Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kaheksale lapsele Jehoova teede õpetamine on toonud muret ja rõõmu

Kaheksale lapsele Jehoova teede õpetamine on toonud muret ja rõõmu

Elulugu

Kaheksale lapsele Jehoova teede õpetamine on toonud muret ja rõõmu

JUTUSTANUD JOYCELYN VALENTINE

Mu mees läks 1989. aastal välismaale tööle. Ta lubas koju raha saata, et võiksin meie peres kasvava kaheksa lapse eest hoolt kanda. Nädal möödus nädala järel, kuid ma ei saanud temalt mingeid teateid. Läks mööda mitu kuud, aga ikka ei kippu ega kõppu. Rahustasin end mõttega, et kohe, kui tal avaneb võimalus, tuleb ta koju tagasi.

LANGESIN meeleheitesse, kuna mul polnud raha, et peret ülal pidada. Muretsedes veetsin palju unetuid öid, ma ei suutnud uskuda, kuidas võib üks mees oma perega niiviisi käituda. Lõpuks pidin leppima karmi reaalsusega, et abikaasa on mu koos lastega maha jätnud. Nüüdseks on päevast, mil ta lahkus, möödas umbes 16 aastat, ja ta pole senini tagasi tulnud. Pidin lapsed üles kasvatama ilma abikaasa toeta. See on küll olnud raske, ent suurt rõõmu on mulle toonud selle nägemine, et lapsed on Jehoova teed omaks võtnud. Kuid enne, kui jutustan teile, kuidas me raskustes toime tulime, tahan teile rääkida, millise kasvatuse ma sain.

Otsin piiblilist juhatust

Sündisin aastal 1938 Kariibi mere saarel Jamaical. Kuigi mu isa ei kuulunud ühessegi kirikusse, pidas ta end siiski jumalakartlikuks inimeseks. Õhtuti palus ta mul sageli endale ette lugeda Piibli Laulude raamatut. Varsti oskasin paljusid psalme juba peast. Ema oli kohaliku kiriku liige ja võttis mind aeg-ajalt jumalateenistustele kaasa.

Neil usulistel koosolekutel räägiti, et Jumal võtab head inimesed taevasse, aga kurje põletab ta igavesti põrgutules. Samuti räägiti seal, et Jeesus on Jumal ja armastab lapsi. Olin kuuldust segaduses ja mul tekkis Jumala ees hirm. Mõtlesin endamisi, et kuidas ometi võib armastav Jumal inimesi tules piinata.

Mõte põrgutulest põhjustas mulle õudusunenägusid. Mingil ajal tegin läbi kirjaliku piiblikursuse, mida korraldasid seitsmenda päeva adventistid. Nemad õpetasid, et kurje inimesi mitte ei piinata igavesti, vaid nad põletatakse leekides tuhaks. See õpetus tundus mulle juba mõistlikum ja ma hakkasin käima nende koosolekutel. Leidsin aga, et nendegi õpetused tekitasid segadust ja seal saadud teadmised ei korrigeerinud mu ekslikke seisukohti moraali küsimuses.

Tol ajal pidasid inimesed hoorust üldiselt vääraks. Siiski arvasin nii mina kui ka paljud teised, et hooravad ainult need, kellel on seksuaalsuhted mitme partneriga. Samas kahe vallalise inimese kooselu, kel peale teineteise kellegagi sugulisi vahekordi polnud, patuks ei peetud (1. Korintlastele 6:9, 10; Heebrealastele 13:4). Selle arvamuse järgi elades olin saanud vallalise naisena kuue lapse emaks.

Teen vaimseid edusamme

1965. aastal kolisid meie kanti Bathi linnakesse Vaslyn Goodison ja Ethel Chambers. Nad olid Jehoova tunnistajate koguduses pioneerid ehk täisajalised evangeeliumikuulutajad. Ühel päeval vestlesid nad mu isaga ja pakkusid kodust piibliuurimist. Isa oli sellega nõus. Nad vestlesid ka minuga, kui juhtusin nende külastuste ajal kodus olema. Ehkki ma suhtusin Jehoova tunnistajatesse väga kahtlustavalt, otsustasin hakata nendega Piiblit uurima, näitamaks neile, et neil pole õigus.

Esitasin uurimise ajal palju küsimusi, tunnistajad aga andsid neile kõigile Piiblil põhineva vastuse. Nende abiga sain teada, et surnud on teadvuseta ega pea põrgus kannatama (Koguja 9:5, 10). Samuti kuulsin lootusest elada igavesti paradiisis maa peal (Laul 37:11, 29; Ilmutuse 21:3, 4). Olgugi et mu isa jättis piibliuurimise katki, hakkasin mina Jehoova tunnistajate kohaliku koguduse koosolekutel käima. Neil koosolekutel, kus valitses rahu ja kord, sain ma Jehoova kohta rohkem teadmisi. Võtsin osa ka Jehoova tunnistajate korraldatud suurematest koosviibimistest: ringkonnakokkutulekutest ja piirkonnakonventidest. Kui ma hakkasin Piiblist aru saama, tundsin endas tugevat soovi teenida Jehoovat talle meelepärasel viisil. Kuid mul tuli ületada üks takistus.

Elasin tol ajal vabaabielu mehega, kes oli mu kuuest lapsest kolme isa. Olin Piiblist teada saanud, et Jumal mõistab hukka seksuaalsuhted väljaspool abielu, ning südametunnistus hakkas mind piinama (Õpetussõnad 5:15–20; Galaatlastele 5:19). Sedamööda, kuidas mu armastus tõe vastu kasvas, tahtsin oma elu aina rohkem Jumala seadustega kooskõlla viia. Lõpuks tegin otsuse. Rääkisin elukaaslasele, et peaksime kas abielluma või suhted lõpetama. Olgugi et elukaaslane mu uskumusi ei jaganud, registreerisime oma abielu 15. augustil 1970, viis aastat pärast seda, kui olin tunnistajatega esimest korda kohtunud. Detsembrikuus 1970 lasksin end Jehoovale pühendumise sümbolina vees ristida.

Mis teenistusse puutub, siis mul on tugevalt mällu sööbinud esimene päev, mil ma kuulutustööl käisin. Olin närvis ega teadnud, kuidas piibliteemalisi vestlusi alustada. Ausalt öelda tundsin päris suurt kergendust, kui esimene ukse avanud inimene meie vestlusele kiirelt lõpu tegi. Varsti sain aga ärevusest üle. Tolle päeva lõpus olin väga õnnelik, sest olin saanud lühidalt Piiblist rääkida mitme inimesega ning jätnud neile ka mõned Piiblil põhinevad väljaanded.

Töö perekonna vaimseks tugevdamiseks

Aastal 1977 oli meie peres kasvamas juba kaheksa last. Otsustasin teha kõik, mis võimalik, et aidata oma pereliikmetel Jehoova teenijateks saada (Joosua 24:15). Olin hoolas, et korrapäraselt koos perega Piiblit uurida. Mõnikord juhtus, et kui keegi lastest parajasti mõnd lõiku ette luges, tuli mul äärmise väsimuse tõttu tukk peale, ja lapsed pidid mu siis üles ajama. Ent väsimus ei takistanud meid kunagi ühiselt Piiblit uurimast.

Palvetasin koos lastega tihtilugu. Niipea kui nad piisavalt vanaks said, õpetasin nad iseseisvalt Jehoovale palveid tegema. Jälgisin, et nad igaüks enne magamaminekut palve ütleksid. Kõige pisematega, kes olid veel liiga noored selleks, et ise palvet esitada, tegin igaühega eraldi palve.

Abikaasa oli algul sellele vastu, et ma lapsi koguduse koosolekutele kaasa võtan. Teisalt polnud ta eriti vaimustatud mõttest, et peaks ise seni laste järele vaatama, kui ma koosolekul olen, ning see leevendas ta vastupanu. Kuna ta tahtis õhtuti sõpradega väljas käia, polnud mõte kaheksa last endaga kaasa võtta talle sugugi meeltmööda. Pärastpoole aitas ta mul isegi lapsi kuningriigisaali minekuks valmis panna.

Peagi harjusid lapsed käima kõigil koosolekutel ja osalema kuulutustöös. Koolivaheaegadel käisid nad sageli kuulutamas koguduse pioneeridega. See aitas mu lastel kogudust ja kuulutustööd südamest armastama hakata (Matteuse 24:14).

Katsumuste aeg

Et pere majanduslikku olukorda parandada, hakkas mu mees välismaal tööl käima. Ta oli perekonnast eemal pikki perioode, kuid tuli teatud aja pärast jälle koju tagasi. Ent 1989. aastal ta läks ja jäi. Nagu ma varem mainisin, viis ta lahkumine mu täiesti endast välja. Nutsin palju öid ja palusin tulihingeliselt Jehoovalt lohutust ja jõudu vastu pidada. Tundsin, et mu palved ei jäänud vastuseta. Sellised kirjakohad nagu Jesaja 54:4 ja 1. Korintlastele 7:15 andsid mulle meelerahu ja jõudu edasi elada. Sugulased ja sõbrad kristlikust kogudusest toetasid mind samuti nii emotsionaalselt kui materiaalselt. Olen Jehoovale ja ta rahvale abi eest väga tänulik.

Katsumusi oli ka teistsuguseid. Pühakirja põhimõtteid eirava käitumise tõttu eemaldati üks mu tütar kogudusest. Olgugi et ma armastan kõiki oma lapsi väga, on lojaalsus Jehoovale siiski esmatähtis. Järgisime sel ajal ülejäänud lastega täpselt Piibli juhtnööre, kuidas tuleb kogudusest väljaheidetuga käituda (1. Korintlastele 5:11, 13). Inimesed, kes meie seisukohta ei mõistnud, suhtusid meisse seetõttu väga kriitiliselt. Ent pärast seda, kui mu tütar oli kogudusse tagasi võetud, ütles ta abikaasa mulle, et meie kindel Piibli põhimõtete eest seismine oli talle muljet avaldanud. Praegu teenib mees Jehoovat koos oma perega.

Rahamuredega silmitsi

Kui mu abikaasa meid maha jättis, siis me temalt enam mingit majanduslikku tuge ei saanud, minul aga püsiv sissetulek puudus. Kujunenud olukord õpetas meid olema rahul lihtsa eluga ning väärtustama vaimseid rikkusi rohkem kui materiaalseid taotlusi. Kuna lapsed õppisid üksteist armastama ja abistama, said nad omavahel lähedasemaks. Kui vanemad lapsed tööl hakkasid käima, toetasid nad hea meelega ka oma nooremaid vendi-õdesid. Mu vanim tütar Marseree aitas oma noorimat õde Nicole’i, et see saaks keskkooli lõpetada. Ma pidasin ka väikest toidukaupade poodi. Kasin sissetulek aitas mul mingilgi määral meie materiaalsete vajaduste eest hoolt kanda.

Jehoova ei hüljanud meid kunagi. Kord rääkisin ühele kristlikule õele, et me ei saa majanduslike raskuste tõttu piirkonnakonvendile tulla. Ta vastas: „Õde Joycelyn, hakka reisiplaane tegema kohe, kui konvendist teada antakse! Jehoova kannab teie eest hoolt.” Ma võtsin ta nõuannet kuulda. Jehoova tõesti kandis meie eest hoolt ning ta on teinud seda tänase päevani. Meie pere pole kunagi üheltki konvendilt või kokkutulekult rahanappuse pärast puudunud.

Aastal 1988 laastas Jamaicat orkaan Gilbert ning meil tuli jätta oma kodu ja ohutumast paigast varju otsida. Tormi-iilide vahelise ajutise tuulevaikuse ajal lahkusime pojaga varjupaigast, et üle vaadata, milliseid purustusi orkaan meie kodule põhjustas. Rusudes tuhnides jäi mulle silma midagi, mille tahtsin päästa. Äkitselt hakkas aga tuul taas jõudu koguma, ent mina hoidsin ikka veel kinni asjast, mille olin üles korjanud. „Emm, pane telekas maha. Kas sa oled Loti naine või?” (Luuka 17:31, 32.) Poja märkus tõi mu tagasi mõistuse juurde. Jätsin vettinud teleri sinnapaika ja me jooksime mõlemad varju.

Nüüd käivad mul judinad üle selja, kui meenutan, et seadsin televiisori pärast oma elu ohtu. Kuid samas tegi mu südame soojaks poja vaimne valvsus ja õige märkus selles olukorras. Tänu piiblilistele teadmistele, mis ta oli saanud kristlikust kogudusest, suutis ta aidata mul vältida tõsist füüsilist ja ehk isegi vaimset kahju.

Orkaan muutis meie kodu ja vara rusuhunnikuks ning see oli ääretult masendav vaatepilt. Siis aga saabusid meie kristlikud vennad. Nad julgustasid meid selles troostitus olukorras Jehoovale lootma ja aktiivselt teenistust jätkama ning aitasid meil oma kodu uuesti üles ehitada. Meid liigutas väga nende vabatahtlike armastus ja ennastohverdavus, kes meile Jamaicalt ja teistest maadest appi tulid.

Paneme Jehoova esikohale

Mu teine laps Melaine alustas pärast kooli lõpetamist pioneerteenistust. Kui teda kutsuti teenima pioneerina ühte teise kogudusse, võttis ta kutse vastu, mis tähendas ühtlasi loobumist oma töökohast. Olgugi et see töökoht oli lubanud tal peret märkimisväärselt majanduslikult toetada, usaldasime Jehoovat, et ta kannab meie eest hoolt, kui me igaüks oma elus Kuningriigi huvid esikohale paneme (Matteuse 6:33). Hiljem sai ka mu poeg Ewan kutse astuda pioneerteenistusse. Temagi toetas peret oma palgast, kuid me innustasime teda kutset vastu võtma ja soovisime talle Jehoova õnnistust. Ma pole kunagi lapsi tagasi hoidnud, kui nad on tahtnud kuningriigitöös rohkem teha, ning need, kes on koju jäänud, pole pidanud kunagi puudust kannatama. Selle asemel on meie rõõm kasvanud ja mõnikord oleme isegi saanud aidata teisi, kes on hädas.

Mulle toob suurt rõõmu näha oma lapsi „tões käivat” (3. Johannese 4). Üks tütardest, Melaine, on praegu reisival tööl koos oma abikaasaga, kes on ringkonnaülevaataja. Tütar Andrea ja tema mees teenivad eripioneeridena ning Andrea käib oma mehega kaasas, kui too külastab kogudusi ringkonnaülevaataja asendajana. Mu poeg Ewan on kogudusevanem ning koos naisega on nemadki eripioneerid. Mu tütar Ava-Gay töötab koos oma kaasaga Jehoova tunnistajate Jamaica harubüroos. Jennifer, Genieve ja Nicole teenivad koos abikaasade ja lastega aktiivselt Jehoovat igaüks omas koguduses. Marseree elab minu juures ja me käime praegu Port Moranti koguduses. Olen väga õnnelik ema, sest kõik mu kaheksa last teenivad Jehoovat.

Aastate jooksul on mu tervis kehvemaks läinud. Põen nüüd reumaatilist liigesepõletikku, kuid teen ikka rõõmuga pioneeritööd. Mõni aeg tagasi tundsin, kuidas mu kodukandi mägisel maastikul kõndimine mulle üha rohkem raskusi valmistab. Mul oli tükk tegemist, et kuulutustöö kavast kinni pidada. Siis aga proovisin jalgrattasõitu ja leidsin, et mul on rattaga kergem liikuda kui jalgsi. Nii ostsingi endale kasutatud jalgratta. Esialgu olid lapsed üsna mures, kui nägid, et nende artriidihaige ema sõidab jalgrattaga. Ometi tunnevad nad heameelt selle üle, et saan nii jätkata kuulutustööd, mida ma südamest teha tahan.

See toob mulle suurt rõõmu, kui inimesed, keda olen õpetanud, Piibli tõe vastu võtavad. Palun alati Jehoovat, et ta aitaks jääda kõigil mu pereliikmetel talle ustavaks nii sel lõpuajal kui ka kogu igaviku kestel. Ma kiidan ja tänan Jehoovat, kes kuuleb palveid, et ta aitas mul üles kasvatada kaheksa last ja õpetada neile kõigile tema teid (Laul 65:3).

[Pilt lk 10]

Koos laste, nende abikaasade ja oma lastelastega

[Pilt lk 12]

Nüüd käin kuulutamas jalgrattaga