Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 SIERRA LEONE JA GUINEA

Põgenesime mässuliste sõdurite eest

Andrew Baun

Põgenesime mässuliste sõdurite eest
  • SÜNDINUD 1961

  • RISTITUD 1988

  • LÜHIANDMED Oli üldpioneer Sierra Leone Idaprovintsis Pendembus, kui 1991. aastal puhkes kodusõda.

ÜHEL pärastlõunal sisenesid mässulised meie linna ja paugutasid relvadest õhku pea kaks tundi. Mõned neist olid teismelised, kel oli raskusi isegi püssi käes hoidmisega. Nad olid väga räpase välimusega. Nende juuksed olid pulstunud ning kasvanud metsikuks. Näis, et nad on narkouimas.

Järgmisel päeval algas veresaun. Inimesi sandistati või tapeti julmalt. Naisi vägistati. Mässulised valisid oma ohvreid suvaliselt. Vend Amara Babawo koos oma pere ja nelja huvilisega otsis varju minu kodunt. Meil oli hirm nahas.

Peagi tuli minu majja üks mässuliste komandör, kes käskis meil osaleda järgmisel hommikul sõjaväelises väljaõppes. Olime otsustanud jääda erapooletuks, olgugi et selle käsu mittetäitmine tähendas surmaotsust. Palvetasime peaaegu terve öö. Tõusime üles varahommikul, arutasime päevateksti ja jäime mässulisi ootama. Kuid neid ei tulnud.

„Te loete päevateksti. Järelikult olete Jehoova tunnistajad”

 Hiljem võttis üks mässuliste ohvitser koos nelja mehega minu maja enda valdusse. Nad lubasid meil sinna jääda. Niisiis pidasime kodus ka edaspidi korrapäraselt koosolekuid ja arutasime päevateksti. Mõned sõdurid ütlesid: „Te loete päevateksti. Järelikult olete Jehoova tunnistajad.” Nad ei tundnud Piibli vastu küll huvi, kuid pidasid meist lugu.

Ühel päeval tuli vanemkomandör vaatama üle salka, mis minu majas ööbis. Kätt kõrva äärde lüües andis ta vend Babawole au ja tervitas teda kättpidi. Siis käratas ta sõduritele: „See mees on minu ja teie boss. Kui tema või tema kaaslaste peast langeb kasvõi üks juuksekarv, tuleb teil minuga tegemist. On selge?” „Just nii!” vastasid nemad. Seejärel andis komandör meile kirja, mis keelas Ühisrinde sõduritel meid kui rahumeelseid kodanikke rünnata.

Mitu kuud hiljem hakkasid mässuliste rühmitused omavahel sõdima ja meil tuli naaberriiki Libeeriasse pageda. Seal ähvardas meid üks teine mässuliste grupp. Andsime neile teada, et oleme Jehoova tunnistajad, misjärel üks sõdur ütles: „Öelge siis, mis on kirjas Johannese 3:16.” Kui me seda tegime, lubas ta meil minna.

Mõne aja pärast sattusime kokku ühe teise mässuliste komandöriga, kes käskis mul ja vend Babawol endale järgneda. Kartsime oma elu pärast. Siis aga ütles mässuline, et ta oli enne sõda tunnistajatega Piiblit uurinud. Ta andis meile raha ja oli nõus toimetama ühe meie kirja lähedalasuva koguduse vendadele. Peagi saabusid kaks venda esmatarbevahenditega ja viisid meid turvalisse kohta.