Lugejate küsimusi

Laulus 102:27 on öeldud, et maa ja taevad „hävivad”. Kas planeet Maa tõepoolest hävitatakse?

Laulukirjutaja ütles palves Jehoovale: „Vanasti sa panid maale aluse ja taevad on su kätetöö! Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub; sa vahetad neid nagu riideid ja nad muutuvad!” (Laul 102:26, 27). Kontekstist selgub, et neis salmides pole rõhk mitte maa hävimisel, vaid Jumala igavikulisusel. Samuti on kaastekstist näha, et see elutähtis tõde on Jumala teenijatele lohutuseks.

Laulukirjutaja, kes on ilmselt Babülonis pagenduses, alustab laulu oma hädade kirjeldamisega. Ta kurdab, et ta elupäevad kaovad kiiresti „nõnda kui suits” (P 1945). Ärevustunne laastab tema keha ja seepärast ta „kondid õhkuvad nagu lee”. Ta on kurnatud, „kuivanud nagu rohi” ja ta tunneb end üksildasena „nagu üksik lind katusel”. Katsumused on röövinud söögiisu ja päevad on täidetud nutuga. (Laul 102:4–12.) Ent isegi sellises olukorras pole laulukirjutaja lootust täielikult kaotanud. Miks? Jehoova on andnud tõotuse Siioni ehk Jeruusalemma kohta.

Linn on küll hävitatud, kuid Jehoova on lubanud selle taastada (Jesaja 66:8). Seepärast ütleb laulik usaldusrikkalt Jehoovale: „[Sa] halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud!” (Laul 102:14). Ta lisab: „Sest ISSAND hakkab ehitama Siionit” (Laul 102:17, UT 1989). Seejärel räägib laulukirjutaja taas oma kannatustest. Ta arutleb, et kui Jumala väega saab taastada varemeis Jeruusalemma, siis kindlasti saab Jehoova ka teda õnnetus olukorras aidata (Laul 102:18, 21, 24). Ent veel miski ajendab teda täielikult Jehoovale lootma. Mis see on? Teadmine, et Jumal on igavene.

Jehoova igavene eksistents on teravaks kontrastiks laulukirjutaja enda lühikesele elule. „Sinu aastad kestavad põlvest põlve!” ütleb ta Jehoovale (Laul 102:25). Ta jätkab: „Vanasti sa panid maale aluse ja taevad on su kätetöö!” (Laul 102:26).

Kuid isegi maa ja taeva pikk iga ei ole võrreldav Jehoova igavese eluga. Laulukirjutaja lisab: „Need [maa ja taevad] hävivad, aga sina püsid” (Laul 102:27). Sõnasõnalist taevast ja maad saab hävitada. Tõsi küll, mujal Piiblis on Jehoova tõotanud, et need püsivad igavesti (Laul 119:90; Koguja 1:4). Ent neid siiski on võimalik hävitada, kui see oleks Jumala eesmärk. Jumal ise ei sure kunagi. Ja füüsiline loodu püsib igavesti ainult seetõttu, et Jumal hoiab seda (Laul 148:6). Kui Jehoova loobuks füüsilise loodu uuendamisest, siis ’nad kõik kuluksid nagu kuub’ (Laul 102:27). Nagu inimese eluiga on pikem riiete kasutusajast, nii võib ka Jehoova elada kauem oma loodust, kui ta seda sooviks. Me aga teame teistest piiblisalmidest, et Jehoova on otsustanud hoida sõnasõnalist maad ja taevast igavesti (Laul 104:5).

On lohutav teada, et Jehoova täidab alati oma lubadused. Ükskõik milline katsumus meid ka ei tabaks, kui me temalt abi palume, võime olla kindlad, et ta ’kaldub nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega põlga nende palvet’ (Laul 102:18). Tõepoolest, Laulus 102 leiduv Jehoova lubadus meid toetada on kindlam kui maa, millel me seisame.