Luuka evangeelium 15:1–32

15  Kõik maksukogujad ja patused kogunesid Jeesuse ümber teda kuulama.+  Seetõttu nurisesid variserid ja kirjatundjad: „See mees sõbrustab patustega ja sööb koos nendega.”+  Siis rääkis ta neile sellise mõistujutu:  „Kui kellelgi teist on sada lammast ja ta kaotab neist ühe, eks jäta ta üheksakümmend üheksa lammast kõnnumaale ja lähe kadunut otsima, kuni ta tema leiab?+  Kui ta on tema leidnud, tõstab ta tema rõõmuga õlgadele,  läheb koju, kutsub kokku oma sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma leidsin oma kadunud lamba!”+  Ma ütlen teile, et samamoodi on taevas ühe kahetseva patuse+ pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellel pole vaja kahetseda.+  Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kes kaotab ühe drahmi, ei süüta lampi ega pühi oma maja ja otsi hoolega, kuni ta selle leiab?  Kui ta on selle leidnud, kutsub ta kokku sõbrannad ja naabrinaised ning ütleb: „Rõõmustage koos minuga, sest ma leidsin oma drahmi, mis kaduma läks!” 10  Ma ütlen teile, et samamoodi tunnevad Jumala inglid rõõmu ühe kahetseva patuse üle.”+ 11  Siis Jeesus ütles: „Ühel mehel oli kaks poega. 12  Noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varast, mis saab minule.” Isa jagaski oma vara nende vahel ära. 13  Mõne päeva pärast korjas noorem poeg kõik oma asjad kokku ja rändas kaugele maale. Ta raiskas seal oma vara ära, elades kergemeelset elu. 14  Kui ta oli kõik ära kulutanud, tabas seda maad ränk näljahäda ja talle tuli puudus kätte. 15  Ta läks isegi ja sokutas end ühe selle maa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu karjatama.+ 16  Ta soovis, et saaks süüa kõhu täis jaanikaunadest, mida sead sõid, aga keegi ei andnud talle midagi. 17  Kui ta mõistusele tuli, ütles ta: „Mu isal on palju palgatöölisi ja neil on külluses leiba, mina aga suren siin nälga. 18  Ma lähen tagasi oma isa juurde ning ütlen talle: „Isa, ma olen teinud pattu taeva Jumala ja sinu vastu*. 19  Ma pole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks. Võta mind enda juurde palgatööliseks.”” 20  Ta asuski teele oma isa juurde. Kui ta oli alles kaugel, märkas isa teda. Isal hakkas temast kahju ning ta jooksis talle vastu, kallistas teda* ja andis talle hellalt suud. 21  Siis ütles poeg talle: „Isa, ma olen teinud pattu taeva Jumala ja sinu vastu*.+ Ma pole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks.” 22  Ent isa ütles oma orjadele: „Tooge kähku kõige parem rüü, pange see talle selga, pange talle sõrmus sõrme ja sandaalid jalga! 23  Tapke nuumvasikas ning sööme ja peame pidu! 24  Mu poeg oli surnud, kuid on saanud jälle elavaks,+ ta oli kadunud, kuid on nüüd leitud!” Ja nad hakkasid pidutsema.+ 25  Tema vanem poeg aga oli põllul. Kui ta sealt tagasi tulles maja lähedale jõudis, kuulis ta muusikat ja tantsuhäält. 26  Ta kutsus ühe sulase enda juurde ja küsis, mis toimub. 27  See ütles talle: „Sinu vend on tulnud koju ja su isa on tapnud nuumvasika, sest ta on saanud tema elusa ja tervena tagasi.” 28  Aga tema vihastus ja keeldus majja astumast. Siis tuli isa välja ja palus tal sisse tulla. 29  Tema aga vastas isale: „Mina* olen nii palju aastaid sind orjanud ja pole ühtegi korda su käsust üle astunud, ja ometi pole sa iial andnud mulle üht kitsetallegi, et oleksin võinud koos oma sõpradega pidutseda. 30  Aga niipea kui tuli see sinu poeg, kes su vara koos prostituutidega ära raiskas, tapsid sa temale nuumvasika!” 31  Isa ütles talle: „Mu poeg, sina oled alati olnud koos minuga ja kõik, mis on minu, on sinu. 32  Aga nüüd on meil tarvis ju pidutseda ja rõõmutseda, sest sinu vend oli surnud, kuid on saanud elavaks, ta oli kadunud, kuid on nüüd leitud.””

Allmärkused

Võib tõlkida ka „taeva ja sinu vastu”.
Sõna-sõnalt „langes talle kaela”.
Võib tõlkida ka „taeva ja sinu vastu”.
Võib tõlkida ka „Näe! Mina”.

Kommentaarid

mõistujuttude kaudu. Võib tõlkida ka „tähendamissõnade kaudu”, „näidete abil”. Kreeka sõna parabolé tähendab sõna-sõnalt „kõrvutamine; kokku panemine”. Jeesus selgitas tihti asju nii, et kõrvutas neid millegi samalaadsega. (Mr 4:30.) Tema mõistujutud olid lühikesed ja üldjuhul väljamõeldud lood, millega ta õpetas midagi väärtushinnangute või Jumala kohta.

mõistujutu. Vt Mt 13:3 kommentaari.

kahedrahmist maksu. Sõna-sõnalt „didrahmi”. (Vt lisa B14.) Templiteenistust toetati maksudega. (2Mo 30:12–16.) Ilmselt oli Jeesuse päeviks saanud tavaks, et kõik täiskasvanud juudi mehed maksid igal aastal kindla summa suurust templimaksu.

kümme. Nagu on öeldud selle salmi kommentaaris drahmi, oli üks drahm peaaegu päevapalk. Ent sellel kaduma läinud drahmil võis olla eriline väärtus, kuna see kuulus kümnest drahmist koosnevasse komplekti. Tegemist võis olla perekondliku mälestuseseme või kalli ehtega. Otsimiseks oli tarvis lamp süüdata, kuna majal ei pruukinud olla akent või oli see üsna väike. Tol ajal olid majades savipõrandad, ja selleks et münt üles leida, pühkis naine põrandat.

drahmi. Drahm oli Kreeka hõbemünt. Jeesuse päevil kaalus see 3,4 grammi. Sel ajal pidasid kreeklased drahmi denaariga võrdseks, kuid Rooma võimude silmis oli selle väärtus 3/4 denaari. Juudid maksid igal aastal templimaksu, mis oli kaks drahmi (üks didrahm). (Vt Mt 17:24 kommentaari, „Sõnaseletusi” ja lisa B14.)

drahmi. Drahm oli Kreeka hõbemünt. Jeesuse päevil kaalus see 3,4 grammi. Sel ajal pidasid kreeklased drahmi denaariga võrdseks, kuid Rooma võimude silmis oli selle väärtus 3/4 denaari. Juudid maksid igal aastal templimaksu, mis oli kaks drahmi (üks didrahm). (Vt Mt 17:24 kommentaari, „Sõnaseletusi” ja lisa B14.)

Ühel mehel oli kaks poega. Kadunud poja mõistujutt on nii mõneski mõttes ainulaadne. See on üks pikemaid mõistujutte, mille Jeesus rääkis. Selles on erilisel kohal peresuhted. Teistes mõistujuttudes rääkis Jeesus sageli elututest asjadest, näiteks mitut tüüpi seemnetest ja erisugusest pinnasest, või tõi ta välja isanda ja orjade vahel valitsevad ametlikud suhted. (Mt 13:18–30; 25:14–30; Lu 19:12–27.) Selles mõistujutus aga tõstab Jeesus esile sooje suhteid isa ja poegade vahel. Paljudel, kes seda lugu kuulevad, ei pruugi olla sellist lahket ja südamlikku isa. See mõistujutt näitab, kui halastav on meie taevane isa ja kui väga ta armastab oma maiseid lapsi, nii neid, kes on kogu aeg temaga, kui ka neid, kes on läinud eksiteele ning siis tema juurde naasnud.

Noorem. Moosese seaduse järgi sai esmasündinu kaks osa varast. (5Mo 21:17.) Seega, noorema venna pärandus selles mõistujutus oli vanema venna omast poole väiksem.

raiskas. Siin kasutatud kreeka sõna tähendab sõna-sõnalt „laiali pilduma”. (Lu 1:51; Ap 5:37.) Piiblisalmides Mt 25:24, 26 on see tõlgitud sõnaga „tuulama”. Siin tähendab see arutut kulutamist.

kergemeelset elu. Võib tõlkida ka „pillavat elu”, „ohjeldamatut elu”. Samatüvelist kreeka sõna kasutatakse tekstides Ef 5:18; Tt 1:6; 1Pe 4:4.

sigu karjatama. Moosese seaduse järgi olid sead ebapuhtad loomad, seega oli see juudile alandav ja põlastusväärne töö. (3Mo 11:7, 8.)

sigu karjatama. Moosese seaduse järgi olid sead ebapuhtad loomad, seega oli see juudile alandav ja põlastusväärne töö. (3Mo 11:7, 8.)

jaanikaunadest. Kr kerátion. Jaanikaunad on läikiva nahkja kaunaga lillakaspruunid viljad, mis meenutavad kujult kaarjat sarve, nagu annab mõista ka nende kreekakeelse nime sõna-sõnaline tähendus „sarveke”. Jaanikaunad on tänase päevani laialdaselt kasutusel hobuse-, veise- ja seasöödana. Noor mees selles mõistujutus oli langenud nii madalale, et oli valmis sööma koguni sigade toitu. (Vt Lu 15:15 kommentaari.)

sinu vastu. Võib tõlkida ka „sinu ees”. Kreeka eessõna enópion (sõna-sõnalt „ees; vaateväljas”) kasutatakse samasuguses tähenduses Septuagintas tekstis 1Sa 20:1, kus Taavet küsib Joonatanilt: „Kuidas ma olen teinud pattu su isa vastu?

palgatööliseks. Kui noorem poeg koju naasis, mõtles ta paluda isalt, et see võtaks ta tagasi, kuid mitte poja, vaid palgatöölisena. Palgatööline ei kuulunud isegi omandi hulka nagu orjad, vaid oli keegi, kes palgati sageli vaid üheks päevaks. (Mt 20:1, 2, 8.)

andis talle hellalt suud. Arvatakse, et kreeka sõna, mis on tõlgitud „hellalt suud andma”, on üks verbi philéo vorme. Viimast verbi on vahel tõlgitud vastetega „suudlema”, „suud andma” (Mt 26:48; Mr 14:44; Lu 22:47), sagedamini aga on selle tähenduseks „kiindunud olema”, „armas olema” (Joh 5:20; 11:3; 16:27). Sellise sooja ja sõbraliku tervitusega näitas isa selles mõistujutus oma soovi võtta kahetsev poeg koju tagasi.

su pojaks hüütaks. Osa käsikirju lisab: „Võta mind oma palgatööliste hulka”, aga praegust põhiteksti sõnastust toetab mitu varajast usaldusväärset käsikirja. Mõnede õpetlaste meelest lisati eelmainitud väljend neisse käsikirjadesse sellepärast, et see salm sobiks kokku tekstiga Lu 15:19.

rüü ... sõrmus ... sandaalid. See polnud mitte tavaline, vaid kõige parem rüü – võib-olla rohkete tikanditega kaunistatud rõivas, mida pakuti aukülalisele. See, et pojale pandi sõrmus sõrme, näitas isa poolehoidu ja kiindumust, samuti seda, et poeg sai tagasi oma au, väärikuse ja staatuse. Orjad ei kandnud tavaliselt sõrmust ega sandaale. Seega andis isa selgelt teada, et tema poeg on tagasi võetud kui täieõiguslik pereliige.

ära raiskas. Sõna-sõnalt „nahka pani”. Siin kasutatud kreeka sõna kirjeldab värvikalt, kuidas noorem poeg isa vara ära kulutas.

Pildid ja videod

Karjane ja lambad
Karjane ja lambad

Karjase elu polnud just kerge. Tal tuli taluda kuuma ja külma, samuti pidi ta sageli öösiti üleval olema. (1Mo 31:40; Lu 2:8.) Ta kaitses karja kiskjate, nagu näiteks lõvide, huntide ja karude eest, aga ka varaste eest. (1Mo 31:39; 1Sa 17:34–36; Jes 31:4; Am 3:12; Joh 10:10–12.) Karjane jälgis, et kari ei jookseks laiali (1Ku 22:17), otsis kadunud lambaid (Lu 15:4), kandis nõrku ja väsinud tallesid oma põues (Jes 40:11) või õlgadel ning hoolitses haigete ja vigastatute eest (Hes 34:3, 4; Sak 11:16). Piiblis räägitakse karjastest ja nende tööst sageli piltlikult. Näiteks võrreldakse Jehoovat karjasega, kes hoolitseb suure armastusega oma lammaste ehk inimeste eest. (L 23:1–6; 80:1; Jer 31:10; Hes 34:11–16; 1Pe 2:25.) Jeesust nimetatakse suureks karjaseks (Heb 13:20) ja ülemkarjaseks, kelle juhtimisel karjatavad koguduse ülevaatajad Jumala karja meeleldi, isetult ja innukalt. (1Pe 5:2–4.)

Jaanikaunad
Jaanikaunad

Jaanikaunapuu (Ceratonia siliqua) on kauni võraga igihaljas puu, mis kasvab Iisraelis ja mujal Vahemere ääres. See võib kasvada kuni 9 m kõrguseks. Selle viljade ehk kaunade pikkus on 15–25 cm ja laius 2,5 cm. Valmides muutuvad rohelised kaunad lillakaspruuniks, läikivaks ja nahkjaks. Kaunas on magus kleepuv söödav viljaliha, mille sees on üksikult hernesarnased seemned. Jaanikaunad on tänase päevani laialdaselt kasutusel hobuse-, veise- ja seasöödana.