Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 SIERRA LEONE JA GUINEA

1915—1947 Algusaastad. 3. osa

1915—1947 Algusaastad. 3. osa

Kuulutatakse maapiirkondades ja teistes riikides

Täis entusiasmi, pühendusid Freetowni koguduse liikmed täielikult Jumala sõna kuulutamisele (Ap. t. 18:5). Alfred Joseph meenutas: „Tavaliselt sidusin oma Nortoni mootorratta külge pappkasti, milles olid piibliainelised raamatud, võtsin tagaistmele vend Thomas või Sylvester Granti ning läksime Freetowni lähedal asuvatesse väikestesse linnadesse ja küladesse inimesi küsitlema, nagu meil oli kombeks öelda.”

Kuni 1927. aastani andsid kuulutajad tunnistust valdavalt Freetownis ja selle lähistel, piirkonnas, mida nimetati Kolooniaks. Kuid alates 1928. aastast oli kogudusel igal aastal tavaks enne vihmaperioodi buss üürida ja sellega maapiirkonda kuulutama sõita. Ettevõtmise eestvedajaks oli Melbourne Garber. Need, kel polnud võimalik kaasa minna, toetasid reise rahaliselt. Bussirühm kuulutas linnades ja külades — idas jõudsid nad välja Kailahunini ja lõunas peaaegu Libeeria piirini.  Iga kuu esimesel pühapäeval läksid nad uuesti inimeste juurde, et nende huvi kasvatada.

Umbes sel ajal käis vend Brown Lääne-India saarestikus ja ostis sealt auto, mis oli Sierra Leones üks esimesi. Sõidukile oli paigaldatud võimas helisüsteem, et avalikult tunnistust anda. Vend Brown parkis auto tavaliselt kuskile avalikku kohta ja pani rahva kohalemeelitamiseks muusika mängima. Seejärel esitas ta lühikese kõne või mängis ette mõne kõnesalvestise ning pakkus soovijatele piiblikirjandust. Rääkiv auto — nagu mõned seda kutsusid — tekitas sensatsiooni ja inimesed kogunesid seda kuulama.

Antakse julgelt tunnistust

Järgmise asjana keskendus vend Brown Lääne-Aafrika ülejäänud ingliskeelsele elanikkonnale, kellele  polnud varem kuulutatud. 1920-ndate lõpus võttis ta ette mitu kuulutustööretke Gambiasse, Ghanasse, Libeeriasse ja Nigeeriasse. Olgugi et vend Brown leidis huvilisi kõikjalt, tundus eriliselt viljakandev just Nigeeria. 1930. aastal koliski ta perega Freetownist Lagosesse, kus ta jätkas kuningriigitöö juhtimist kogu Lääne-Aafrikas.

Lääne-Aafrikas on nüüd üle poole miljoni Jehoova tunnistaja

Kui vend Brown kehva tervise tõttu 1950. aastal Jamaicale tagasi läks, jättis ta endast maha märkimisväärse pärandi. 27 aasta jooksul olid nad abikaasaga tunnistajaks sellele, kuidas Lääne-Aafrika kuulutajate arv kasvas kahelt enam kui 11 000-ni. Nad olid oma silmaga näinud, kuidas täitus Jesaja prohvetikuulutus: „Kõige pisemast saab tuhatkond ja kõige väetimast vägev rahvas!” (Jes. 60:22). Tänapäeval, kõigest 60 aastat hiljem, on Lääne-Aafrikas üle poole miljoni Jehoova tunnistaja. See on tõesti vägev rahvas!

Vankumatud keelu all

Kui teise maailmasõja vari Aafrikale langes, jäid Jehoova teenijad Sierra Leones erapooletuks (Miika 4:3; Joh. 18:36). Briti võimud tembeldasid nad vääralt riigiõõnestajateks, jälgisid nende tegevust ning keelustasid nende kirjanduse. Freetowni tolliametnikud konfiskeerisid ühe kirjandusesaadetise ja põletasid selle ära. Osa vendi vahistati keelatud kirjanduse omamise pärast, kuid peagi nad vabastati. *

Keelust hoolimata jätkasid tunnistajad kuulutamist.  Pauline Cole selgitas: „Üks vend, kes töötas stjuuardina laeval, mis sageli meie sadamas peatus, tõi meile Vahitorni numbreid. Lõime kirjutusmasinal neid ümber, et koosolekute tarbeks oleks rohkem eksemplare. Samuti trükkisime piiblilisi lendlehti ja levitasime neid. Vennad pidasid avalikke kõnesid ning mängisid ette vend Rutherfordi raadioloengute salvestisi, seda eriti kaugemates külades.”

Jehoova toetas ilmselgelt oma teenijate pingutusi. Kauaaegne kogudusevanem ja eripioneer James Jarrett meenutab: „Kui ma töötasin sõjaajal kiviraidurina, andis üks vanem õde mulle brošüüri „Pagulased”. Kuna Freetowni lausa voolas pagulasi, pakkus see teema mulle huvi. Lugesin brošüüri läbi samal õhtul ja sain kohe aru, et olen leidnud tõe. Järgmisel hommikul otsisin selle õe üles ja küsisin talt neid brošüüre ka oma kolmele vennale. Meist kõigist said Jehoova tunnistajad.”

Kui sõda aastal 1945 lõppes, oli Freetowni koguduses 32 liiget. Kuulutajad olid jäänud Jumala ees laitmatuks ning vaimselt tegusaks. Nad olid täis tegutsemisindu.

Avalike koosolekute hoogtöö

29. augustil 1945 arutati Freetowni koguduse teenistuskoosolekul uue hoogtöö üle, millest oli rääkinud 1944. aasta detsembri Teataja (nüüd Meie Kuningriigiteenistus). Juhendi järgi tuli kogudustel igas oma territooriumi linnas ja külas korraldada neli järjestikust avalikku koosolekut ning inimesi sinna kutsuda. Koosolekul pidi tunniajalise kõne esitama vähemalt 18-aastane vend, kes oli teokraatlikus teenistuskoolis end heast küljest näidanud. Pärast nelja koosolekut  pidid vennad moodustama piibliuurimisrühmad, et selle piirkonna huvilisi aidata.

Kuidas kuulutajad uue juhtnööri vastu võtsid? Freetowni koguduse teenistuskoosoleku protokollist võib lugeda järgmist.

Juhataja: „Mis te arvate, kuidas meie koguduses saaks seda hoogtööd korraldada?”

1. vend: „Ma ei usu, et meid saadab samasugune edu nagu Ameerika vendi. Siinsed inimesed on teistsugused.”

2. vend: „Nõus.”

3. vend: „Aga miks mitte proovida?”

4. vend: „See ei saa kerge olema.”

5. vend: „Kuid me peame ju järgima Jehoova organisatsiooni juhatust.”

6. vend: „Vaevalt et see hoogtöö meie maal õnnestub.”

1. õde: „Teatajas toodud juhtnöörid on siiski väga selged. Teeme proovi!”

Ja nii tehtigi. Vennad korraldasid koosolekuid klassiruumides, turgudel ja inimeste kodudes ning seda rannikuäärsest Freetownist kagus asuva Bo linnani ja põhjas paikneva Kabalani. Tänu hoogtööle kasvas koguduseliikmete ind kuulutustöös ning „Jehoova sõna aina kasvas ja levis” (Ap. t. 12:24).

Kuulutajatel oli sellegipoolest vaja teokraatlikku väljaõpet. Ja just seda Jehoova neile andis.

^ lõik 10 Keeld tühistati 1948. aastal.