1. Moosese 42:1–38

42  Jaakob sai teada, et Egiptuses on vilja,+ ja ta ütles oma poegadele: „Mis te ootate ega tee midagi?”  Ta jätkas: „Ma olen kuulnud, et Egiptuses on vilja. Minge sinna ja ostke meile vilja, et jääksime ellu ega sureks.”+  Nii läksidki Joosepi kümme venda+ alla Egiptusse vilja ostma.  Aga Benjamini,+ Joosepi venda, Jaakob koos teiste vendadega ei saatnud, öeldes: „Temaga võib ju õnnetus juhtuda, ta võib surma saada.”+  Nii tulid Iisraeli pojad koos teistega toitu ostma, sest näljahäda oli jõudnud ka Kaananimaale.+  Joosep aga valitses kogu Egiptusemaa üle+ ja tema oli see, kes müüs vilja kõigi maade inimestele.+ Joosepi vennad tulid ja kummardasid tema ette silmili maha.+  Kui Joosep oma vendi nägi, tundis ta nad kohe ära, kuid tegi näo, nagu ei tunneks neid.+ Ta küsis nende käest karmilt: „Kust te tulete?” Nemad vastasid: „Kaananimaalt, et toitu osta.”+  Nõnda siis tundis Joosep oma vennad ära, kuid nemad teda mitte.  Sedamaid meenusid Joosepile unenäod, mis ta oli nende kohta näinud,+ ja ta ütles neile: „Te olete luurajad! Te olete tulnud uurima, kust saaks maad rünnata!” 10  Nad vastasid: „Ei, mu isand, sinu sulased on tulnud toitu ostma. 11  Me oleme kõik sama mehe pojad. Me oleme ausad mehed. Su sulased ei ole luurajad.” 12  Joosep aga ütles: „See pole nii! Te olete tulnud uurima, kust saaks maad rünnata!” 13  Seepeale nad vastasid: „Meie, sinu sulased, oleme kaksteist venda.+ Me oleme ühe ja sama mehe pojad+ Kaananimaalt. Noorim on praegu meie isa juures,+ kuid ühte ei ole enam.”+ 14  Ent Joosep ütles neile: „See on just nii, nagu ma teile ütlesin: „Te olete luurajad!” 15  Ma panen teid proovile: nii tõesti, kui vaarao elab, te ei lahku siit enne, kui teie noorim vend siia tuleb!+ 16  Saatke üks endi seast oma venda tooma, kuid ülejäänud jäävad siia vangistusse. Sellest on näha, kas te räägite tõtt. Vastasel korral — nii tõesti, kui vaarao elab — te olete luurajad!” 17  Seejärel võttis ta nad kõik kolmeks päevaks vahi alla. 18  Kolmandal päeval ütles Joosep neile: „Tehke, nagu ma teile ütlen, ja te jääte elama, sest ma olen jumalakartlik mees. 19  Kui te olete ausad mehed, siis jäägu üks teie vendadest aheldatuna sinna majja, kus te vahi all olite, kuid ülejäänud võivad vilja kaasa võtta ja koju minna, et seal nälga leevendada.+ 20  Kui te oma noorima venna minu juurde toote, siis on teie sõnad usaldusväärsed ja te ei sure.” Nad olid valmis nii tegema. 21  Nad rääkisid omavahel: „See on kindlasti karistus meie venna pärast,+ sest me nägime tema ahastust, kui ta meilt halastust anus, aga me ei võtnud teda kuulda. Seepärast olemegi selle häda endale kaela tõmmanud.” 22  Ruuben ütles seepeale: „Kas ma ei öelnud teile, et ärge tehke poisile kurja! Aga teie ei kuulanud.+ Nüüd nõutaksegi tema verd.”+ 23  Kuid nad ei teadnud, et Joosep saab neist aru, sest ta rääkis nendega tõlgi kaudu. 24  Siis läks Joosep nende juurest ära ja puhkes nutma.+ Tulnud tagasi, rääkis ta nendega uuesti ning võttis nende seast Siimeoni+ ja vangistas ta nende silme ees.+ 25  Pärast seda andis Joosep käsu nende kotid viljaga täita, iga mehe raha tema kotti tagasi panna ja neile teemoona anda. Nii ka tehti. 26  Nad laadisid vilja oma eeslite selga ja asusid teele. 27  Kui üks neist ööbimiskohas oma koti avas, et eeslile toitu anda, leidis ta kotisuust oma raha. 28  Ta ütles oma vendadele: „Mu raha on tagasi antud ja see on siin minu kotis!” Siis hakkas nende süda värisema ja nad ütlesid hirmunult üksteisele: „Mida küll Jumal on meile teinud!” 29  Kui nad jõudsid Kaananimaale oma isa Jaakobi juurde, jutustasid nad talle kõigest, mis nendega oli juhtunud, öeldes: 30  „See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt+ ja süüdistas meid, et oleme tulnud sinna luurele, 31  kuid me ütlesime talle: „Me oleme ausad mehed, mitte luurajad.+ 32  Me oleme kaksteist venda,+ oma isa pojad. Ühte ei ole enam+ ja noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal.”+ 33  Aga see mees, maa isand, ütles meile: „Jätke üks oma vendadest minu juurde.+ Võtke toit kaasa ja minge koju, et seal nälga leevendada.+ 34  Seejärel tooge oma noorim vend minu juurde. Siis ma näen, et te pole luurajad, vaid ausad mehed, ning ma annan teie venna teile tagasi ja te võite maal kaubelda.”” 35  Kui nad oma kotte tühjendasid, tuli välja, et igaühe rahakukkur oli tema kotis. Nähes oma rahakukruid, hakkasid nii nemad kui ka nende isa kartma. 36  Nende isa Jaakob hüüatas: „Te olete võtnud minult mu lapsed!+ Joosepit ei ole enam+ ja Siimeoni ei ole enam,+ nüüd te tahate võtta ka Benjamini! Oh, et see kõik just mind on tabanud!” 37  Ruuben vastas oma isale: „Sa võid surmata minu kaks poega, kui ma ei too teda tagasi sinu juurde.+ Anna ta minu hoolde ja ma toon ta sinu juurde tagasi.”+ 38  Jaakob aga ütles: „Mu poeg ei tule teiega kaasa, sest ta vend on surnud ja tema üksi on järele jäänud!+ Kui temaga peaks teekonnal õnnetus juhtuma ja ta saab surma, siis ajate mu hallid juuksed murega hauda*.”+

Allmärkused

Võib tõlkida ka „surmavalda”.

Kommentaarid

Pildid ja videod