Ahhaia. Piibli kreekakeelses osas mõeldakse Ahhaia all Rooma provintsi, kuhu kuulus kogu Peloponnesose poolsaar ja osa Mandri-Kreekast. Selle provintsi moodustas aastal 27 e.m.a keiser Augustus. Ahhaia oli senatiprovints, mille pealinn oli Korintos ja mida valitses prokonsul. (2Ko 1:1.) Piiblis mainitakse ka Ahhaia linnu Ateenat ja Kenkread. (Ap 18:1, 18; Ro 16:1.) Ahhaiat ja selle naaberprovintsi Makedooniat mainitakse tihti koos. (Ap 19:21; Ro 15:26; 1Te 1:7, 8; vt lisa B13.)

Korintosesse. Korintos oli üks Antiik-Kreeka vanimaid ja tähtsamaid linnu. Muistne Korintos jääb tänapäeva Kórinthosest umbes 5 km edela poole. Korintose tähtsus ja jõukus tulenes suures osas heast asukohast: see paiknes maakitsusel, mis ühendas Mandri-Kreekat lõunas asuva Peloponnesose poolsaarega. Kaubavahetus Põhja- ja Lõuna-Kreeka vahel toimus Korintose kaudu. Samuti kontrollis Korintos ida-läänesuunalist mereliiklust: laevade ja/või lasti vedamine üle Korintose maakitsuse võimaldas vältida ohtlikku mereteed ümber Peloponnesose poolsaare. Keiser Augustuse valitsusajal sai Ahhaiast Rooma provints (kuhu kuulus terve Kreeka, välja arvatud Makedoonia) ja Korintosest selle pealinn. (Vt Ap 18:12 kommentaari.) Korintoses elas palju juute ja oli sünagoog, kus käis ka kreeklasi. (Ap 18:4.) Seda, et Korintoses elas juute, kinnitavad 1. sajandi kirjamees Philon ja raidkiri marmorsillusel, mis leiti Lechaioni sadama poolse linnavärava lähedalt. Sillusel on tekst [syna]gogé hebr[aíon], mis tähendab „heebrealaste sünagoog”. Osa õpetlasi arvab, et see on pärit Pauluse ajast, kuid enamik arvab, et see on pärit hilisemast ajast. (Vt lisa B13.)

Akvila. Paulus nimetab Akvilat ja ta naist Priskillat (teise nimega Priska) oma kaastöölisteks. (Ro 16:3.) Piibli kreekakeelses osas on neid mainitud kuus korda (Ap 18:18, 26; 1Ko 16:19; 2Ti 4:19), iga kord mõlemat korraga. Priskilla on nime Priska hellitusvorm (deminutiiv). Lühemat vormi kasutab Paulus, pikemat Luukas. Selline rööpvormide kasutamine oli rooma nimede puhul tavaline. 49. aastal või 50. aasta alguses käskis keiser Claudius kõigil juutidel Roomast lahkuda. Seetõttu kolisid Akvila ja Priskilla Korintosesse. Paulus jõudis sinna 50. aasta sügisel. Nad tegid koos telke, sest nad kõik olid ametilt telgitegijad. Kindlasti aitasid Akvila ja Priskilla Paulusel ka vastset Korintose kogudust tugevdada. Akvila oli pärit Pontosest, mis oli piirkond Väike-Aasia põhjaosas Musta mere rannikul. (Vt lisa B13.)

telgitegijad. Kr skenopoiós. Selle kohta, mis käsitöölist selle sõnaga mõeldakse, on eri arvamusi. Näiteks on pakutud selliseid ameteid kui telgitegija, vaibakuduja ja köiepunuja. Ent paljud õpetlased arvavad, et see sõna tähendab tõenäoliselt telgitegijat. Paulus oli pärit Tarsosest, mis asus Kiliikias, piirkonnas, mis oli kuulus kitsekarvust kanga cilicium’i poolest. (Ap 21:39.) Esimese sajandi juudid pidasid auasjaks omandada noore mehena mingi amet, isegi kui nad pidid tulevikus saama kõrgema hariduse. Seega on võimalik, et ka Paulus õppis telgitegemist juba noorena. See töö polnud sugugi kerge, sest cilicium oli jäik ja tihke materjal, mida oli raske lõigata ja nõelaga läbi torgata.

pidas ... kõne. Kr dialégomai (vestlema, juttu ajama; arutlema; väitlema). Võib tõlkida ka „arutles ... inimestega”. See kreeka sõna võib tähendada nii loengu pidamist kui ka diskussiooni. Sama sõna esineb tekstides Ap 17:2, 17; 18:19; 19:8, 9; 20:7, 9.

pühendus ... täielikult Jumala sõna kuulutamisele. Need sõnad annavad mõista, et sealtpeale pühendas Paulus kogu oma aja kuulutustööle.

raputas ta oma riideid. Selle žestiga näitas Paulus, et tema ei vastuta nende Korintose juutide elu eest, kes polnud võtnud kuulda tema kuulutatud sõnumit Kristusest. (Vt selle salmi kommentaari Teie veri tulgu teie pea peale.) Sellele žestile leidub pretsedent piibli heebreakeelses osas. Nehemja raputas oma riidevolte, kui ta kõneles Jeruusalemma tulnud juutidega. Nõnda näitlikustas ta seda, et Jumal tõukab ära kõik, kes ei täida oma tõotust. (Neh 5:13.) Paulus tegi samasuguse žesti ka Pisiidia Antiookias. Koos Barnabasega raputasid nad tolmu oma jalgadelt hoiatuseks neile, kes neid selles linnas taga kiusasid. (Vt Ap 13:51 ja Lu 9:5 kommentaari.)

Teie veri tulgu teie pea peale. Nende sõnadega näitas Paulus, et tema ei vastuta nende juutide elu eest, kes polnud võtnud kuulda tema kuulutatud sõnumit Kristusest. Samasuguseid väljendeid leidub ka piibli heebreakeelses osas ja need annavad edasi mõtte, et inimene, kes teeb sihilikult seda, mis on surma väärt, on oma surmas ise süüdi. (Jos 2:19; 2Sa 1:16; 1Ku 2:37; Hes 33:2–4; vt Mt 27:25 kommentaari.) Ka sõnadega Mina olen puhas mõtles Paulus seda, et tema on süüst ja vastutusest prii. (Vt Ap 20:26 kommentaari.)

Nemad aga raputasid tolmu oma jalgadelt neile hoiatuseks. Paulus ja Barnabas tegid Jeesuse sõnade kohaselt, mis on kirjas tekstides Mt 10:14, Mr 6:11 ja Lu 9:5. Vagad juudid, kes rändasid läbi mittejuutide maa, raputasid enne juutide maa-alale taas sisenemist oma sandaalidelt tolmu maha, pidades seda rüvedaks. Kuid Jeesus pidas silmas hoopis midagi muud. Selline žest tähendas, et jüngrid ei vastuta karistuse eest, mille Jumal toob nende peale, kes jüngreid vastu ei võta ega kuula. Paulus tegi samalaadse žesti Korintoses, kui raputas oma riideid ja ütles: „Teie veri tulgu teie pea peale! Mina olen puhas.” (Vt Ap 18:6 kommentaari.)

raputage selle tolmgi oma jalgadelt. Vagad juudid, kes rändasid läbi mittejuutide maa, raputasid enne juutide maa-alale taas sisenemist oma sandaalidelt tolmu maha, pidades seda rüvedaks. On ilmselge, et Jeesus ei pidanud seda silmas, kui andis jüngritele niisuguse juhtnööri. Selline žest tähendas, et jüngrid ei vastuta karistuse eest, mis Jumal toob nende peale, kes jüngreid vastu ei võta ega kuula. Sama väljend on tekstides Mt 10:14 ja Mr 6:11. Markus ja Luukas lisavad sellele sõnad neile hoiatuseks. Paulus ja Barnabas järgisid seda juhtnööri Pisiidia Antiookias. (Ap 13:51.) Ja Paulus tegi samalaadse žesti Korintoses, kui raputas oma riideid ja ütles: „Teie veri tulgu teie pea peale! Mina olen puhas.” (Ap 18:6.)

Tema veri tulgu meie ja meie laste peale! Rahvas võttis sellega vastutuse Jeesuse surma eest enda ja oma järeltulijate peale.

ma olen puhas kõikide verest. Paulus oli veresüüst prii, kuna ta oli tublisti kuulutanud elupäästvat sõnumit Jumala kuningriigist. (Ap 18:6; vrd Hes 33:6–8.) Ta polnud efeslastele „Jumala tahtest midagi rääkimata jätnud”, sest ta ei tahtnud, et keegi neist Jumala kohtupäeval elu kaotaks. (Ap 20:27.) Kristlase peale võib tuua veresüü ka mõrv ja verevalamine, mille hulka kuulub veresüüga institutsioonide, nagu näiteks Suure Babüloni aktiivne või passiivne toetamine. (Ilm 16:5, 6; vrd Jes 26:20, 21; Ilm 17:6; 18:2, 4.) Ka vere söömine ja mistahes muul moel tarbimine toob veresüü. (Ap 15:20.)

jumalakartlikud proselüüdid. Siin esineb kreeka verb sébomai, mis tähendab „[Jumalat] austama, kummardama”. (Vt Ap 13:50 kommentaari.) Süüriakeelses Pešittas on see fraas tõlgitud kui „proselüüdid, kes kartsid Jumalat”. Ühes piibli kreekakeelse osa heebreakeelses tõlkes (lisas C4 viidatakse sellele lühendiga J¹⁸) on siin Jumala nimi ja see koht kõlab tõlgituna „proselüüdid, kes kartsid Jehoovat”.

Jehoova avas tema südame. Lüüdia kohta öeldakse, et ta oli jumalakartlik naine, mis näitab, et ta oli omaks võtnud juudi usu. (Ap 13:43.) Hingamispäeval oli ta koos teiste naistega jõe-äärses palvetamiskohas väljaspool Filippit. (Ap 16:13.) Võimalik, et Filippis polnud kuigi palju juute ega ka sünagoogi. Lüüdia võis juudi usuga tutvust teha oma kodulinnas Tüatiiras, kus oli suur juudi kogukond, kellel oli oma kooskäimiskoht. Jehoova pani tähele, et Lüüdia kuulab huviga, mida Paulus räägib, ja avas tema südame. (Vt lisa C3 sissejuhatust; Ap 16:14.)

lahkus ta sünagoogist. Paulus lahkus sünagoogist ja jätkas kuulutamist Titius Justuse majas. Korintoses viibimise ajal elas Paulus Akvila ja Priskilla juures, kuid Justuse maja oli ilmselt tema misjonitöö keskus. (Ap 18:3.)

Titius Justuse. Korintlane, keda nimetatakse jumalakartlikuks meheks, mis näitab, et ta oli proselüüt ehk juudi usku pöördunu. (Vt Ap 13:43 ja 16:14 kommentaari.)

prokonsul. Provintsi asehaldur, kes allus Rooma senatile. Mõned provintsid, näiteks Juudamaa, allusid otse keisrile, kes määras ametisse maavalitsejad. Kuna aastal 22 e.m.a oli Küpros läinud senati alluvusse, valitses seda prokonsul. Küproselt on leitud münt, mille ühel küljel on keiser Claudiuse kujutis ja ladinakeelne pealiskiri ning teisel kreeka keeles sõnad „Cominius Proclus, küproslaste prokonsul”. (Vt „Sõnaseletusi”.)

prokonsul. Provintsi asehaldur, kes allus Rooma senatile. Luukas nimetab Galliot Ahhaia provintsi prokonsuliks. Ta kasutab täpset nimetust, sest Ahhaia oli aastatel 27 e.m.a kuni 15 m.a.j ja alates aastast 44 m.a.j senatile alluv provints. (Vt Ap 13:7 kommentaari.) Luuka jutustuse õigsust kinnitab üks Delfist leitud raidkiri, kus on mainitud prokonsul Galliot. See raidkiri aitab ka kindlaks teha Gallio ametiaega.

Ahhaia. Piibli kreekakeelses osas mõeldakse Ahhaia all Rooma provintsi, kuhu kuulus kogu Peloponnesose poolsaar ja osa Mandri-Kreekast. Selle provintsi moodustas aastal 27 e.m.a keiser Augustus. Ahhaia oli senatiprovints, mille pealinn oli Korintos ja mida valitses prokonsul. (2Ko 1:1.) Piiblis mainitakse ka Ahhaia linnu Ateenat ja Kenkread. (Ap 18:1, 18; Ro 16:1.) Ahhaiat ja selle naaberprovintsi Makedooniat mainitakse tihti koos. (Ap 19:21; Ro 15:26; 1Te 1:7, 8; vt lisa B13.)

Kenkreas. Kenkrea oli üks Korintose sadamaid. See asus Saroni lahe ääres Isthmose maakitsusel 11 km Korintosest ida pool. Sealt avanes meretee itta, maakitsuse teises ääres asuvast Lechaioni sadamast aga Itaaliasse ja mujale läände. Tänapäeval võib Kechriése (Kechriaí) küla lähedal näha muistsete hoonete ja kaitsemuuli varemeid. Tekst Ro 16:1 näitab, et Kenkreas oli kristlik kogudus. (Vt lisa B13.)

Jehoova tahtmine. Kreeka sõna thélema (tahe) kasutatakse piibli kreekakeelses osas peamiselt seoses Jumala tahtega. (Mt 7:21; 12:50; Mr 3:35; Ro 12:2; 1Ko 1:1; Heb 10:36; 1Pe 2:15; 4:2; 1Jo 2:17.) Septuagintas on sõnaga thélema tõlgitud sageli heebrea väljendeid, mis tähendavad Jumala tahet: midagi, millest Jumalal on hea meel ja mis valmistab talle rõõmu. Neis tekstides esineb heebreakeelses algtekstis ka nimi Jehoova. (L 40:8, 9 [39:9, 10, LXX]; 103:21 [102:21, LXX]; 143:9–11 [142:9–11, LXX]; Jes 44:24, 28; Jer 9:24 [9:23, LXX]; Mal 1:10.) Sarnast mõtet väljendas ka Jeesus. Teksti Mt 26:42 järgi palvetas ta Isa poole, öeldes: „Sündigu sinu tahe.” (Vt lisa C3 sissejuhatust; Ap 21:14.)

kui Jehoova tahab. See väljend rõhutab vajadust arvestada millegi tegemisel või plaanimisel Jumala tahtega. Paulus juhindus alati sellest põhimõttest. (1Ko 4:19; 16:7; Heb 6:3.) Ja Jaakobus kirjutas oma lugejatele, et nad peaksid ütlema: „Kui Jehoova tahab, siis me elame ja teeme seda või teist.” (Jk 4:15.) Seda ei tohiks aga öelda lihtsalt suusoojaks, Jehoova tahte kohaselt peaks püüdma ka tegutseda. Neid sõnu pole tingimata vaja välja öelda, kuid nii oleks õige mõelda. (Vt Ap 21:14 kommentaari ja lisa C3 sissejuhatust; Ap 18:21.)

siirdus ta üles. Kr anabaíno (üles minema). Kuigi algtekstis ei öelda, kuhu Paulus läks, mõeldakse siin tõenäoliselt Jeruusalemma. Jeruusalemm asub umbes 750 m üle merepinna. Sama kreeka verbi kasutatakse piiblis paljudes tekstides, kus on otse öeldud, et jumalateenijad läksid „üles Jeruusalemma”. (Mt 20:17; Mr 10:32; Lu 18:31; 19:28; Joh 2:13; 5:1; Ap 11:2; 21:12; 24:11; 25:9; Ga 2:1.) Selles salmis esineb ka verb katabaíno (alla minema), mida kasutatakse tihtipeale Jeruusalemmast lahkumise kohta. (Mr 3:22; Lu 10:30, 31; Ap 24:22.)

Apollose-nimeline juut. Kristlane, kes oli arvatavasti kasvanud üles Aleksandrias, Rooma provintsi Egiptuse pealinnas. Aleksandria oli üks antiikmaailma kultuuri- ja hariduskeskusi ning oli tuntud oma raamatukogu poolest. Aleksandria oli suuruselt impeeriumi teine linn Rooma järel ja seal elas palju juute. Nii juudid kui ka kreeklased pidasid Aleksandriat üheks prestiižsemaks hariduse omandamise kohaks. Seal valmis ka Septuaginta, piibli heebreakeelse osa kreekakeelne tõlge. Kõik see võib selgitada, miks Apollos tundis hästi [heebrea] pühakirja (sõna-sõnalt „oli vägev pühakirjas”).

Jehoova. Siin tsiteeritud kirjakoha Jes 40:3 heebreakeelses algtekstis esineb Jumala nimi, mida tähistatakse nelja heebrea konsonandiga (translitereeritult JHVH). (Vt lisa C.) Luuka evangeeliumis seostatakse see ennustus Ristija Johannese tegevusega. Ta valmistas ette Jehoova tee ning pidi olema eelkäijaks Jeesusele, kes esindas oma isa ja tuli tema nimel. (Joh 5:43; 8:29.) Johannese evangeeliumis ütleb Ristija Johannes ise, et see ennustus käib tema kohta. (Joh 1:23.)

Jehoova. Siin tsiteeritud kirjakoha Jes 40:3 heebreakeelses algtekstis esineb Jumala nimi, mida tähistatakse nelja heebrea konsonandiga (translitereeritult JHVH). (Vt lisa C.) Markus näitab, et see prohvetiennustus täitus seoses Ristija Johannesega (Mr 1:4), kui see valmistas ette teed Jeesusele. (Vt Mt 3:3 ja Joh 1:23 kommentaari.)

Jehoova. Siin tsiteeritud kirjakoha Jes 40:3 heebreakeelses algtekstis esineb Jumala nimi, mida tähistatakse nelja heebrea konsonandiga (translitereeritult JHVH). (Vt lisa C.) Matteus seostab selle ennustuse Ristija Johannese tegevusega, mis valmistas rahvast ette Jeesuse tulekuks. Johannese evangeeliumis ütleb Ristija Johannes ise, et see ennustus käib tema kohta. (Joh 1:23.)

Isanda tee. Sõna-sõnalt „tee”. Nõnda nimetatakse Apostlite tegude raamatus kristlikku eluviisi ja õpetust. See väljend võib olla pärit Jeesuse sõnadest „Mina olen tee”. (Joh 14:6.) Jeesuse järelkäijatest räägitakse kui Isanda tee pooldajatest, mis tähendab, et nad käisid Jeesuse jälgedes. (Ap 19:9.) Jeesus oli pühendunud Jumal Jehoova teenimisele. Kristlastele oli aga tähtis ka usk Jeesus Kristusesse. Pärast 44. aastat hakati Süüria Antiookias Jeesuse jüngreid Jumala juhtimisel nimetama kristlasteks. (Ap 11:26.) Kuid ka hiljem räägib Luukas kogudusest kui Isanda teest. (Ap 19:23; 22:4; 24:22; vt Ap 18:25 ja 19:23 kommentaari.)

Jehoova. Siin tsiteeritud kirjakoha Jes 40:3 heebreakeelses algtekstis esineb Jumala nimi, mida tähistatakse nelja konsonandiga (translitereeritult JHVH). (Vt lisasid A5 ja C.) Evangeeliumikirjutajad Matteus, Markus ja Luukas seostavad selle ennustuse Ristija Johannesega. Johannese evangeeliumis ütleb Ristija Johannes ise, et see ennustus käib tema kohta. Ristija Johannes pidi tegema sirgeks Jehoova tee selles mõttes, et temast pidi saama eelkäija Jeesusele, kes esindas oma isa Jehoovat ja tuli tema nimel. (Joh 5:43; 8:29.)

õpetatud. Kr katechéo (vastu kõlama, kõrvu kostma, kuulduma; teatama; õpetama; koolitama). Võib tõlkida ka „suuliselt õpetatud”. Selleks et keegi oleks pädev pühakirja tõdesid teistele õpetama, on tal endal vaja neid korduvalt kuulda, nii et ta saaks neist aru ja et need jõuaksid ka tema südamesse. (Võrdle tekstiga Ga 6:6, mille algtekstis esineb seesama kreeka sõna kaks korda.)

Jehoova teed. Järgmises salmis esineb samatähenduslik väljend „Jumala tee”. Kristlasele on eluteed käies kõige tähtsam olla meelepärane Jumal Jehoovale ja uskuda tema pojasse Jeesus Kristusesse. Apostlite tegude raamatus nimetatakse kristlikku eluviisi ja õpetust ka lihtsalt „teeks” ja „selleks teeks”. (Ap 19:9, 23; 22:4, allm; 24:22, allm; vt Ap 9:2 kommentaari.) Väljend „Jehoova tee” esineb ka kõigis evangeeliumites osana teksti Jes 40:3 tsitaadist. (Vt Mt 3:3, Mr 1:3, Lu 3:4 ja Joh 1:23 kommentaari.) Tolle salmi heebreakeelses algtekstis on tetragramm. Väljend „Jehoova tee” esineb ka tekstides Koh 2:22 ning Jer 5:4, 5. (Vt Ap 19:23 kommentaari ja lisa C3 sissejuhatust; Ap 18:25.)

püha vaimu mõjul tuline. Sõna-sõnalt „keev vaimult”. Kreeka sõna, mis on siin tõlgitud vastega „tuline”, tähendab otsetõlkes „keev”, kuid siin on seda kasutatud ülekantud tähenduses innukuse ja entusiasmi kohta. Kreeka sõnaga pneúma (vaim) mõeldakse siin salmis arvatavasti Jumala püha vaimu, mis tiivustab inimest toimima Jehoova tahte järgi ja annab talle selleks energiat. (Vt Mr 1:12 kommentaari.) Kuid sõnaga „vaim” mõeldakse piiblis vahel ka inimese enda seest lähtuvat jõudu, mis paneb teda teatud viisil rääkima ja tegutsema. Võimalik, et selles salmis on kokku põimitud mõlemad tähendused: Apollos tegi südame sunnil innukalt seda, mis ta teadis olevat õige, lastes Jumala vaimul end juhtida. Osa õpetlasi on aga arvamusel, et see väljend pole muud kui idioom agaruse ja entusiasmi kohta. See selgitaks, kuidas sai Apollos olla vaimu mõjul tuline, kuigi ta ei teadnud midagi Jeesuse nimesse ristimisest. Igal juhul oli Apollosel vaja püha vaimu, et saada asjadest õigesti aru ja suunata oma innukus õigesse kohta. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Vaim”.)

Johannese ristimist. Johannese ristimine sümboliseeris inimese kahetsust Moosese seaduse vastu tehtud pattude pärast. (2Mo 24:7, 8.) Kuna Moosese seadus kaotas 33. aasta nädalatepühal kehtivuse, kaotas kehtivuse ka Johannese ristimine. (Ro 10:4; Ga 3:13; Ef 2:13–15; Kol 2:13, 14.) Sealtpeale tunnustas Jehoova üksnes seda ristimist, mille kohta andis juhendid Jeesus. (Mt 28:19, 20.) Apollost puudutavad sündmused, millest selles peatükis räägitakse, leidsid aset 52. aasta paiku.

mõjutas vaim teda ... minema. Vastega „vaim” tõlgitud kreeka sõna on pneúma ning sellega mõeldakse siin püha vaimu, st Jumala tegutsevat jõudu, mis võib mõjutada inimest toimima Jumala tahtega kooskõlas. (Lu 4:1; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Vaim”.)

Isanda tee. Sõna-sõnalt „tee”. Nagu on selgitatud Ap 9:2 kommentaaris, kasutatakse seda väljendit algkristliku koguduse kohta. Tõeline kristlus ei seisne pelgalt välise mulje loomises ega formaalsuste täitmises, vaid see on eluviis. Kristlane laseb end oma eluteel juhtida pühal vaimul ning kogu tema elu keerleb Jumala teenimise ümber. (Joh 4:23, 24.) Süüriakeelses Pešittas esineb siin salmis fraas tähendusega „Jumala tee”, Clemensi redigeeritud Vulgatas „Issanda tee” ja mõnes piibli kreekakeelse osa heebreakeelses tõlkes (lisas C4 viidatakse neile lühenditega J^{17, 18}) „Jehoova tee”.

Jumala armu. Sõna-sõnalt „armu”. Kreekakeelses tekstis ei esine siin sõna „Jumala”, vaid selle asemel on määrav artikkel. Paljud õpetlased on aga seda meelt, et mõeldakse just nimelt Jumala armu. Pealegi on Apostlite tegude raamatus sõna „arm” kasutatud enamasti seoses Jumalaga. (Ap 11:23; 13:43; 14:26; 20:24, 32.)