Jumal hoolib eakatest

TÄNAPÄEVAL ohjeldamatult leviv eakate väärkohtlemine ei peaks meid üllatama. Juba ammu aega tagasi ennustas Piibel, et neil selle jumalatu maailma „viimseil päevil” on inimesed „enesearmastajad, ... südametud” (2. Timoteosele 3:1–3). Sõnaga „südametud” tõlgitud kreeka sõna hõlmab ka tavapäraselt perekonnaringis valitseva kiindumuse puudumist. Vastavalt Piibli prohvetikuulutusele on seda liiki kiindumust nüüdisajal märkimisväärselt vähe.

Terava kontrastina neile, kes eakaid vääriti kohtlevad, hindab Jehoova Jumal kõrgesse ikka jõudnuid väga ning hoolib neist. Vaadelgem, kuidas see Piiblis kajastub.

„Lesknaiste asjaajaja”

Seda, kuidas Jehoova Jumal eakatest hoolib, näitavad ilmekalt Heebrea Kirjad. Näiteks Laulus 68:6 nimetab Taavet Jumalat reeglina eakate „lesknaiste asjaajajaks”. * Teistes piiblitõlgetes on sõna „asjaajaja” tõlgitud sõnadega „kaitsja”, „soosija” ja „eestvõitleja”. Pole kahtlustki, et Jehoova hoolib leskedest. Piibel ütleb, et kui neid vääriti koheldakse, süttib Jumala viha põlema (2. Moosese 22:21–23). Jumal ja tema teenijad hindavad väga leski – ja kõiki ustavaid eakaid. Kirjakohas Õpetussõnad 16:31 kajastub Jehoova Jumala ja tema rahva suhtumine: „Hallid juuksed on ilus kroon, mis saavutatakse, kui ollakse õigluse teel.”

Pole sugugi üllatav, et austusel eakate vastu oli oluline osa Seaduses, mille Jehoova Iisraelile teatavaks tegi. Iisraellastele  anti käsk: „Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au! Karda oma Jumalat! Mina olen Jehoova!” (3. Moosese 19:32). Niisiis, iisraellaste suhtumine eakatesse oli tõesti tihedalt seotud suhetega, mis neil olid Jehoova Jumalaga. Inimene ei võinud öelda, et ta armastab Jumalat, kui ta eakaid vääriti kohtles.

Kristlased pole Moosese seaduse all. Kuid nad on „Kristuse käsu” all, mis mõjutab sügavalt nende käitumist ja suhtumist, kaasa arvatud armastuse ja hoolitsuse osutamist enda vanematele ja eakatele inimestele (Galaatlastele 6:2; Efeslastele 6:1–3; 1. Timoteosele 5:1–3). Sealjuures ei osuta kristlased armastust mitte pelgalt sellepärast, et neid kästakse seda teha, vaid sellepärast, et nende süda sunnib seda tegema. „Armastage üksteist innukalt ja südamest,” kutsub üles apostel Peetrus (1. Peetruse 1:22).

Jünger Jakoobus toob meile ära täiendava põhjuse eakatest hoolimiseks. Ta kirjutab: „Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna” (Jakoobuse 1:27). Jakoobus toob ära sügava mõtte, mis juhib meie tähelepanu sellele, kui tähtsaks peab Jehoova neid kalleid inimesi.

Seega ei piisa sellest, kui vaid hoiduda eakaid halvasti kohtlemast. Me peame hoopis olema neist aktiivselt huvitatud ning tegema midagi nende heaks. (Vaata kasti „Tegudes väljenduv armastus”, lk 6–7.) Jakoobus kirjutas: „Usk ilma tegudeta on surnud” (Jakoobuse 2:26).

Troost „nende viletsuses”

Jakoobuse sõnades sisaldub veel üks mõte. Pangem tähele, et Jakoobus käskis kristlastel hoolitseda lesknaiste eest „nende viletsuses”. Sõnaga „viletsus” tõlgitud kreeka sõna tähendab põhiliselt kitsikust, vaeva või kannatusi, mis tulenevad meie elusurvetest. Pole kahtlustki, et paljud eakad kogevad sellist kitsikust. Mõni tunneb üksindust. Mõni on masendunud kõrge eaga kaasnevate piirangute pärast. Musti mõtteid võivad mõlgutada isegi need, kes üsna aktiivselt Jumalat teenivad. Võtkem näiteks Johni, * kes on olnud ustav Jumala Kuningriigi kuulutaja üle nelja aastakümne, sealjuures on ta viimased 30 aastat olnud täisajalises eriteenistuses. Nüüd juba 80. eluaastatesse jõudnuna möönab John, et aeg-ajalt tunneb ta end rusutuna. Ta lausub: „Mõtlen sagedasti varemtehtule ja mulle meenuvad mu vead, palju vigu. Mind ei jäta maha mõte, et oleksin võinud toimida paremini.”

Selliseid inimesi võib trööstida teadmine, et kuigi Jehoova on täiuslik, ei nõua ta meilt täiuslikkust. Ehkki ta teab meie vigu, ütleb Piibel: „Kui sina, Jehoova, hoiaksid meeles kõik pahateod, kes siis, Issand, püsiks?” (Laul 130:3). Jah, Jehoova ei keskendu meie vigadele, vaid paneb tähele, mis on meil südames. Kust me seda teame?

Kuningas Taavet, kellele eksimused ja puudused üldsegi mitte võõrad polnud, pani Jumala vaimu juhatusel kirja sõnad,  mis on toodud ära Laulus 139:1–3: „Jehoova, sa uurid mind läbi ja tunned mind! Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted! Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise, ja kõik mu teed on sulle tuttavad!” Siin kasutatud väljend „ära mõõtma” tähendab sõnasõnaliselt „sõeluma”, millist tegevust võiks võrrelda sellega, kuidas põllumees eraldab sõelumise teel viljaterad aganatest. Taavet kinnitab meile Jumala vaimust juhituna, et Jehoova oskab sõeluda välja ning jätta meelde meie häid tegusid.

Meie halastusrikas taevane Isa peab meeles – ja hindab kõrgelt – meie häid tegusid, kui püsime talle ustavad. Piibel ütleb koguni, et ta peaks seda ülekohtuks, kui ta unustaks ära meie teod ja armastuse, mida oleme osutanud tema nimele (Heebrealastele 6:10).

„Endised asjad on möödunud!”

Piibel näitab, et kõrge eaga kaasnevad probleemid ei kuulunud Jumala esialgse eesmärgi hulka seoses inimkonnaga. Alles pärast esimese mehe ja naise – meie esivanemate  – mässu Looja vastu sai vananemisega kaasnevast laastavast mõjust inimeste elu lahutamatu osa (1. Moosese 3:17–19; Roomlastele 5:12). Kuid see ei jää kestma igaveseks.

Nagu juba märkisime, moodustub paljudest tänapäeval valitsevatest oludest – nende hulka kuulub ka eakate väärkohtlemine – tunnusmärk, et me elame praeguse maailma „viimseil päevil” (2. Timoteosele 3:1). Jumala eesmärk on kaotada patu tagajärjed, nende hulgas inimese elu laastav vanadus ja surm. Piibel ütleb: „[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!” (Ilmutuse 21:4).

Jumala uues maailmas kaovad vananemise valud ja vaevad aegade hämarusse. Seesama juhtub ka eakate väärkohtlemisega (Miika 4:4). Samuti tuuakse tagasi ellu surnud, kes on Jumala mälestuses, nii et ka neil on võimalus elada igavesti paradiislikul maal (Johannese 5:28, 29). Siis saab enneolematult selgelt ilmsiks, et Jehoova Jumal hoolib lisaks eakatele kõigist, kes talle kuuletuvad.

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 6, 7]

Tegudes väljenduv armastus

Jehoova tunnistajate hulka kuuluvate eakate eest hoolitsemist korraldavad kogudusevanemad. Nad suhtuvad tõsiselt apostel Peetruse manitsusse „Hoidke teile hoida antud Jumala karja” (1. Peetruse 5:2). Hoida Jumala karja tähendab ka eakate heaks praktilisi tegusid teha. Millised need siis võiksid olla?

Jõudmaks täielikult selgusele selles, mida eakas inimene vajab, läheb vaja kannatlikkust ning ehk ka korduvaid külaskäike ja jutuajamisi. Võib-olla läheb tarvis abi poeskäimisel ja koristamisel, kristlikele koosolekutele sõidutamisel, Piibli ja kristlike väljaannete lugemisel või paljude muude asjade tegemisel. Mil iganes võimalik, tuleks pakkuda praktilist ja kindlat abi ning seda ka ellu viia. *

Mida teha siis, kui koguduse eakas vend või õde on hädaolukorda sattunud, näiteks vajab rahalist abi? Kõigepealt tuleks selgitada välja, kas tal on lapsi või teisi sugulasi, kes saaksid aidata. See on kooskõlas kirjakohaga 1. Timoteosele 5:4: „Kui kellelgi lesel on lapsi või lapselapsi, siis õppigu need esiti vagalt kohtlema oma majarahvast ja tasuma, mis nad on võlgu oma vanemaile. Sest see on meelepärane Jumala ees.”

Võib juhtuda, et eakas inimene vajab abi, jõudmaks selgusele, kas tal on seaduse järgi õigus saada valitsuse poolt pakutavat toetust. Ehk saaks keegi koguduseliikmetest teda selles aidata. Kui eelmainitud toetust saada pole võimalik, võivad kogudusevanemad otsustada, kas see inimene on kõlblik saama abi koguduselt. Esimesel sajandil tegutsenud koguduses oli juhtumeid, kus nõnda otsustati, nagu sellest kirjutab apostel Paulus kaastöölisele Timoteosele: „Leskede hulka loetagu ainult niisugune, kes on vähemalt kuuskümmend aastat vana ja on olnud ühe mehe naine, ja kes on tunnustatud heade tegude poolest, kui ta on kasvatanud lapsi, kui ta on vastu võtnud võõraid, kui ta on pühade jalgu pesnud, kui ta on aidanud hädasolijaid, kui ta on püüdnud teha kõiksugust head” (1. Timoteosele 5:9, 10).

[Allmärkus]

[Pilt lk 5]

Tabiita hoolitses lesknaiste eest, kes vajasid abi (Apostlite teod 9:36–39)