2014. aasta 8. augustil jõuti tähtsa verstapostini. Sel päeval teatati, et välja on antud uus eestikeelne piiblitõlge — „Uue maailma tõlge”.

„Uue maailma tõlkel” on nüüd oma koht teiste piiblitõlgete kõrval, mida jumalakartlikud inimesed Eestis on juba pikka aega lugenud. Miks oli vaja veel üht piiblitõlget? Kes selle välja andis? Miks võib olla kindel selle tõlke usaldusväärsuses?

Viimastel aastatel on välja antud palju uusi piiblitõlkeid. Mõnes keeles on Piibel ilmunud päris esimest korda, kuid uusi tõlkeid ilmub ka nendes keeltes, kus juba on kasutusel mitmed piiblitõlked. Miks peetakse ikkagi vajalikuks teha uusi tõlkeid? Sakae Kubo ja Walter Spechti raamatus märgitakse: „Ühtegi piiblitõlget ei saa kunagi lõplikuks tunnistada. Tõlked peavad pidama sammu piiblialaste teadmiste kasvu ja keelemuudatustega.” („So Many Versions?”)

Viimasel ajal on hakatud tunduvalt paremini aru saama heebrea, aramea ja kreeka keelest — keeltest, milles Piibel algselt kirja pandi. Lisaks on leitud vanu piiblikäsikirju, mis on vanemad ja täpsemad, kui need, mis olid kättesaadavad varasematele piiblitõlkijatele. Tänu sellele saab Jumala sõna tõlkida täpsemalt kui kunagi varem.

Rahvusvahelise ärikorralduse professor Declan Hayes on öelnud: „Piibel on aasta, tegelikult lausa iga aasta bestseller.” Vahel aga tundub, et soov paisata lettidele mõni bestseller on väljaandjale olulisem kui teose sisuline täpsus. Ühes piiblitõlkes on jäetud välja terveid lõike, mida väljaandja pidas igavaks. Ja ühes  teises piiblitõlkes on muudetud sõnu ja väljendeid, mis arvati solvavat tänapäeva lugejat. Näiteks püütakse olla mõningatele inimgruppidele meele järele sellega, et Jumalat nimetatakse Isa-Emaks.

Kõige murettekitavam suundumus Piibli tõlkimisel on seotud Jumala nimega Jehoova (mõned õpetlased tõlgivad selle vastega Jahve). Muistsetes piiblikäsikirjades on Jumala nimi kirjutatud nelja heebrea kaashäälikuga, mis on eesti keelde translitereeritult JHVH. See eriomane nimi esineb ainuüksi niinimetatud vanas testamendis ligi 7000 korda. (2. Moosese 3:15; Laul 83:18.) Meie Looja tahtis ilmselgelt, et tema teenijad teaksid ning ka kasutaksid seda nime.

Palju sajandeid tagasi loobusid aga juudid ebauskliku hirmu tõttu Jumala nime väljaütlemisest. Hiljem tungis see ebausust mõjutatud seisukoht ka ristiusu kogudustesse. (Apostlite teod 20:29, 30; 1. Timoteosele 4:1.) Piiblitõlkijatel sai tavaks asendada Jumala nimi sõnaga „Issand”. Tänapäeval on Jumala nimi enamikust piiblitõlgetest üldse välja jäetud. Lisaks on mõnes nüüdisaegses piiblitõlkes jäetud välja sõna „nimi” kirjakohas Johannese 17:6. Jeesuse sõnad „ma olen avaldanud su nime inimestele” on tõlgitud näiteks „ma olen ilmutanud sind inimestele” („Good News Translation”).

Miks selline vastumeelsus Jumala nime suhtes? Ajakiri „Practical Papers for the Bible Translator” (väljaandjaks Ühinenud Piibliseltsid, mis koordineerib suures osas piiblitõlkimist üle kogu maailma) kirjutas: „Kuna JHVH on kahtlemata Jumala isikunimi, siis olekski tõlkes kõige loogilisem kasutada seda transliteratsiooni.” Siiski hoiatas see artikkel: „Samas tuleb arvestada mõningate tõsiasjadega.”

Mis on need nii-öelda tõsiasjad ja kui põhjendatud need on? Eespool mainitud ajakiri toob välja mõnede piibliõpetlaste arutluskäigu: „Kui me kasutame mingit nimekuju, näiteks Jahve, võib see jätta lugejatele vale mulje ..., nagu oleks see Jahve mõni võõrjumal või uus ja tundmatu Jumal, mitte neile tuttav Jumal.” Piibel aga õpetab, et Jumal Jehoova erinebki kõigist teistest, mittekristlikest jumalatest. (Jesaja 43:10—12; 44:8, 9.)

Mõned õpetlased väidavad, et nad järgivad vaid traditsiooni, kui asendavad Jumala nime tiitliga Issand. Jeesus aga mõistis hukka sellised traditsioonid, mis ei austa Jumalat. (Matteuse 15:6.) Piibel ei anna tegelikult mingit alust Jumala nime asendamiseks. Jeesus Kristusel on samuti palju tiitleid, nagu näiteks „Jumala Sõna” ja „Kuningate Kuningas”. (Ilmutus 19:11—16.) Kas see siis tähendab, et ka nimi Jeesus tuleks alati asendada mõne sellise tiitliga?

Eespool mainitud ajakiri nendib ühes teises artiklis: „Nimekuju Jehoova tuleks üldjuhul vältida.” Mis põhjusel? Artikkel selgitab: „Õpetlased üldiselt arvavad, et Jumala nime algset hääldust annab kõige paremini edasi nimekuju Jahve.” Ometi tõlgitakse niisuguseid tuntud Piibli nimesid nagu Jesaja, Jeremija ja Jeesus viisil, millel on vähe ühist algse hääldusega (heebreapäraselt: Ješajahu, Jirmejah, Jehoošua). Kuna nimekuju Jehoova on üldlevinud — see nimi on nii eesti keeles kui ka muudes keeltes olnud kasutusel juba sajandeid —, siis väited, et seda nime ei tuleks kasutada, pole eriti veenvad. Vastumeelsus Jumala nime suhtes näib põhinevat peamiselt emotsioonidel ja eelarvamustel, mitte tõsiasjadel.

Kuid see pole pelgalt mingi teoreetiline küsimus. Näiteks kirjutas Ühinenud Piibliseltside konsultant Indias sellest, mis tagajärjed on Jumala nime väljajätmisel nendest piiblitõlgetest, kus see varem esines. Ta ütles: „Hindusid ei huvita, mis on Jumala tiitel. Nad tahavad teada, mis on tema nimi. Ja kui nad Jumala nime ei tea, siis ei teki neil temaga mingit sidet.” Sama võib öelda kõigi kohta, kes otsivad Jumalat. Selleks et mõista Jumala olemust, on väga oluline  teada Jumala nime, sest siis pole ta meile vaid mingi ebaisikuline jõud, vaid konkreetne isik, keda me saame tundma õppida. (2. Moosese 34:6, 7.) Piibel ütleb: „Igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse.” (Roomlastele 10:13.) Jumalateenijatel tuleb tõesti kasutada tema nime!

1950. aastal anti välja ingliskeelne Piibli kreekakeelse osa „Uue maailma tõlge” („New World Translation of the Christian Greek Scriptures”). Järgmisel kümnendil ilmusid järk-järgult Piibli heebreakeelse osa ehk vana testamendi raamatute tõlked. Aastal 1961 anti inglise keeles ühes köites välja terve „Uue maailma tõlge”. Märkimisväärne on see, et selle tõlke vana testamendi osas esineb Jumala nimi Jehoova kõigis ligi 7000 kohas, kus see algselt oli. Eriti väärib aga tähelepanu, et selle tõlke kreekakeelses osas ehk uues testamendis esineb Jumala nimi 237 korda.

Jumala nime tagasipanemine sinna, kus see algselt oli, mitte ainult ei austa Jumalat, vaid aitab meil Piiblist ka paremini aru saada. Näiteks on paljudes tõlgetes Matteuse 22:44, mis on tsitaat kirjakohast Laul 110:1, tõlgitud nii: „Issand ütles mu Issandale.” Aga kes räägib kellega? „Uue maailma tõlkes” kõlab see tekst: „Jehoova ütles mu isandale.” Lugejal on nii kergem mõista, et tegemist on kahe isikuga, Jumal Jehoova ja tema pojaga.

„Uue maailma tõlke” väljaandja on Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing, Jehoova tunnistajate registreeritud juriidiline isik. Jehoova tunnistajad on üle saja aasta trükkinud ja levitanud Piibleid kogu maailmas. Ingliskeelse „Uue maailma tõlke” valmistas grupp Jehoova tunnistajaid — „Uue maailma tõlke” piiblitõlkekomitee. Selle komitee liikmed pole soovinud endale mingit au, vaid nad on avaldanud soovi jääda anonüümseks isegi pärast oma surma. (1. Korintlastele 10:31.)

Miks nimetatakse seda väljaannet „Uue maailma tõlkeks”? 1950. aasta väljaande eessõna kohaselt peegeldab see nimetus kindlat veendumust, et peagi on käes kirjakohas 2. Peetruse 3:13 tõotatud uus maailm. Piiblitõlkekomitee kirjutas, et praegu, kui toimub „üleminek vanast maailmast õiglasse uude maailma”, on tähtis, et piiblitõlked laseksid „Jumala sõna puhtal tõel” särada.

Suurt tähelepanu on pööratud tõlke täpsusele. Ingliskeelse tõlke valmistajad tõlkisid otse heebrea, aramea ja kreeka keelest, kasutades parimaid saadaolevaid alustekste. * Eriti  hoolsalt jälgiti seda, et anda muistset teksti edasi nii täpselt kui võimalik, kuid seda tänapäevasele lugejale arusaadaval viisil.

Pole ime, et mõned õpetlased on kiitnud „Uue maailma tõlget” selle aususe ja originaalitruuduse eest. Heebrea keele professor Iisraelist Benjamin Kedar ütles aastal 1989: „Oma lingvistilistes uurimistöödes, mis puudutavad heebreakeelset Piiblit ja tõlkeid, heidan tihti pilgu ingliskeelsele väljaandele, mida tuntakse kui „Uue maailma tõlget”. Nii tehes olen korduvalt leidnud kinnitust, et see tõlge peegeldab ausat püüdu anda algteksti mõte edasi võimalikult arusaadavalt ja täpselt.”

Eeltoodut arvestades on mõistetav, miks Jehoova tunnistajad otsustasid „Uue maailma tõlke” välja anda ka teistes keeltes. Praeguseks on see kas osaliselt või tervenisti ilmunud 128 keeles. Et hõlbustada Piibli tõlkimist, on Jehoova tunnistajad töötanud välja elektroonilise sõnaraamatu, mis võimaldab uurida piiblitermineid. Tõlkijate abistamiseks on moodustatud tõlketalitus. Kogu seda tööd korraldab Jehoova tunnistajate juhtiv kogu oma kirjutuskomitee kaudu. Ent kuidas siis piiblitõlkimine tegelikult käib?

Kõigepealt moodustatakse pühendunud jumalateenijatest tõlketiim. Kogemused on näidanud, et kui tõlkijad töötavad üheskoos, mitte omaette, siis on tulemused paremad ning tõlge kvaliteetsem ja tasakaalukam. (Õpetussõnad 11:14.) Üldjuhul on igal tõlketiimi liikmel juba kogemusi Jehoova tunnistajate väljaannete tõlkimisel. Tiimile antakse põhjalik väljaõpe piiblitõlkimise põhimõtete ja vastavate arvutiprogrammide kasutamise kohta.

Tõlkijatele õpetatakse, kuidas teha täpne ja samas tavalugejale arusaadav tõlge. Sõnastus peaks olema võimalikult algteksti lähedane, kuid samal ajal ei tohiks mõtteselgus kannatada. Kuidas see saavutatakse? Mõelgem näiteks, kuidas toimus töö meie uue eestikeelse piiblitõlke kallal. Tõlketiim valis kõigepealt ingliskeelse „Uue maailma tõlke” peamistele terminitele eestikeelsed vasted. Selles oli neile abiks arvutiprogramm Watchtower Translation System, mis sisaldab piibliterminite temaatilist sõnaraamatut. See näitab ära ka algsed kreeka ja heebrea sõnad, millele iga ingliskeelne sõna vastab, nii et tõlkijad said uurida, kuidas neid algkeelseid sõnu on mujal tõlgitud. Kõik see aitas suuresti kaasa eestikeelsete vastete valimisele. Kui tiim oli terminitele vasted leidnud, algas teksti tõlkimine. Arvutiprogramm võimaldas iga salmi juures kuvada piibliterminite eestikeelsed vasted.

Tõlkimine tähendab aga midagi enamat kui lihtsalt ingliskeelsete sõnade asendamist eestikeelsete vastetega. Palju tööd nõudis see, et teha kindlaks, kas valitud eestikeelsed terminid annavad igas kontekstis edasi õige mõtte. Hoolsalt järgiti grammatikareegleid ning seda, et lauseehitus oleks ladus ja loomulik. Kõik see nõudis kõva tööd. Tänu sellele on meil nüüd eestikeelne „Uue maailma tõlge”, mis annab Jumala sõna edasi täpselt, selgelt ja arusaadavalt. *

Me ergutame sind tutvuma uue piiblitõlkega, mida võib küsida selle ajakirja väljaandjatelt või oma kodukoha Jehoova tunnistajatelt. Seda piiblitõlget lugedes võid olla kindel, et Jumala sõnad on sinu emakeeles ustavalt edasi antud. Ilmselt nõustud, et selle piiblitõlke väljaandmine on tõesti verstapost eesti piiblitõlke ajaloos.