Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Nad olid meeleldi valmis. Teenistus Venemaal

Nad olid meeleldi valmis. Teenistus Venemaal

AASTAL 1991 olid Venemaa Jehoova tunnistajad ülirõõmsad, kui pärast pikaajalist keeldu nende tegevust ametlikult tunnustati. Sel ajal suutsid vaid vähesed kujutleda, et mõnekümne aastaga kasvab nende arv sel maal lausa kümnekordseks, ulatudes nüüdseks 170 000-ni. Nende usinate kuningriigikuulutajate hulgas on ka välismaalasi, kes on kolinud Venemaale, et aidata seal teha vaimset lõikustööd. (Matt. 9:37, 38.) Saagem nüüd mõnega neist tuttavaks.

VENNAD AITAVAD KOGUDUSI TUGEVDADA

Sel aastal, kui Venemaal tühistati meie tegevuskeeld, oli Matthew, kes elas Suurbritannias, 28-aastane. Samal aastal toimunud kokkutulekul peeti kõne, milles tõsteti esile vajadust minna appi Ida-Euroopasse. Kõnepidaja tõi näiteks ühe Peterburi koguduse, kus oli vaid üks koguduseabiline ja mitte ühtegi kogudusevanemat. Siiski juhatasid sealsed kuulutajad sadu piibliuurimisi! Matthew räägib: „Pärast seda kõnet mõtlesin ma kogu aeg Venemaa peale ning kuna mul tekkis soov sinna kolida, otsisin palves abi Jehoovalt.” Matthew kogus raha, müüs suurema osa oma varast ja kolis 1992. aastal Venemaale. Kuidas tal on seal läinud?

Matthew

„Vene keel oli mulle paras pähkel,” jutustab Matthew. „Ma ei suutnud arendada sügavaid vaimseid vestlusi.” Teiseks väljakutseks oli sobiva elukoha leidmine. „Mul läks juba arvepidamine sassi, kui palju ma pidin pärast lühikest etteteatamist ühest korterist teise kolima.” Neist raskustest hoolimata sõnab Matthew: „Venemaale kolimine oli mu elu parim otsus.” Ta selgitab: „Siin teenides olen õppinud rohkem toetuma Jehoovale ja olen kogenud tema juhatust paljudel viisidel.” Matthew määrati hiljem kogudusevanemaks ja eripioneeriks ning nüüd teenib ta Peterburi lähedal asuvas harubüroos.

1999. aastal lõpetas Hiroo 25-aastaselt Jaapanis teenistusväljaõppe kooli ja üks õpetaja õhutas teda minema välismaale teenima. Hiroo oli kuulnud, kui  suur vajadus abi järele on Venemaal, ning hakkas vene keelt õppima. Ta astus veel ühe praktilise sammu. Hiroo jutustab: „Ma sõitsin Venemaale esialgu kuueks kuuks. Kuna sealsed talved on karmid, läksin sinna novembris, et näha, kuidas ma talun külma.” Talve üle elanud, naasis ta Jaapanisse, kus ta elas väga lihtsat elu ja säästis raha, et Venemaale tagasi minna — seekord juba alaliselt.

Hiroo ja Svetlana

Hiroo on nüüd elanud Venemaal 12 aastat ja on teeninud mitmes koguduses. On olnud aegu, kui ta on ainsa kogudusevanemana hoolitsenud rohkem kui saja kuulutaja eest. Ühes koguduses juhatas ta iga nädal teokraatlikku teenistuskooli, suuremat osa teenistuskoosolekust, Vahitorni-uurimist ja viies grupis raamatu-uurimist. Ta tegi ka palju karjasekülastusi. Nendele aastatele mõeldes ütleb Hiroo: „Suur rõõm oli aidata vendadel ja õdedel vaimselt tugevamaks saada.” Kuidas teenimine suure vajadusega piirkonnas on talle mõjunud? Ta sõnab: „Enne Venemaale minekut teenisin küll kogudusevanema ja pioneerina, kuid pärast siiatulekut olen tundnud, et minu suhted Jehoovaga on tõusnud täiesti uuele tasemele. Olen õppinud igas eluvaldkonnas Jehoovat veel rohkem usaldama.” 2005. aastal abiellus Hiroo Svetlanaga ja nüüd teenivad nad koos pioneeridena.

Michael ja Olga koos Marina ja Matthew’ga

34-aastane Matthew ja tema 28-aastane vend Michael on pärit Kanadast. Mõlemad käisid reisil Venemaal ja neid hämmastas, kui palju huvilisi oli seal koosolekutel, aga kui vähe oli vendi, kes koosolekuid juhatasid. Matthew jutustab: „Selles koguduses, mida ma külastasin, käis umbes 200 inimest. Koosolekuid juhatasid aga vaid üks eakas kogudusevanem ja üks noor koguduseabiline. Selline olukord tekitas minus soovi neile vendadele appi minna.” Aastal 2002 koliski Matthew Venemaale.

Neli aastat hiljem kolis Venemaale ka Michael, kes nägi, et vendadest on ikka veel suur põud. Koguduseabilisena määrati ta hoolitsema raamatupidamise, kirjanduse ja territooriumite eest. Tal paluti täita ka ülesandeid, mida tavaliselt teeb koguduse sekretär, pidada avalikke kõnesid, aidata korraldada kokkutulekuid ja lüüa kaasa kuningriigisaalide ehitustel. Tegelikult on isegi praegu sealsetes kogudustes palju abi vaja. Kuigi nii paljude kohustuste täitmine on suur töö, sõnab Michael, kes teenib nüüd kogudusevanemana: „Vendade aitamine pakub mulle suurt rahuldust. See on parim viis oma elu elamiseks!”

Praeguseks on Matthew abielus Marinaga ja Michael Olgaga. Need kaks paari teenivad koos paljude teistega üha kasvavaid kogudusi.

TUBLID ÕED LÖÖVAD KAASA LÕIKUSTÖÖS

Tatjana

Aastal 1994, kui Tatjana oli 16-aastane, tulid tema kogudusse Ukrainas teenima kuus eripioneeri Poolast, Slovakkiast ja Tšehhist. Tatjana meenutab neid südamesoojusega: „Nad oli väga innukad, avatud ja lahked pioneerid ning tundsid Piiblit väga hästi.” Tatjana nägi, kuidas Jehoova õnnistas nende ennastohverdavat vaimu, ning soovis saada samasuguseks nagu nemad.

Nende pioneeride eeskuju julgustas Tatjanat ning koolivaheaegadel sõitis ta koos teistega Ukraina ja Valgevene kõrvalistesse piirkondadesse, kus Jehoova tunnistajad polnud veel kuulutanud. Talle meeldisid need kuulutustööreisid niivõrd, et tal tekkis plaan kolida Venemaale ja olla seal abiks lõikustööl. Kõigepealt sõitis ta lühikeseks ajaks külla ühele õele, kes oli kolinud sinna välismaalt. Tatjana püüdis leida sellist tööd, mis võimaldaks tal teenida pioneerina. Hiljem, aastal 2000, koliski ta Venemaale. Kas selline muudatus oli raske?

 Tatjana jutustab: „Kuna ma ei saanud lubada endale omaette elamist, tuli mul üürida tuba koos teistega. Selline elukorraldus polnud just eriti mugav. Oli hetki, mil soovisin tõsimeeli koju tagasi minna. Jehoova aitas mul aga näha, miks mul tuleks seal edasi teenida.” Praegu teenib Tatjana Venemaal misjonärina. Ta ütleb: „Kõik need aastad, kui olen teeninud välismaal, on andnud mulle väärtuslikke kogemusi ja palju sõpru. Eelkõige on aga selle aja jooksul tugevnenud mu usk.”

Masako

Jaapanist pärit Masako, kes on praegu varastes 50-ndates õde, oli juba lapsest saati soovinud teenida misjonärina, kuid terviseprobleemide tõttu polnud see tal võimalik. Kui ta tervis aga veidi paranes, otsustas ta kolida Venemaale, appi lõikustööle. Kuigi tal oli raske leida sobivat elukohta ja püsivat tööd, oli tal võimalik teenida pioneerina, elatades end jaapani keele õpetamise ja puhastustöödega. Mis on aidanud tal teenistust jätkata?

Vaadates tagasi oma rohkem kui 14 aastale Venemaal, sõnab Masako: „Rõõm teenistusest on kompenseerinud kõik raskused. Kuulutamine piirkondades, kus on suur vajadus kuulutajate järele, võimaldab elada aktiivset ja põnevat elu.” Ta lisab: „See on olnud otsekui tänapäevane ime ise vahetult kogeda, kuidas Jehoova on nende aastate jooksul hoolitsenud mu toidu, riietuse ja peavarju eest.” Masako on käinud kuulutamas ka Kõrgõzstanis ning peale selle on ta aidanud inglise-, hiina- ja uiguurikeelseid gruppe. Praegu teenib ta pioneerina Peterburis.

TEENISTUSVALMID PERED

Inga ja Mihhail

Majandusraskuste tõttu on sageli terved pered kolinud teise riiki, et parandada oma ainelist olukorda. Kuid nii nagu Aabraham ja Saara muistsel ajal, on mõned pered tänapäeval kolinud välismaale teokraatlikel eesmärkidel. (1. Moos. 12:1—9.) Näiteks Ukrainast pärit abielupaar Mihhail ja Inga kolis  Venemaale aastal 2003. Nad leidsid peagi inimesi, kes otsisid Piibli tõde.

Mihhail räägib: „Kord kuulutasime piirkonnas, kus Jehoova tunnistajad polnud veel käinud. Üks eakas mees avas ukse ja küsis: „Kas te olete jumalasõna kuulutajad?” Me vastasime, et oleme küll, mispeale ta ütles: „Ma teadsin, et kunagi te tulete. Pole võimalik, et Jeesuse sõnad täide ei läheks.” Siis tsiteeris see mees kirjakohta Matteuse 24:14.” Mihhail jätkab: „Selles piirkonnas leidsime ka kümmekond siirast baptistiusku naist, kes janunesid tõe järele. Neil oli raamat „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” ja nad uurisid selle abil igal nädalalõpul Piiblit. Me vastasime mitu tundi nende küsimustele, laulsime koos kuningriigilaule ning einestasime koos. See on üks meeldejäävamaid juhtumeid, mis mul on olnud.” Mihhail ja Inga on mõlemad seda meelt, et teenimine suure vajadusega piirkonnas on viinud neid Jehoovale lähemale, süvendanud nende armastust inimeste vastu ja andnud neile rahuldustpakkuva elu. Praegu teevad nad ringkonnatööd.

Oksana, Aleksei ja Juri

2007. aastal läks Ukrainast Venemaa harubürood külastama abielupaar Juri ja Oksana (praegu 30-ndates aastates) koos poja Alekseiga (praegu 13-aastane). Harubüroos nägid nad Venemaa kaarti, kus olid ära märgitud suured territooriumid, mis polnud omistatud ühelegi kogudusele. Oksana räägib: „Pärast selle kaardi vaatamist mõistsime veel selgemini, kui suur vajadus on Venemaal kuulutajate järele. See pani meid mõtlema sellele, et võiksime ise Venemaale kolida.” Mis aitas neil seda mõtet teoks teha? Juri selgitab: „Suur abi oli meie väljaannetes ilmunud artiklitest nagu näiteks „Kas sa saad teenida välismaisel põllul?” * Sõitsime sellesse piirkonda, mida meile harubüroost soovitati, ning otsisime seal endale elukoha ja töö.” 2008. aastal kolisidki nad Venemaale.

Töö leidmine polnud esialgu sugugi kerge, samuti tuli neil korduvalt ühest korterist teise kolida. Juri räägib: „Palvetasime tihti, et me ei heituks, ning jätkasime kuulutamist, lootes Jehoova abile. Nägime, kuidas Jehoova hoolitseb meie eest, kui seame kuningriigi esikohale. Selline teenistus on meie peret tugevdanud.” (Matt. 6:22, 33.) Kuidas on suure vajadusega territooriumil töötamine mõjunud noorele Alekseile? Oksana sõnab: „See on mõjunud talle väga hästi. Aleksei pühendas end Jehoovale ja ta ristiti 9-aastaselt. Kuna ta on näinud, kui väga on selles piirkonnas vaja kuningriigikuulutajaid, on ta teeninud igal koolivaheajal abipioneerina. Me tunneme suurt rõõmu, nähes tema armastust ja indu.” Praegu teenivad Juri ja Oksana eripioneeridena.

„AINUS ASI, MIDA MA KAHETSEN”

Nende lõikustööliste mõtteavaldused on selgelt näidanud, et oma teenistuse laiendamiseks teise piirkonda kolimine nõuab täielikku lootmist Jehoovale. Tõepoolest, need kes teenivad suure vajadusega piirkonnas, kohtavad erisuguseid väljakutseid, kuid samas kogevad nad ka suurt rõõmu, mida pakub hea sõnumi rääkimine tõejanus inimestele. Kas sinul oleks võimalik minna appi lõikustööle sellistesse piirkondadesse, kus vajatakse kuningriigikuulutajaid? Kui otsustad seda teha, siis võid peatselt tunda sama, mis Juri, kes ütles oma otsuse kohta minna teenima suurema vajadusega piirkonda: „Ainus asi, mida ma kahetsen, on see, et ma ei teinud seda juba varem.”

^ lõik 20 Vaata Vahitorni 15. oktoober 1999, lk 23—27.