Võit valu üle

ENNE 1840. aastaid ei läinud patsiendid operatsioonisaali sugugi mitte mureliku südamega, vaid hoopis õudustundega. Mis seda põhjustas? Tol ajal ei tuntud veel anesteesiat ehk tuimastust. Raamatus „We Have Conquered Pain” ütleb Dennis Fradin: „Teadaolevalt sisenesid kirurgid operatsioonisaali, kummaski käes viskipudel – üks oli mõeldud haigele ja teine arstile endale, et too suudaks patsiendi karjeid välja kannatada.”

Patsient viidi jooma- või narkouima

Arstid ja patsiendid katsetasid peaaegu kõike, leevendamaks kirurgiliste operatsioonidega kaasnevat valu. Hiina ja India tohtrid tarvitasid marihuaanat ja hašišit. Samuti kasutati maailma eri paigus laialdaselt oopiumi ning alkoholi. Muistne kreeka arst Dioskorides, kes teadaolevalt tarvitas esimesena sõna „anesteesia”, omistas valuvaigistava toime alraunijuurtest ja veinist valmistatud ravimjookidele. Hilisematel aegadel proovisid mõned arstid isegi mitmesuguseid hüpnoosivõtteid.

Kuid valu vastu aitasid need vahendid üpris vähe. Seetõttu töötasid kirurgid ja hambaarstid võimalikult kärmesti; neid isegi reastati nende kiiruse alusel. Ometi võis ka kõige kiirem arst patsiendile tohutuid kannatusi põhjustada. Seepärast pidasid inimesed üldiselt paremaks igasuguseid hädasid – alates vähkkasvajast kuni kõdunevate hammasteni – välja kannatada kui kogeda operatsiooniga või hamba väljatõmbamisega kaasnevat piina.

Magus vitriolõli ja naerugaas

Aastal 1275 sai hispaania arst Ramón Llull keemiliste ainetega eksperimenteerides kergesti lenduva ja süttiva vedeliku, millele ta pani nimeks magus vitriolõli. 16. sajandil lasi Šveitsi päritolu arst, keda enamasti tuntakse Paracelsuse nime all, kanadel magusat vitriolõli sisse hingata ning märkas, et see kutsub kanadel esile une ning valutundetuse. Kuid nagu Llull enne teda, ei katsetanud ka tema seda inimeste peal. Aastal 1730 andis saksa keemik Frobenius tollele vedelikule selle praeguse nime – eeter (kreeka keeles ’taevane’). Kuid eetri valuvaigistava toime täielikuks mõistmiseks pidi mööduma veel 112 aastat.

Vahepeal, aastal 1772, avastas inglise teadlane Joseph Priestley dilämmastikoksiidi. Esialgu arvati, et see gaas on isegi väikestes annustes surmav. Ent aastal 1799 otsustas briti keemik ja leiutaja Humphry Davy selles asjas selgusele jõuda ning katsetas gaasi enda  peal. Tema hämmastuseks ajas dilämmastikoksiid teda naerma, mistõttu ta hakkas seda nimetama naerugaasiks. Davy kirjutas dilämmastikoksiidi võimalikest valuvaigistavatest omadustest, kuid tol ajal ei võtnud keegi nõuks asja edasi uurida.

Eetri- ja naerugaasipeod

Davy veidrad tembud naerugaasi mõju all olles, mille sõltuvuses ta mõnda aega oli, said hästi tuntuks. Peagi sai selle sissehingamine tuju tõstmise eesmärgil väga populaarseks. Koguni rändkomejandid lasid oma etenduste raames vabatahtlikel publiku hulgast lavale tulla ja kordamööda dilämmastikoksiidi sisse hingata. Gaasi mõjul kadusid inimestel igasugused sisemised tõkked ning peagi naerutasid nad oma pööraste tempudega pealtvaatajatel kõhud krampi.

Umbes samal ajal saavutas menu ka eetri kasutamine meelelahutuslikul otstarbel. Ühel päeval märkas aga noor ameerika arst Crawford W. Long, et tema sõbrad ei tundnud mingit valu, kui nad eetri uimas ringi taarudes viga said. See viis teda kohemaid mõttele eetri võimalikust rakendusest kirurgias. Juhtumisi oli käepärast üliõpilane James Venable, kes oli osalenud ühel taolisel „eetriprallel” ning soovis lahti saada oma kahest väikesest kasvajast. Kuid hirmust valu ees oli ta lõikust pidevalt edasi lükanud. Seetõttu tegi Long mehele ettepaneku opereerida teda eetri mõju all. Venable oli päri ning 30. märtsil 1842 tehtigi talle täiesti valutu operatsioon. Kuid Long teatas oma avastusest avalikkusele alles aastal 1849.

Ka hambaarstid avastavad anesteesia

Detsembris 1844 viibis USA hambaarst Horace Wells rändtsirkuse etendusel, kus keegi Gardner Colton demonstreeris dilämmastikoksiidi toimet. Wells proovis vabatahtlikuna seda gaasi, ent säilitas siiski sel määral ümbrusetaju, et jõudis märgata, kuidas üks teine osavõtja lõi oma sääre vastu kõva pinki veriseks, ilma et oleks seejuures vähimatki valu tundnud. Sel õhtul otsustas Wells katsetada dilämmastikoksiidi oma hambaarstipraksises, kuid kõigepealt tegi ta proovi enese peal. Ta lasi Coltonil muretseda gaasi ning tuttaval hambaarstil John Riggsil välja tõmmata oma tülitekitava tarkusehamba. Väljatõmbamine oli edukas.

Wells otsustas tuua oma avastuse avalikkuse ette ja demonstreeris seda kaaslastele. Ent ta oli hirmsasti närvis ja manustas patsiendile ebapiisava annuse gaasi, mistõttu too lasi hamba väljatõmbamise ajal kuuldavale karjatuse. Pealtvaatajad hakkasid Wellsi otsekohe pilkama. Kuid nad oleksid pidanud küsitlema patsienti, sest hiljem tunnistas too Wellsile, et hoolimata karjatusest tundis ta väga vähe valu.

30. septembril 1846 sooritas ameerika hambaarst William Morton valutu hambatõmbamise  patsiendil, kellele ta oli andnud sisse hingata eetrit – sama ainet, mida oli kasutanud Long aastal 1842. Morton valmistas oma eetri nimeka keemiku Charles Thomas Jacksoni abiga. Erinevalt Longist demonstreeris Morton avalikult eetri valuvaigistavaid omadusi kirurgilisel operatsioonil. Bostonis (Massachusettsi osariik) 16. oktoobril 1846 tuimastas Morton lõikust ootava patsiendi. Seejärel tegi kirurg dr. Warren operatsiooni, eemaldades haigelt lõuaaluse kasvaja. Lõikus oli märkimisväärselt edukas. Peagi levis sõnum sellest kulutulena üle kogu Ühendriikide ja Euroopa.

Hilisemad avastused

Nende erutavate avastuste tulemusel katsetused erisuguste aurudega jätkusid. Aastal 1831 avastatud kloroformi kasutati edukalt 1847. aastal. Mõnes paigas sai sellest kiiresti soosituim tuimasti. Varsti manustati kloroformi sünnitavatele naistele, sealhulgas Inglismaa kuningannale Victoriale 1853. aasta aprillis.

Kahjuks on üldanesteesia ajalugu veidi tuhmistanud tulised vaidlused selle üle, kellele – kas Longile, Wellsile, Mortonile või viimast abistanud nimekale keemikule Jacksonile – peaks kuuluma anesteesia esimese avastaja au (siin ei ole mõeldud nende keemiliste ainete avastamist). Üldist üksmeelt pole selles osas kunagi saavutatud, kuid tagantjärele olukorrale rahulikult vaadates tunnustavad paljud kõigi nelja mehe panust valutu ravi sünnis.

Vahepeal tehti edusamme ka lokaalanesteesia ehk paikse tuimastuse vallas. Paiksete tuimastite manustamise korral säilib patsiendil teadvus, samas kui teatud kehapiirkonna valutundlikkus lülitatakse välja. Praegusel ajal rakendavad hambakirurgid paikseid tuimasteid tavaliselt töös hammaste ja igemetega ning arstid kasutavad neid väiksematel lõikustel ja vigastuste ravis. Anestesioloogid manustavad lokaalanesteetikume sageli ka sünnitavatele naistele.

Aja jooksul on anestesioloogiast kujunenud iseseisev meditsiiniharu. Tänapäeva anestesioloogid osalevad haige ettevalmistamisel operatsiooniks. Valutundlikkuse kaotamiseks kasutavad nad keerukat aparatuuri ja mitmest keemilisest toimeainest kombineeritud anesteetikume segus hapnikuga. Tegelikult ei pruugi paljud patsiendid isegi aru saada, et arst on neile andnud tuimastavaid gaase, kuna neid manustatakse sageli alles pärast esialgse narkoosi esilekutsumist veenisisesel meetodil. Anestesioloog on seotud ka operatsioonijärgse valutustamisega.

Niisiis, kui sind peaks kunagi ees ootama operatsioon, siis püüa üleliia mitte muretseda. Kujutle end lamamas algelisel operatsioonilaual kaks sajandit tagasi. Avaneb uks ja sisse astub kirurg kahe viskipudeliga. Eks ole, äkitselt tundub anestesioloogi nüüdisaegne keeruline aparatuur olevat päris sõbralik?

[Kast lk 22]

AKUPUNKTUUR – Idast pärit valuvaigistusmeetod

Akupunktuur on Hiina päritolu iidne ravimeetod, millel olevat valuvaigistav toime. Arstid torkavad nõelad kindlatesse kehapunktidesse, mis jäävad sageli ravitavast piirkonnast kaugele. Kui nõelad on juba naha alla lükatud, siis võidakse neid keerutada või ühendada madalpingelise elektrivooluga. „Encyclopædia Britannica” sõnul kasutatakse akupunktuuri „Hiinas sageli lõikuse valutustamiseks. Lääne inimesed on olnud tunnistajaks keerukatele (ja reeglina valurikastele) kirurgilistele operatsioonidele, mis on teostatud täiesti teadvusel olevatele hiina patsientidele, keda on paikselt tuimastatud üksnes akupunktuuri abil”.

Nõelraviga peaks tegelema üksnes kvalifitseeritud, meditsiiniharidusega terapeut. „Encyclopedia Americana” andmetel „on juhtunud tõsiseid õnnetusi, kui akupunktuuri nõelad on tunginud südamesse või kopsudesse, samuti võib steriliseerimata nõelte kasutamisega kaasneda hepatiit, kohalik infektsioon ja muid sarnaseid tüsistusi”. Muidugi on ka üldanesteesia seotud riskiga, nii nagu operatsioonid üldse, ükskõik siis millist anesteesiat sel puhul rakendatakse.

[Pilt lk 23]

Anestesioloogiast on saanud omaette meditsiiniharu

[Allikaviide]

Loa andnud: Departments of Anesthesia and Bloodless Medicine and Surgery, Bridgeport Hospital-CT

[Pildi allikaviide lk 21]

Lk 2 ja 21: reprodutseeritud väljaandest „Medicine and the Artist” (Ars Medica), loa andis selleks Philadelphia Museum of Art/Carl Zigrosser/Dover Publications, Inc.