Igavene elu on võimalik

SUUREM osa religioosseid inimesi üle kogu maailma usub mingit laadi igavesse ellu. Olenevalt usundist võib nende tõekspidamistes olla mõningasi lahknevusi, kuid põhimõtteliselt loodavad nad üht ja sama – elada õnnelikult ideaalsetes tingimustes, ilma et nad eales peaksid surema. Kas ei igatse sinagi sedasama? Miks on sellised uskumused nii laialt levinud? Ja kas igavene elu saab tõesti kord tegelikkuseks?

Pühakiri näitab, et Looja istutas inimteadvusse igavese elu soovi juba päris alguses – kohe, kui ta lõi esimese inimpaari. „Ta [Jumal] on nende südamesse pannud ka igaviku,” ütleb Piibel (Koguja 3:11).

Esimeste inimeste soov jäävalt elada pidi täituma vaid tingimusel, et nad tunnustavad Jumala õigust otsustada, mis on õige ja mis vale. Oleks nad seda teinud, oleks Jehoova arvanud neid väärt elama igavesti neile Jumala poolt valmistatud kodus, Eedeni aias (1. Moosese 2:8; 3:22).

Kuidas igavene elu kaotati

Piibel jutustab, et Jumal pani Eedeni aeda „hea ja kurja tundmise puu”, mille viljast ta keelas Aadamal ja Eeval süüa, hoiatades neid, et vastasel juhul nad surevad (1. Moosese 2:9, 17). Aadama ja Eeva hoidumine selle viljast pidi Jumalale näitama, et nad tunnustavad tema autoriteeti. Sellest puust söömine aga, vastupidi, näidanuks, et nad ei soovi Jumala valitsusvõimule alluda. Aadam ja Eeva ei kuuletunud Jehoova juhenditele, vaid asusid Saatana poolele – vaimolevuse poolele, kes oli Jumala autoriteedi vastu mässu tõstnud. Sestap otsustas Jumal täiesti õigustatult, et Aadam ja Eeva on igavese elu jaoks kõlbmatud (1. Moosese 3:1–6).

Jumal oli pakkunud esimestele inimestele elu või surma, olemasolu või olematust. Sõnakuulmatuse tagajärjeks oli surm, mis tähendas nende olemasolu lõppu. Aadamal ja Eeval ning nende järelsool ei olnud võimalik jääda lõputult elama, kui nad ka tarvitanuks mingit „võlujooki”; samuti polnud neil surematut hinge. *

Aadama mäss tõi kannatusi kõigile tema järeltulijatele. Apostel Paulus selgitas, millised on need tagajärjed. Ta kirjutas: „Otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12).

 Igavene elu taas võimalik

Apostel Paulus illustreeris Aadama järeltulijate olukorda näitega 1. sajandi orjast. Päritud patu tõttu sündisid Aadama ja Eeva lapsed väljapääsmatusse olukorda: nad olid „patu orjad” ning seetõttu surmale määratud (Roomlastele 5:12; 6:16, 17). Väljapääsmatuks oleks olukord jäänudki, kui mitte Jehoova poleks rakendanud õiguslikku abinõu, et neid orje vabaks osta. Paulus selgitas: „Nõnda siis, otsekui üks [st Aadama] langemine on saanud hukkamõistmiseks [„surmamõistmiseks”, P 1997] kõigile inimestele, nõnda saab ka üks õiguse täitmine kõigile inimestele elu õigustuseks.” See „õiguse täitmine” hõlmas Jeesuse täiusliku inimelu ohverdamist vastavaks „lunastushinnaks kõikide eest”. Jehoova silmis oli lunastusohvril õiguslik jõud vabastada inimsugu „surmamõistmisest” (Roomlastele 5:16, 18, 19; 1. Timoteosele 2:5, 6).

Sellepärast ei leiagi teadlased igavese elu võtit inimese geneetilisest koodist; võti asub kusagil mujal. Piibli järgi on inimeste surma peamine põhjus moraalset ja õiguslikku, mitte aga bioloogilist laadi. Igavese elu taastamiseks rakendatakse samuti õiguslikku abinõu – Jeesuse lunastusohvrit. Lunastuse kaudu väljendub ka Jumala õiglus ja heldus. Aga kes siis saavad lunastusest kasu ja pärivad igavese elu?

Surematuse and

Jehoova on Jumal „igavesest igavesti”. Ta on surematu (Laul 90:2). Esimene isik, kellele Jehoova andis surematuse, oli Jeesus Kristus. Apostel Paulus selgitab: „Kristus pärast seda, kui ta surnuist üles äratati, enam ei sure; surm ei valitse enam tema üle” (Roomlastele 6:9). Ta kirjutab, et kontrastiks maistele valitsejatele on ülesäratatud Jeesusel üksi surematus. Jeesus „jääb igavesti”. Tal on „hävimatu elu” (Heebrealastele 7:15–17, P 1997; 7:23–25; 1. Timoteosele 6:15, 16).

Jeesus pole ainus, kes saab surematuse anni. Vaimuga võitud kristlased, kes on valitud valitsema kuningatena taevases  auhiilguses, äratatakse üles samal kombel nagu Jeesus (Roomlastele 6:5). Apostel Johannes annab teada, et selline ülesäratamine saab osaks 144 000 inimesele (Ilmutuse 14:1). Nemadki saavad surematuse. Paulus ütleb nende ülesäratamisest rääkides: „Liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ... pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena, ning meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega.” Nende üle, kes on sel kombel üles äratatud, ei ole surmal enam meelevalda (1. Korintlastele 15:50–53; Ilmutuse 20:6).

See jumalik teadaanne on midagi väga märkimisväärset. Pole ju isegi inglid, kes on vaimsed olevused, loodud surematuks, nagu kinnitab fakt, et Saatanaga mässus liitunud vaimolendid hävitatakse (Matteuse 25:41). Jeesuse kaasvalitsejad seevastu saavad surematuse anni, mis tõendab, et Jehoova on nende ustavuses absoluutselt kindel.

Kas see tähendab siis, et igavese elu saavadki ainult 144 000 inimest, mis on suhteliselt väike arv võrreldes miljardite inimestega, kes aegade jooksul on elanud? Sugugi mitte. Vaadelgem, miks võib nii öelda.

Igavene elu paradiislikul maal

Piibli Ilmutusraamat kirjeldab nägemust äralugematult suurest rahvahulgast, kes saab igavese elu paradiislikul maal. Nendega koos hakkavad maa peal elama ka need inimesed, kes on surnuist üles äratatud ning saanud tagasi noorusliku jõu ja tervise (Ilmutuse 7:9; 20:12, 13; 21:3, 4). Kõik nad juhatatakse „eluveejõe” juurde, mis on selge nagu mägikristall ja voolab välja Jumala troonist. Jõe kallastel kasvavad „elupuud”, mille ’lehed tulevad terviseks rahvastele’. Jehoova Jumal kutsub armuliselt: „Kellel on janu, tulgu; ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!” (Ilmutuse 22:1, 2, 17).

Need puud ja veed ei kujuta endast mingisugust elueliksiiri ega nooruse allikat, mida alkeemikud ja maadeuurijad sajandite eest üritasid leida. Need kujutavad hoopis Jumala korraldusi viia Jeesus Kristuse kaudu inimesed taas täiusesse, nagu oli alguses.

Jumala eesmärk anda sõnakuulelikele inimestele igavene elu maa peal ei ole muutunud. See eesmärk läheb täide, sest Jehoova on ustav. Laul 37:29 ütleb: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” See tõotus ajendab meid lausuma nende sarnaselt, kes saavad taevas surematuse: „Suured ja imelised on sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja tõelised on sinu teed, sa rahvaste [„igaviku”, UM] Kuningas! Kes ei peaks kartma sind, Issand, ja andma austust sinu nimele? Sest sina üksi oled püha” (Ilmutuse 15:3, 4).

Kas ka sina ihkad saada seda imelist andi, igavest elu? Kui jah, pead sa olema ustav ja sõnakuulelik „igaviku Kuningale”. Sul tuleb omandada teadmisi Jehoovast ja samuti Jeesus Kristusest, kelle kaudu igavene elu on võimalik. Kõigile, kes meelsasti tunnustavad Jumala norme selle kohta, mis on õige ja mis vale, antakse kingiks „igavene elu” (Johannese 17:3).

[Allmärkus]

[Kast⁄pilt lk 5]

Ammune unistus

Mesopotaamia eepos Gilgameš, mis on arvatavasti pärit teisest aastatuhandest e.m.a, kirjeldab selle loo kangelase igavese nooruse otsinguid. Muistsed egiptlased mumifitseerisid surnukehi, et kadunute hinged, mis arvati olevat surematud, saaksid oma keha taas kasutada. Mõnedele egiptlastele pandi hauda kaasa kõik esemed, mida surnul arvati vaja minevat nn hauataguses elus.

Hiina alkeemikud uskusid inimkeha surematusse vähemalt 8. sajandil e.m.a, ning juba 4. sajandil e.m.a usuti selle saavutamise võimalikkusesse võlujookide tarvitamise teel. Keskajal üritasid euroopa ja araabia alkeemikud välja töötada oma elueliksiire. Mõned nende segud sisaldasid arseeni-, elavhõbeda- ja väävliühendeid. Kes teab, kui paljud neid tarvitades endid ära mürgitasid!

Laialt levinud olid mingil ajal ka legendid nn nooruse allikast, mille vesi andvat tagasi noorustarmu kõigile, kes seda joovad.

 [Kast⁄pildid lk 7]

Kas igavene elu on igav?

Mõned väidavad, et igavene elu oleks igav – et see tähendaks vaid igaviku raiskamist mõttetute ajaviidete peale, mida üha korratakse. Nad näivad arvavat, et igavene elu kujutab endast praeguse elustiili lõputut pikendamist samades tingimustes, mis valitsevad nüüdisajal; selline elu oleks paljude meelest igav ja mõttetu. Ent Jumal tõotab, et paradiisis, mille tema taastab, „tunnevad [inimesed] rõõmu suurest rahust” (Laul 37:11). See tähendab tingimusi, kus inimestel on võimalus õppida tundma Jehoova loomistöid ning kasutada aega mis tahes huvipakkuvate oskuste omandamiseks, millegi uurimiseks või muudeks tegevusteks, millest me praegu võime ainult unistada.

Cambridge’i ülikooli geneetik Aubrey de Grey, kes uurib elu pikendamise võimalusi, täheldab: „Hea haridusega inimesed, kellel on piisavalt aega oma teadmisi kasutada, ei tunne praegusajal sugugi igavust; nad ei suuda kujutledagi, et poleks enam midagi uut, millega tegelda.” Ka Jumala inspireeritud Sõna kinnitab, et inimene ei mõista kunagi „Jumala tehtud tööd algusest lõpuni” (Koguja 3:11).