Noored küsivad:

Miks isa meid maha jättis?

„Ma ei saanud tegelikult kunagi aru, miks isa ära läks. Teadsin üksnes seda, mida ema mulle rääkis.” (James) *

KUI isa pakib asjad kokku ja lahkub kodust, järgneb sellele sageli valu ja meelepaha torm. „Ema ja isa lahkuminek pööras kõik pea peale,” ütleb ülaltsiteeritud 14-aastane James. Ja kui isa lahkub ilma ühegi selgituseta ja seejärel enam ühendust ei võta, võivad lapsed veel aastaid tunda end süüdlastena, kõrvaleheidetutena ja haavatutena. *

Kui isa läheb ära, võib väga palju valu teha teadmine, miks. „Mu isa läks ära teise naise juurde,” ütleb noor Michael. „Ma nägin teda kord koos selle naisega, ja olin vihane ta peale. Tundsin, et isa oli meid reetnud.” Teinekord võib lahkumine aga kergendada olukorda. Melissa, kelle isa on alkohoolik, ütleb: „Kui ta oleks koju jäänud, oleks see meile veel raskem olnud.”

Tihti pole aga lastel aimugi, miks nende isa ära läks, ning see võib tema eemaloleku veel valulikumaks muuta. Võib-olla sa teadsidki, et su vanematel on probleeme, kuid sa ei arvanud eales, et nad võivad lahku minna. Robert meenutab: „Kui isa ära läks, ei saanud ma õigupoolest aru, mis toimub. Teadsin vaid seda, et kõik pole päris korras, kuna vanemad tülitsesid kogu aeg.”

Miks mõned isad lahkuvad kodust? Kui sinu isa on ära läinud, kas peaksid suhtuma sellesse kui isiklikku hülgamisse? Ja miks su vanemad võib-olla ei taha sulle sellest palju rääkida? Kas ei võlgne nad sulle selgitust?

Miks nad vaikivad

Isa lahkumise põhjused ei saa kunagi olla meeldivad. Sageli on selle põhjuseks abielurikkumine – mida tavaliselt on perekonna eest hästi varjatud. Kui abielunaine väärteost teada saab, võib ta otsustada nõuda lahutust. Ta võib koguni paluda mehel lahkuda vaikselt juba enne lahutuspaberite vormistamist. Kuid lapsed ei pruugi üldsegi aru saada, miks see kõik toimub.

Püüa siiski mõista, miks su ema võib-olla  ei taha avaldada sulle toimuva üksikasju. Esiteks võib ta tunda, et isa sündsusetu käitumise avalikustamine võib tekitada vaid ahastust. Mõtle ka sellele, kui valus võib naisele olla teadasaamine, et ta abikaasa on olnud truudusetu (Malakia 2:13, 14). Seega, kui su vanemate lahutuse taga on abielurikkumine, ära ole üllatunud, kui su emal on sellest liiga raske rääkida.

Aga isa? On arusaadav, et kui su isa on emale truudust murdnud, ei tule ta sellest sulle rääkima. Mõned mehed tunnevad abielurikkumise pärast sedavõrd suurt süüd, et ei suuda oma lastele otsagi vaadata! Kuid oma häbiväärsest käitumisest hoolimata armastavad paljud isad oma lapsi edasi ja võivad püüda nendega taas kontakti saada.

Mõnel juhul võib isa lahkuda hoopis ema truudusemurdmise pärast ning teha kõik, et säilitada lastega lähedased suhted. Teinekord pole aga lahutusel abielurikkumisega midagi tegemist, lihtsalt on täis saanud aastaid kestnud abielutülide karikas (Õpetussõnad 18:24). * Kuna need toimuvad sageli kinniste uste taga, ei pruugi sa riiu põhjusi sugugi teada.

Piibel ütleb Õpetussõnades 25:9: „Lahenda oma riiuasi ligimesega, aga teise saladust ära ilmuta.” Sageli põhinevad abielutülid isiklikel, intiimsetel asjadel. Usu seda või mitte, kuid sulle võib olla parem, kui sa selliseid asju ei kuule. Peale selle võib „saladuse” ilmsikstulek niigi halva olukorra veel hullemaks teha. Sa võid tunda, et pead asuma kellegi poolele – mis ainult suurendab lõhet perekonnas. Seega võib sulle lõppkokkuvõttes olla parem, kui vanemad jätavad oma vaidluste üksikasjad enda teada.

Võida pahameel ära mõistmisega

Muidugi on raske mitte olla vihane ja pahane, kui isa lahkub kodunt ja sa ei tea, miks. Kuid Piibel ütleb Õpetussõnades 19:11 (UM): „Mõistmine vaigistab [mitte tingimata ei kõrvalda] ... viha.” Ja mõistmiseks pole sul tarvis teada kõiki üksikasju.

Näiteks aitab Piibel meil näha, et meie vanemad pole täiuslikud. Seal öeldakse: „Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma” (Roomlastele 3:23). Selle valusa tõe tunnustamine võib aidata sul näha oma vanemate vigu õiges valguses. Kui su isa näiteks murrab abielutõotust, on see muidugi tõsine eksimus ning selle eest nõuab Jumal temalt aru (Heebrealastele 13:4). Kuid see ei tähenda tingimata, et ta on sinu hüljanud või et ta ei armasta sind.

Kõik abielupaarid kannatavad „ihulikku viletsust” (1. Korintlastele 7:28). Ja ehkki see ei ole vabandus, käituvad mõned naised ja mehed vääralt praeguse keerulise maailma eluraskuste tõttu. Robert meenutab: „Isa tahtis meile vaid kõige paremat. Me kolisime perega teise kohta, kus ta soovis meie elu parandada, nii et meil võiks olla ilus maja ja et pere oleks õnnelik.” Kuid tema isa head kavatsused rajada oma perele parem elu hakkasid peagi liiva jooksma. Robert selgitab: „Isa hakkas vähem koosolekutel käima. Siis kaotas ta töökoha. Mõne aja pärast hakkas ta ema ja õde halvasti  kohtlema.” Lõpuks jõudis asi niikaugele, et ta isa ja ema lahutasid.

Robert oleks võinud kibestumusel isa tegude pärast endast võitu saada. Kuid isa olukorra mõistmine leevendas ta viha. Ehkki vanemate abielulahutus oli traagiline, õpetas see Robertile midagi tähtsat. Ta ütleb: „Kui mina kunagi oma perekonna loon, peavad vaimsed asjad olema esikohal.”

Varem mainitud Michael pidi samuti võitlema meelepahaga. „Ma tahtsin isale kätte maksta selle eest, mis ta meile tegi,” tunnistab ta. Kuid ta suhtles isaga edasi. Aeg läks ning Michael suutis koguni unustada oma viha ja enda elu edasi elada.

Proovi sinagi säilitada oma isaga nii head suhted kui selles olukorras võimalik. On tõsi, ta võis teid emaga haavata. Kuid tõenäoliselt ei tea sa kõiki tõsiasju. Ja isegi kui tead, et ta on midagi halba teinud, on ta ikkagi su isa. Sa pead temale vähemalt mingil määral lugupidamist osutama (Efeslastele 6:1–3). Hoidu temaga suheldes „äkilisest meelest ja vihast ja kisast ja pilkest” (Efeslastele 4:31). Kui võimalik, jää oma vanemate omavaheliste abielutülide osas neutraalseks. Kinnita mõlemale vanemale, et armastad neid, siis võivad sul olla head suhted mõlemaga.

Sina pole süüdi

Isa lahkumine kodust on tõenäoliselt üks valusamaid kogemusi inimese elus. Kuid isegi kui sa ei saa kunagi teada kõiki tema lahkumise põhjuseid, ei peaks sa tundma ennast selles süüdlasena. See võib tunduda sulle isikliku hülgamisena. Kuid abielud purunevad harva laste pärast. Sinu vanemad andsid Jumala ees tõotuse püsida koos. Seega on see nende – mitte sinu – vastutus selle kohaselt elada (Koguja 5:3–5).

Kui sa aga ikkagi tunned, et oled segaduses, süüdi või vastutav toimunu pärast, räägi sellest oma vanematele. Nad võivad end sulle avada ja hajutada su kartuse. Algul mainitud James möönab: „Mõtlesin, et mina olen süüdi, kuni ema ja isa koos minuga maha istusid ning rääkisid.” Noor Nancy tundis end samamoodi süüdlasena selles, et ta isa ja ema lahku läksid. Pärast mõningaid vestlusi emaga tegi Nancy järelduse: „Lapsed ei tohi end süüdistada selle pärast, mida nende vanemad teevad.” Jah, kui lased vanematel kanda oma vastutuse koormat, ei pea sa tundma endal liig suurt emotsionaalset koormat (Galaatlastele 6:5). Ent kuidas hakkama saada nüüd, kui isa ei ole enam kodus? Sellele küsimusele vastame ühes edaspidises selle sarja artiklis.

[Allmärkused]

[Pilt lk 15]

Ära süüdista ennast oma vanemate abieluprobleemides