Kas sa hindad oma õnnistusi?

OLLES ime läbi Egiptuse orjusest vabastatud, olid iisraellased alguses rõõmsad, et said vabalt Jehoovat kummardada (2. Moos. 14:29–15:1, 20, 21). Kuid mõne aja pärast nende suhtumine muutus. Nad hakkasid oma olukorra üle kaeblema. Miks nii juhtus? Sest nende tähelepanu keskmes polnud enam see, mida Jehoova oli nende heaks teinud, vaid hoopis kõrbeelu ebamugavused. Nad ütlesid Moosesele: „Miks olete meid toonud Egiptusest kõrbe surema? Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda viletsat toitu [mannat]!” (4. Moos. 21:5).

Sajandeid hiljem laulis muistse Iisraeli kuningas Taavet: „Mina loodan sinu helduse peale, mu süda ilutseb sinu päästest! Ma tahan laulda Jehoovale, et ta mulle on head teinud!” (Laul 13:6). Taavet polnud unustanud heategusid, mida Jehoova oli talle teinud. Vastupidi, ta mõlgutas neid tihti mõtteis (Laul 103:2). Jehoova on ka meile palju head teinud ja me ei tohiks seda endastmõistetavaks pidada. Mõelgem nüüd mõnele Jehoova õnnistusele, mis on meile osaks saanud.

„Jehoova sõprus”

Laulik kirjutas: „Jehoova osadus [„sõprus”, UT 1945] on neil, kes teda kardavad, ja ta annab neile teada oma lepingu!” (Laul 25:14). Milline au on küll ebatäiuslikule inimesele olla lähedane Jehoovaga! Kuid mis siis, kui igapäevaasjad hõivaksid su tähelepanu sedavõrd, et hakkaksid vähem palvetama? Mõtle, mis su suhetest Jehoovaga siis saaks. Jehoova kui sõber ootab meilt, et me teda usaldaksime ja  oma südame palves tema ette välja valaksime: räägiksime oma hirmudest, soovidest ja muredest (Õpet. 3:5, 6; Filipl. 4:6, 7). Kui tähtis on seega mõelda, millised on meie palved.

Kui noor Jehoova tunnistaja Paul * mõtles oma palvetele, sai ta aru, et peab selles vallas paranema. Ta ütles: „Mulle oli saanud harjumuseks korrutada palvetades ühte ja sama.” Kui Paul otsis selle teema kohta „Jehoova tunnistajate väljaannete registri” abil materjali, sai ta teada, et Piiblisse on talletatud umbes 180 palvet. Jehoova vanaaja teenijad väljendasid neis oma sügavaimaid tundeid. Paul märkis: „Kui ma nende Piibli palvete peale mõtlesin, sain aru, et peaksin oma palvetes konkreetsem olema. See on aidanud mul Jehoovale oma südant avada. Nüüd tunnen palvetamisest suurt rõõmu.”

„Toit õigel ajal”

Teine õnnistus Jehoovalt on see, et oleme saanud õppida tundma Pühakirja tõde. Kuna me naudime rikkalikku vaimset pidusööki, on meil põhjust ’hõisata südamerõõmust’ (Jes. 65:13, 14). Siiski peame olema valvsad, et miski laostav ei kahandaks meie indu tões. Näiteks, kui loeksime ärataganejate propagandat, võiks juhtuda, et me ei mõtle enam selgelt ega väärtusta vaimset „toitu õigel ajal”, mida saame Jehoovalt „ustava ja aruka orja” vahendusel (Matt. 24:45–47).

Andrél, kes on teeninud Jehoovat aastaid, on valus kogemus sellest, kuidas ärataganejate mõtteviis viib eksiteele. Ta oli arvanud, et vaid pilguheit ärataganejate veebisaidile pole ohtlik. André meenutab: „Algul mind kütkestasid need niinimetatud tõed, mida ärataganejad rääkisid. Mida rohkem ma nende mõtetesse süüvisin, seda enam hakkas mulle tunduma, et Jehoova organisatsioonist lahkumine on täiesti õigustatud. Hiljem aga, kui hakkasin uurima mõningaid ärataganejate argumente Jehoova tunnistajate vastu, sain aru, kui kavalad need valeõpetajad on. Nende „kindlad tõendid” meie vastu olid tegelikult kontekstist väljarebitud infokillud. Nõnda siis hakkasin jälle meie kirjandust lugema ja koosolekutel käima. Peagi sain aru, kui paljust ma olin ilma jäänud.” Õnneks tuli André kogudusse tagasi.

„Kogu vennaskond”

Ka meie ühtne armastav vennaskond on Jehoova õnnistus (Laul 133:1). Apostel Peetrus kirjutas põhjendatult: „Armastage kogu vennaskonda” (1. Peetr. 2:17). Kristliku vennaskonna liikmena kogeme oma vaimsete isade ja emade, vendade ja õdede südamlikkust ja toetust (Mark. 10:29, 30).

 Vahel võib aga meie suhetesse oma vendade ja õdedega eri põhjustel pingeid tekkida. Näiteks võib kergesti juhtuda, et kellegi puudused hakkavad meid väga häirima ning me muutume selle inimese suhtes kriitiliseks. Sellisel juhul tasub meil endale meelde tuletada, et Jehoova armastab oma teenijaid hoolimata nende vigadest. Enamgi veel, „kui me väidame: „Meil ei ole pattu”, siis me petame iseennast ja tõde ei ole meie sees” (1. Joh. 1:8). Meil tuleks püüda ’sallida alati üksteist ja anda üksteisele heldelt andeks’ (Kol. 3:13).

Noor õde Ann õppis valusa kogemuse kaudu, kui väärtuslik on kristlik seltsing. Toimides paljuski nagu kadunud poeg Jeesuse tähendamissõnas, triivis Ann kristlikust kogudusest eemale. Hiljem tuli ta mõistusele ning pöördus kogudusse tagasi (Luuka 15:11–24). Mida Ann oma kogemusest õppis? Ta ütleb: „Nüüd, kus ma Jehoova organisatsioonis tagasi olen, hindan kõiki vendi ja õdesid hoolimata nende puudustest. Varem olin ma kiire teisi kritiseerima. Aga nüüd olen otsustanud, et ei lase millelgi röövida endalt õnnistusi, mis mulle Jehoova rahva hulgas osaks saavad. Maailmas pole midagi sellist, mille pärast tasuks meie vaimne paradiis hüljata.”

Ole õnnistuste eest alati tänulik

Meie lootus Jumala kuningriigile, mis lahendab kõik inimkonna probleemid, on tõeline aare. Kui me selle lootuse saime, hindasime seda kogu südamest. Me tundsime end nagu kaupmees Jeesuse tähendamissõnas, kes „müüs kohe kõik, mis tal oli”, et osta „üks eriti hinnaline pärl” (Matt. 13:45, 46). Jeesus ei öelnud, et kaupmees oleks kunagi kaotanud hindamise selle pärli vastu. Samamoodi ärgem ka meie kunagi lakakem väärtustamast oma imelist lootust! (1. Tess. 5:8; Heebr. 6:19.)

Mõelgem õde Jeani peale, kes on teeninud Jehoovat üle 60 aasta. Ta ütleb: „Mul on aidanud Jumala kuningriiki mõtteis hoida sellest teistele rääkimine. Kui ma näen, kuidas huvilise silmad särama löövad, kui ta saab teada, mis on kuningriik, siis mõjub see ka mulle positiivselt. Nähes, kuidas kuningriigi tõde piibliõpilaste elu muudab, mõtlen: „Kui imelisi tõdesid ma küll saan teistega jagada!””

Meil on kõigiti põhjust Jehoova külluslike õnnistuse eest tänulik olla. Kuigi meile võivad olla vaevaks tagakiusamine, haigus, kõrge iga, depressioon, lähedase inimese kaotus või majandusraskused, teame ometi, et sellised hädad on vaid ajutised. Jumala kuningriigivalitsuse all lisanduvad meie vaimsetele õnnistustele ka füüsilised. Kõik praegused kannatused on uues maailmas möödanik (Ilm. 21:4).

Seni aga hoidkem meeles oma praeguseid õnnistusi ja olgu meil samasugune hindamine nagu laulukirjutajal, kes ütles: „Palju oled sina, Jehoova, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast! Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda!” (Laul 40:6).

[Allmärkus]

[Pilt lk 18]

Milline õnnistus küll on vaimne toetus raskel ajal!