„Taipaja paneb tähele oma samme”

TAIBUKAS inimene on terane, tark, arukas, leidlik ja nutikas. Ta ei ole valelik ega sepitse kurja kellegi vastu. „Taibukas teeb kõike teadlikult,” ütleb Õpetussõnad 13:16. Taibukus on tõepoolest ihaldusväärne omadus.

Kuidas me võime igapäevaelus taibukalt tegutseda? Kuidas ilmneb see omadus meie valikutes, meie hoiakus teiste suhtes ja meie käitumises erisugustes olukordades? Milliseid õnnistusi taibukad kogevad? Milliseid hädasid võivad nad vältida? Ammune Iisraeli kuningas Saalomon annab nendele küsimustele asjalikud vastused, nagu võime lugeda tekstist Õpetussõnad 14:12–25. *

Langeta eluteel tarku otsuseid

Tarkade valikute ja kordaminekute eelduseks on oskus teha vahet õigel ja vääral. Piibel aga hoiatab: „Mehe meelest on mõnigi tee õige, aga lõppeks on see surma tee!” (Õpetussõnad 14:12). Seega on meil vaja õppida eristama tõeliselt õiget sellest, mis ainult näib õige. Mõnes teises piiblitõlkes on väljend „surma tee” mitmuses, mis viitab sellele, et petlikke teid võib olla palju. Mõelgem mõningatele lõksudele, millest me peaksime olema teadlikud ja mida meil tuleks vältida.

Selle maailma rikkaid ja kuulsaid inimesi tavaliselt austatakse ning imetletakse. Nende ühiskondliku ja majandusliku edu tõttu võiks eeldada, et nad toimivad õigesti. Ent kuidas paljud sellised inimesed rikkaks ja kuulsaks saavad? Kas nad on alati ausad ja moraalsed? On ka inimesi, kes on oma religiooni toetamises imetlusväärselt innukad. Kas aga siirus tagab selle, et nende uskumused on õiged? (Roomlastele 10:2, 3.)

Mingi toimimisviis võib tunduda õige ka seetõttu, et me kipume ennast petma. Kui langetame otsuseid vaid tunnete põhjal, siis sõltume tegelikult oma südamest – petlikust abimehest (Jeremija 17:9). Õpetamata ja treenimata südametunnistus võib panna meid arvama, et vale tee on tegelikult õige. Aga mis siis aitab meil häid otsuseid langetada?

Vaja on Jumala Sõna sügavaid tõdesid ise hoolega uurida. Selle tulemusel on meie „tajuvõimed ... harjutatud eristama head ja kurja”. On öeldud ka, et meil tuleb oma tajuvõimeid treenida „kogemuste varal” ehk Piibli põhimõtteid ellu rakendades (Heebrealastele 5:14, UT 1989). Peame olema hoolikad, et me ei laseks õigena paistval teel viia meid kõrvale ’ahtakesest teest, mis viib ellu’ (Matteuse 7:13, 14).

Kui südames on valu

Kas inimene võib olla rõõmus, kui tal pole sisemist rahu? Kas naer või lõbusus võib südamevalu leevendada? Kas on  mõistlik uputada muremõtted alkoholi, tarvitada probleemide pärast uimasteid või püüda kõrvaldada negatiivseid tundeid juhuslike seksuaalsuhetega? Vastus on ei. „Naerdeski võib süda valutada,” ütleb tark kuningas (Õpetussõnad 14:13a).

Naer võib valu peita, kuid see ei suuda valu ära võtta. „Igale asjale on määratud aeg,” öeldakse Piiblis. Tõepoolest, on „aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida”. (Koguja 3:1, 4.) Kui masendus kestab pikemat aega, on meil vaja sellest ülesaamiseks midagi ette võtta – otsida vajaduse korral „tarka juhtimist” ehk asjatundjate abi (Õpetussõnad 24:6). * Naer ja meelelahutus on küll vajalikud, kuid nende suhteline väärtus on väike. Saalomon hoiatab ebasobiva ja liigse meelelahutuse eest sõnadega: „Rõõmule võib järgneda meelehärm!” (Õpetussõnad 14:13b).

Kuidas „küllastub” nii truudusetu kui ka hea inimene?

Iisraeli kuningas jätkab: „Truudusetu süda küllastub oma viisidest, aga hea mees oma tegudest!” (Õpetussõnad 14:14). Kuidas on nii truudusetul kui ka heal inimesel küllalt oma tegemistest?

Truudusetu inimene ei muretse selle pärast, et tal tuleb Jumalale aru anda. Seega pole tema jaoks tähtis teha seda, mis on Jehoova silmis õige (1. Peetruse 4:3–5). Sellisele inimesele on küllalt oma materialistlikust eluviisist (Laul 144:11–15a). Hea inimene soovib aga teha seda, mis on Jumala meelest õige. Kõigis oma tegudes juhindub ta Jumala õiglastest põhimõtetest. Ta on tulemustega rahul, sest tema Jumal on Jehoova ja ta kogeb Kõigekõrgema teenimisest ääretut rõõmu (Laul 144:15b).

Ära usu igat sõna

Vastandades kogenematut ja taibukat inimest, lausub Saalomon: „Lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme!”  (Õpetussõnad 14:15). Taibukas ei lase end kergesti petta. Selle asemel, et kõike kuuldut kohe uskuda või lasta teistel enda eest mõelda, kaalub ta oma samme targalt. Piisavalt fakte kogudes võib ta tegutseda mõistlikult.

Võtkem näiteks küsimuse: kas Jumal on olemas? Lihtsameelne inimene läheb kaasa populaarse mõtteviisiga ja sellega, mida arvavad tuntud inimesed. Taibukas aga võtab aega, et fakte uurida. Ta mõtiskleb selliste kirjakohtade üle nagu Roomlastele 1:20 ja Heebrealastele 3:4. Kui tegu on küsimustega, mis puudutavad vaimseid asju, siis taibukas inimene ei nõustu lihtsalt usujuhtide arvamusega. Ta ’katsub vaimud läbi, kas nad on Jumalast’ (1. Johannese 4:1).

On tõesti tark mitte uskuda igat sõna. Eriti peaksid seda meeles hoidma vennad, kellele on kristlikus koguduses usaldatud vastutus nõu anda. Nõuandjal peab olema juhtunust täielik ülevaade. Ta peaks koguma fakte ja kuulama hoolega kõiki osapooli, et ta nõuanne poleks pealiskaudne või erapoolik (Õpetussõnad 18:13; 29:20).

„Mõtlemisvõimelist meest vihatakse”

Tuues esile veel ühe erinevuse targa ja rumala vahel, jätkab Iisraeli kuningas: „Tark kardab ja hoidub kurjast, aga alp raevutseb ja on julge! Kes on äkilise vihaga, talitab meeletult, aga tasakaalukas mees jääb rahulikuks [„mõtlemisvõimelist meest vihatakse”, UM]!” (Õpetussõnad 14:16, 17).

Tark kardab tagajärgi, mis tulenevad valest käitumisest. Seepärast on ta ettevaatlik ja tänulik iga nõuande eest, mis aitab tal halvast hoiduda. Rumalal sellist kartust pole. Ta on enesekindel ja jätab ülbelt nõuanded tähele panemata. Selline inimene kipub kergesti vihastuma ja käitub seetõttu rumalalt. Miks aga öeldakse, et „mõtlemisvõimelist meest vihatakse”?

Heebreakeelne väljend, mis siin on tõlgitud vastega „mõtlemisvõimeline”, on tegelikult kahe tähendusega. Positiivses mõttes võib see viidata arukusele ja otsustusvõimele (Õpetussõnad 1:4; 2:11; 3:21). Negatiivses mõttes võib see aga tähendada nurjatuid ja kuritahtlikke mõtteid (Laul 37:7; Õpetussõnad 12:2; 24:8).

Kui väljend „mõtlemisvõimeline mees” käib siin kuritahtliku salasepitseja kohta, siis pole raske mõista, miks sellist meest vihatakse. Ent kas pole tõsi ka see, et mõistlikku inimest võivad vihata need, kel endal arukusest puudu jääb? Näiteks vihatakse neid, kes on oma mõtlemisvõimet kasutades teinud otsuse mitte olla selle maailma osa (Johannese 15:19). Samuti pilgatakse kristlikke noori, kes oma mõtlemisvõime abil seisavad vastu kahjulikule eakaaslaste survele ja hoiduvad kohatust käitumisest. On selge, et tõelisi jumalakummardajaid vihatakse maailmas, mis on Kurat-Saatana võimuses (1. Johannese 5:19).

„Kurjad peavad kummardama”

On teisigi valdkondi, mille poolest taibukad kogenematutest erinevad. „Lihtsameelsed pärivad rumaluse, aga tarku kroonitakse teadlikkusega!” (Õpetussõnad 14:18.) Arukuse puudumise tõttu teevad lihtsameelsed rumalaid valikuid. See on nende jaoks igapäevane asi. Ent teadmised ehivad taibukat, nagu kroon toob au kuningale.

Tark kuningas jätkab: „Kurjad peavad kummardama heade ees ja õelad õigete väravais!” (Õpetussõnad 14:19). Teisisõnu võidutsevad head lõpuks kurjade üle. Mõtle näiteks sellele, kuidas on Jumala rahva arvukus nüüdsel ajal kasvanud ja kui kvaliteetne on nende elu. Jehoova teenijatele osaks saanud õnnistused sunnivad  mõningaid vastaseid nii-öelda kummarduma Jehoova taevase „naise” ees, keda esindab maa peal võitud kristlaste jääk. Hiljemalt Harmagedooni ajal tuleb vastastel tunnistada, et Jumala organisatsiooni maine osa esindab selle taevast osa (Jesaja 60:1, UM, 14; Galaatlastele 6:16; Ilmutuse 16:14, 16).

Halastagem hädaliste peale

Saalomon tegi inimloomuse kohta järgmise tähelepaneku: „Kehva vihkab tema sõbergi, aga rikast armastavad paljud!” (Õpetussõnad 14:20). See kirjeldab tabavalt ebatäiuslikke inimesi. Isekuse tõttu kipub inimene eelistama rikkaid vaestele. Rikkal on küll palju sõpru, kuid need on sama ajutised nagu tema varagi. Me ei tohiks otsida endale sõpru raha või meelituste abil.

Mida teha, kui ausa eneseuurimise tulemusena selgub, et püüame olla meele järele rikastele ja vaatame ülalt alla neile, kes on vaesemad? Meil tuleb aru saada, et sellise soosimise mõistab Piibel hukka. Pühakiri ütleb: „Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis!” (Õpetussõnad 14:21).

Meil tuleb arvestada nendega, kes on raskes olukorras (Jakoobuse 1:27). Kuidas me saame seda teha? Jagades nendega „selle maailma vara” – näiteks raha, toitu, peavarju, riideid ja tähelepanu (1. Johannese 3:17). Inimene, kes sellistest hädalistest hoolib, on õnnelik, sest „õndsam on anda kui võtta” (Apostlite teod 20:35).

Kuidas nende käsi käib?

Põhimõte „mis inimene külvab, seda ta ka lõikab” käib nii taibuka kui ka rumala kohta (Galaatlastele 6:7). Taibukas teeb head, kuid rumal kurja. „Eks eksi ju need, kes kavatsevad kurja?” küsib tark kuningas. Vastus on jaatav: nad tõesti ekslevad ringi. „Aga heldus ja tõde on nendega, kes kavatsevad head!” (Õpetussõnad 14:22.) Need, kes teevad head, saavad tunda teiste heatahtlikkust ja Jumala heldust.

Seostades edu kõva tööga ning ebaõnnestumise paljude sõnade ja vähese tegutsemisega, ütleb Saalomon: „Igast vaevanägemisest on kasu, aga tühjast kõnest ainult kahju!” (Õpetussõnad 14:23). See põhimõte käib kindlasti ka meie vaimsete ettevõtmiste kohta. Kui teeme innukalt kuulutustööd, võime lõigata tasu sel viisil, et saame õpetada Jumala Sõna elupäästvat tõde paljudele inimestele. Kui täidame ustavalt iga teokraatlikku ülesannet, mis meile antakse, kogeme rõõmu ja rahulolu.

„Tarkade krooniks on nende tarkus [„rikkus”, P 1997], alpide pärjaks aga on nende rumalus!” ütleb Õpetussõnad 14:24. See võib tähendada, et tarkus, mida targad püüavad omandada, on nende väärtuslik vara ja see ehib neid. Rumalad aga jäävad rumalaks. Ühe teatmeteose järgi võib see õpetussõna tähendada ka seda, et „jõukus kaunistab neid, kes seda targalt kasutavad ..., kuid rumalatel on vaid nende meeletused”. Mis see tähendus ka poleks, käib targa käsi paremini kui rumalal.

„Tõetruu tunnistaja päästab hingi,” ütleb Iisraeli kuningas, „aga kes sepitseb valesid, petab” (Õpetussõnad 14:25). Kuigi eeskätt on see seotud juriidiliste asjadega, käib see siiski ka meie teenistuse kohta. Kuningriiki kuulutades ja inimesi jüngriteks tehes anname tunnistust Jumala Sõna tõest. See tunnistus vabastab õiglase südamega inimesed valereligiooni haardest ja päästab nende elu. Kui paneme pidevalt tähele iseennast ja seda, kuidas me õpetame, siis päästame enese ja need, kes meid kuulevad (1. Timoteosele 4:16). Tehkem siis seda ja olgem igas olukorras taibukad.

[Allmärkused]

[Pilt lk 18]

Kui tahame õppida eristama õiget väärast, tuleb meil hoolega uurida Jumala Sõna sügavaid tõdesid

[Pilt lk 18]

Kas materialistlik eluviis pakub tõelist rahuldust?