Kadedus — omadus, mis võib mürgitada meie meelt

See mõjutas Napoleon Bonaparte’i, Julius Caesarit, Aleksander Suurt. Hoolimata sellest, et nad olid kuulsad ja neil oli palju võimu, pesitses nende südames omadus, mis võib mürgitada igaühe meelt. Kõik kolm kadestasid kedagi.

”Napoleon kadestas Caesarit, Caesar kadestas Aleksander [Suurt] ja Aleksander, söandan arvata, kadestas Heraklest, keda pole kunagi olemas olnud,” kirjutas inglise filosoof Bertrand Russell. Kadeduse küüsi võib sattuda igaüks, sõltumata tema jõukusest, voorustest või edukusest.

Kadedus on meelekibedus teiste suhtes nende omandi, heaolu, eeliste või muu tõttu. Ühe Piibli teatmeteose järgi viitab sõna kadedus mitte ainult soovile olla sama heal järjel kui keegi teine, vaid soovile, et see teine jääks ilma sellest, mis tal on. Niisiis, peale selle et kade inimene tunneb pahameelt selle pärast, mis teistel on, tahaks ta seda neilt ära võtta.

On tark mõelda sellele, kuidas kadedus võib meis pead tõsta ja mis on selle tagajärjed. Eriti oluline on teada, mida me saame teha, et kadedus ei juhiks meie elu.

MIS VÕIB KADEDUSE LEEGI SÜTITADA

Ebatäiuslik inimene on ’kalduv kadestama’. Kuid erinevad tegurid võivad seda kalduvust toita ja tugevdada (Jaak. 4:5). Rääkides ühest sellisest tegurist, kirjutas apostel Paulus: ”Ärgem hakakem endast liiga palju arvama, õhutades üksteises võistlusvaimu, kadestades üksteist” (Gal. 5:26). Võistlusvaim võib meie ebatäiusest tulenevat kadestamiskalduvust veelgi võimendada. Kaks kristlast, Cristina ja José, * kogesid selle tõesust.

Cristina, kes teenib üldpioneerina, ütleb: ”Leian end tihti teisi kadestavalt vaatamas. Kõrvutan seda, mis neil on ja mida minul pole.” Ükskord võõrustas Cristina abielupaari, kellel oli eesõigus teha reisivat tööd. Teades, et nad on umbes sama vanad kui tema ja ta abikaasa Eric ning et neil olid varem olnud sarnased teenistusülesanded, ütles ta: ”Minu abikaasa on samuti kogudusevanem! Miks on siis nii, et teie olete reisival tööl ja meie pole mitte keegi?” Võistlusvaimust süttinud kadeduse leek tegi Cristina pimedaks selle hea töö suhtes, mida tema ja ta abikaasa tegid, ning rahulolematuks oma eluga.

José soovis saada koguduses teenistusabiliseks. Kui teisi määrati sellesse ametisse, teda aga mitte, hakkas ta neid kadestama ja temas tekkisid negatiivsed tunded vanematekogu koordineerija suhtes. ”Kadeduse tõttu kandsin selle venna peale viha ja mõistsin vääriti tema kavatsusi,” tunnistab José. ”Kui kadedus võtab sinu üle  võimust, siis muutud enesekeskseks ega suuda enam selgelt mõelda.”

ÕPETLIKUD PÜHAKIRJANÄITED

Piiblis on palju hoiatavaid näiteid (1. Kor. 10:11). Mõnes neist tuleb ilmsiks mitte üksnes see, kuidas kadedus tekib, vaid ka see, kuidas kadedus mürgitab neid, kes lubavad sel enda üle võitu saada.

Näiteks Aadama ja Eeva esmasündinud poeg Kain vihastus, kui Jehoova võttis Aabeli ohvri vastu, ent tema oma mitte. Kain oleks võinud seda olukorda parandada, kuid ta oli suurest kadedusest niivõrd pimestatud, et tappis oma venna (1. Moos. 4:4—8). Pole siis ime, et Piibel räägib Kainist kui inimesest, ”kes lähtus Kurjast” ehk Saatanast (1. Joh. 3:12).

Joosepi kümme venda kadestasid Joosepit tema eriliste suhete tõttu nende isaga. Nende viha Joosepi vastu vaid kasvas, kui ta rääkis neile oma prohvetlikest unenägudest. Nad tahtsid teda isegi tappa. Lõpuks müüsid nad Joosepi orjaks ja panid oma isa julmalt uskuma, et Joosep on surnud (1. Moos. 37:4—11, 23—28, 31—33). Aastaid hiljem tunnistasid nad oma pattu, öeldes isekeskis: ”Me oleme tõesti süüdi oma venna pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja meie ei võtnud teda kuulda” (1. Moos. 42:21; 50:15—19).

Korahis, Daatanis ja Abiramis ärkas kadedus, kui nad kõrvutasid oma teenistuseesõigusi Moosese ja Aaroni omadega. Nad süüdistasid Moosest, et ta ’tahab end valitsejaks teha’ ja tõstab ennast teistest kõrgemale (4. Moos. 16:13). See oli ilmne vale (4. Moos. 11:14, 15). Jehoova ise oli Moosese ametisse määranud. Need mässajad aga kadestasid Moosest tema positsiooni pärast. Viimaks viis nende kadedus selleni, et nad hukkusid Jehoova käe läbi (Laul 106:16, 17).

Kuningas Saalomon oli tunnistajaks sellele, kui kaugele võib kadestamisega minna. Üks naine, kelle vastsündinud laps suri, püüdis teist naist petta uskuma, et hoopis selle laps oli surnud. Järgnenud kohtuliku arutamise ajal oli valetaja nõus isegi sellega, et elus laps tapetaks. Ent Saalomon seisis hea selle eest, et laps antaks tema tegelikule emale (1. Kun. 3:16—27).

Kadedusel võivad olla laastavad tagajärjed. Nagu eeltoodud pühakirjanäited kinnitavad, võib see viia vihkamise, ülekohtu ja mõrvani. Pealegi polnud kadestatav ühelgi juhul ise teinud midagi, millega ta oleks osaks saanu ära teeninud. Kas on midagi, mida meie saame teha, tagamaks, et kadedus ei juhiks meie elu? Mis võiks olla kadeduse vastumürgiks?

VÕIMSAD VASTUMÜRGID

Kasvata armastust ja vennalikku kiindumust. Apostel Peetrus ergutas kristlasi: ”Nüüd, kus te olete tõele kuuletudes puhastanud oma hinged ja seeläbi jõudnud silmakirjatsematu vennaliku  kiindumuseni, armastage üksteist palavalt ja südamest” (1. Peetr. 1:22). Mis on armastus? Apostel Paulus kirjutas: ”Armastus on kannatlik ja lahke. Armastus ei ole kade, see ei hoople, ei lähe ennast täis, ei käitu sündsusetult, ei taotle oma huve” (1. Kor. 13:4, 5). Kas oma südames sellise armastuse arendamine teiste vastu ei lämmataks negatiivset kalduvust kadedusele? (1. Peetr. 2:1.) Selle asemel et Joonatan oleks Taavetit kadestanud, ”armastas [ta] teda nagu oma hinge” (1. Saam. 18:1).

Käi läbi Jumala rahvaga. Laulu 73 koostaja kadestas õelaid, kes nautisid luksuslikku probleemideta elu. Kuid ta sai kadedusest võitu, kui läks ”Jumala pühamusse” (Laul 73:3—5; 73:17, UT 2009). Läbikäimine teiste jumalakummardajatega aitas laulukirjutajal näha, millised õnnistused kaasnevad ”Jumalale ligi” olemisega (Laul 73:28). Korrapärane seltsimine usukaaslastega kristlikel koosolekutel aitab meid sama moodi.

Püüa teha head. Täheldanud, et Kainis oli hakanud arenema kadedus ja vihkamine, ergutas Jumal teda ’head tegema’ (1. Moos. 4:7). Mida hea tegemine kristlastelt nõuab? Jeesus ütles, et me ’peame armastama Jehoovat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ning armastama oma ligimest nagu iseennast’ (Matt. 22:37—39). Rahuldus, mis tuleneb sellest, et keskendame oma elu Jehoova teenimisele ja teiste aitamisele, on tugev kadeduse vastumürk. Osaledes kogu südamest kuningriigi kuulutamise ja jüngrite tegemise töös, saame suurepärasel viisil teenida Jumalat ja ligimesi ning see toob ”Jehoova õnnistuse” (Õpet. 10:22).

”Rõõmustage koos rõõmsatega” (Rooml. 12:15). Jeesus rõõmustas selle üle, mida tema jüngrid korda saatsid, ja ütles, et nad saavutavad kuulutustööl veel rohkem, kui ta ise oli teinud (Luuka 10:17, 21; Joh. 14:12). Jehoova teenijatena valitseb meie seas ühtsus, seega on ükskõik kelle head tulemused kuulutustööl õnnistuseks meile kõigile (1. Kor. 12:25, 26). Kui teised saavad vastutusrikkamaid ülesandeid, kas ei peaks me siis rõõmustama, selle asemel et tunda kadedust?

MITTE KERGE VÕITLUS

Võitlus kadeduse vastu võib olla pikk. Cristina möönab: ”Ma kipun siiani teisi kergesti kadestama. Kuigi ma vihkan kadestamist, on see tunne minus ikkagi olemas ja ma pean seda pidevalt maha suruma.” Josél on olnud sarnane võitlus. ”Jehoova abiga hakkasin väärtustama vanematekogu koordinaatori häid omadusi,” ütleb ta. ”Head suhted Jumalaga on osutunud hindamatuks.”

Kadedus on üks ”liha tegudest”, mille vastu iga kristlane peaks võitlema (Gal. 5:19—21). Kui me ei lase kadedusel enda üle võimutseda, saame elada õnnelikumat elu ja teha heameelt oma taevasele Isale Jehoovale.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 17]

”Rõõmustage koos rõõmsatega”