ÜKS mees New Yorgist (USA-st) jutustab: „Minu poeg Jonathan oli mõne miili kaugusel sõpradel külas. Minu naisele Valentinale ei meeldinud, et ta seal käib. Ta närveeris alati liikluse pärast. Kuid poiss armastas elektroonikat, ja ta sõpradel oli töötuba, kus ta sai sel alal kogemusi omandada. Olin oma kodus New Yorgis Manhattani lääneosas. Minu naine oli Puerto Ricos oma sugulasi külastamas. ’Jonathan jõuab varsti tagasi,’ mõtlesin ma. Siis helises uksekell. ’Kindlasti on see tema.’ Kuid see polnud tema. Seal olid hoopis politseinikud koos kiirabitöötajatega. ’Kas te tunnete ära selle juhiloa?’ küsis politseiinspektor. ’Jah, see on minu poja Jonathani oma.’ ’Meil on teile halbu uudiseid. Toimus liiklusõnnetus ja ... teie poeg, ... teie poeg sai surma.’ Minu esimene mõte oli: ’See ei või olla tõsi!’ See hoop rebis meie südamesse haava, mis pole paranenud veel nüüdki, aastaid hiljem.”

 Üks isa Barcelonast (Hispaaniast) kirjutab: „Tollal, 1960-ndate aastate Hispaanias, olime üks õnnelik perekond, kuhu kuulusid minu naine María ja meie kolm last – 13-aastane David, 11-aastane Paquito ja 9-aastane Isabel.

Ühel 1963. aasta märtsikuu päeval tuli Paquito koolist koju ja kaebas, et tal on tugev peavalu. Me ei taibanud, mis võiks selle põhjus olla – kuid see teadmatus ei kestnud kaua. Kolme tunni pärast oli ta surnud. Ajuverejooks katkestas tema elu.

Paquito surmast on möödunud rohkem kui 30 aastat. Kuid veel tänini tunneme suurt kaotusvalu. Pole võimalik, et vanemad kaotavad lapse ega tunne sealjuures, et nad on kaotanud koos temaga ka midagi iseendast – ükskõik kui kaua aega sellest ka ei mööduks või kui palju lapsi neil veel oleks.”

 Need kaks juhtumit, kus vanemad kaotasid oma lapse, näitavad, et lapse surm lööb väga sügava ja kestva haava. Kui õiged on küll ühe arsti kirjutatud sõnad: „Lapse surm on tavaliselt palju traagilisem ja traumeerivam kui vanema inimese surm, kuna laps on perekonnas see, kelle surma kõige ebatõenäolisemaks peetakse. ... Iga lapse surm tähendab seda, et kaovad unistused, sugulussidemed [poeg, minia, lapselapsed], toredad kogemused, ... mida tulevik oleks võinud tuua.” Ja võib öelda, et samasugust suurt kaotusvalu kogevad ka need naised, kes on kaotanud lapse raseduse katkemise tagajärjel.

Üks leinav naine selgitab: „Minu abikaasa Russell oli Teise maailmasõja ajal Vaikse ookeani sõjatandril meditsiiniteenistuses. Ta nägi nii mõndagi kohutavat lahingut, kuid jäi neis ellu. Ta naasis Ühendriikidesse ja hakkas elama rahulikumat elu. Hiljem teenis ta Jumala Sõna kuulutajana. Kuuekümnendate eluaastate alguses hakkasid tal ilmnema südamerikke sümptomid. Ta püüdis elada aktiivset elu. Kuid ühel 1988. aasta juulikuu päeval sai ta raske südameinfarkti ja suri. See kaotus mõjus mulle kohutavalt. Ma ei saanud temaga isegi hüvasti jätta. Ta ei olnud mulle mitte ainult abikaasa. Ta oli minu parim sõber. Me olime elanud koos 40 ühist aastat. Mulle tundus, et nüüd ootab mind ees põhjatu üksindus.”

Need on vaid üksikud tragöödiad neist tuhandeist, mis perekondi kogu maailmas iga päev tabavad. Enamik leinavaid inimesi teab öelda, et surm, mis võtab ära lapse, mehe, naise, vanema või sõbra, on tõesti „viimne vaenlane”, milleks kristlik kirjanik Paulus teda nimetas. Seda hirmsat uudist kuuldes võib esmaseks loomulikuks reageeringuks sageli olla selle eitamine: „See ei või olla tõsi! Ma ei usu seda.” Sellele järgnevad sageli teised reageeringud, nagu me varsti näeme. – 1. Korintlastele 15:25, 26.

Aga enne kui hakkame lähemalt vaatlema leinaga seotud tundeid, vastakem mõnele tähtsale küsimusele. Kas tähendab surm inimese lõplikku kadumist? Kas meil on üldse mingit lootust oma lähedasi kunagi jälle näha?

Piiblikirjutaja Paulus ütles, et on olemas lootus sellest „viimsest vaenlasest”, surmast, vabaks saada. Ta kirjutas: ’Surmale tehakse ots.’ „Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.” (1. Korintlastele 15:26, UT) Miks võis Paulus selles nii kindel olla? Sellepärast, et teda oli õpetanud Jeesus Kristus, kes äratati surnuist üles. (Apostlite teod 9:3–19) Seega võis Paulus kirjutada ka järgmised sõnad: „Kui juba surm on tulnud inimese [Aadama] kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese [Jeesuse Kristuse] kaudu. Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses.” – 1. Korintlastele 15:21, 22.

Jeesus oli väga kurb, kui ta kohtas Naini lesknaist ja nägi tema surnud poega. Piibli jutustus räägib meile: „Kui [Jeesus Naini] linna värava ligi jõudis, vaata, siis kanti välja surnut, oma ema ainust poega; ja ema oli lesk. Ja suur hulk linna rahvast oli temaga. Ja kui Issand teda nägi, oli tal väga hale meel temast ja ütles talle: ’Ära nuta!’ Ja ta astus ligi ja puudutas puusärki; aga kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: ’Noormees, ma ütlen sulle, tõuse üles!’ Ja surnu tõusis  istukile ja hakkas rääkima. Ja ta andis tema ta emale. Aga neid kõiki valdas hirm, ja nad andsid au Jumalale ning ütlesid: ’Suur prohvet on meie seas tõusnud ja Jumal on tulnud oma rahvast katsuma!’” Pane tähele, kuidas kaastunne ajendas Jeesust lesknaise poega üles äratama! Mõtle, milline tähendus on sellel tuleviku jaoks! – Luuka 7:12–16.

Otse pealtnägijate silme all sooritas Jeesus unustamatu ülesäratamise. See oli tagatiseks sellele ülestõusmisele, mida ta mõni aeg enne seda sündmust oli ennustanud, nimelt elluäratamisele maa peale „uue taeva” all. Tol korral ütles Jeesus: „Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja.” – Ilmutuse 21:1, 3, 4; Johannese 5:28, 29; 2. Peetruse 3:13.

Ka Peetrus ning mõned neist 12-st, kes saatsid Jeesust tema rännakutel, olid ülestõusmise pealtnägijate hulgas. Nemad kuulsid ülestõusnud Jeesust Galilea mere ääres rääkimas. Selle juhtumi ülestähenduses öeldakse: „Jeesus ütleb neile: ’Tulge einestama!’ Aga ükski jüngritest ei julgenud temalt küsida: ’Kes sa oled?’ Sest nad teadsid, et see oli Issand. Siis Jeesus tuleb ja võtab leiva ja annab neile, ja samuti kalu. See oli juba kolmas kord, et Jeesus pärast oma ülestõusmist surnuist näitas ennast oma jüngritele.” – Johannese 21:12–14.

Sellepärast võis Peetrus täieliku veendumusega kirjutada: „Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurt halastust mööda meid on uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist.” – 1. Peetruse 1:3.

Apostel Paulus väljendas oma kindlat lootust sellega, et ütles: „Ma usun kõike, mis käsuõpetuses ja prohvetite raamatutes on kirjutatud, ja et mul on see lootus Jumala peale, mida ka nemad ise ootavad, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.” – Apostlite teod 24:14, 15.

Miljonid inimesed võivad seega kindlalt loota, et nad saavad oma lähedasi jälle elusana maa peal näha, kuid täiesti teistsugustes oludes. Millised need olud on? Teisi üksikasju selle Piiblil põhineva lootuse kohta, mis on meie kallitel kadunutel, käsitletakse selle brošüüri viimases osas, mille pealkiri on „Surnutel on kindel lootus”.

Kuid kõigepealt vaadelgem seda, millised küsimused võivad sul tekkida, kui sa leinad lähedast inimest: „Kas selline leinamine on normaalne? Kuidas ma jaksan oma leina kanda? Kuidas saavad teised aidata mul hakkama saada? Kuidas mina saan aidata neid, kes leinavad?” Kuid kõige tähtsam: „Mida räägib Piibel surnute kindlast lootusest? Kas ma näen oma lähedasi kunagi jälle? Ja kus ma neid näen?”