MINA ja mu naine Satta põgenesime elu eest, kui mässulised sõdurid 1991. aastal meie kodulinna Koindu Sierra Leones vallutasid. Järgmise kaheksa aasta jooksul elasime paljudes põgenikelaagrites. Seal tundsime tihti nälga ning meid vaevasid haigused. Samuti olime sunnitud nägema teiste laagrielanike kõlblusetut käitumist.

Küsisime igas laagris ametnikelt, kas nad saaksid anda meile maatüki, kuhu kuningriigisaal ehitada. Vahel tulid nad meile vastu, vahel mitte. Siiski õnnestus meil alati kuskil koguduse koosolekuid pidada. Jehoova teenimine oli meile kõige tähtsam. Sõja lõpuks olime laagritesse ehitanud neli kuningriigisaali.

Kui sõda lõppes, polnud meil võimalik koju tagasi pöörduda. Aastatepikkune lahingutegevus oli muutnud Koindu tühermaaks. Seepärast saadeti meid ühte teise põgenikelaagrisse, mis asus Bo lähistel. Seal ehitasime harubüroolt saadud raha eest viienda kuningriigisaali.