Matteuse evangeelium 22:1–46

22  Jeesus rääkis neile veel ühe mõistujutu:  „Taeva kuningriik* sarnaneb kuningaga, kes korraldas oma pojale pulmapeo.+  Ta saatis oma orjad kutsutuid pulma paluma, aga need ei tahtnud tulla.+  Siis saatis ta välja teised orjad, lausudes: „Öelge kutsutuile: „Ma* olen valmistanud pidusöögi, pullid ja nuumloomad on tapetud ning kõik on valmis. Tulge pulmapeole!””  Kutsutud aga läksid ükskõikselt minema, üks oma põllule, teine äriasju ajama,+  ülejäänud aga võtsid tema orjad kinni, mõnitasid neid ja tapsid nad.  Kuningas vihastus, saatis oma sõjaväed, hukkas need mõrtsukad ja põletas nende linna maha.+  Siis ta ütles oma orjadele: „Pulmapeoks on kõik valmis, aga kutsutud polnud seda väärt.+  Seepärast minge linnast välja viivatele teedele ja kutsuge pulma kõik, keda leiate.”+ 10  Orjad läksidki välja teedele ja kutsusid kokku kõik, keda leidsid, nii kurjad kui ka head, ja pulmasaal sai pidulisi* täis. 11  Kui kuningas tuli külalisi üle vaatama, märkas ta meest, kel polnud pulmariideid seljas, 12  ja küsis temalt: „Kulla mees, kuidas sa siia ilma pulmariieteta sisse said?” Mees aga ei saanud sõnagi suust. 13  Siis ütles kuningas oma teenritele: „Siduge tal käed ja jalad kinni ning heitke ta välja pimedusse! Seal ta nutab ja kiristab hambaid.” 14  Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.” 15  Siis läksid variserid ära ja pidasid üheskoos nõu, kuidas teda sõnadest lõksu püüda.+ 16  Nad saatsid oma jüngrid koos Herodese pooldajatega+ talle ütlema: „Õpetaja, me teame, et sa armastad tõde* ja õpetad Jumala teed tões ega taotle kellegi poolehoidu, sest sa ei otsusta inimeste üle pinnapealse mulje põhjal. 17  Ütle siis, mida sa arvad. Kas on õige maksta keisrile pearahamaksu või mitte?” 18  Aga nende kurjust teades ütles Jeesus: „Miks te mind kiusate, te silmakirjatsejad? 19  Näidake mulle maksuraha.” Nad tõid talle denaari. 20  Ta küsis neilt: „Kelle kujutis ja pealiskiri see on?” 21  Nad vastasid: „Keisri.” Seepeale ta ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale.”+ 22  Kui nad seda kuulsid, siis nad imestasid, jätsid ta sinnapaika ja läksid minema. 23  Sel päeval tulid Jeesuse juurde saduserid, kes ei usu ülesäratamist,*+ ja küsisid temalt:+ 24  „Õpetaja, Mooses ütles: „Kui mees sureb, ilma et tal oleks lapsi, peab ta vend abielluma tema naisega ja soetama temaga oma vennale järglase.”+ 25  Meie juures oli seitse venda. Esimene abiellus ja suri ning kuna tal polnud järglast, jäi tema naine ta vennale. 26  Sama juhtus teise ja kolmanda vennaga kuni seitsmendani välja. 27  Viimaks suri ka naine. 28  Kelle naiseks nende seitsme hulgast saab ta pärast ülesäratamist? On ta ju olnud nende kõikide naine.” 29  Jeesus vastas neile: „Te olete eksiteel, kuna te ei tunne pühakirja ega Jumala väge,+ 30  sest kui toimub ülesäratamine, ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas.+ 31  Mis aga puutub surnute ülesäratamisse, siis kas te pole lugenud, mida Jumal teile on öelnud: 32  „Mina olen Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal”?+ Tema pole mitte surnute, vaid elavate Jumal.”+ 33  Seda kuuldes rahvahulgad hämmastusid tema õpetusest.+ 34  Kui variserid kuulsid, et ta oli saduseride suu sulgenud, tulid nad kokku. 35  Üks neist, vilunud seadusetundja, küsis teda proovile pannes: 36  „Õpetaja, milline käsk Moosese seaduses* on suurim?”+ 37  Ta vastas: „„Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kogu südamest ja hingest ja kogu oma mõistusega.”+ 38  See on suurim ja esimene käsk. 39  Teine, selle sarnane, on see: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.”+ 40  Neil kahel käsul põhinevad Moosese seadus ja prohvetiraamatud.”+ 41  Kui nüüd variserid olid üheskoos, küsis Jeesus neilt:+ 42  „Mis te arvate, kelle poeg on messias?” Nad vastasid talle: „Taaveti.”+ 43  Ta küsis: „Kuidas siis Taavet püha vaimu mõjutusel+ teda isandaks nimetab, öeldes: 44  „Jehoova ütles mu isandale: „Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalge alla””?+ 45  Taavet nimetab teda isandaks. Kuidas siis messias on Taaveti poeg?”+ 46  Mitte keegi ei suutnud talle sõnagi vastata ja sellest päevast alates ei söandanud keegi temalt enam midagi küsida.

Allmärkused

Võib tõlkida ka „taevane kuningavalitsus”.
Võib tõlkida ka „Näe! Ma”.
Võib tõlkida ka „laua ääres külitajaid”.
Sõna-sõnalt „oled tõemeelne”.
Sõna-sõnalt „ütlevad, et ülesäratamist ei ole”.
Sõna-sõnalt „käsk seaduses”.

Kommentaarid

mõistujuttude kaudu. Võib tõlkida ka „tähendamissõnade kaudu”, „näidete abil”. Kreeka sõna parabolé tähendab sõna-sõnalt „kõrvutamine; kokku panemine”. Jeesus selgitas tihti asju nii, et kõrvutas neid millegi samalaadsega. (Mr 4:30.) Tema mõistujutud olid lühikesed ja üldjuhul väljamõeldud lood, millega ta õpetas midagi väärtushinnangute või Jumala kohta.

mõistujutu. Võib tõlkida ka „tähendamissõna”, „näite”. (Vt Mt 13:3 kommentaari.)

pulmariideid. Kuningas võis anda pulmalistele spetsiaalsed riided. Nende selga panemata jätmine oli väga lugupidamatu.

kiristavad hambaid. See väljend viitab ahastusele, meeleheitele ning ka vihale, millega võivad kaasneda kibedad sõnad ja vägivaldsed teod.

kiristab hambaid. Vt Mt 8:12 kommentaari.

lõksu püüda. St nagu lindu võrku püüda. (Seesama kreeka jahitermin esineb Septuagintas tekstis Kog 9:12, kus sellega on tõlgitud heebrea sõna, mis tähendab „püünisega püüdma”.) Variserid kasutasid meelitusi ja tagamõttega küsimusi. (Mt 22:16, 17.) Nende ainuke eesmärk seejuures oli leida Jeesuse vastustest midagi, mille alusel teda süüdistada.

Herodese pooldajatega. Vt „Sõnaseletusi”.

keisrile. Jeesuse ajal valitses Rooma keiser Tiberius. Lisaks keisrile võis see sõna tähendada Rooma tsiviilvõimu või riiki ja selle ametnikke, keda Paulus kutsus võimudeks ning Peetrus kuningaks ja maavalitsejateks. (Ro 13:1–7; Tt 3:1; 1Pe 2:13–17; vt „Sõnaseletusi”.)

pearahamaksu. Roomlased nõudsid iga-aastast maksu kõigilt, kes olid rahvaloendusega kirja pandud. See maks võis olla ühe denaari ehk ühe päevapalga suurune. (Lu 2:1–3.)

silmakirjatsejad. Kreeka sõna hypokrités käis algselt Kreeka (ja hiljem Rooma) näitlejate kohta, kes kandsid suuri maske, et oma häält võimendada. Hiljem hakati seda sõna kasutama piltlikult teesklejate ja petiste kohta, kes varjasid oma tegelikke kavatsusi või isikut. Jeesus kutsub siin silmakirjatsejateks juudi usujuhte. (Mt 6:5, 16.)

silmakirjatsejad. Vt Mt 6:2 kommentaari.

denaari. Rooma hõbemünt, millel oli keisri kujutis. Roomlased nõudsid juutidelt ühe denaari suurust pearahamaksu. (Mt 22:17.) Jeesuse päevil oli denaar põllutöölise 12-tunnise tööpäeva palk. Piibli kreekakeelses osas antakse hinnad sageli denaarides. (Mt 20:2; Mr 6:37; 14:5; Ilm 6:6.) Iisraelis olid käibel mitmesugused vask- ja hõbemündid, sealhulgas Tüüroses vermitud hõbemündid, mida kasutati templimaksu maksmiseks. Roomale makstav maksuraha oli aga ilmselt keisri kujutisega hõbedenaar. (Vt „Sõnaseletusi” ja lisa B14.)

kujutis ja pealiskiri. Tollal käibel olnud denaari esiküljel oli kujutatud Rooma keiser Tiberiust, loorberipärg peas. Ta valitses aastatel 14–37. Mündil oli ka ladinakeelne kiri „Tiberius Caesar Augustus, jumala Augustuse poeg”. (Vt ka lisa B14.)

Andke. Sõna-sõnalt „Andke tagasi”. Mündid olid keisri vermitud ja tal oli õigus osa neist tagasi nõuda. Aga keisril ei olnud õigust nõuda, et inimesed oma elu talle pühendaksid. Ainult Jumal annab „inimestele elu, õhu ja kõik muu”. (Ap 17:25.) Seega on üksnes Jumalal õigus oodata jäägitut pühendumust ja ainult talle saab inimene tagasi anda oma elu.

keisrile, mis kuulub keisrile. See kirjakoht ja paralleelsalmid Mr 12:17 ja Lu 20:25 on ainsad kohad Piiblis, kus Jeesus teeb juttu Rooma keisrist. Väljendiga „mis kuulub keisrile” mõeldakse makse, millega tasutakse valitsuse teenuste eest, samuti austust võimude vastu ja suhtelist allumist neile. (Ro 13:1–7.)

Jumalale, mis kuulub Jumalale. Sellega mõeldakse, et inimene teenib Jumalat kogu südamest, armastab teda kogu hingest ja kuuletub talle täielikult. (Mt 4:10; 22:37, 38; Ap 5:29; Ro 14:8.)

ülesäratamist. Kr anástasis (ülestõusmine; tõusmine, püsti tõusmine). Seda sõna kasutatakse Piibli kreekakeelses osas umbes 40 korda surnuist ülesäratamise tähenduses. (Mt 22:31; Ap 4:2; 24:15; 1Ko 15:12, 13.) Septugintas kasutatakse samatüvelist verbi tekstis Jes 26:19 fraasis „Sinu surnud ärkavad ellu”, andmaks edasi heebrea verbi tähendusega „elama”. (Vt „Sõnaseletusi”.)

Teine abiellus selle naisega. Muistsetel heebrealastel oli tava, mille järgi lastetu abielumehe surma puhul pidi tema vend abielluma lesega, et soetada järglane, kes surnu liini edasi viiks. (1Mo 38:8.) Hiljem oli vastav kord sätestatud ka Moosese seaduses ja seda nimetati mehevenna kohuse täitmiseks. (5Mo 25:5, 6.) Nagu näha saduseride sõnadest, järgiti leviraatabielu tava ka Jeesuse päevil. Seaduse järgi võis mees ka keelduda täitmast mehevenna kohust, kuid sellega tõmbas ta enda peale häbi. (5Mo 25:7–10; Ru 4:7, 8.)

jäi tema naine ta vennale. Vt Mr 12:21 kommentaari.

pühakirja. Tähendab tavaliselt Piibli heebreakeelset osa.

ülesäratamist. Kr anástasis (ülestõusmine; tõusmine, püsti tõusmine). Seda sõna kasutatakse Piibli kreekakeelses osas umbes 40 korda surnuist ülesäratamise tähenduses. (Mt 22:31; Ap 4:2; 24:15; 1Ko 15:12, 13.) Septugintas kasutatakse samatüvelist verbi tekstis Jes 26:19 fraasis „Sinu surnud ärkavad ellu”, andmaks edasi heebrea verbi tähendusega „elama”. (Vt „Sõnaseletusi”.)

ülesäratamisse. Vt Mt 22:23 kommentaari.

Jumal teile on öelnud. Jeesus viitab siin Jehoova vestlusele Moosesega, mis toimus umbes aastal 1514 e.m.a. (2Mo 3:2, 6.) Tolleks ajaks oli Aabraham olnud surnud 329, Iisak 224 ja Jaakob 197 aastat. Ometi ei öelnud Jehoova, et ta oli olnud, vaid et ta on nende Jumal. (Mt 22:32.)

vaid elavate. Paralleelteksti Lu 20:38 järgi lisas Jeesus: „Sest nad kõik on tema silmis elavad.” Piibel näitab, et elavad, kes pole Jumalaga lepitatud, on tema silmis surnud. (Ef 2:1; 1Ti 5:6.) Samal ajal aga ustavad jumalateenijad, kes surevad, on Jehoova silmis ikka elavad, sest nende surnuist ülesäratamine on täiesti kindel. (Ro 4:16, 17.)

Tema pole mitte surnute, vaid elavate Jumal. Kõige varasemad ja usaldusväärsemad käsikirjad toetavad sellist tõlkeversiooni, kuid mõnes käsikirjas korratakse sõna „Jumal” ja öeldakse: „Jumal pole mitte surnute, vaid elavate Jumal.” Selline mõte on mitmes eestikeelses Piiblis. Ühes Piibli kreekakeelse osa heebreakeelses tõlkes (mida tähistatakse lisas C lühendiga J18) on selles tekstis kasutatud tetragrammi ja see tekst kõlab: „Jehoova pole mitte surnute, vaid elavate Jumal.” (Vrd 2Mo 3:6, 15.)

vaid elavate. Vt Mr 12:27 kommentaari.

saduseride suu sulgenud. Sõna-sõnalt „saduserid vaikima pannud”. See on sobiv väljend, kuna saduseride küsimus oli silmakirjalik. Nad ei osanud Jeesuse vastuse peale enam midagi öelda.

mõistuse. Intellekt, arusaamisvõime. Et Jumalat tundma õppida ja üha enam armastada, tuleb kasutada mõistust. (Joh 17:3; Ro 12:1.) Kirjakohas 5Mo 6:5, kust see tsitaat on pärit, on heebreakeelses algtekstis kolm mõistet: süda, hing ja jõud. Kuid Markuse evangeeliumis, mis on kirjutatud kreeka keeles, nimetatakse nelja: südant, hinge, mõistust ja jõudu. Põhjusi selleks võib olla mitu. Sõna „mõistus” võib olla lisatud selleks, et anda edasi osalt kattuvate heebrea mõistete kogu tähendust. Vanaheebrea keeles polnud eraldi sõna mõistuse kohta, vaid seda mõtet kätkes tihti mõiste „süda”, mis piltlikus tähenduses kasutatuna tähendab seesmist inimest tervikuna: tema mõtteid, tundeid, hoiakuid, ajendeid. (5Mo 29:4; L 26:2; 64:6; vt selle salmi kommentaari südamest.) Seetõttu on heebrea sõna, mille vaste on „süda”, tõlgitud Septuagintas tihti kreeka sõnaga, mille vaste on „mõistus”. (1Mo 8:21; 17:17; Õp 2:10; Jes 14:13.) Fakt, et Markus kasutab siin sõna „mõistus”, võib osutada ka sellele, et heebrea sõna, mis tähendab jõudu, ja kreeka sõna, mis tähendab mõistust, on osalt kattuva tähendusega. (Vrd tekstiga Mt 22:37, kus on sõna „mõistus”, mitte „jõud”.) Sõnade tähendusväljade osaline kattumine aitab ehk selgitada, miks kirjatundja kasutas Jeesusele vastates sõna „arusaamine”. (Mr 12:33, allm.) Samuti võib see selgitada, miks evangeeliumikirjutajad ei kasuta teksti 5Mo 6:5 tsiteerides täpselt samu mõisteid, mis on heebrea keeles. (Vt selle salmi kommentaari jõuga ning Mt 22:37 ja Lu 10:27 kommentaari.)

Armasta. Kr agapáo. See verb ja nimisõna agápe (armastus) esinevad Piibli kreekakeelses osas rohkem kui 250 korda. Tekstis 1Jo 4:8 kasutatakse sõna agápe fraasis „Jumal on armastus”. Jumal on isetu armastuse ülim eeskuju. Tema armastust juhivad põhimõtted. Tänu armastusele on Jumal hooliv, mõistev ja arvestav. Tema armastus ei ole ainult tunne, vaid armastus ajendab teda tegutsema ja võtma endale kohustusi. Inimesedki suudavad samamoodi armastada, kui nad võtavad Jumala endale teadlikult eeskujuks. (Ef 5:1.) Kontekst räägib kahest suurimast käsust, mis käsivad armastada, ja need käsud on täiesti põhjendatud, sest inimene on igati suuteline neid täitma. Jeesus tsiteerib teksti 5Mo 6:5. Piibli heebreakeelses osas on armastuse kohta kasutatud tavaliselt verbi ahév või aháv (armastama) ning nimisõna ahaváh (armastus). Nende tähendus kattub osaliselt eelmainitud kreeka sõnade tähendusega. Keegi, kes armastab Jehoovat, on talle täielikult pühendunud ja teenib ainult teda. Jeesus näitas, mida niisugune armastus tähendab. Tema armastus Jumala vastu polnud pelgalt tunne. Selline armastus mõjutab inimese tervet elu: seda, kuidas ta mõtleb, mida ta räägib ja mida ta teeb. (Vt Joh 3:16 kommentaari.)

Jehoovat. Kirjakohas 5Mo 6:5, kust see tsitaat on võetud, esineb heebreakeelses algtekstis Jumala nimi, mida tähistatakse nelja heebrea konsonandiga (translitereeritult JHVH). (Vt lisa C.)

südamest. Südame all mõeldakse kogu inimese isiksust. Kui aga sõna „süda” kasutatakse koos väljenditega „hing” ja „mõistus”, mõeldakse selle all eelkõige inimese soove ja tundeid. Samas pole need kolm sõna (süda, hing ja mõistus) igaüks täiesti erineva tähendusega; nende tähendused kattuvad osaliselt. See, et neid sõnu on kasutatud koos, rõhutab, kui tähtis on armastada Jumalat täielikult.

hingest. Võib tõlkida ka „kogu oma olemusega”. (Vt „Sõnaseletusi”.)

mõistusega. St intellekti, arusaamisvõimega. Et Jumalat tundma õppida ja armastada, tuleb kasutada mõistust. (Joh 17:3; Ro 12:1.) Kirjakohas 5Mo 6:5, kust see tsitaat on pärit, on heebreakeelses algtekstis kolm mõistet: süda, hing ja jõud. Kuid Matteuse evangeeliumis nimetatakse kreeka keeles jõu asemel mõistust. Põhjusi selleks võib olla mitu. Esiteks, kuigi vanaheebrea keeles polnud eraldi sõna mõistuse kohta, kätkes seda mõtet tihti mõiste „süda”, mis tähendab piltlikult seesmist inimest tervikuna: tema mõtteid, tundeid, hoiakuid, ajendeid. (5Mo 29:4; L 26:2; 64:6; vt selle salmi kommentaari südamest.) Seetõttu on heebrea sõna „süda” tõlgitud Septuagintas tihti kreeka sõnaga „mõistus”. (1Mo 8:21; 17:17; Õp 2:10; Jes 14:13.) Teine põhjus, miks Matteus kasutab teksti 5Mo 6:5 tsiteerides sõna „jõud” asemel sõna „mõistus”, võib olla see, et heebrea sõna „jõud” võib tähendada nii füüsilist jõudu kui ka võimet mõtelda ja arutleda. Sõnade tähendusväljade osaline kattumine aitab ehk selgitada, miks evangeeliumikirjutajad ei kasuta teksti 5Mo 6:5 tsiteerides täpselt samu mõisteid nagu heebrea keeles. (Vt Mr 12:30 ja Lu 10:27 kommentaari.)

Armasta oma ligimest. Moosese seadus käskis iisraellastel armastada oma ligimest. (3Mo 19:18.) Väljend „ligimene” tähendas lihtsalt kaasinimest. Ent mõned juudid kitsendasid selle tähendust, mõeldes selle all vaid teisi juute, eriti neid, kes järgisid suulist pärimust. Kõiki teisi inimesi pidasid nad vaenlasteks.

Teine. Kirjakohas Mt 22:37 on Jeesuse otsene vastus variseride küsimusele. Lisaks tsiteerib ta veel ühte käsku. (3Mo 19:18.) Sellega tahab ta näidata, et need kaks käsku on lahutamatult seotud ning võtavad kokku kogu Moosese seaduse ja prohvetiraamatud. (Mt 22:40.)

ligimest. Võib tõlkida ka „kaasinimest”, sõna-sõnalt „lähedast”, „naabrit”. Ligimesed pole lihtsalt läheduses elavad inimesed, vaid kõik, kellega kokku puututakse. (Lu 10:29–37; Ro 13:8–10; vt Mt 5:43 kommentaari.)

seda, mis on kirjas Moosese seaduses ja prohvetiraamatutes. Sõna-sõnalt „seadust ja prohveteid”. Moosese seaduse all mõeldakse Piibli raamatuid alates 1. Moosese raamatust kuni 5. Moosese raamatuni. Prohvetiraamatute all mõeldakse Piibli heebreakeelse osa prohvetlikke kirjutisi. Ent kui Moosese seadust ja prohvetiraamatuid mainitakse üheskoos, võib see viidata tervele Piibli heebreakeelsele osale. (Mt 7:12; 22:40; Lu 16:16.)

Neil kahel käsul põhinevad. Sõna-sõnalt „Nende kahe käsu küljes ripuvad”. Jeesus tahtis näidata, et armastusel põhineb kogu Piibli heebreakeelne osa, mitte ainult Moosese seadus ja selle kümme käsku. (Ro 13:9.)

Moosese seadus ja prohvetiraamatud. Vt Mt 5:17 kommentaari.

Kristuse. Kristus ei ole nimi, vaid hüüdnimestunud tiitel, mis tuleb kreeka sõnast Christós. Selle heebreapärane vaste on „messias” (hbr mašíah). Mõlema sõna tähendus on „võitu, salvitu”. Piibliaegadel oli tavaks rituaalne õliga võidmine. Nii pühitseti ametisse näiteks kuningaid.

messias. Kreeka keeles ho Christós. Siin kasutatakse määravat artiklit ho, ilmselt selleks, et rõhutada Jeesuse messiarolli.

messias. Võib tõlkida ka „Kristus”. (Vt Mt 1:1 ja 2:4 kommentaari.)

püha vaimu mõjutusel. Sõna-sõnalt „vaimus”. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Vaim”.)

Jehoova. See tsitaat on võetud tekstist L 110:1, mille heebreakeelses algtekstis esineb Jumala nimi nelja konsonandina (translitereeritult JHVH). (Vt lisa C.)

jalge alla. St käsu alla.

Pildid ja videod

Keiser Tiberius
Keiser Tiberius

Tiberius sündis aastal 42 e.m.a. Aastal 14 m.a.j sai temast teine Rooma keiser. Ta suri märtsis 37 m.a.j. Seega oli Tiberius keiser kogu Jeesuse teenistuse vältel ning just tema valitsemisajal lausus Jeesus seoses maksurahaga: „Andke keisrile, mis kuulub keisrile.” (Mr 12:14–17; Mt 22:17–21; Lu 20:22–25.)