Kui olukord riigis stabiliseerus, naasid vennad ja õed oma kodupaika. Kogudustele, mis olid sõjaajal laiali läinud, puhuti uuesti elu sisse, seda eriti sõjast räsitud Sierra Leone idaosas. Ühe piirkonna eripioneerid andsid teada: „Meie esimesel koosolekul oli 16 inimest, järgmisel 36, ülejärgmisel 56 ning mälestusõhtul viibis 77 inimest. Olime vaimustuses!” Moodustati üheksa uut kogudust, nii et nüüd oli riigis 24 kogudust. Saabus kümme uut Gileadi kooli lõpetanud misjonäri, kes andsid kuulutustööle uut hoogu. 2004. aastal viibis mälestusõhtul 7594 inimest — viis korda rohkem, kui oli kuulutajaid. Seesugune kasv toimus ka Guineas.

Juhtiv kogu andis kiiresti loa kasutada hädaabifondi raha, et aidata koju pöörduvatel põgenikel taas jalad alla saada (Jaak. 2:15, 16). Vabatahtlikest koosnevad meeskonnad ehitasid 12 uut kuningriigisaali ning remontisid Koindus ühe kokkutulekusaali. Samuti ehitasid nad põletamata tellistest 42 lihtsat elamut peredele, kelle kodu oli hävinenud. Kui üks 70. aastates õde, kes oli jäänud leseks, oma uue plekkkatusega maja kõrval seisis, hõiskas ta läbi rõõmupisarate: „Aitäh, Jehoova! Aitäh, Jehoova! Aitäh, vennad!”

Harubüroo hakkas kuningriigisaale ehitama ka raha eest, mis on mõeldud piiratud võimalustega  maade tarbeks. Saidu Juanah, kes teenib kogudusevanema ja pioneerina Bo Läänekoguduses, jutustab: „Üks õde ütles mulle, et kui me saame uue kuningriigisaali, hakkab ta käte ja jalgadega „plaksutama”. Kui teatasin koosolekul, et meile ehitatakse uus saal, kargaski see õde püsti ning hakkas aplodeerima ja tantsima — „plaksutama” oma käte ja jalgadega.”

2010. aastal pühendas Waterloo kogudus Jehoovale uue kuningriigisaali, mida on võimalik laiendada ja kasutada 800-kohalise kokkutulekusaalina. Päeval, kui kogudus krundi ostis, tehti selle omanikule veel parem pakkumine, ent ta ütles: „Ma pigem luban usklikel ehitada oma maale konverentsikeskuse, kui lasen seda kasutada kommertslikel eesmärkidel.”

Piiratud võimalustega maade abistamisprogrammi raames on Sierra Leones ehitatud 17 ja Guineas 6 kuningriigisaali. Need lihtsad, kuid väärikad jumalakojad on ajendanud paljusid meie koosolekutele tulema.

Kui kuulutustöö hoogu kogus, korraldas harubüroo kahekuulise kampaania harva läbi töötatud territooriumitel. Kuulutajad levitasid 15 000 raamatut ja neil oli palju toredaid vestlusi. Mõned inimesed küsisid, kas Jehoova tunnistajatel on plaanis ka nende kandis mõnes linnas kogudus rajada. Lõpuks moodustatigi kaks uut kogudust. Ühes kõrvalises külas kohtasid vennad kahte õde, kes olid sõja tõttu kodunt lahkunud ja kaotanud kontakti organisatsiooniga. Vennad hakkasid seal kohe korrapäraselt koosolekuid korraldama ja alustasid mitmeid piibliuurimisi.

 2009. aastal jõudis harubürooni info, et ühes külas sügaval Guinea metsas väidavad mõned inimesed end olevat Jehoova tunnistajad. Harubüroo saatis vennad asja uurima ja sai teada, et üks eakas vend oli pärast pensionile jäämist kolinud tagasi oma sünnikülla. Enne surma uuris ta Piiblit mitme mehega. Üks neist hakkas Jehoovasse uskuma ning õpitust teistele rääkima. Samuti pidas ta koosolekuid, kasutades surnud venna väljaandeid. See rühm inimesi teenis Jehoovat 20 aastat, kuni üks kuulutaja nad juhuslikult avastas. Harubüroo saatis sedamaid sinna vennad, et neid vaimselt aidata. 2012. aastal tuli Kristuse surma mälestusõhtule 172 külaelanikku.

Viimasel ajal on leitud üles üha rohkem kadunud lambaid. Need on tunnistajad, kes on kunagi kogudusest eemale triivinud või eemaldatud. Paljud sellised kadunud pojad on pöördunud ja kogudusse tagasi tulnud. Jehoova teenijad on nad avasüli vastu võtnud (Luuka 15:11—24).

Kui Paulus head sõnumit kuulutas, sai ta „kõigeks igasugustele inimestele” (1. Kor. 9:22, 23). Samamoodi on Jehoova teenijad Sierra Leones ja Guineas püüdnud anda tunnistust viisil, mis kohalike tähelepanu köidaks. Vaatame, kuidas on mõned kuulutajad arutlenud muslimitega, keda on mõlemas riigis rohkem kui ühegi teise usundi esindajaid.

Saidu Juanah, endine muslim, selgitab: „Muslimid usuvad, et Aadam loodi mullast, kuid et kõigepealt elas ta taevases paradiisis. Et aidata neil asjast õigesti aru saada, küsin neilt: „Kust on muld pärit?”

 „Maa seest,” vastavad nad.

„Kus siis Aadam loodi?” jätkan mina.

„Maa peal,” on nende vastus.

Et neile mõte pärale jõuaks, loen kirjakoha 1. Moosese 1:27, 28 ja küsin: „Kas taevased olendid saavad lapsi?”

„Ei, kuna inglid pole mees- ega naissoost,” kõlab vastus.

„Kui Jumal ütles Aadamale ja Eevale, et nad lapsi saaksid, siis kus nad järelikult olid?” arutlen edasi.

„Maa peal,” vastavad nad.

„Kui Jumal paradiisi taastab, siis kus see paradiis asub?” pärin mina.

„Siin maa peal,” kostavad nemad.”

Saidu võtab asja kokku: „Selline Pühakirjal põhinev arutluskäik ajendab paljusid siiraid muslimeid meid edasi kuulama ja piiblikirjandust vastu võtma.”

Mõtleme näiteks Momoh’le, muslimist poepidajale, kes tahtis saada imaamiks. Kui tunnistajatest misjonärid temaga Piibli põhjal vestlesid, äratas see Momoh’s huvi. Ta viibis mõnda aega ringkonnakokkutulekul ja seal kuuldu meeldis talle. Neli päeva hiljem käis ta koos oma naise Ramatu ning viie lapsega Jeesuse surma mälestusõhtul. Seejärel hakkas Momoh usinalt Piiblit uurima. Pärast mõnda uurimiskorda lõpetas ta oma poes sigarettide müümise. Ta ütles klientidele, et suitsetamine on kahjulik ja et see ei meeldi Jumalale. Peale selle hakkas ta oma poes naise ja lastega Piiblit uurima. Kui kliendid juhtusid perekondliku uurimise ajal poodi sisse astuma, palus Momoh neil istet võtta ja oodata ning selgitas, et koos  perega Piibli uurimine on talle väga tähtis. Kui tema ja Ramatu pärast pikka kooselu abiellusid, hakkasid sugulased neile tulist vastupanu osutama. Momoh’d ja Ramatut see aga ei heidutanud ning nad andsid julgelt tunnistust oma sugulastele, kes peagi oma suhtumist muutsid ja neist lugu pidama hakkasid. Momoh ristiti 2008. aastal ja Ramatu 2011. aastal.

Jehoova rahvas on järginud julgelt Jumala moraalinorme, kaasa arvatud vere pühadust puudutavat juhtnööri (Ap. t. 15:29). Seda seisukohta on hakanud respekteerima üha rohkem Sierra Leone ja Guinea arste.

 1978. aastal jagasid vennad arstidele, meditsiiniõdedele, haiglajuhtidele, juristidele ja kohtunikele kõikjal Sierra Leones brošüüri „Jehoova tunnistajad ja vereküsimus”. Mõne aja pärast tekkis ühel õel sünnituse käigus sisemine verejooks, kuid arstid polnud nõus teda ilma vereta ravima. Õnneks leidus üks arst, kes oli valmis õde aitama, kuna ta nõustus eelnimetatud brošüüris toodud informatiivsete ja loogiliste mõtetega. Õde tõi ilmale terve poisipõnni ja taastus sünnitusest hästi.

Aastal 1991 luges Bashiru Koroma, kes töötas Kenema haiglas kirurgina, brošüüri „Kuidas võib veri päästa sinu elu?”. Loetu avaldas talle muljet ning ta hakkas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja nende koosolekutel käima. Kui ühe üheksa-aastase Jehoova tunnistajast poisiga juhtus õnnetus ja tal tekkis põrnarebend, keeldusid poisi arstid teda ilma vereta opereerimast. Nad ütlesid poisi vanematele: „Viige siis oma laps koju surema!” Vanemad pöördusid dr Koroma poole, kes poissi edukalt opereeris.

Peagi sai dr Koromast vend Koroma — vereta meditsiini tulihingeline kaitsja. Olgugi et ta sattus oma seisukoha tõttu teiste arstide põlu alla, paranesid tema patsiendid alati hästi. Hiljem palusid mõned kolleegid keerulistel operatsioonidel tema abi.

1994. aastast on Freetowni harubüroo haiglainfoteenistus moodustanud Sierra Leones ja Guineas haiglasidekomiteesid. Need komiteed on olnud suureks toeks paljudele haigeks jäänud tunnistajatele ja veennud kümneid arste neid ilma vereta ravima.