17.)

Hapnemata leibade püha esimesel päeval. Hapnemata leibade püha algas 15. niisanil, üks päev pärast paasapüha (14. niisan), ning kestis seitse päeva. (Vt lisa B15.) Jeesuse ajaks oli paasapüha selle pühaga nii tihedalt seotud, et mõnikord viidati kõigile kaheksale päevale (14.–21. niisan) kui hapnemata leibade pühale. (Lu 22:1.) Selles tekstis mõeldakse hapnemata leibade püha esimese päeva all 14. niisanit, kuna siin on öeldud, et see oli päev, kui tavapäraselt paasaohvrit ohverdati. (2Mo 12:6, 15, 17, 18; 3Mo 23:5; 5Mo 16:1–8.) Paistab, et salmides 12–16 räägitakse 13. niisani pärastlõunast, mil tehti paasapühaks ettevalmistusi. Paasapüha peeti siis, kui saabus õhtu ja algas 14. niisan. (Mr 14:17, 18; vt lisa B12 ja Mt 26:17 kommentaari.)

Kui saabus õhtu. St õhtu, millega algas 14. niisan. (Vt lisasid A7 ja B12.)

pistab koos minuga käe. Tol ajal söödi toitu kätega ja leivatükk võis olla lusika eest. Siin tekstis olev väljend võib olla ka kõnekujund koos söömise kohta. Koos söömine oli lähedase sõpruse märgiks. Selle inimese reetmist, kellega oli koos söödud, peeti ülimalt alatuks teoks. (L 41:9; Joh 13:18.)

kaussi. Vastav kreeka sõna tähendab küllaltki sügavat kaussi, millest söödi. Mõnes käsikirjas on algkeeles väljend, mida võiks tõlkida „ühiskauss”. Siiski on variandil „kauss” tugev käsikirjaline alus.

murdis leiba. Vana-Lähis-Idas küpsetatud leivad olid õhukesed, ja kui need olid tehtud hapnemata tainast, siis ka krõbedad. Leiva murdmisel ei olnud erilist tähendust, seda tehti selle jagamiseks. (Vt Mt 14:19 kommentaari.)

sümboliseerib. Kreeka sõna estín (on) on siin tähenduses „sümboliseerib; tähendab; tähistab”. Ilmselt said apostlid sellest just nii aru, sest Jeesus oli elus ja leib ei saanud sõna otseses mõttes olla Jeesuse keha. Sama kreeka sõna on kasutatud ka tekstis Mt 12:7, kus paljudes piiblitõlgetes on selle vasteks „tähendama”.

esitas tänupalve. Võib tõlkida ka „õnnistas”. Vastav kreeka sõna tähendab muu hulgas Jumala kiitmist ja tänamist palves.

murdis leiba. Vt Mt 26:26 kommentaari.

sümboliseerib. Vt Mt 26:26 kommentaari.

lepinguverd. Jehoova sõlmis võitud kristlastega uue lepingu ja Jeesuse ohvriveri pani selle kehtima. (Heb 8:10.) Jeesus kasutab siin sama väljendit, mida vahemees Mooses, kui Iisraeliga sõlmiti Siinai mäe juures seaduseleping. (2Mo 24:8; Heb 9:19–21.) Nii nagu pullide ja kitsede veri muutis kehtivaks seaduselepingu Jumala ja Iisraeli rahva vahel, nii muutis Jeesuse veri kehtivaks uue lepingu, mille Jehoova sõlmis vaimse Iisraeliga. See leping jõustus nädalatepühal aastal 33 m.a.j. (Heb 9:14, 15.)

lepinguverd. Vt Mt 26:28 kommentaari.

joon värsket veini. Sõna-sõnalt „joon uut”. Piiblis kasutatakse veini vahel rõõmu sümbolina. (L 104:15; Kog 10:19.)

joon värsket veini. Vt Mt 26:29 kommentaari.

kiituslaule laulnud. Juudi pärimuse kohaselt lauldi esimesi hallel-laule (L 113, 114) paasasöömaajal ja teisi (L 115–118) pärast seda. Viimastes on ka messia kohta käivaid ennustusi. Laul 118 algab ja lõppeb sõnadega „Tänage Jehoovat, sest tema on hea. Tema truu armastus kestab igavesti”. (L 118:1, 29.) See võis olla viimane ülistuslaul, mida Jeesus koos oma apostlitega laulis.

kiituslaule. Vt Mt 26:30 kommentaari.

kukelaulu ajal. Mõeldakse kolmandat öövahikorda kreeka-rooma ööjaotuse järgi. See kestis keskööst umbes kella kolmeni öösel. (Vt selle salmi eelmist kommentaari.) Ilmselt millalgi selles vahemikus kires kukk, nagu mainitakse tekstis Mr 14:72. Vahemerest ida poole jäävates maades peetakse kuke kiremist tänini aega märkivaks tähiseks. (Vt Mt 26:34, Mr 14:30 ja 14:72 kommentaari.)

enne kui kukk on kaks korda kirenud. Seda, et kukk pidi kirema, ütlevad kõik neli evangeeliumi, kuid üksnes Markus mainib, et kukk pidi kirema kaks korda. (Mt 26:34, 74, 75; Mr 14:72; Lu 22:34, 60, 61; Joh 13:38; 18:27.) Mišna näitab, et Jeesuse päevil peeti Jeruusalemmas kukkesid, mis kinnitab Piibli väite õigsust. Kuke kiremine, millele siin viidatakse, toimus ilmselt väga vara hommikul. (Vt Mr 13:35 kommentaari.)

Ketsemaniks. Ketsemani aed oli ilmselt Õlimäel, Jeruusalemmast vaadates teisel pool Kidroni orgu. Arvatakse, et aias oli õlipress, mida heebrea- või arameakeelne väljend gat šemané tähendab. Üks aia võimalik asukoht on pärimuse järgi Õlimäe lääneküljel teeharu juures. (Vt lisa B12.)

Ketsemaniks. Vt Mt 26:36 kommentaari.

Ma olen. Sõna-sõnalt „Mu hing on”. Kreeka sõnaga psyché, mille traditsiooniline tõlkevaste on „hing”, mõeldakse siin inimest ennast. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Hing”.)

püsige valvel. Vastava kreeka sõna põhitähendus on „ärkvel olema”, kuid paljudes kontekstides tähendab see „valvel olema”. Matteus kasutab sama kreeka sõna ka kirjakohtades Mt 24:43; 25:13; 26:38, 40, 41. Tekst Mt 24:44 näitab, et see on seotud valmis olemisega. (Vt Mt 26:38 kommentaari.)

püsige valvel. Sõna-sõnalt „püsige ärkvel”. Mõistujutt kümnest neitsist rõhutab vajadust püsida vaimselt ärkvel. (Vt Mt 24:42 ja 26:38 kommentaari.)

püsige valvel. Vastava kreeka sõna põhitähendus on „ärkvel olema”, kuid paljudes kontekstides tähendab see „valvama, valvel olema”. Sama kreeka sõna esineb ka kirjakohtades Mr 13:34, 37; 14:34, 37, 38. (Vt Mt 24:42, 26:38 ja Mr 14:34 kommentaari.)

Ma olen. Vt Mt 26:38 kommentaari.

püsige valvel. Sõna-sõnalt „olge ärkvel”. Jeesus on varemgi jüngritele südamele pannud, et nad oleksid vaimselt ärkvel, kuna nad ei tea tema tulemise päeva ega tundi. (Vt Mt 24:42, 25:13 ja Mr 13:35 kommentaari.) Ta kordab sedasama siin ja ka tekstis Mr 14:38, kus ta seostab vaimselt ärkvel olemise palvetamisega. Samasisulisi väljendeid on Piibli kreekakeelses osas palju. Sellest on näha, et vaimne ärksus on tõsikristlastele hädavajalik. (1Ko 16:13; Kol 4:2; 1Te 5:6; 1Pe 5:8; Ilm 16:15.)

langes ta põlvili, kummardas maani. Võib tõlkida ka „heitis ta maha”. Piiblis on räägitud, et palvetada võib mitmes asendis, sealhulgas püsti seistes või põlvitades. Kuid kõige enam väljendas alandlikkust see, kui palvetaja heitis hardaks palveks täies pikkuses näoli maha.

juua karikast. Piiblis sümboliseerib karikas sageli Jumala tahet kellegi suhtes. (L 11:6; 16:5; 23:5.) Siin tähendab karikast joomine Jumala tahtele allumist. Jeesuse puhul ei tähendanud see karikas mitte ainult kannatusi, surma ja valesüüdistust jumalateotuses, vaid ka ülesäratamist taevaseks eluks ja surematuse saamist.

Abba. See on kreeka transliteratsioon heebrea või aramea sõnast ning esineb Piibli kreekakeelses osas kolm korda. (Ro 8:15; Ga 4:6.) See tähendab sõna-sõnalt „isa” või „oo, isa”. See oli südamlik viis pöörduda isa poole ning näitas lapse lähedasi suhteid isaga ja austust tema vastu. See oli üks esimesi sõnu, mis laps õppis ütlema, kuid nagu on näha muistsetest heebrea ja aramea tekstidest, võis ka täiskasvanud poeg nii oma isa poole pöörduda. Seega oli see lähedust näitav kõnetlussõna, mitte austav nimetus. Fakt, et Jeesus pöördus selle sõnaga oma isa poole, näitab nende lähedast, usalduslikku suhet.

isa. Kõigis kolmes kohas, kus esineb sõna abba, järgneb selle kreekakeelne tõlge ho patér, mis tähendab „isa” või „oo, isa”.

Võta see karikas minult ära. Piiblis sümboliseerib karikas sageli Jumala tahet inimese suhtes. (Vt Mt 20:22 kommentaari.) Jeesus oli kahtlemata mures teotuse pärast, mida tema hukkamine jumalateotaja ja mässuõhutajana võiks Jumalale tuua. Seepärast ta paluski, et Jumal selle karika temalt ära võtaks.

Vaim. St tegudele tõukav jõud. (Vt „Sõnaseletusi”.)

liha. Tähendab Piiblis sageli ebatäiuslikku inimest.

nende silmad olid unest rasked. Kreeka tekstis on kasutatud kõnekujundit, mis tähendab „äärmiselt unine olema”. Seda võib tõlkida ka „nad ei suutnud silmi lahti hoida”.

Ma. Võib tõlkida ka „Näe! Ma”. Kreeka sõna idú võib tõlkida vastetega „näe”, „vaata”, „ennäe”. Sageli kasutatakse seda selleks, et pöörata tähelepanu järgnevale sõnale või fraasile eesmärgiga ergutada lugejat loetavat ette kujutama või tõsta esile mingit üksikasja. Samuti kasutatakse seda rõhutamiseks või millegi uue või üllatava sissejuhatamiseks. (Mt 17:3; 28:9.) Piibli kreekakeelses osas esineb seda kõige sagedamini Matteuse ja Luuka evangeeliumis ning Ilmutusraamatus. Piibli heebreakeelses osas on palju kasutatud samatähenduslikku heebrea sõna.

Inimesepoeg. Võib tõlkida ka „Näe! Inimesepoeg”. (Vt Mr 1:2 kommentaari.)

andis talle hellalt suud. Vastav kreeka verb on intensiivvorm verbist, mis tekstis Mr 14:44 on tõlgitud vastega „suudlema”. Juuda niivõrd soe ja südamlik tervitus näitab tema reeturlikkuse ja silmakirjalikkuse sügavust.

üks neist, kes seal seisis. Paralleeltekst Joh 18:10 näitab, et Siimon Peetrus oli see, kes mõõga tõmbas, ja et ülempreestri orja nimi oli Malkus. Luuka (22:50) ja Johannese (18:10) ülestähenduses on täpsustatud, et see oli parem kõrv, mis ära raiuti.

lõi ülempreestri orja. Vt Joh 18:10 kommentaari.

Markuse. Tuleneb ladina nimest Marcus. Markus oli tekstis Ap 12:12 mainitud Johannese teine nimi. Tema ema Maarja oli Jeesuse jünger ja elas Jeruusalemmas. Johannes Markus oli Barnabase nõbu. (Kol 4:10.) Markus rändas koos Barnabase, Pauluse ja teiste 1. sajandi misjonäridega. (Ap 12:25; 13:5, 13; 2Ti 4:11.) Kuigi sellest evangeeliumist kirjutaja nime ei selgu, peavad 2. ja 3. sajandi ajaloolased kirjutajaks Markust.

üks noor mees. Salmides 51 ja 52 kirjasolevast juhtumist räägib ainult Markus. Võimalik, et see noor mees oli Markus ise. Kui see oli nii, võis Markus olla Jeesusega isiklikult kokku puutunud. (Vt kommentaari Markuse.)

mul polnud midagi selga panna. Sõna-sõnalt „ma olin alasti”. Kreeka sõna gymnós võib tähendada ka „kergelt riides, üksnes alusrõiva väel”. (Mr 14:52.)

poolalasti. Vt Mt 25:36 kommentaari.

ülempreestri. Kui Iisrael oli iseseisev, oli ülempreester ametis kogu elu. (4Mo 35:25.) Kuid Rooma võimu all oli Rooma poolt ametisse pandud valitsejatel voli ülempreester ametisse nimetada või ametist kõrvaldada. Jeesuse kohtuprotsessi juhtis ülempreester Kaifas (Mt 26:3, 57), osav diplomaat, kes oli ametis kauem kui ükski teine tema lähimatest eelkäijatest. Ta sai ülempreestriks umbes aastal 18 ja oli seda umbes aastani 36. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Ülempreester” ning lisa B12, kus on näidatud Kaifase maja võimalik asukoht.)

sanhedrin. Juudi kõrgeim kohus Jeruusalemmas. Kreeka sõna synédrion tähendab sõna-sõnalt „koos istumine”. Kuigi see sõna käis koosolekute kohta üldiselt, mõeldi Iisraelis sellega kohtuid. (Vt Mt 5:22 kommentaari ja „Sõnaseletusi”; vt ka lisa B12, kus on märgitud sanhedrinisaali võimalik asukoht.)

sanhedrin. Vt Mt 26:59 kommentaari.

tunnistused ei kattunud. Markus on ainus evangeeliumikirjutaja, kes ütleb, et valetunnistajate ütlused Jeesuse kohtuprotsessil ei kattunud.

Kristuse. Tiitlile Kristus, mille tähendus on „võitu”, eelneb siin kreeka keeles määrav artikkel. Sellega näidatakse, et Jeesus on tõotatud messias – see, kes on võitud täitma erilist rolli. (Vt Mt 1:1 ja 2:4 kommentaari.)

messias. Vt Mt 11:2 kommentaari.

vägeva paremal käel. Sõna-sõnalt „väe paremal käel”. Valitseja paremal käel oli keegi, kes oli temast tähtsuselt järgmine. (L 110:1; Ap 7:55, 56.) „Vägeva” või „väe” all mõeldakse Jumalat ennast. Paralleeltekstis Lu 22:69 on väljend „vägeva Jumala paremal käel”. Väljend „vägeva paremal käel” kannab ka mõtet, et vägeva paremal käel olles on Jeesusel endalgi vägi ja võim.

vägeva paremal käel. Vt Mt 26:64 kommentaari.

käristas ... oma riided lõhki. Riiete lõhki käristamine on siin meelepaha väljendav žest. Tõenäoliselt rebis Kaifas lõhki oma rinnaesise, väljendamaks „püha” viha, mis Jeesuse sõnad temas esile kutsusid.

ütle meile kui prohvet, kes sind lõi. Jeesuselt ei oodatud mitte ennustamist, vaid jumaliku ilmutuse kaudu äraarvamist. Paralleeltekstides Mr 14:65 ja Lu 22:64 on näha, et Jeesuse mõnitajad olid tema näo kinni katnud, et ta ei näeks, kes teda lööb.

Ütle, prohvet, kes sind lõi! Sõna-sõnalt „kõnele prohvetlikult”. Siin ei mõelda väljendiga „kõnele prohvetlikult” mitte ennustamist, vaid jumaliku ilmutuse kaudu äraarvamist. Kontekstist selgub, et tagakiusajad olid Jeesuse näo kinni katnud, ning paralleelkirjakoha Mt 26:68 algtekstis on otse öeldud, et nad pilkasid teda sõnadega „Sina, messias, ütle meile kui prohvet, kes sind lõi”. Seega provotseerisid nad Jeesust, kelle silmad olid kinni kaetud, lööjat ära arvama. (Vt Mt 26:68 ja Lu 22:64 kommentaari.)

väravahoone. Sõna-sõnalt „värava”. Markus kasutab sõna, mis võib tähendada eeskoda, vestibüüli või eesõue. See näitab, et tegemist polnud lihtsalt väravaga. (Mr 14:68.) Ilmselt oli see mingi käik või vaheruum, mis viis välisuksest siseõue.

eeskotta. Võib tõlkida ka „vestibüüli“, „eesõue“. (Vt Mt 26:71 kommentaari.)

vandus. Peetrus oli hirmul ja tahtis juuresolijaid veenda, et räägib tõtt.

kukelaulu ajal. Mõeldakse kolmandat öövahikorda kreeka-rooma ööjaotuse järgi. See kestis keskööst umbes kella kolmeni öösel. (Vt selle salmi eelmist kommentaari.) Ilmselt millalgi selles vahemikus kires kukk, nagu mainitakse tekstis Mr 14:72. Vahemerest ida poole jäävates maades peetakse kuke kiremist tänini aega märkivaks tähiseks. (Vt Mt 26:34, Mr 14:30 ja 14:72 kommentaari.)

kires kukk teist korda. Seda, et kukk kires, ütlevad kõik neli evangeeliumi, kuid üksnes Markus mainib, et kukk kires ka teist korda. (Mt 26:34, 74, 75; Mr 14:30; Lu 22:34, 60, 61; Joh 13:38; 18:27.) Mišna näitab, et Jeesuse päevil peeti Jeruusalemmas kukkesid, mis kinnitab Piibli väite õigsust. Kuke kiremine, millele siin viidatakse, toimus ilmselt millalgi enne koitu. (Vt Mr 13:35 kommentaari.)

Pildid ja videod

Alabasterpudel
Alabasterpudel

Selliseid väikseid vaasisarnaseid lõhnaainepudeleid ehk alabastroneid tehti algselt ainult alabastrist, kaltsiumkarbonaadi erimist, mida leidus Egiptuses Alabastroni lähedal. Pildil olev pudel on leitud Egiptusest ning see on dateeritud vahemikku 150 e.m.a kuni 100 m.a.j. Hiljem hakati samasuguseid pudeleid valmistama ka odavamatest materjalidest, näiteks kipsist, ent kuna neid kasutati samal otstarbel, nimetati neidki alabastroniteks. Kallid võided ja parfüümid – nagu need, millega võiti Jeesust Galileas ühe variseri majas ja Betaanias endise pidalitõbise Siimoni majas – pandi alati ehtsast alabastrist pudelitesse.

Paasatoit
Paasatoit

Paasatoit koosnes küpsetatud lambast (ühtegi luud ei tohtinud murda) (1), hapnemata leivast (2) ning kibedatest rohttaimedest (3). (2Mo 12:5, 8; 4Mo 9:11.) Kibedad rohttaimed, mis Mišna järgi võisid olla salat, sigur, kress, salatsigur ja võilill, meenutasid iisraellastele tõenäoliselt nende kibedat orjapõlve Egiptuses. Jeesus kasutas hapnemata leiba oma täiusliku inimkeha sümbolina. (Mt 26:26.) Ja apostel Paulus nimetas Jeesust „meie paasatalleks”. (1Ko 5:7.) Esimeseks sajandiks oli hakatud paasatoidu juurde tarvitama ka veini (4). Jeesus ütles, et vein sümboliseerib tema verd, mis pidi ohvrina valatama. (Mt 26:27, 28.)

Ülemine tuba
Ülemine tuba

Osal iisraellaste kodudel oli ka ülakorrus. Sinna sai minna mööda majas sees olevat redelit või puittreppi või siis väljast mööda redelit või kivitreppi. Ühes suures ülemises toas, mis võis sarnaneda pildil kujutatuga, pidas Jeesus koos jüngritega oma viimase paasapüha ja seadis sisse Isanda õhtusöömaaja pühitsemise. (Lu 22:12, 19, 20.) Kui nädalatepühal aastal 33 valati umbes 120 jüngri peale välja püha vaim, olid nad tõenäoliselt ühe Jeruusalemma maja ülemises toas. (Ap 1:15; 2:1–4.)

PIIBEL. UUE MAAILMA TÕLGE (ÕPPEVÄLJAANNE)
Markuse 14
eesti
Loe Piiblit veebis.
https://assetsnffrgf-a.akamaihd.net/assets/m/1001070103/univ/art/1001070103_univ_sqr_xl.jpg
nwtsty