Imeteod – tegelikkus või müüt?

MEHE pilk jäi pidama mööduva auto kaitseraual oleval kleebisel, kuhu oli kirjutatud „Imesid juhtub – küsi vaid inglitelt”. Ta oli ise küll usklik inimene, kuid polnud kindel, mida selle lausega tahetakse öelda. Kas see pidi tähendama, et autojuht usub imedesse? Või kas oli see hoopis irooniline vihje sellele, et ei ingleid ega imesid pole tema meelest olemas?

Huvitava tähelepaneku on teinud Saksa kirjanik Manfred Barthel, kes ütleb: „Ime on sõna, mis jaotab lugejad jalamaid vastasleeridesse.” Need, kes imedesse usuvad, arvavad üldjuhul, et neid juhtub sageli. * Näiteks on teada andmeid Kreeka usklike kohta – viimastel aastatel on nad väitnud, et imesid sünnib umbes üks kord kuus. Kreeka õigeusu kiriku piiskop pidas seetõttu vajalikuks anda hoiatuse: „Usuinimesed kipuvad Jumalat, Maarjat ja pühakuid liigselt inimlikustama. Nad ei tohiks äärmustesse minna.”

Mõnel teisel maal on imedesse uskumine vähem levinud. Vastavalt ühele küsitlusele, mis avaldati Saksamaal aastal 2002, peab 71 protsenti selle riigi elanikest imesid väljamõeldisteks. Selle vähem kui ühe kolmandiku seas, kes imedesse usuvad, on aga kolm naist, kes on väidetavalt saanud sõnumi neitsi Maarjalt endalt. Mõned kuud pärast seda, kui Maarja olevat neile ilmunud – koos inglite ja tuviga –, teatati Saksa ajalehes „Westfalenpost”: „Nüüd on juba umbes 50 000 palverändurit, nii imetervendamise ihkajat kui ka muidu uudishimulikku, tundnud elavat huvi nende naiste nähtud nägemuste vastu.” Ootuste kohaselt pidi sinna külla kokku tulema veel ligi 10 000 inimest, kes soovisid näha neitsi Maarja taasilmumist. Väidetavalt on neitsi Maarja sedaviisi ilmunud ka Prantsusmaal Lourdes’s aastal 1858 ja Portugalis Fátimas aastal 1917.

Mida öelda mittekristlike usundite kohta?

Peaaegu kõigis religioonides usutakse imedesse. Teatmeteose „The Encyclopedia of Religion” andmeil oli nii budismi, kristluse kui ka islami rajajatel erisuguseid seisukohti imede suhtes, kuid see raamat märgib ka seda: „Nende religioonide hilisem ajalugu annab eksimatult tunnistust sellest, et imed ja imelood on kuulunud lahutamatult inimkonna uskumuste juurde.” See väljaanne lisab veel, et „Buddha ise sooritas mõningaid imetegusid”. Hiljem, kui „budism levis Hiinasse, demonstreerisid buda misjonärid tihti oma imeväge”.

Olles maininud mitut sellist oletatavat imet, teeb see entsüklopeedia järelduse:  „Võib-olla ei taheta nõustuda kõigi nende imelugudega, mille on kirja pannud vagad elulookirjutajad, ent tõenäoliselt loodi need eesmärgiga ülistada Buddhat, kes on suutnud õnnistada oma innukaid järgijaid selliste imeliste võimetega.” Sama allikas ütleb islami kohta: „Suurem osa islamiusulistest pole kunagi lakanud imesid ootamast. Pärimused (hadīth’id) kujutavad Muhamedi inimesena, kes tegi tihti avalikult imetegusid. ... Usutakse, et pühakud teevad isegi pärast surma hauas usklike heaks imesid, ja nende poole pöördutakse vagas meeles abi saamiseks.”

Mida öelda ristiusu kirikute imede kohta?

Ristiusu pooldajate seas on palju eriarvamusi. Osa peab tõeseks Piibli jutustusi Jeesus Kristuse või enne Kristust elanud jumalateenijate imetegude kohta. Siiski on paljud samal arvamusel protestantliku reformaatori Martin Lutheriga. Väljaandes „The Encyclopedia of Religion” öeldakse tema kohta: „Nii Luther kui ka Calvin kirjutasid, et imede ajajärk on möödas ja et neid ei peaks enam ootama.” See teatmeteos mainib, et katoliku kirik uskus imedesse edasi, „püüdmata neid mõistuslikult selgitada”. Kuid „akadeemilised protestantlikud ringkonnad jõudsid seisukohale, et kristlus seisneb peamiselt õige moraali järgimises ning et ei Jumal ega vaimumaailm pole inimestega märkimisväärselt kontakteerunud ega nende tavaelu mõjutanud”.

Teised end kristlasteks pidavad inimesed, sealhulgas mõned vaimulikud, kahtlevad, kas Piiblisse kirjapandud imeteod on ikka tegelikult sündinud. Võtkem näiteks loo põlevast põõsast, millest räägitakse Piiblis 2. Moosese 3:1–5. Raamat „What the Bible Really Says” selgitab, et paljud Saksa teoloogid  ei pea seda sündmust imeks. Nad hoopis tõlgendavad seda kui „sümbolit Moosese sisemisest võitlusest oma südametunnistuse kripelduste ja põletavate piinadega”. Selles raamatus öeldakse veel: „Leegid võivad viidata ka lilledele, mis jumaliku juuresoleku eredas säras õitsele puhkesid.”

Sa võib-olla tunned, et sellised seletused ei rahulda sind. Mida siis uskuda? Kas on realistlik arvata, et imesid on kunagi toimunud? Mida öelda tänapäevaste imede kohta? Kust saada vastuseid? Inglitelt me neid ju ei saa.

Piibli seisukoht

Ei saa eitada, et Piiblis on lugusid sellest, kuidas Jumal sekkus möödunud aegadel mõnikord inimeste tegemistesse ja sooritas midagi nende meelest võimatut. Tema kohta on öeldud: „Sina tõid ära oma Iisraeli rahva Egiptusemaalt tunnustähtede ja imetegudega, vägeva käe ja väljasirutatud käsivarrega ning suure hirmu abil” (Jeremija 32:21, meie kursiiv). Kujutle, kuidas tolle aja kõige vägevam rahvas suruti põlvili Jumala läkitatud kümne nuhtlusega, mille hulgas oli ka esmasündinute hukkumine. Need olid tõelised imed! (2. Moosese 7–14 ptk.)

Sajandeid hiljem kirjeldasid neli evangeeliumikirjutajat umbes 35 imetegu, mida Jeesus tegi. Tegelikult võib nende sõnadest järeldada, et ta tegi üleloomulikke tegusid rohkem, kui on kirja pandud. Kas need ülestähendused on tegelikkus või müüt? * (Matteuse 9:35; Luuka 9:11.)

Kui Piibel on tõesti see, mille ta väidab end olevat – Jumala tõesõna –, siis on sul kahtlemata põhjust uskuda ka imedesse, millest see raamat räägib. Piibel annab selgelt teada, et minevikus toimus imesid – imetervendamisi, surnute ülesäratamisi ja muud sellesarnast –, ent sama selgelt annab see teada, et enam selliseid imesid ei toimu. (Vaata kasti „Miks enam ei sünni selliseid imesid nagu minevikus?”, lk 4.) Kas see tähendab, et isegi need, kes peavad Piiblit autoriteediks, ei usu tänapäevaseid imesid? Sellele küsimusele vastab järgmine artikkel.

[Allmärkused]

[Kast lk 4]

MIKS ENAM EI SÜNNI SELLISEID IMESID NAGU MINEVIKUS?

Piiblis räägitakse erisugustest imedest (2. Moosese 7:19–21; 1. Kuningate 17:1–7; 18:22–38; 2. Kuningate 5:1–14; Matteuse 8:24–27; Luuka 17:11–19; Johannese 2:1–11; 9:1–7). Paljude nende imede eesmärk oli aidata ära tunda Jeesust kui Messiat ning tõendada, et tal on Jumala toetus. Jeesuse esimestel jüngritel oli imelisi vaimuandeid – nad võisid rääkida võõraid keeli ja mõista, mida Jumala vaim ütles (Apostlite teod 2:5–12; 1. Korintlastele 12:28–31). Niisugused imelised anded tulid kristlikule kogudusele alguspäevil kasuks. Kuidas nii?

Tol ajal polnud veel tehtud Pühakirjast eriti palju ärakirju. Tavaliselt võisid vaid jõukad inimesed hankida endale kirjarulle või raamatuid. Mittekristlikes maades polnud inimestel Piibli ja selle Autori Jehoova kohta mingeid teadmisi. Kristlikku õpetust tuli anda edasi suusõnal. Need imelised vaimuanded aitasid inimestel aru saada, et Jumal kasutab just kristlikku kogudust.

Paulus aga ütles, et need anded kaovad, kui neid enam vaja ei lähe. Ta kirjutas: „Olgu prohveti ennustused, need kaovad; olgu keeled, need lakkavad; olgu tunnetus, see lõpeb ära. Sest poolik on, mida me tunnetame, ja poolik, mida me ennustame. Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik!” (1. Korintlastele 13:8–10.)

Tänapäeval on Piibel, samuti piiblilised sõnaregistrid ja entsüklopeediad, inimestele kättesaadavad. Üle kuue miljoni õpetust saanud kristlase aitab teistel inimestel Piibli abil Jumala kohta teadmisi omandada. Seega pole praegu enam vaja imedega tõestada, et Jeesus Kristus on Jumala määratud Päästja või et Jehoova toetab oma teenijaid.