Matteuse evangeelium 27:1–66

27  Kui saabus hommik, langetasid kõik peapreestrid ja rahvavanemad üheskoos otsuse, et Jeesus tuleb hukata.+  Nad sidusid ta kinni, viisid ära ja andsid maavalitseja Pilatuse kätte.+  Kui siis Jeesuse äraandja Juudas nägi, et Jeesus on süüdi mõistetud, tundis ta süümepiina ja tõi 30 hõbetükki peapreestritele ja vanematele tagasi+  ning ütles: „Ma olen pattu teinud, andes ära süütu mehe*.” Nemad aga vastasid: „Mis see meisse puutub? See on sinu mure!*  Siis viskas Juudas hõbetükid templisse, lahkus sealt ja poos end üles.+  Aga peapreestrid võtsid hõbetükid ja ütlesid: „Pole õige panna neid templi varakambrisse, sest see on vere hind.”  Olles koos nõu pidanud, ostsid nad selle raha eest pottsepa põllu muulaste matmispaigaks.  Seepärast nimetatakse seda põldu tänini Verepõlluks.+  Nõnda täitus see, mida Jumal oli öelnud prohvet Jeremija kaudu: „Nad võtsid 30 hõbetükki,+ hinna, mille vääriliseks mõned iisraellased olid ta hinnanud, 10  ja andsid need pottsepa põllu eest, nagu Jehoova oli mind käskinud.”+ 11  Kui Jeesus seisis maavalitseja ees, küsis see temalt: „Kas sina oled juutide kuningas?” Jeesus vastas: „Jah, olen.”+ 12  Aga kui peapreestrid ja vanemad teda süüdistasid, ei kostnud ta midagi.+ 13  Siis Pilatus ütles talle: „Kas sa ei kuule, milles kõiges nad sind süüdistavad?” 14  Ent tema ei vastanud maavalitsejale sõnagi, nii et too imestas väga. 15  Maavalitsejal oli tavaks lasta pühade ajal vabaks üks vang, keda rahvas tahtis.+ 16  Sel ajal peeti kinni üht kurikuulsat vangi nimega Barabas.+ 17  Niisiis ütles Pilatus kokkutulnuile: „Kumma te tahate, et ma teile vabaks lasen, kas Barabase või Jeesuse, keda hüütakse Kristuseks?” 18  Sest Pilatus teadis, et nad on andnud ta tema kätte kadeduse pärast. 19  Kui ta kohtujärjel istus, saatis tema naine talle sõna: „Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma kannatasin täna unes tema pärast palju.” 20  Kuid peapreestrid ja vanemad veensid rahvahulki, et nad küsiksid vabaks Barabase,+ aga Jeesuse laseksid hukata.+ 21  Maavalitseja küsis neilt: „Kumma neist kahest te tahate, et ma teile vabaks lasen?” Nad vastasid: „Barabase.” 22  Pilatus ütles seepeale: „Mis ma teen siis Jeesusega, keda hüütakse Kristuseks?” Nad kõik ütlesid: „Löö ta postile!”+ 23  Ta küsis: „Miks? Mida halba ta on teinud?” Nemad aga karjusid seda enam: „Löö ta postile!”+ 24  Nähes, et miski ei aita, vaid et lärm aina kasvab, võttis Pilatus vett, pesi rahva ees käsi ja lausus: „Ma olen puhas tema verest. Teie vastutate.* 25  Kogu rahvas vastas: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!”+ 26  Siis Pilatus vabastas Barabase, aga Jeesust lasi piitsutada+ ja andis ta postile lüüa.+ 27  Maavalitseja sõdurid viisid Jeesuse maavalitseja residentsi ja kogusid tema juurde kokku terve väesalga.+ 28  Nad võtsid tal riided seljast ja panid talle ümber erepunase rüü.+ 29  Ja nad põimisid okaskrooni, asetasid selle talle pähe ning panid talle paremasse kätte rookepi. Siis nad põlvitasid tema ette, heitsid tema üle nalja ja ütlesid: „Ole tervitatud, juutide kuningas!” 30  Nad sülitasid tema peale+ ning võtsid rookepi ja tagusid teda sellega vastu pead. 31  Kui nad olid teda küllalt mõnitanud, võtsid nad tal rüü ümbert, panid talle selga tema enda riided ja viisid ta ära, et ta postile naelutada.+ 32  Läinud välja, leidsid nad Küreenest pärit mehe Siimoni ja sundisid teda kandma* Jeesuse piinaposti.+ 33  Kui nad jõudsid paika, mille nimi on Kolgata ehk Pealuu paik,+ 34  andsid nad Jeesusele kibeda ainega segatud veini,+ aga olles seda maitsnud, keeldus ta joomast. 35  Kui nad olid ta postile naelutanud, jagasid nad liisku heites omavahel tema riided+ 36  ning istusid siis maha ja jäid teda valvama. 37  Nad kinnitasid ta pea kohale tahvli* tema süüga „See on Jeesus, juutide kuningas”.+ 38  Siis pandi Jeesuse kõrvale postide külge kaks röövlit, üks temast paremale ja teine vasakule.+ 39  Möödaminejad pilkasid teda,+ vangutasid pead+ 40  ja ütlesid: „Sina, kes sa pidid templi lammutama ja kolme päevaga üles ehitama,+ päästa ennast! Kui sa oled Jumala poeg, siis tule piinapostilt alla!”+ 41  Ka peapreestrid koos kirjatundjate ja vanematega pilkasid teda:+ 42  „Teisi ta päästis, ennast ta ei suuda päästa. Ta on ju Iisraeli kuningas.+ Tulgu ta nüüd piinapostilt alla, siis me usume teda! 43  Ta on lootnud Jumala peale. Jumal päästku ta nüüd, kui ta on talle meelepärane*,+ sest ta on öelnud: „Mina olen Jumala poeg.””+ 44  Isegi röövlid, kes tema kõrval postide küljes olid, solvasid teda.+ 45  Kuuendal tunnil laskus üle kogu maa pimedus, mis kestis üheksanda tunnini.+ 46  Üheksanda tunni paiku hüüdis Jeesus valju häälega: „Elii, Elii, lemaa sabahtani?”, see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?”+ 47  Seda kuuldes ütlesid mõned sealseisjaist: „Ta kutsub Eelijat.”+ 48  Otsekohe jooksis üks neist, võttis käsna, kastis hapu veini sisse, pistis rookepi otsa ja andis talle juua.+ 49  Aga ülejäänud ütlesid: „Jäta ta! Vaatame, kas Eelija tuleb teda päästma.” 50  Taas hüüdis Jeesus valju häälega ning suri.+ 51  Äkitselt* kärises pühamu eesriie+ ülalt alla kaheks+ ning maa värises ja kaljud lõhenesid. 52  Hauad avanesid ja palju pühade surnukehi paiskus välja 53  (ja inimesed, kes pärast tema ülesäratamist haudade juurest tulid, läksid pühasse linna) ning paljud nägid neid. 54  Aga kui sadakonnaülem ja need, kes koos temaga Jeesust valvasid, nägid maavärinat ja seda, mis juhtus, hakkasid nad väga kartma ning ütlesid: „See oli tõesti Jumala poeg*.”+ 55  Eemalt jälgis toimuvat palju naisi, kes olid Galileast Jeesusega kaasa tulnud, et talle abiks olla.+ 56  Nende seas olid Maarja Magdaleena, samuti Jaakobuse ja Joosese ema Maarja ning Sebedeuse poegade ema.+ 57  Hilisel pärastlõunal tuli rikas mees Arimaatiast, nimega Joosep, kellest oli samuti saanud Jeesuse jünger,+ 58  ning läks Pilatuse juurde ja palus endale Jeesuse surnukeha.+ Pilatus käskiski selle talle anda.+ 59  Joosep võttis surnukeha, mähkis selle puhta peenlinase riide sisse+ 60  ja asetas oma uude hauda,+ mille ta oli kaljusse raiunud. Kui ta oli hauasuu ette suure kivi veeretanud, läks ta ära. 61  Aga Maarja Magdaleena ja teine Maarja jäid haua ette istuma.+ 62  Järgmisel päeval, ettevalmistuspäevale+ järgneval päeval, kogunesid peapreestrid ja variserid Pilatuse ette 63  ning ütlesid: „Isand, meile meenub, et kui see petis veel elus oli, ütles ta: „Kolme päeva pärast äratatakse mind üles.”+ 64  Käsi seepärast hauda valvata kuni kolmanda päevani, et tema jüngrid ei saaks tulla ja teda ära varastada+ ning siis öelda rahvale: „Ta on surnuist üles äratatud”, sest nii oleks see viimane pettus hullem kui esimene.” 65  Pilatus kostis: „Siin on teile valvesalk. Minge ja valvake nii hästi, kui oskate.” 66  Nad läksid, pitseerisid kivi ja panid valve välja.

Allmärkused

Sõna-sõnalt „vere”.
Sõna-sõnalt „Vaata ise!”.
Sõna-sõnalt „Vaadake ise!”.
Võib tõlkida ka „üles tõstma”.
Sõna-sõnalt „kirja”.
Sõna-sõnalt „kui ta teda tahab”.
Võib tõlkida ka „Näe! Äkitselt”. Vt Mt 1:20 kommentaari.
Teine võimalik tähendus: „mõne jumala poeg”.

Kommentaarid

vanemate. Sõna-sõnalt „vanemate meeste”. Piiblis tähendab kreeka sõna presbýteros eelkõige meest, kes on ühiskonnas või koguduses vastutusrikkal positsioonil. See sõna võib viidata vanusele (Lu 15:25; Ap 2:17), kuid mitte tingimata. Siin mõeldakse juutide juhte, keda mainitakse sageli koos peapreestrite ja kirjatundjatega. Sanhedrini liikmed olid neist kolmest rühmast. (Mt 21:23; 26:3, 47, 57; 27:1, 41; 28:12; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Vanem; vanem mees”.)

rahvavanemad. Vt Mt 16:21 kommentaari.

maavalitseja Pilatuse. Rooma maavalitseja (prefekt), kes valitses Juudamaa provintsi üle. Pilatus, kelle määras ametisse keiser Tiberius aastal 26, valitses umbes kümme aastat. Teda mainivad ka piiblivälised autorid, nende hulgas Rooma ajaloolane Tacitus, kes kirjutas, et Pilatus andis Tiberiuse valitsusajal käsu Kristuse hukkamiseks. Iisraelis Kaisareas olevast muistsest Rooma teatrist on leitud ladinakeelne raidkiri „Judea prefekt Pontius Pilatus”. (Vt lisa B10, kus on näidatud Pontius Pilatuse valitsusala.)

tundis ta süümepiina. Vastav kreeka sõna metamélomai võib olla positiivse alatooniga („meelt muutma”, Heb 7:21). Ent miski ei näita, et Juudas oleks tõeliselt kahetsenud. Jumala ees kahetsemise kohta kasutatakse Piiblis teist sõna, metanoéo („kahetsema”, Mt 3:2; 4:17; Lu 15:7; Ap 3:19). Sellise kahetsuse tulemusel muutuvad inimese mõtteviis, suhtumine ja kavatsused. Juuda naasmine vandenõulaste juurde ja tema enesetapp näitavad, et tema mõtteviis polnud sugugi paranenud.

süütu. Mõnes vanas käsikirjas „õige”. (Vrd Mt 23:35.)

templisse. Kreeka sõna naós tähendab kogu templikompleksi koos õuedega.

poos end üles. Luukas ütleb Juuda surma kirjeldades, et ta kukkus alla ja tema keha rebenes. (Ap 1:18.) Paistab, et Matteus keskendub sellele, kuidas Juudas ennast tappis, ja Luukas sellele, milline oli lõpptulemus. Neist kahest jutustusest tuleb välja, et Juudas poos end järsaku kohal, aga nöör või puuoks läks katki, ta kukkus alla ja tema keha rebenes kaljul. Jeruusalemma lähedal oli kohti, kus see võis juhtuda.

varakambrisse. Võib tõlkida ka „varamusse”. Samast kohast võidakse rääkida ka tekstis Joh 8:20, kus kasutatakse väljendit „annetuskastide lähedal”. Varakambriks nimetatav paik asus ilmselt naiste õues, mille seinte ääres oli 13 annetuskasti. (Vt lisa B11.) Arvatakse, et templil oli ka varahoidla, kuhu viidi annetuskastidest saadud raha.

vere hind. St verevalamise eest saadud raha.

ostsid nad. Ainult Matteus ütleb, et peapreestrid ostsid selle raha eest maatüki. Tekstis Ap 1:18, 19 öeldakse, et ostjaks oli Juudas, aga sellega võidakse mõelda, et põld osteti Juuda käest saadud 30 hõbetükiga.

pottsepa põllu. Alates 4. sajandist on selle põllu asukohaks peetud Hinnomi oru lõunaveeru just selle koha lähedal, kus see ühineb Kidroni oruga. Paistab, et seal kandis töötasid pottsepad. Tekstides Mt 27:8 ja Ap 1:19 öeldakse, et põldu hakati nimetama Hakeldamaks ehk Verepõlluks. (Vt lisa B12.)

muulaste. Mõeldakse mittejuute või mujalt saabunud juute.

tänini. Sellest nähtub, et sündmused pandi kirja mõni aeg hiljem. Matteus kirjutas oma evangeeliumi umbes aastal 41.

et läheksid täide Jehoova sõnad, mis ta oma prohveti kaudu oli öelnud. Sellesarnaseid väljendeid kasutab Matteus oma evangeeliumis palju kordi, ilmselt eesmärgiga rõhutada oma juutidest lugejaskonnale, et Jeesus on tõotatud messias. (Mt 2:15, 23; 4:14; 8:17; 12:17; 13:35; 21:4; 26:56; 27:9.)

mida Jumal oli öelnud prohvet Jeremija kaudu. Sõna-sõnalt „mida oli öeldud prohvet Jeremija kaudu”. Matteus sõnastab siin ümber selle, mis on kirjas tekstis Sak 11:12, 13, ja näitab püha vaimu mõjutusel, et see täitus Jeesuse äraandmisega. Matteuse ajal oli Jeremija raamat prohvetiraamatutest esimene ja selle nimega võidi viidata korraga kõigile prohvetiraamatutele, kaasa arvatud Sakarja raamatule. (Vt Mt 1:22 kommentaari.)

mida Jumal oli öelnud prohvet Jeremija kaudu. Sõna-sõnalt „mida oli öeldud prohvet Jeremija kaudu”. Matteus sõnastab siin ümber selle, mis on kirjas tekstis Sak 11:12, 13, ja näitab püha vaimu mõjutusel, et see täitus Jeesuse äraandmisega. Matteuse ajal oli Jeremija raamat prohvetiraamatutest esimene ja selle nimega võidi viidata korraga kõigile prohvetiraamatutele, kaasa arvatud Sakarja raamatule. (Vt Mt 1:22 kommentaari.)

Jehoova. See tsitaat on võetud Piibli heebreakeelsest osast (vt Mt 27:9 kommentaari), mille algtekstis esineb Jumala nimi nelja konsonandina (translitereeritult JHVH). (Vt lisa C.)

Sa tead vastust. Sõna-sõnalt „Sa ise ütlesid seda”. Juudi idioom, millega kinnitati küsija väidet. Jeesus ütles sisuliselt: „Nagu sa ütlesid, nii ongi.” Ta andis mõista, et Juuda enda sõnad tunnistasid tema süüd. Juudas lahkus enne, kui Jeesus seadis sisse Isanda õhtusöömaaja, nagu on näha kirjakohast Joh 13:21–30. Matteus nimetab Juudast uuesti alles tekstis Mt 26:47, kui see tuli koos jõuguga Ketsemani aeda.

Jah, olen. Sõna-sõnalt „Sa ise ütlesid seda”. Jeesus ei põigelnud Kaifase küsimusele vastamisest kõrvale, sest ta tunnustas ülempreestri õigust teda vande all küsitleda. (Mt 26:63.) See väljend oli juudi idioom, mis tähendas jaatavat vastust. (Mr 14:62; vt Mt 26:25 ja 27:11 kommentaari.)

Kas sina oled juutide kuningas? Pilatus keskendus Jeesuse ülekuulamisel sellele, kas Jeesus on juutide kuningas, ilmselt seetõttu, et Rooma riigis vajas iga kuningas valitsemiseks keisri luba.

Jah, olen. Sõna-sõnalt „Sa ise ütled seda”. Jeesus kinnitas, et Pilatuse öeldu on tõsi. (Vrd Mt 26:25 ja 26:64 kommentaari.) Oma vastusega tunnistas Jeesus Pilatusele, et ta on kuningas, kuid mitte selles mõttes, mida Pilatus ette kujutab, sest Jeesuse kuningriik „ei ole sellest maailmast” ega konkureeri Roomaga. (Joh 18:33–37.)

tavaks lasta ... vabaks üks vang. Seda tava mainivad kõik neli evangeeliumikirjutajat. (Mr 15:6–15; Lu 23:16–25; Joh 18:39, 40.) Kuigi Piibli heebreakeelsest osast ei leia selleks alust ega pretsedenti, paistab, et Jeesuse päeviks oli juutidel selline tava välja kujunenud. Roomlaste silmis polnud selles tavas midagi imelikku, sest tõendid näitavad, et ka nad ise vabastasid vange rahvahulga meeleheaks.

kohtujärjel istus. Sellised kohtujärjed olid tavaliselt õues asuvad platvormid, millelt ametikandjad rahva poole pöördusid ja oma otsuseid teatavaks tegid.

unes. Unenägu oli ilmselt Jumalalt. Matteus on ainuke evangeeliumikirjutaja, kes unenägu mainib.

pesi ... käsi. Kätepesemisega tahtis Pilatus näidata, et tema on vastutusest vaba. Sellist kätepesemise kommet mainitakse tekstides 5Mo 21:6, 7 ja L 26:6.

Tema veri tulgu meie ja meie laste peale! Rahvas võttis sellega vastutuse Jeesuse surma eest enda ja oma järeltulijate peale.

piitsutada. Roomlased peksid karistatavaid piitsaga, mille nimi oli ladina keeles flagellum ja millest on tuletatud siin kasutatud kreeka verb phragellóo. See koosnes kepi otsas olevatest nööridest või sõlmedega nahkrihmadest. Vahel olid neile kinnitatud teravad luukillud või metallitükid, et piitsutamine oleks piinarikkam. Selline peksmine tekitas sügavaid haavasid ja lõikus lihasse ning võis olla isegi surmav.

maavalitseja residentsi. Kreeka sõna praitórion, mis on pärit ladina sõnast praetorium, tähendab Rooma maavalitseja residentsi. Jeruusalemmas oli selleks ilmselt Herodes Suure ehitatud palee, mis asus ülalinna loodeosas. (Vt lisa B12, kus on näidatud selle asukoht.) Pilatus elas tavaliselt Kaisareas ja käis Jeruusalemmas ainult pühade ajal, et ära hoida rahvarahutusi.

erepunase rüü. Sellist rüüd kandsid kuningad, riigiametnikud ja kõrgemad sõjaväelased. Tekstides Mr 15:17 ja Joh 19:2 öeldakse, et rüü oli purpurikarva, kuid vanal ajal nimetati purpuriks kõiki värvitoone, mis moodustusid punasest ja sinisest. See, millist värvitooni vaataja tajus, sõltus sellest, mis nurga alt ta rüüd nägi, samuti valguse peegeldusest ning taustast. Fakt, et evangeeliumikirjutajad määratlevad rüü värvust erinevalt, näitab, et nad ei kirjutanud oma lugu lihtsalt üksteiselt maha.

põlvitas. Vana-Lähis-Idas laskuti põlvili austuse ja lugupidamise märgiks, eriti kui paluti midagi endast kõrgemal positsioonil olevalt inimeselt.

okaskrooni ... rookepi. Koos erepunase rüüga (Mt 27:28) mõnitati Jeesust ka kuningavõimu sümbolitega: krooni ja valitsuskepiga.

põlvitasid tema ette. Põlvitamisega osutati austust võimukandjale, aga sõdurid põlvitasid Jeesuse ette tema pilkamiseks. (Vt Mt 17:14 kommentaari.)

Ole tervitatud. Võib tõlkida ka „Elagu”. Sõna-sõnalt „Rõõmu sulle”. Nad tervitasid teda nagu keisrit, tahtes teda naeruvääristada.

sunnib sind oma teenistuses. Viide kohustuslikule teenistusele, mida Rooma võimud võisid nõuda oma kodanikelt. Nad võisid näiteks sundida inimesi või loomi teenistusse või võtta enda valdusse mida tahes, et riigi huve edendada. Nii näiteks sunniti Küreenest pärit Siimonit kandma Jeesuse piinaposti. (Mt 27:32.)

piinaposti. Võib tõlkida ka „hukkamisposti”. See on esimene koht, kus kreekakeelses tekstis esineb sõna staurós. Klassikalises kreeka keeles tähendab see peamiselt püstist palki või posti. Piltlikult tähendab see mõnikord kannatusi, häbi, piina ja isegi surma, mis kõik võib inimesele osaks saada seetõttu, et ta on Jeesuse järelkäija. (Vt „Sõnaseletusi”.)

piinaposti. Võib tõlkida ka „hukkamisposti”. Klassikalises kreeka keeles tähendab staurós peamiselt püstist palki või posti. Piltlikult tähendab see mõnikord kannatusi, häbi, piina ja isegi surma, mis kõik võib inimesele osaks saada seetõttu, et ta on Jeesuse järelkäija. (Vt „Sõnaseletusi”.)

Küreenest. Põhja-Aafrika rannikulinn Kreeta saarest lõunaedalas. (Vt lisa B13.)

sundisid teda kandma. Vt Mt 5:41 kommentaari.

piinaposti. Võib tõlkida ka „hukkamisposti”. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post”, „Piinapost”; vt ka Mt 10:38 ja 16:24 kommentaari, kus seda sõna kasutatakse ülekantud tähenduses.)

Pealuu paik. Vastav kreeka väljend on kraníu tópos, mis on tõlge heebrea sõnast gólgota. (Vt selle salmi kommentaari Kolgata.)

Kolgata. Tuleneb heebrea sõnast, mis tähendab „pealuu”. (Vt Joh 19:17; vrd Koh 9:53, kus heebrea sõna gulgólet on tõlgitud „kolju”.) Jeesuse ajal oli Kolgata väljaspool Jeruusalemma müüre, aga selle täpne asukoht pole kindel. (Vt lisa B12.) Piibel ei ütle, et Kolgata asus künkal, aga mainib, et mõned jälgisid hukkamist eemalt. (Mr 15:40; Lu 23:49.)

Pealuu paik. Vt Mr 15:22 kommentaari.

kibeda ainega. Sõna-sõnalt „sapiga”. Kreeka sõna cholé tähendab siin kibedat ainet üldiselt või taimedest valmistatud kibedat vedelikku. Matteus viitab ennustusele tekstis L 69:21, kus heebrea sõna, mille vasteks on „mürk”, on Septuagintas tõlgitud sama kreeka sõnaga (cholé). Ilmselt olid Jeruusalemma naised seganud veini sisse kibedat ainet, millel oli valuvaigistav toime, ja roomlased ei keelanud seda pakkuda. Paralleeltekst Mr 15:23 ütleb, et vein oli segatud uimastava mürriga. Arvatavasti oli veinile lisatud nii mürri kui ka mingit kibedat ainet.

keeldus ta joomast. Tõenäoliselt tahtis Jeesus, et tema meeled oleksid selle viimase usuproovi ajal võimalikult selged.

jagasid nad ... omavahel tema riided. Tekstis Joh 19:23, 24 antakse lisainfot, mida Matteus, Markus ja Luukas ei maini. Nelja evangeeliumi aruannetest võib kokku panna järgmise loo: Rooma sõdurid heitsid liisku nii pealisrõiva kui ka alusrõiva üle; pealisriided jagasid nad „nelja ossa, nii et iga sõdur sai ühe osa”; alusrõivast ei nad tahtnud tükeldada, seepärast heitsid nad sellele liisku; liisuheitmine täitis ennustuse tekstis L 22:18. Arvatakse, et sõdurid said hukatava riided tavapäraselt endale. Kurjategijad võeti enne hukkamist riidest lahti, et neid veelgi rohkem alandada.

liisku heites. Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Liisk”.

röövlit. Kreeka sõna lestés võib tähendada ka vägivaldset mässajat. Sama sõna kasutatakse Barabase kohta (Joh 18:40), kes vastavalt tekstile Lu 23:19 oli vangi heidetud mõrva ja mässu pärast. Paralleeltekst Lu 23:32, 33, 39 nimetab mehi kurjategijateks (kakúrgos).

vangutasid pead. Peavangutamine väljendas põlgust, pilget ja mõnitust. Sellega viisid möödaminejad enesele teadmata täide prohvetiennustuse, mis on kirjas tekstis L 22:7.

piinaposti. Võib tõlkida ka „hukkamisposti”. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post”, „Piinapost”; vt ka Mt 10:38 ja 16:24 kommentaari, kus seda sõna kasutatakse ülekantud tähenduses.)

piinapostilt. Võib tõlkida ka „hukkamispostilt”. Vt Mt 27:32 kommentaari ning „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post” ja „Piinapost”.

piinaposti. Võib tõlkida ka „hukkamisposti”. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post”, „Piinapost”; vt ka Mt 10:38 ja 16:24 kommentaari, kus seda sõna kasutatakse ülekantud tähenduses.)

piinapostilt. Võib tõlkida ka „hukkamispostilt”. (Vt Mt 27:32 kommentaari ning „Sõnaseletusi”, märksõnad „Post” ja „Piinapost”.)

kolmanda tunni paiku. Umbes kell 9 hommikul. Esimesel sajandil jagasid juudid päeva 12 tunniks ja see algas päikesetõusuga kell 6. (Joh 11:9.) Kolmas tund oli kell 9, kuues tund kell 12 ja üheksas tund kell 15. Kuna inimestel polnud täpseid ajanäitajaid, anti mingi sündmusega seoses harilikult teada selle ligikaudne toimumisaeg. (Joh 1:39; 4:6; 19:14; Ap 10:3, 9.)

pimedus. Luuka evangeeliumi paralleeltekstis lisatakse mõte, et „päikesevalgus kadus”. (Lu 23:44, 45.) See pimedus oli üleloomulik nähtus, mille taga oli Jumal. Tegu ei saanud olla päikesevarjutusega, sest need toimuvad ainult noorkuu ajal. Ent käes oli paasaaeg, kui oli täiskuu. Pealegi vältas see pimedus kolm tundi, samal ajal kui pikim täielik päikesevarjutus kestab alla kaheksa minuti.

kolmanda tunni paiku. Umbes kell 9 hommikul. Esimesel sajandil jagasid juudid päeva 12 tunniks ja see algas päikesetõusuga kell 6. (Joh 11:9.) Kolmas tund oli kell 9, kuues tund kell 12 ja üheksas tund kell 15. Kuna inimestel polnud täpseid ajanäitajaid, anti mingi sündmusega seoses harilikult teada selle ligikaudne toimumisaeg. (Joh 1:39; 4:6; 19:14; Ap 10:3, 9.)

Kuuendal tunnil. Umbes kell 12 päeval. (Vt Mt 20:3 kommentaari.)

pimedus. Vt Mr 15:33 kommentaari.

üheksanda tunnini. Umbes kell 15. (Vt Mt 20:3 kommentaari.)

Elii, Elii, lemaa sabahtani? Kuigi on arvatud ka, et need sõnad on arameakeelsed, olid need siiski ilmselt öeldud heebrea keeles, mida oli mõjutanud aramea keel. Kreeka keelde translitereeritud sõnad Matteuse ja Markuse evangeeliumis ei võimalda algkeelt täpselt määratleda.

Mu Jumal, mu Jumal. Jeesus hüüdis oma taevase isa poole, nimetades teda oma Jumalaks, ja viis sellega täide ennustuse tekstis L 22:1. Jeesuse hädahüüe võis tema kuulajatele meelde tuletada muidki ennustusi sellest laulust (et teda pilgatakse, mõnitatakse, tullakse tema käte ja jalgade kallale ning heidetakse liisku tema riiete pärast). (L 22:6–8, 16, 18.)

Eelijat. Nimi Eelija tähendab heebrea keeles „minu Jumal on Jehoova”.

hapu veini. Võib tõlkida ka „veiniäädika”. Ilmselt mõeldakse haput jooki, mille ladinakeelne nimi oli acetum (veiniäädikas) ja mida veega lahjendatult kutsuti posca’ks. Vaesed inimesed ja Rooma sõdurid jõid seda janu kustutamiseks, sest see oli odav. Septuaginta kasutab sama kreeka sõna (óxos) teksti L 69:21 tõlkimisel. Seal on ennustus selle kohta, et messiale antakse janu kustutamiseks veiniäädikat.

rookepi. Johannes nimetab seda iisopivarreks. (Joh 19:29; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Iisop”.)

tuleb teda päästma. Mõnes vanas käsikirjas lisatakse sõnad „Keegi teine võttis oda ja torkas tema külje sisse ning sealt tuli verd ja vett”. Samalaadne lause leidub tekstis Joh 19:34, aga vastavalt tekstile Joh 19:33 oli Jeesus selleks ajaks juba surnud. Suurem osa asjatundjaid, sealhulgas Nestle-Alandi ja Ühinenud Piibliseltside tekstide väljaandjad, pakuvad, et ümberkirjutajad lisasid Matteuse evangeeliumisse Johannese sõnad. Ka Westcott ja Hort, kelle tekstis need kreeka sõnad topeltkantsulgudes esinevad, märgivad, et on väga tõenäoline, et need on ümberkirjutajate lisatud. Kui arvestada sellega, et Matteuse tekstist on mitu varianti, aga Johannese evangeeliumis öeldus ei saa kahelda, tundub, et tekstis Joh 19:33, 34 esitatakse sündmused kronoloogilises järjekorras: Jeesus suri ja seejärel torkas Rooma sõdur teda odaga külje sisse. Sel põhjusel on need sõnad siit välja jäetud.

suri. Sõna-sõnalt „andis ära vaimu”. Vaim (kr pneúma) tähendab siin hingeõhku või elujõudu ja seda annab mõista ka tekstis Mr 15:37 kasutatud kreeka verb ekpnéo (välja hingama; viimast hingetõmmet tegema). Arvatakse ka, et kreeka väljend „andis ära” tähendab, et Jeesus loobus ellujäämise nimel võitlemast, kuna ta oli kõik lõpetanud. (Joh 19:30.) Ta „tühjendas oma hinge surmani”. (Jes 53:12, allm; Joh 10:11.)

pühamu. Kreeka sõna naós viitab siin templihoonele, kus asusid püha paik ja kõige püham paik.

eesriie. See kaunite ornamentidega kangas eraldas templi püha paika kõige pühamast paigast. Juudi pärimuse järgi oli eesriie 18 m kõrge, 9 m lai ja 7,4 cm paks. Seda pooleks käristades väljendas Jehoova oma viha Jeesuse tapjate vastu, aga näitas ka, et pääs taevasse on nüüd avatud. (Heb 10:19, 20; vt „Sõnaseletusi”.)

paiskus välja. Kreeka verb egeíro (tõusma; tõstma) võib tähendada ülesäratamist, aga seda on kasutatud ka teistes tähendustes. (Mt 12:11; 17:7; Lu 1:69.) Matteus ei räägi siin ülesäratamisest, sest sõna „pühad” asemel kasutab ta väljendit, mis tähendab sõna-sõnalt „pühade kehad”. Tundub, et tugev maavärin lõhkus haudasid ja surnukehad tulid nähtavale.

pühasse linna. Mõeldakse Jeruusalemma, mida kutsuti sageli pühaks, sest seal paiknes Jehoova tempel. (Neh 11:1; Jes 52:1.)

paiskus välja. Kreeka verb egeíro (tõusma; tõstma) võib tähendada ülesäratamist, aga seda on kasutatud ka teistes tähendustes. (Mt 12:11; 17:7; Lu 1:69.) Matteus ei räägi siin ülesäratamisest, sest sõna „pühad” asemel kasutab ta väljendit, mis tähendab sõna-sõnalt „pühade kehad”. Tundub, et tugev maavärin lõhkus haudasid ja surnukehad tulid nähtavale.

inimesed, kes ... haudade juurest tulid. Kreeka verb eeldab alust, mis on mitmuses ja meessoost. Seetõttu võib järeldada, et see käib haudadest möödunud inimeste, mitte surnukehade kohta (kreeka keeles kesksoost), mida mainitakse salmis 52. Ilmselt nägid möödujad, et maavärin (salm 51) oli surnukehi haudadest välja paisanud, misjärel nad läksid linna ja teatasid sellest.

pärast tema ülesäratamist. St pärast Jeesuse ülesäratamist. Sulgudesse pandud lauseosa räägib hilisemast ajast.

pühasse linna. St Jeruusalemma. (Vt Mt 4:5 kommentaari.)

paljud nägid neid. St salmis 52 mainitud surnukehi. (Vt Mt 27:52 kommentaari.)

sadakonnaülem. Võib tõlkida ka „tsentuurio”. Umbes saja sõduri ülem Rooma sõjaväes. Võimalik, et see kõrges auastmes sõjaväelane oli Pilatuse juures, kui see Jeesuse üle kohut mõistis, ning kuulis, kuidas juudid ütlesid, et Jeesus on väitnud end olevat Jumala poja. (Mt 27:27; Joh 19:7.)

Magadani. Tänapäeval ei ole Galilea mere piirkonnas ühtegi kohta, mille nimi oleks Magadan, aga arvatakse, et see on sama mis Magdala. See on ilmselt Khirbet Majdal (Migdal), mis asub umbes 6 km Tiberiasest põhjaloodes. Paralleeljutustuses (Mr 8:10) nimetatakse sama kanti Dalmanuutaks. (Vt lisa B10.)

Sebedeuse. Arvatavasti Jeesuse ema Maarja õe Saloome abikaasa. Kui see oli nii, siis olid Johannes ja Jaakobus Jeesuse nõod. (Vt Mr 15:40 kommentaari.)

Sebedeuse poegade ema. Jaakobuse ja Johannese ema. Markuse evangeeliumis öeldakse, et need, kes Jeesuse juurde tulid, olid Jaakobus ja Johannes. (Mr 10:35.) Tõenäoliselt olid nemad selle palve taga, aga nad lasid selle Jeesusele esitada oma emal Saloomel, kes oli ilmselt Jeesuse tädi. (Mt 27:55, 56; Mr 15:40, 41; Joh 19:25.)

Maarja Magdaleena. Võib tõlkida ka „Maarja Magdalast”. Tema lisanimi viitab ilmselt Magdala linnale, mis on Galilea mere läänekaldal Kapernauma ja Tiberiase vahel. Arvatakse, et Magdala oli Maarja kodulinn. (Vt Mt 15:39 ja Lu 8:2 kommentaari.)

Jaakobuse. Nimetati ka Jaakobus Nooremaks. (Mr 15:40.)

Joosese. Mõne vana käsikirja järgi „Joosepi”. Paralleeltekstis Mr 15:40 ütleb enamik vanu käsikirju „Joosese”.

Sebedeuse poegade ema. St Jaakobuse ja Johannese ema. (Vt Mt 4:21 ja 20:20 kommentaari.)

Arimaatiast. Linna nimi tuleb heebrea sõnast, mis tähendab kõrget kohta. Tekstis Lu 23:51 on seda nimetatud „Juudamaa linnaks”. (Vt lisa B10.)

Joosep. Eri evangeeliumid annavad Joosepi kohta teada erinevaid üksikasju, millest ilmneb evangeeliumikirjutajate isikupära. Maksukoguja Matteus märgib, et Joosep oli rikas mees. Markus, kes kirjutas peamiselt roomlastele, ütleb, et ta oli ülemkohtu lugupeetud liige, kes ootas Jumala kuningriiki. Luukas, kaastundlik arst, ütleb, et Joosep oli hea ja õiglane mees, kes polnud hääletanud ülemkohtus Jeesuse süüdimõistmise poolt. Üksnes Johannes mainib, et Joosep oli Jeesuse jünger salaja, sest ta kartis juute. (Mr 15:43–46; Lu 23:50–53; Joh 19:38–42.)

peres. Võib tõlkida ka „kojas”. Algkeelne sõna, mis on siin tõlgitud vastega „pere”, võib tähendada nii perekonda kui ka kodakondseid, näiteks kuningakoja elanikke. (Ap 7:10; Flp 4:22.) Seda sõna kasutati valitsejate dünastiate, nagu näiteks Herodeste ja Rooma keisrite kohta, kus sisemised lahkhelid olid tavalised ning hukutavad.

hauda. Mõeldakse pehmesse lubjakivisse raiutud koobast. Sellistes koobastes olid sageli lavatsid või orvad, kuhu surnukehad pandi. (Vt Mr 6:29 kommentaari.)

suure kivi. Arvatavasti oli kivi kettakujuline, kuna nii Matteus kui ka Markus (Mr 16:4) ütlevad, et kivi veeretati. Selline kivi võis kaaluda terve tonni.

Alfeuse poeg Jaakobus. Ilmselt sama jünger, keda kutsutakse tekstis Mr 15:40 Jaakobus Nooremaks. Üldiselt arvatakse, et Alfeus on sama kes Kloopas (Joh 19:25), mis tähendaks, et ta oli „teise Maarja” abikaasa. (Mt 27:56; 28:1; Mr 15:40; 16:1; Lu 24:10.) Siin mainitud Alfeus ei ole ilmselt sama kes tekstis Mr 2:14 mainitud Leevi isa Alfeus.

teine Maarja. St „Jaakobuse ja Joosese ema Maarja”. (Mt 27:56.) Teda mainitakse ka tekstides Mt 28:1; Mr 15:40, 47; 16:1; Lu 24:10 ja Joh 19:25. (Vt Mr 3:18 ja Joh 19:25 kommentaari.)

Järgmisel päeval. St 15. niisanil. 14. niisanile järgnev päev oli alati hingamispäev ehk püha puhkepäev, ükskõik mis nädalapäevale see ka ei sattunud. 33. aastal sattus see hingamispäev tavalise hingamispäevaga samale päevale, mistõttu nimetati seda „suureks hingamispäevaks”. (Joh 19:31; vt lisa B12.)

ettevalmistuspäevale. Nii nimetati iganädalasele hingamispäevale eelnevat päeva, mil juudid valmistasid toitu hingamispäevaks ja lõpetasid muud tööd, mis tuli enne hingamispäeva ära teha. Kõnealusel juhul langes ettevalmistuspäev 14. niisanile. (Mr 15:42; vt „Sõnaseletusi”.)

kolm päeva ja kolm ööd. Piiblis ei mõelda väljendiga „päev” alati tervet ööpäeva. Siin mainitakse ajalõiku, mis algas esimesel ja lõppes kolmandal päeval. (1Mo 42:17, 18; 1Ku 12:5, 12; Mt 27:62–66; 28:1–6.)

Kolme päeva. Siin mõeldakse perioodi, mis algas esimesel ja lõppes kolmandal päeval. See ilmneb palvest valvata hauda „kuni kolmanda päevani”, mitte kuni neljanda päevani. (Mt 27:64; vt Mt 12:40 kommentaari.)

nii oleks see viimane pettus hullem kui esimene. Esimese „pettuse” all mõeldakse ilmselt seda, et Jeesus on messias, ja viimase all tema ülesäratamist. Paistab, et Jeesuse vastased mõistsid, et kui ta üles äratatakse, saab kinnitust tema väide, et ta on messias.

valvesalk. Pilatus andis ilmselt Rooma sõdurid, sest templivalvureid poleks juutidel olnud vaja Pilatuselt küsida. (Mt 28:4, 11.) Ja pärast, kui Jeesuse surnukeha oli kaduma läinud, lubasid preestrid maavalitseja ees valvurite eest seista. (Mt 28:14.)

Pildid ja videod

Raidkiri Pontius Pilatuse nimega
Raidkiri Pontius Pilatuse nimega

1961. aastal leidsid arheoloogid Iisraelis Kaisareas ühest muistsest Rooma teatrist taaskasutatud kivitahvli, kus on selgelt kirjas Pilatuse nimi ladina keeles (jäljendit võib näha pildil). Tema nimi esineb mitmeid kordi ka tolleaegsetes ajalooürikutes.

Nael kandluus
Nael kandluus

Fotol on jäljend inimese kandluust, mida läbib 11,5 cm pikkune raudnael. Selline kandluu leiti 1968. aastal Jeruusalemma põhjaosas tehtud väljakaevamistel ning see on pärit Rooma ajast. Leid tõendab, et inimene, kes hukati puust postil, võidi kinnitada sinna naeltega. Võimalik, et samasuguseid naelu kasutasid Rooma sõdurid Jeesus Kristuse postile löömiseks. Kandluu leiti kivist säilmekirstust ehk ossuaariumist, kuhu surnu luud pandi pärast keha kõdunemist. See näitab, et postil hukatu võidi ka matta.

Hauakoobas
Hauakoobas

Juutidel oli kombeks matta oma surnud kas looduslikesse või kaljusse raiutud koobastesse. Need asusid üldjuhul väljaspool linna, erandiks olid kuningate hauakambrid, mis olid alati linnas. Juutide hauad, mis seni on leitud, on märkimisväärselt lihtsad. Põhjus on tõenäoliselt selles, et juutide religiooni juurde ei kuulunud surnute kultust, samuti ei uskunud nad, et elu jätkub pärast surma vaimumaailmas.