Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Nad olid meeleldi valmis

Nad olid meeleldi valmis

INNUKATE Jehoova tunnistajate seas, kes teenivad niisugustes paikades, kus on suur vajadus hea sõnumi kuulutajate järele, on rohkesti vallalisi õdesid. Mõned neist on teeninud välismaal lausa aastakümneid. Mis aitas neil omal ajal välisriiki kolida? Mida nad on välismaal teenides õppinud? Milliseks on nende elu kujunenud? Intervjueerisime mitut kogenud õde, et kuulda nende mõtteid. Kui sina oled vallaline õde ja soovid tunda Jehoova teenimisest sügavat rahulolu, siis on nende õdede mõtted sulle kahtlemata abiks. Muidugi on ka teistel Jehoova teenijatel kasulik mõelda nende eeskujule.

KUIDAS NAD SAID ÜLE KÕHKLUSTEST

Anita

Oled sa kunagi mõelnud, kas sina võiksid teenida välismaal vallalise pioneerina? Anita, kes on praegu 75-aastane, kahtles noorena väga oma võimetes. Ta kasvas üles Inglismaal, kus ta alustas 18-aastaselt pioneerteenistust. „Mulle meeldis aidata inimestel Jehoovat tundma õppida,” meenutab ta, „aga ma ei mõelnud kunagi sellele, et võiksin teha seda välismaal. Ma polnud õppinud ühtegi võõrkeelt ja olin veendunud, et ei suudakski mingit muud keelt selgeks saada. Kui mulle saabus kutse Gileadi kooli, olin rabatud. Olin hämmingus, et keegi nii tühine inimene nagu mina on saanud sellise kutse. Ent ma mõtlesin, et kui Jehoova arvates ma saaksin hakkama, siis teen proovi. See oli rohkem kui 50 aastat tagasi. Sellest ajast alates olen teeninud misjonärina Jaapanis.” Anita lisab: „Vahel ütlen noorematele õdedele entusiastlikult: „Paki oma seljakott ja tule koos minuga kõige ägedamale seiklusele!” Ma olen rõõmus, et paljud ongi seda teinud.”

NAD VÕTSID JULGUSE KOKKU

Paljudes õdedes tekitasid välismaale kolimise mõtted esialgu ebalust. Mis aitas neil julgust kokku võtta?

Maureen

„Juba noorena soovisin, et mul oleks mõttekas elu ja et saaksin teisi aidata,” räägib Maureen, kes on praegu umbes 65-aastane. Kui ta sai 20-aastaseks, kolis ta Quebeci provintsi Kanadas, kus oli suur vajadus pioneeride järele. „Hiljem kutsuti mind Gileadi kooli, kuid ma kartsin minna ilma sõpradeta võõrasse kohta. Muretsesin ka selle pärast, et pidin üksi jätma oma ema, kes hoolitses mu haige isa eest. Anusin paljudel öödel pisarsilmil  Jehoovalt juhatust. Kui rääkisin oma muremõtetest emale-isale, innustasid nad mind kooli minema. Peale selle nägin, et kohalik kogudus on valmis mu vanemaid toetama. Jehoova hoole nägemine tugevdas mu lootust, et ta hoolitseb ka minu eest. Siis olin ma valmis minema!” Alates aastast 1979 teenis Maureen üle 30 aasta misjonärina Lääne-Aafrikas. Praegu elab ta Kanadas, hoolitseb seal oma ema eest ja teenib eripioneerina. Mõeldes tagasi välismaal elatud aastatele, ütleb ta: „Jehoova andis mulle alati kõik, mida vajasin, ja just siis, kui seda vajasin.”

Wendy

Wendy, 60-ndates õde, hakkas Austraalias pioneeriks teismeeas. Ta meenutab: „Olin väga uje ning pelgasin võõrastega rääkida. Ent pioneeritöö käigus õppisin vestlema erisuguste inimestega ja mu enesekindlus kasvas. Hiljem märkasin, et mu ujedus on kadunud. Pioneeritöö õpetas mind lootma Jehoovale ning mõte minna teenima välismaale hakkas mulle üha rohkem meeldima. Üks vallaline õde, kes oli olnud Jaapanis misjonär üle 30 aasta, kutsus mind kolmeks kuuks Jaapanisse kuulutama. Temaga koos kuulutades kasvas veelgi minu soov kolida välismaale.” 1980-ndate keskel kolis Wendy Vanuatusse. See saareriik asub Austraaliast umbes 1700 kilomeetrit ida pool.

Wendy on Vanuatus siiani ja teenib nüüd tõlkebüroos. „Nii tore on näha, kuidas kõrvalistes kohtades moodustatakse gruppe ja kogudusi,” ütleb ta. „See, et olen saanud neil saartel anda Jehoova töösse oma väikse panuse, on olnud mulle nii suur eesõigus, et selle kirjeldamiseks pole mul lihtsalt sõnu.”

Kumiko (keskel)

Kumiko, kes on praegu 60-ndates, oli üldpioneer Jaapanis, kui tema pioneeritöökaaslane tegi talle ettepaneku kolida Nepalisse. „Ta käis mulle muudkui peale, aga mina polnud pikka aega nõus,” sõnab Kumiko. „Kartsin uue keele õppimist ja uue kultuuriga kohanemist. Polnud ka kerge välismaale kolimiseks raha leida. Sel ajal, kui maadlesin nende raskustega, oli mul veel mootorrattaõnnetus ning ma sattusin haiglasse. Seal ma mõtlesin, et kes teab, mis järgmiseks võib juhtuda. Äkki jään tõsiselt haigeks ja ei saagi välismaale pioneeriks minna? Kas tõesti ma ei saa ühtegi aastat välismaal teenida? Palusin Jehoovat tulihingeliselt, et ta aitaks mul tegutsema hakata.” Kui Kumiko sai haiglast välja, sõitis ta Nepalisse reisile ning hiljem kolis ta oma pioneeritöökaaslasega sinna.

Mõeldes tagasi neile peaaegu kümnele aastale,  mis ta on nüüd Nepalis teeninud, ütleb Kumiko: „Olin oma murede ja kartuste tõttu lõhestatud nagu Punane meri. Mul on tõesti hea meel, et tulin teenima siia, kus on suurem vajadus. Tihti on nii, et kui räägin Piibli sõnumit mõne pere juures, siis tuleb sinna kuulama veel 5–6 naabrit. Isegi väikesed lapsed küsivad minult viisakalt piibliteemalisi voldikuid. On tõeliselt tore kuulutada territooriumil, kus inimesed soovivad nii väga Piibli sõnumit kuulda.”

KUIDAS NAD ON HAKKAMA SAANUD RASKUSTEGA

Pole üllatav, et neil vapratel vallalistel õdedel on tulnud ette ka raskusi. Kuidas nad on nendega toime tulnud?

Diane

„Algul oli mulle raske see, et pidin oma perest nii kaugel olema,” lausub Diane Kanadast. Ta teenis 20 aastat misjonärina Elevandiluurannikul ja praegu on ta veidi üle 60 aasta vana. „Palusin Jehoovat, et ta aitaks mul hakata armastama neid inimesi, kes minu territooriumil elavad. Üks Gileadi kooli õpetaja, Jack Redford, rääkis meile, et esialgu võivad meid väga häirida või lausa šokeerida tingimused, mis meid ees ootavad, eriti kui puutume kokku äärmise vaesusega. Ent ta ütles veel: „Ärge keskenduge vaesusele. Keskenduge inimestele, jälgige nende näoilmet ja silmi. Vaadake, kuidas Piibli tõdede õppimine neile mõjub.” Just seda ma proovisingi teha ja kui head tulemused sel olid! Kui rääkisin inimestele lohutavat kuningriigisõnumit, nägin, kuidas nende silmadesse tekkis sära!” Mis veel aitas Diane’il välismaal kohaneda? „Minu piibliõpilastest said mu sõbrad ja mul oli rõõm näha, kuidas neist said ustavad Jehoova teenijad. Paigast, kuhu mind saadeti Jehoovat teenima, sai minu kodu. Mul olid seal vaimsed emad ja isad, õed ja vennad, just nagu Jeesus lubas.” (Mark. 10:29, 30.)

Anne, kes on praegu 40-ndates, teenib ühel Aasia maal, kus meie tegevus on piiratud. Ta jutustab: „Olen elanud aastate jooksul välismaal mitmes kohas ning olen jaganud elupaika õdedega, kelle taust ja isiksus on minu omast väga erinev. Mõnikord oli meil arusaamatusi ja tegime üksteisele haiget. Kui midagi sellist juhtus, püüdsin oma kaaslasi paremini tundma õppida ja nende kultuuri mõista. Pingutasin kõvasti, et olla nende suhtes lahkem ja mõistvam. Olen rõõmus, et need pingutused kandsid vilja ning tänu sellele on tekkinud palju tugevaid sõprussuhteid, mis on aidanud mul teenistuses vastu pidada.”

Ute

 Aastal 1993 määrati Ute Saksamaalt misjonäriks Madagaskarile. See õde, kes on nüüd veidi üle 50-aastane, meenutab: „Algul valmistas mulle raskusi kohalik keel. Samuti tuli harjuda niiske kliimaga ning pidin hakkama saama malaaria, amööbide ja igasuguste parasiitidega. Aga mulle pakuti rohkesti abi. Kohalikud õed, nende lapsed ja mu piibliõpilased olid minuga kannatlikud ja aitasid mul keelt õppida. Misjonitöökaaslane hoolitses mu eest, kui haigeks jäin. Kõige rohkem sain abi muidugi Jehoovalt. Valasin alatasa oma südame tema ette välja. Siis ootasin kannatlikult, mõnikord päevi, mõnikord kuid, et mu palvetele tuleks vastus. Jehoova lahendas iga mu probleemi.” Ute on teeninud Madagaskaril juba 23 aastat.

ROHKELT ÕNNISTUSI

Paljud, kes on kolinud paika, kus on suurem vajadus kuulutajate järele, on kogenud, et selline teenistus on rikastanud nende elu. Sedasama tunnevad paljud vallalised õed, kes teenivad välismaal. Milliseid õnnistusi nad on saanud?

Heidi

Umbes 70-aastane Heidi Saksamaalt on olnud alates aastast 1968 misjonär Elevandiluurannikul. Ta pajatab: „Suurim rõõm on näha oma vaimseid lapsi tõeteel käimas. Mõned minu piibliõpilased on nüüd pioneerid ja mõned kogudusevanemad. Paljud neist hüüavad mind mammaks või vanaemaks. Ühe sellise kogudusevanema pere peab mind täitsa nagu oma pere liikmeks. Selle perekonna näol on Jehoova andnud mulle poja, minia ja kolm lapselast.” (3. Joh. 4.)

Karen (keskel)

Karen Kanadast, kes on praegu veidi üle 70, teenis rohkem kui 20 aastat Lääne-Aafrikas. Ta räägib: „Misjonärielu õpetas mind olema ennastoherdavam, lahkem ja kannatlikum. See, et sain koostööd teha eri rahvusest usukaaslastega, avardas mu maailmapilti. Õppisin, et asju saab teha mitut moodi. Ja milline õnnistus on see, et mul on nüüd sõpru kõikjal maailmas! Ehkki elu on viinud meid eri paikadesse ja meie teenistusülesanded on muutunud, oleme jäänud ikka sõpradeks.”

Margaret Inglismaalt, kes peagi saab 80-aastaseks, on teeninud misjonärina Laoses. Margaret jutustab: „Välismaal teenides nägin, kuidas Jehoova tõmbab tõesti igast rahvusest ja igasuguse taustaga inimesi oma organisatsiooni ligi. See tugevdas kõvasti mu usku. Olen seetõttu täiesti veendunud, et Jehoova juhib oma organisatsiooni ja et ta viib oma eesmärgid täide.”

Tõepoolest, välismaal teenivad vallalised õed on olnud kristlikus teenistuses väga tublid. Nad väärivad igati kiitust. (Kohtum. 11:40.) Ja on tore, et nende vägi aina kasvab. (Laul 68:11.) Kas sina saad oma elus midagi ümber korraldada ja astuda siin artiklis intervjueeritud õdede jälgedes? Kui sa seda teed, siis saad ise otsekui maitsta ja näha, et Jehoova on hea. (Laul 34:8.)