PIIBLIKIRJUTAJAD olid ausad mehed, kelle kirjapanekud on siirad. Nende ausameelsus osutab vaieldamatult kirjutiste tõetruudusele.

Piiblikirjutajad mainivad avameelselt enda eksimusi ja nõrkusi. Mooses räägib oma veast, mis talle kalliks maksma läks (4. Moosese 20:7–13). Aasaf jutustab, kuidas ta mingil ajal tajus, et ta kadestab õelate heakäekäiku (Laul 73:1–14). Joona kõneleb oma sõnakuulmatusest ja esialgsest negatiivsest hoiakust, kui Jumal andis meelt parandanud patustanutele armu (Joona 1:1–3; 3:10; 4:1–3). Matteus räägib ausalt, kuidas ta Jeesuse arreteerimisööl hülgas (Matteuse 26:56).

Heebrea Kirjade kirjutajad paljastavad oma rahva alatasa korduva nurisemise ja mässamise (2. Ajaraamat 36:15, 16). Kirjutajad ei tee erandit mitte kellelegi, ka mitte oma rahva valitsejaile (Hesekiel 34:1–10). Samasuguse avameelsusega teatavad apostlite kirjad üksikute, sealhulgas vastutavate kristlaste, aga ka mõne koguduse tõsistest probleemidest esimesel sajandil (1. Korintlastele 1:10–13; 2. Timoteosele 2:16–18; 4:10).

Piiblikirjutajad ei püüdnud ilustada tõsiasju, mis mõnede jaoks võisid tunduda ebameeldivad. Esimese sajandi kristlased tunnistasid ausalt, et maailm nende ümber ei imetle, vaid hoopis põlastab neid kui rumalaid ja väärituid inimesi (1. Korintlastele 1:26–29). Piiblikirjutajad märgivad, et Jeesuse apostleid peeti „kirjatundmatuteks ja õppimatuteks” (Apostlite teod 4:13).

Evangeeliumikirjutajad ei ilusta fakte, et Jeesust soodsamas valguses kujutada. Selle asemel teatavad nad ausalt, et ta sündis tagasihoidlikes tingimustes elavasse töömeheperre, et ta ei õppinud mõnes oma aja mainekas koolis ning et valdav osa tema kuulajaist lükkas tema sõnumi tagasi (Matteuse 27:25; Luuka 2:4–7; Johannese 7:15).

Piibel pakub ilmselgelt rikkalikult tõendeid selle kohta, et see on ausate kirjutajate töö. Kas nende ausus pälvib su usaldust?