Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Nad olid meeleldi valmis. Teenistus Madagaskaril

Nad olid meeleldi valmis. Teenistus Madagaskaril

„MU SÕBRAD teenisid piirkondades, kus oli suur vajadus pioneeride järele. Kui nad rääkisid oma põnevatest lugudest, ihkasin ka mina midagi sellist kogeda,” ütleb 27-aastane pioneerõde Sylviana. Ta lisab: „Ma tundsin aga, et elu suurema vajadusega piirkonnas käiks mulle üle jõu.”

Kas Sylviana tunded on sulle tuttavad? Kas sinagi tahaksid teenida territooriumil, kus on vaja rohkem kuningriigikuulutajaid, kuid kahtled, kas saaksid sellega hakkama? Kui see on nii, ära heida meelt! Jehoova abiga on tuhanded vennad ja õed ületanud takistused, mis on hoidnud neid tagasi mujale kolimast. Kuidas Jehoova on mõnda neist aidanud? Me saame seda teada, kui külastame Madagaskarit, suuruselt neljandat saart maakeral.

Sellele viljakale territooriumile Aafrikas, kus paljud austavad Piiblit, on viimase kümne aasta jooksul tulnud teenima rohkem kui 70 innukat kuulutajat ja pioneeri 11 maalt. * Lisaks on olnud valmis kolima arvukalt kohalikke kuulutajaid, et aidata kuningriigisõnumit levitada selles määratus saareriigis. Saame nüüd mõnega neist tuttavaks.

NAD SAID OMA HIRMUDEST VÕITU

Perrine ja Louis

30. eluaastates abielupaar Louis ja Perrine kolisid Madagaskarile Prantsusmaalt. Nad olid aastaid mõelnud välismaal teenimisele, kuid Perrine kõhkles seda sammu astuda. Ta selgitab: „Ma kartsin minna tundmatusse. Tundus hirmus jätta maha oma pere, kogudus, kodu, tuttavad paigad ja kõik muu, millega olime harjunud. Kõige suuremaks takistuseks olid minu enda hirmud.” Aastal 2012 võttis Perrine julguse kokku ja nad otsustasid kolida. Mida ta sellest otsusest praegu arvab? Ta sõnab: „Tagasi vaadates võin öelda, et on olnud usku tugevdav näha Jehoova kätt meie elus.” Louis lisab: „Lausa uskumatu, et meie esimesel mälestusõhtul Madagaskaril oli meie piibliõpilasi kohal koguni kümme!”

Mis andis neile jaksu jätkata teenistust Madagaskaril, kui nende teele tuli takistusi? Nad anusid Jehoovat, et ta annaks neile vastupidamiseks jõudu. (Filipl. 4:13.) Louis räägib: „Tundsime, et Jehoova vastas meie palvetele ja andis meile oma rahu. Suutsime keskenduda rõõmule, mida meie teenistus tõi. Lisaks saatsid sõbrad Prantsusmaalt meile kirju, et innustada meid mitte alla andma.” (2. Kor. 4:7; Filipl. 4:6, 7.)

Jehoova tasus rikkalikult Louis’le ja Perrine’ile nende vastupidavuse eest. „2014. aasta oktoobris läksime abielupaaride piiblikooli * Prantsusmaal,” jutustab Louis. „See oli unustamatu kingitus Jehoovalt.” Neil oli hea meel, kui neid pärast lõpetamist tagasi Madagaskarile määrati.

„OLEME TEIE ÜLE UHKED!”

Nadine ja Didier

Didier ja Nadine, keskealine abielupaar Prantsusmaalt, kolisid Madagaskarile aastal 2010. Didier sõnab: „Nooremana olime pioneerid, aga seejärel kasvatasime kolme last. Kui nad täiskasvanuks said, hakkasime mõtlema välismaal teenimisele.” Nadine tunnistab: „Mõte, et peame elama lastest eemal, tekitas minus kõhklusi. Nemad aga ütlesid meile: „Kui lähete välismaale teenima, oleme teie üle uhked!” Nende sõnad julgustasid meid kolima. Kuigi nüüd elame oma lastest kaugel, on tore, et saame nendega tihti vestelda.”

Didier’le ja Nadine’ile oli malagassi keele õppimine paras pähkel. „Ega me enam 20-aastased ole,” ütleb Nadine, nägu naerul. Kuidas see neil siiski õnnestus? Alguses olid nad prantsuskeelses koguduses. Hiljem, kui nad olid valmis kohaliku keele kallal pusima, läksid nad malagassikeelsesse kogudusse. Nadine ütleb: „Paljudele, keda kuulutustööl kohtame, meeldib Piiblit uurida. Tihtipeale tänavad nad meid, et nende juures käisime. Alguses tundus, et näen und. Pioneeritööd siin teha on võrratu! Kui hommikul üles ärkan, mõtlen endamisi: „Kui tore! Ma lähen täna kuulutama.””

Didier muigab, kui meenutab aega, mil hakkas malagassi keelt õppima. Ta räägib: „Ma juhatasin koguduse koosolekut, aga ei saanud ühestki vastusest aru. Oskasin ainult öelda „aitäh”. Pärast seda, kui olin üht õde tema vastuse eest tänanud, andsid tema taga istujad mulle märku, et see vastus oli vale. Seejärel küsisin kiiresti üht venda, kes vastas õigesti – vähemalt ma loodan, et see oli nii.”

TA VÕTTIS KUTSE RÕÕMUGA VASTU

2005. aasta suvisel kokkutulekul vaatasid Thierry ja Nadia lavastust „Taotle eesmärke, mis toovad au Jumalale”. See piibliaineline lavastus Timoteosest puudutas nende südant ja kasvatas soovi teenida seal, kus kuulutajate järele on suurem vajadus. Thierry jutustab: „Pärast lavastuse lõppu plaksutades kallutasin end naise poole ja küsisin: „Kuhu me siis läheme?” Ta ütles, et oli just sama mõelnud.” Peagi pärast seda hakkasid nad astuma vajalikke samme, et seda eesmärki saavutada. Nadia meenutab: „Vähendasime oma vara hulka, kuni kõik mahtus nelja kohvrisse!”

Vasakul ääres: Nadia ja Marie-Madeleine; paremalt esimene: Thierry

Nad saabusid Madagaskarile aastal 2006 ja hakkasid kohe sealset teenistust nautima. Nadia ütleb: „Inimesed, keda kohtame, teevad meid nii rõõmsaks.”

Kuus aastat hiljem kerkis nende teele aga üks takistus. Nadia ema Marie-Madeleine, kes elas Prantsusmaal, kukkus ja murdis oma käeluu ning vigastas pead. Kui abielupaar oli pidanud nõu Marie-Madeleine’i arstiga, kutsusid nad ema enda juurde Madagaskarile elama. Ehkki ta oli siis 80-aastane, võttis ta kutse rõõmuga vastu. Kuidas ta kirjeldab elu välismaal? Ta räägib: „Mõne asjaga on olnud raske kohaneda, kuid hoolimata oma piiratusest tunnen, et olen koguduses väga vajalik. Ja mind teeb eriti rõõmsaks, et selline elukorraldus lubab mu lastel jätkata siinset teenistust.”

„TUNDSIN JEHOOVA TOETAVAT KÄTT”

Riana peab kõnet tandroi keeles

Riana on 22-aastane noor vend. Ta kasvas üles Madagaskari idaosas viljakas Alaotra Mangoro piirkonnas. Ta õppis koolis hästi ja tahtis minna edasi ülikooli. Pärast seda, kui ta hakkas Piiblit uurima, muutis ta aga meelt. Ta sõnab: „Õppisin hoolega, et keskkool varem lõpetada, ja lubasin Jehoovale, et kui ma lõpueksamil läbi ei kuku, hakkan pioneeriks.” Pärast lõpetamist pidas Riana oma sõna. Ta kolis ühe pioneerist venna juurde, leidis osaajalise töökoha ja alustas pioneerteenistust. Ta räägib: „See oli parim otsus mu elus.”

Riana’i sugulased aga ei mõistnud, miks ta ei taha karjääri teha. Ta ütleb: „Mu isa, onu ja vanatädi innustasid mind kõrgharidust omandama. Kuid ma ei tahtnud mingi hinna eest pioneerteenistust lõpetada.” Peagi soovis Riana teenida seal, kus on vaja rohkem abilisi. Mis sellele kaasa aitas? Ta jutustab: „Vargad murdsid meie koju sisse ja viisid ära suure osa mu varast. See pani mind mõtlema Jeesuse sõnadele, et me peaksime koguma varandust taevasse. Otsustasin selliste rikkuste kogumisel rohkem vaeva näha.” (Matt. 6:19, 20.) Riana kolis riigi lõunapoolseimasse ossa – põuasesse piirkonda, mis oli ta kodust 1300 kilomeetri kaugusel. Selles kandis elavad antandroid. Miks ta sinna läks?

Kuu aega enne vargust oli Riana hakanud Piiblit uurima kahe antandroi mehega. Ta õppis selgeks mõned väljendid nende keeles ja mõtles paljudele antandroidele, kes polnud veel kunagi kuningriigisõnumit kuulnud. Ta sõnab: „Palusin, et Jehoova aitaks mul kolida piirkonda, kus kõneldakse tandroi keelt.”

Riana koliski, kuid põrkas kohe takistuse vastu. Ta ei leidnud tööd. Üks mees ütles talle: „Miks sa siia tulid? Et tööd leida, kolivad inimesed siit sinna, kust sina tulid.” Kahe nädala pärast sõitis Riana peaaegu tühje käsi üldkokkutulekule, peas vasardamas mõte, mis saab edasi. Viimasel kokkutulekupäeval libistas üks vend midagi tema tasku. See oli rahasumma, millest piisas, et reisida tagasi antandroide piirkonda ja alustada väikest jogurtimüügi äri. Riana lausub: „Tundsin Jehoova toetavat kätt just õigel hetkel. Sain jätkata nende aitamist, kes polnud veel saanud võimalust Jehoovat tundma õppida.” Ka koguduses oli palju teha. Riana lisab: „Mul paluti igal teisel nädalal pidada avalikku kõnet. Jehoova andis mulle oma organisatsiooni kaudu head väljaõpet.” Praegu jagab Riana endiselt head sõnumit neile paljudele tandroi keelt kõnelevatele inimestele, kes soovivad Jehoovat tundma õppida.

ÕNNISTUSED JUMALALT

Piibel kinnitab meile, et „igaüht, kes ... maa peal endale õnnistust otsib, õnnistab tõe Jumal”. (Jes. 65:16.) Kui näeme vaeva, et ületada raskused, mis takistavad meil teenistust laiendada, siis Jehoova õnnistab meid. Mõtle Sylvianale, kellest oli juttu artikli alguses. Ta kartis, et elu suurema vajadusega piirkonnas käiks talle üle jõu. Millest selline hirm? Ta selgitab: „Minu vasak jalg on paremast üheksa sentimeetrit lühem. Seepärast ma lonkan ja väsin ruttu.”

Sylviana (vasakul) ja Sylvie Ann (paremal) koos Doratine’iga tema ristimispäeval

Sellegipoolest kolis Sylviana aastal 2014 koos oma koguduse noore pioneerõe Sylvie Anniga väiksesse külla, mis oli nende kodulinnast 85 kilomeetri kaugusel. Hoolimata takistustest täitus Sylviana unistus. Ja ta sai imelise õnnistuse osaliseks. Ta jutustab: „Vaid aasta pärast meie kolimist läks Doratine, noor ema, kellega Piiblit uurisin, ringkondlikul kokkutulekul ristimisele.”

„MA AITAN SIND”

Suurema vajadusega piirkonnas teenivate vendade-õdede sõnadest ilmneb, et kui püüame takistustest hoolimata teenistust laiendada, kogeme omal nahal, kui tõene on Jehoova lubadus tema teenijatele „Ma teen sind tugevaks, ma aitan sind”. (Jes. 41:10.) Tänu sellele saame Jehoovaga lähedasemaks. Lisaks, kui oleme meeleldi valmis Jehoova teenistuses oma abi pakkuma – kas siis kodu- või välismaal –, valmistab see meid ette teokraatlikeks ülesanneteks uues maailmas. Didier, keda varem mainiti, ütleb: „Teenistus seal, kus on vaja rohkem abilisi, on hea treening tulevikuks.” Kas sina oleksid valmis selle treeninguga pihta hakkama?

^ lõik 4 Abilisi on tulnud Guadeloupe’ist, Kanadast, Luksemburgist, Prantsusmaalt, Rootsist, Saksamaalt, Suurbritanniast, Šveitsist, Tšehhist, USA-st ja Uus-Kaledooniast.

^ lõik 8 Nüüd on selle asemel kuningriigi kuulutajate kool. Välismaal elavad täisajalised teenijad, kes vastavad nõuetele, võivad teha avalduse, et käia selles koolis oma kodumaal või mõnes teises riigis, kus kool toimub nende emakeeles või keeles, mida nad valdavad.