Minu armastus on muusika, elu ja Piibel

Jutustab Boriss Gulaševski

Mõelgem 60. eluaastates pimedale mehele, kes on elanud üle kaks tõsist südameatakki. Tema silmist voolavad pisarad, kui ta tänab Jumalat, et see on talle endast teada andnud. Sellises olukorras olin ma kõigest 11 aastat tagasi.

OLEN sündinud 1930. aastal Ukrainas Tšerkassõ oblastis Tsõbulivi külas. Aastal 1937, stalinlike repressioonide ajal, mu isa arreteeriti ja kuulutati rahvavaenlaseks. Meie korter konfiskeeriti ning suurem osa tuttavatest hoidis meist eemale. Peagi arreteeriti neistki paljud. Need olid kõikjal valitseva usaldamatuse, äraandmise ja hirmu ajad.

Kaks kuud pärast isa arreteerimist sündis mu õde Lena. Ema, Lena, vend Nikolai ja mina veetsime talve tillukeses ruumis, kus polnud ei aknaid ega ahju. Hiljem kolisime vanaisa majja. Tegime Nikolaiga majapidamistöid, raiusime puid ja remontisime. Mulle meeldis oma kätega tööd teha. Valmistasin jalanõusid ja tegin puutööd. Armastasin ka muusikat, nii meisterdasingi vineerist balalaika ja õppisin sellel mängima. Hiljem õppisin ära kitarri- ja mandoliinimängu.

Väiksena ristiti mind katoliku kirikus. Ent kuna ma kiriku õpetusi ja kombeid ei mõistnud, leidsin olevat aruka ateistliku maailmavaate. Pärast Teist maailmasõda astusin komsomoli ning soodsa võimaluse avanedes pidasin koos teiste komsomoliliikmetega usklikega vaidlusi, püüdes tõestada, et Jumalat pole olemas.

 Kaotan nägemise

Pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule aastal 1941 läbis Teise maailmasõja rindejoon meie küla mitu korda. 1944. aasta 16. märtsil sain pommitamise ajal haavata ja kaotasin nägemise. Mu kaaslasteks said meeleheide ja lootusetus, aga ka füüsiline valu.

Kui rinne liikus lääne poole ja sakslased olid sunnitud taganema, hakkasin aias ringi jalutama ja linnulaulu kuulama. Ema andis mulle kaastundest viina juua ning kohalikud kutsusid mind oma pidudele, kus ma muusikat mängisin. Suitsetasin ja uputasin oma meeleheite alkoholi. Peagi mõistsin, et see ei lahenda midagi.

Minu kooliõpetajast tädi sai teada pimedate koolidest ning veenis ema, et ta mind ühte sellisesse kooli saadaks. Aastal 1946 alustasingi innukalt kooliskäimist kohas, mille nimeks on praegu Kamjanets-Podilski. Õppisin Braille kirjas lugema ja trükkima. Jätkasin ka muusikaõpinguid ning lihvisin tundide kaupa kontsertiinamängu. Nähes mu pingutusi, lubas koolidirektori abi mul tema akordionil mängida. Õppisin ka klaverit.

Oma kodu

Aastal 1948 abiellusin kooli ühe õpetajannaga, kes oli mind õpingutes aidanud. Tema mees oli sõjas surma saanud ning jätnud ta kahe väikse tütrega üksi. Pärast kooli lõpetamist kolisin tema juurde. Tegin oma parima, et olla hea abikaasa ja isa, ning teenisin elatist muusikat mängides. 1952. aastal sündis meile poeg.

Otsustasin meie perele maja ehitada ning palkasin vundamendi ja välisseinte ehitajad, ent paljud asjad tegin ma ise. Nägemise puudumist kompenseeris puutemeel ja kujutlusvõime. Kompasin puutükki oma käes ning kujutlesin seda vaimusilmas. Pärast seda võisin teha sellest mingi puiteseme, näiteks puidust tööriista. Metallist tööriistad tellisin tehasest. Ladusin üles telliskiviahju, valmistasin mööblit ja tegin muid töid.

Vilepilliorkester

Jätkasin muusikaõpinguid ja minust sai professionaalne muusik. Saanud selgeks erisugustel pillidel mängimise, õppisin ka vilepilli mängima. Kord parandasin ära väikese bambusest vilepilli. Hiljem õppisin ise vilepille valmistama. Tol ajal ei pidanud asjatundjad võimalikuks, et vilepillidega saaks mängida bassinoote, sest suuremõõdulise vilepilli kõlapilt oleks liiga pehme. Sel põhjusel polnud ka olemas vilepilliorkestreid.

Kuid minul läks korda konstrueerida erilise, heli võimendava resonaatoriga vilepill. See tähendab, et osutus võimalikuks teha madalate bassinootidega vilepill, ilma et kannatanuks  helitugevus. Aja jooksul hakkasin valmistama terveid vilepilliperekondi, mis võisid tuua kuuldavale keerukaid harmooniaid.

Varem olin organiseerinud traditsioonilistest pillidest koosnevaid orkestreid. Ühte minu orkestrisse kuulusid vaid pimedad muusikud. Kuid 1960. aastal panin kokku orkestri, milles mängisid ainult vilepillid – ainukese omasuguse kogu Nõukogude Liidus ja küllap vist ka terves maailmas.

Avastused ja kahtlused

1960. aastal lasin mõningaid oma pille parandada asjatundjal, kes hakkas mulle usust kõnelema. Vaidlesin talle nagu ikka vastu, väites, et Jumalat pole olemas. Ta tegi ettepaneku, et ma lihtsalt kuulaks, kui ta mulle Piiblit loeb. Kuna ma polnud eales Piiblit lugenud, otsustasin kuulata.

Mind liigutas sügavalt lugu Jaakobist, kes oma pere eest hoolitsedes ränka vaeva nägi. Kuuldes lugu sellest, kuidas Joosepi vennad ta orjaks müüsid ja millised katsumused teda tabasid, ning ka sellest, kuidas ta hiljem vendadele andestas, tuli mulle nutt kurku (1. Moosese raamatu peatükid 37, 39–45). Ka meeldis mulle kuldne reegel kohelda teisi, nagu me tahame, et meid koheldaks (Matteuse 7:12). Nõnda siis saingi Piibliga tuttavaks ja hakkasin seda armastama.

Hakkasin koos sõbraga käima baptistide koosolekutel ning mulle kingiti Braille kirjas Uus Testament, mida ma asusin hoolega lugema. Kuid ma panin tähele vastuolusid selles öeldu ja baptisti õpetuste vahel. Näiteks räägib Piibel, et Jumal ja Jeesus on kaks eri isikut, ning et Jumal on suurem kui Jeesus (Matteuse 3:16, 17; Johannese 14:28; Apostlite teod 2:32). Ent baptistid väidavad, et Jumal ja Jeesus on võrdsed, osa Kolmainust. Lugesin oma Uut Testamenti korduvalt, kombates sõna otseses mõttes läbi iga sõna, ning veendusin, et Piiblis seda õpetust pole.

Selles piiblitõlkes, mis meil oli, kasutati sõna „põrgu”. Püüdsin kujutleda põrgut sellisena, nagu baptistid õpetasid – igavese tulepiina paigana. Küll see oli hirmuäratav! Piibel ütleb, et Jumal on armastus, ning ma ei suutnud uskuda, et ta võis sellise paiga luua (1. Johannese 4:8). Aja jooksul süvenesid minus kahtlused põrgu olemasolus, nagu ka muudes baptisti õpetustes.

Tõsised muutused

Aastaks 1968 olid mu kasutütred juba abielus ja kasvatasid lapsi. Sel ajal tekkisid meil naisega tõsised lahkarvamused. Mõeldes tollele ajale tagasi, tunnen kahetsust, et me ei osutanud teineteisele piisavalt armastust ja sallivust. Lahutasime abielu ning ka minu kaks järgnevat abielu lõppesid lahutusega.

Aastal 1981 kolisin Kamjanets-Podilskist, kus olin elanud 35 aastat, 600 kilomeetrit Moskvast ida pool asuvasse Joškar-Olasse. Jätkasin seal oma loomingulist tööd. Ühte minu orkestrisse kuulus 45 liiget, kes mängisid erisuguseid vilepille. Vilepille oli alates 20 sentimeetri pikkusest ja sentimeetrise läbimõõduga suure helikõrgusega pillist kuni 3 meetri pikkuse ja 20-sentimeetrise läbimõõduga kontrabassvilepillini. Meie kontserte kandsid üle raadio ja televisioon ning me käisime esinemas igal pool riigis.

1986. aastal toimunud konkursil, kus osales muusikalisi kollektiive kogu Nõukogude Liidust, sain ma aukirja ja medali vilepillikunsti arendamise eest. Aastaid hiljem tehti dokumentaalfilm „Soolo vilepillile ehk muinaslugu muusikust”. Ajaleht „Mariiskaja Pravda” teatas: „Selle filmi peategelane Boriss Nikolajevitš Gulaševski sai erilise aukirja Venemaal ainulaadse vilepilliorkestri asutamise eest.”

Tõe otsinguil

Kolinud Joškar-Olasse, registreerusin sellise raamatukoguvõrgu liikmeks, mis sisaldas külluslikult lugemisainet pimedatele. Tutvusin katoliiklaste, nelipühilaste ja metodistide  õpetustega. Käisin ka õigeusu kiriku jumalateenistustel. Leidsin oma üllatuseks, et nad õpetavad samu asju, mida olin kuulnud baptisti kirikus, – asju, mille kohta ma juba teadsin, et need ei põhine Piiblil.

Õigeusu preester Aleksander Men kirjutas, et Jumalal on isikunimi Jahve. Ka ütles ta, et juutide algne puhas jumalakummardamine rüvetus hiljem paganlike õpetuste ja ebajumalateenistusega. Tema kirjutised avaldasid mulle sügavat muljet ning süvendasid minus soovi otsida tõde.

Suurem otsustavus

Ühes minu orkestris mängis muusik nimega Liza, kelle nägemine on sedavõrd piiratud, et seaduse järgi on ta pime. Abiellusime aastal 1990 ning ka teda hakkasid huvitama usulised küsimused. Samal aastal sõitsin külla emale, kes elas Valgevenes Baranavitšõs minu õe Lena juures. Läksin ema palvel katoliku kirikusse armulauale. Nõukogude Liidus käis parajasti perestroika ning preestri jutlus oli pühendatud eeskätt poliitilistele muudatustele. Taas kord sai mulle selgeks, et see pole see, mida vajan.

Aastal 1994 tabas mind kaks südameatakki ning ma jäin tõsiselt haigeks. Samal aastal suri mu ema. Kõigest hoolimata lugesin ikka Piiblit. Olin Uue Testamendi juba 25 korda läbi lugenud, seejärel lakkasin arvet pidamast. Lugesin seda üha uuesti ning küsimusi aina lisandus. Mulle sai selgeks, et omal käel ma Piibli tõdesid mõista ei suuda.

Valgus arusaamises

1996. aastal koputasid Joškar-Olas minu uksele Jehoova tunnistajad. Olin nende suhtes umbusklik, sest ajalehtedes kirjutati neist kui ohtlikust sektist. Siis aga mõtlesin: „Mis nad mulle ikka teha võivad?” Esimene asi, mida ma küsisin, oli nende seisukoht Kolmainu suhtes. Nad vastasid, et Piiblis seda sõna ega mõistet ei esine. See rõõmustas mind, sest olin ise jõudnud samasugusele järeldusele.

Kui lugesin venekeelse Piibli sinoditõlkest kirjakohta 2. Moosese 6:3, kus on kirjas Jumala nimi Jehoova, tuksatas mu süda. Olin hämmingus, et usundid inimesi alt veavad, varjates nende eest tema nime. Ja mõelda vaid! Tunnistajad kannavad Looja nime ning teevad seda inimestele teatavaks (Jesaja 43:10).

Külvasin tunnistajad üle selliste küsimustega nagu: mida räägib Piibel põrgust? Miks on populaarses vene sinoditõlkes kirjas, et maa põleb ära? Üks küsimus järgnes teisele, kuid saanud Piiblist vastused, mõistsin, et olen leidnud usundi, millest olin aastaid unistanud. Nägu rõõmupisarais, laskusin põlvili ja tänasin Jumalat.

Peagi hakkasid tunnistajad mind koosolekutele kaasa võtma. Mulle avaldas sügavat muljet saalisviibijate tähelepanelikkus ja raamatulehtede sahin kõne esitamise ajal. Kui kõneleja mainis mingit piiblisalmi, otsisid inimesed selle oma Piiblist üles. Sellist asja polnud ma veel kunagi kogenud. Sel koosolekul laulsid tunnistajad kirjakohal Jesaja 35:5 põhinevat laulu, mis algab sõnadega „Kui silmad näevad pimedal”.

Mulle valmistas heameelt, et sain hakata kuni neli korda nädalas koos tunnistajatega Piiblit uurima. Varsti oli mul teada, miks Jumal lubab hädasid ja sõdasid ning mida ta selliste kannatuste tagajärgede suhtes ette võtab. Eriti liigutas mind see, et Jumal on armastavalt tõotanud rajada Kuningriigi, mille kaudu teostub tema tahe, et sõnakuulelikud inimesed elaksid paradiislikul maal igavesti  (1. Moosese 1:28; Jesaja 65:17–25; Ilmutuse 21:1–5). Piibli tõed said mulle üha selgemaks ning 1997. aasta 16. novembril mind ristiti, millega sümboliseerisin enda pühendumist Jumalale.

Ühtselt Jumalat teenimas

Üsna pea pärast minu ristimist hakkas ka Liza Piiblit uurima. Hoolimata sellest, et ta oli halvatud, edenes ta vaimselt kiiresti ning aastal 1998 ta ristiti. Kuigi teda tuli ristimisbasseini kätel kanda, oli ta teinud kindla otsuse teenida kogu hingest Jumalat. Palkasime füsioterapeudi ning Liza hakkas tegema kehalisi harjutusi. Pikkamööda halvatus taandus. Lisaks sellele, et ta käib nüüd kõigil koosolekutel, osaleb ta ka ukselt uksele kuulutustöös ning võtab ette reise kaugematelegi territooriumidele.

Iga kord, kui lähen välja kuulutama, palvetan, et saada julgust. Pärast palvetamist võtan oma kepi, lähen majast välja ja suundun trollipeatusse teed mööda, mida ma hästi tunnen. Kuuldes samme lähenemas, algatan keskustelu Piiblist. Astunud trollibussi, võtan kuskil keskpaigas istet, räägin inimestega Piiblist ja jagan kirjandust. Juhul, kui keegi ilmutab huvi, vahetame telefoninumbreid.

Hiljuti avanes mulle sanatooriumis võimalus kõnelda ühe muusikaõpetajaga. Piiblis leiduv tarkus üllatas teda. Kui see mees koju tagasi läks, hakkas ta Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Samas sanatooriumis kohtusin kohaliku tehase direktoriga, kelle poeg on pime. Rääkisin talle oma lootusest ja see äratas temas huvi ning ta oli kuuldud piiblitõdede eest tänulik.

Alates ristimisest olen aidanud kaheksal inimesel saada Kuningriigi kaaskuulutajaks ning veel paljudega Piiblit uurinud. Jehoova toetab meid naisega suurepäraselt meie kristlike vendade ja õdede kaudu. Nad loevad meile piiblilisi väljaandeid ette ning me arutame neid üheskoos. Samuti salvestavad nad meile konvendi- ja kogudusekõnesid. Tänu kõigele sellele on kinnistunud Piibli tõed meie südames ning me saame neid teistele jagada. Nõnda siis on kogudus saanud meile „kosutavaks toeks” (Koloslastele 4:11, UM).

Olen pühendanud palju aastaid muusikale ning nüüd laulan rõõmuga kuningriigilaule. Kõik venekeelse lauliku „Laulge Jehoovale kiituslaule” laulud on mul peas. Usun, et Jehoova leidis mind sellest kurjast maailmast üles ning näitas mulle vaimsest pimedusest pääseteed. Seepärast olen veendunud, et tuleb päev, mil ta vabastab mind ka sõnasõnalisest pimedusest.

[Pilt lk 19]

Mängimas C-mažoor bassvilepilli

[Pilt lk 20]

Akordionit mängimas, 1960

[Pilt lk 20, 21]

Vilepilliorkester

[Pilt lk 23]

Koos Lizaga praegu