Esimese sajandi kristlaste eluolu

Kus nad elasid

’Ma ei jätnud teid õpetamata avalikult ja majast majja.’ (APOSTLITE TEOD 20:20)

MASSIIVSETEST väravatest läbi minnes oled hetkega keset esimese sajandi linna. Nagu paljud teisedki linnad, asub see mäe peal. Kõrgemale vaadates paistab sulle kätte ülalinn. Arvukad luksuslikud valged villad säravad päikese käes ning mitmel neist on müüriga ümbritsetud aed. See on rikaste linnaosa. Ka allpool mäenõlval on näha erineva kuju ja suurusega maju. Need suured mitmekorruselised kivimajad, mis kuuluvad keskklassi kaupmeestele ja maaomanikele, ääristavad sillutatud tänavaid. Veelgi allpool, orus, on vaeste linnaosa. Siinsed ilmetud majad on pisikesed ja kastikujulised ning paiknevad külg külje kõrval kitsaste tänavate ääres või kobaras väikeste hoovide ümber.

Kui jalutad rahvarohketel tänavatel, kuuled kõiksugu hääli ja su ninna tungib mitmesuguseid lõhnu. Naised on ametis söögivalmistamisega, täites ümbruskonna isuäratavate aroomidega. Sa kuuled loomade häälitsusi ja mänguhoos laste hõikeid. Mehed on agaralt töötamas kärarikastes töökodades, millest levib vänget lõhna.

Kristlike perede elu keerles just niisugustes majades. Seal tehti igapäevatoimetusi, anti vaimset õpetust ja kummardati Jumalat.

Väiksemad majad. Nagu tänapäeval, nii sõltus ka tol ajal elamu suurus ja tüüp asupaigast ning pere majanduslikust seisust. Kõige väiksemates majades (1) oli vaid üks kitsuke ja hämar ruum, kus elas koos terve perekond. Paljude väikeste majade seinad ehitati päikese käes kuivatatud savitellistest.  Tehti ka tahutud kividest seinu. Mõlemad laoti tavaliselt kivist vundamendile.

Sisemised seinad krohviti, põrandad sillutati kividega ning mõlemaid tuli pidevalt hooldada. Katuses või seinas oli vähemalt üks väike avaus, mille kaudu köögi suits välja pääses. Sisustus piirdus üksnes hädavajalike esemetega.

Katuse savine mullakiht laotati okstele ja lattidele, mis olid risti üle puittalade. Kõik see omakorda toetus postidele. Kõvakstambitud savi seejärel krohviti ja tulemuseks oli üsna vettpidav katus. Katusele pääses tavaliselt väljast redeli abil.

Ehkki elati külg külje kõrval, oli kristlik kodu meeldiv elupaik, kus isegi vaene pere võis olla vaimselt rikas ja õnnelik.

Keskklass. Suuremates kahekorruselistes kivimajades (2), mis kuulusid keskklassile, oli ka külalistetuba (Markuse 14:13–16; Apostlite teod 1:13, 14). Selles avaras ülemises toas sai korraldada koosolekuid ja tihti kasutati seda pühadeajal (Apostlite teod 2:1–4). Niisugused majad ja veelgi suuremad elamud (3), mis kuulusid kaupmeestele ja maaomanikele, ehitati lubjakiviplokkidest, mille vahele pandi lubimörti. Kivist põrandad ja siseseinad krohviti, välisseinad võõbati lubjaga valgeks.

Ülemistesse tubadesse ja katusele sai treppi mööda. Kõik lamedad katused ümbritseti rinnatisega, et keegi alla ei kukuks ja muid õnnetusi ei juhtuks (5. Moosese 22:8). Kuumal päevaajal oli katusel tänu kergele varjualusele mõnus omaette uurida, mõtiskleda, palvetada või puhata (Apostlite teod 10:9).

Ehkki neis vastupidavates ja ruumikates majades elas sageli koos terve hulk sugulasi, olid seal eraldi elutuba, magamistoad, suurem köök ja söögituba.

Luksuslikumad majad. Rooma stiilis maju (4) oli väga erineva suuruse, välimuse ja planeeringuga. Avarad toad paiknesid ümber suure söögitoa (trikliiniumi), mis oli perekondlike tegevuste keskuseks. Mõnikord olid need majad kahe- või kolmekordsed (5), mõnel oli müüriga ümbritsetud kena aed.

Luksuslikumates majades võis olla rohkesti nikerdustega mööbliesemeid, millest mõned olid kaetud elevandiluu või kullaga. Neis majades olid sellised mugavused kui  veevärk ja vann. Põrandad tehti kas puust või mitmevärvilisest marmorist ja seinad võisid olla üle löödud seedripuuga. Ruumide soojendamiseks kasutati söepanne. Aknaava ette pandi turvalisuse pärast võre, enamasti tehti see puidust, ning eesriie võimaldas teatud määral privaatsust. Akna ees olevad istmed raiuti paksu kiviseina sisse (Apostlite teod 20:9, 10).

Ükskõik kui suur või tagasihoidlik oli nende kodu, olid algkristlased lahked ja valmis kõike jagama. Reisivatel ülevaatajatel polnud seega raske leida südamlikku ja külalislahket peret, kelle juures peatuda ajal, kui nad selles linnas või külas teenisid (Matteuse 10:11; Apostlite teod 16:14, 15).

„Siimoni ja Andrease kodu.” Jeesus võeti soojalt vastu „Siimoni ja Andrease kodus” (Markuse 1:29–31). Nende kalurite elamu võis olla üks tagasihoidlikest majadest, mis paiknesid tihedalt üksteise kõrval ümber sillutatud siseõue (6).

Sellistes majades olid uksed ja aknad hoovi poole, mis oli tihti päevase tegevuse keskuseks ning kus tehti süüa, küpsetati, jahvatati vilja, suheldi ja söödi.

Ühekorruselised Kapernauma majad ehitati tahumata kohalikust basaldist (vulkaaniline kivim). Välistrepp viis lamedale katusele, mis koosnes puust taladest, siis pilliroost ja lattidest ning nende peal olid kivid või kõvakstambitud savi (Markuse 2:1–5). Sisepõrandad tehti kivist ja sageli olid maas kootud matid.

Majade kvartalid moodustasid tänavaid ja alleesid piki Galilea mere kallast. Kapernaum oli ideaalne elukoht kaluritele, kes teenisid oma elatist merel.

„Majast majja.” Kokkuvõtteks võib öelda, et esimese sajandi kristlaste elamud olid väga erinevad – ühetoalistest majadest, mis oli tehtud savitellistest, kuni suurte luksuslike kivivilladeni.

Need majad olid perele midagi enamat kui lihtsalt peavari. Kodu oli koht, kus anti vaimset õpetust. Nende seinte vahel teenis pere üheskoos Jumalat. Kristlased kogunesid eramajades, et uurida Pühakirja ja tunda rõõmu usukaaslaste seltskonnast. Kodus õpitu aitas neil teha hästi oma kõige tähtsamat tööd – kuulutada ja õpetada „majast majja” kogu Rooma impeeriumis (Apostlite teod 20:20).