Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 PIIBEL MUUDAB INIMESTE ELU

Kolm küsimust, mis muutsid mu elu

Kolm küsimust, mis muutsid mu elu
  • SÜNNIAASTA: 1949

  • PÄRITOLUMAA: AMEERIKA ÜHENDRIIGID

  • TAUST: OTSIS ELU MÕTET

MINU MINEVIK.

Kasvasin üles USA-s väikeses Ancrami asulas New Yorgist põhja pool. Meie asula koosnes peamiselt piimafarmidest. Tegelikult oligi Ancramis rohkem lehmi kui inimesi.

Meie pere käis asula ainsas kirikus. Pühapäeva hommikuti lõi vanaisa mu kingad läikima ja ma seadsin oma sammud pühapäevakooli, näpu vahel väike valge Piibel, mille vanaema oli mulle kinkinud. Meie pere lapsi õpetati korralikult tööd tegema, suhtuma lugupidavalt naabritesse ja neid aitama ning olema kõige hea eest tänulikud.

Suureks sirgudes lahkusin kodunt ja minust sai kooliõpetaja. Mul oli palju küsimusi Jumala ja elu kohta. Mõned mu õpilastest olid üpris andekad. Teised polnud eriti võimekad, kuid nad olid valmis tublisti tööd tegema. Mõned olid kehalise puudega, teised aga heas füüsilises vormis. Mulle tundus see ebaõiglane. Mõnikord ütlesid õnnetumas olukorras laste vanemad midagi sellist: „Ju siis Jumal tahtis, et mu laps on selline.” Mulle ei mahtunud pähe, miks Jumal lubab, et mõned lapsed sünnivad puudega. Lapsukesed pole ju midagi halba teinud.

Samuti juurdlesin selle kallal, mida mõttekat oma eluga peale hakata. Tundsin, et aastad mööduvad kiiresti. Olin üles kasvanud toredas peres, käinud heades koolides ja nüüd tegin tööd, mis mulle meeldis. Kogu mu ülejäänud elu tundus aga tühi. Parimal juhul ootas mind ees tore abielu, kena kodu ja mõned lapsed. Ilmselt oleksin elanud niiviisi pensionieani ja siis rahulikult vanaduspõlve veetnud. Mõtlesin, kas elu võiks pakkuda midagi enamat.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

Ühel suvel olin ma koos kolleegidega ringreisil Euroopas. Käisime Westminster Abbey’s, Pariisi Jumalaema kirikus ja Vatikanis ning paljudes väikestes kirikutes. Kõikjal, kuhu läksin, küsisin samu küsimusi. Kui ma jõudsin koju Sloatsburgi New Yorgi osariigis, käisin samuti paljudes kirikutes. Kusagilt ei leidnud ma aga vastuseid, millega hing oleks rahule jäänud.

 Ühel päeval tuli mu juurde üks 12-aastane õpilane ja küsis minu käest kolm küsimust. Esiteks küsis ta, kas ma tean, et ta on Jehoova tunnistaja. Vastasin jah. Teiseks küsis ta, kas ma tahaksin Jehoova tunnistajate kohta rohkem teada. Vastasin jällegi jah. Kolmandaks küsis ta, kus ma elan. Kui ütlesin talle oma aadressi, tuli välja, et minu kodu asus tema omast kiviviske kaugusel. Mul polnud aimugi, et selle tütarlapse kolm küsimust muudavad jäädavalt mu elu.

Peagi pärast seda vestlust väntas ta jalgrattaga minu juurde ja hakkas minuga Piiblit uurima. Esitasin temale needsamad küsimused, mis ma olin esitanud paljudele kirikuõpetajatele. Erinevalt nendest näitas ta mulle, millised selged vastused on kirjas minu enda Piiblis. Polnud osanud seda kunagi märgata.

See, mida ma Piiblist õppisin, täitis mu südame rõõmu ja rahuga. Mulle avaldasid suurt muljet 1. Johannese 5:19 sõnad „kogu maailm on Saatana võimuses”. Mõistsin, et mitte Jumal, vaid Saatan on vastutav selle halva eest, mida me enda ümber näeme, ja et Jumal parandab selle olukorra peagi. (Ilmutus 21:3, 4.) See teadmine pakkus mulle suurt lohutust. Nägin, et Piibel on väga loogiline, kui seda arusaadavalt selgitada. Olgugi et Jehoova tunnistaja, kes mulle Piiblit õpetas, oli kõigest 12-aastane, arvasin, et tõde on tõde, olenemata sellest, kelle suust ma seda kuulen.

Tahtsin siiski veenduda, kas Jehoova tunnistajad oma sõnade järgi ka teevad. Näiteks rääkis mu noor piibliõpetaja, et tõelisi kristlasi iseloomustavad sellised omadused nagu kannatlikkus ja lahkus. (Galaatlastele 5:22, 23.) Otsustasin teha väikese testi ja vaadata, kas ta tõesti neid omadusi ilmutab. Ühel päeval jäin ma oma piiblitundi meelega hiljaks. Mõtlesin: „Kas ta ootab mind? Kui ootab, siis kas ta ka pahandab, et ma hiljaks jäin?” Õue peale sõites märkasin teda oma maja ees trepil. Ta jooksis mu auto juurde ja ütles: „Mõtlesin just koju minna ja emale öelda, et ta helistaks haiglasse ja politseisse, et teada saada, kas sinuga juhtus midagi, sest sa ei jää kunagi oma uurimisele hiljaks. Olin su pärast väga mures.”

Teisel korral küsisin tema käest ühe küsimuse, mis minu meelest oleks pidanud olema 12-aastase jaoks liiga keeruline. Tahtsin näha, kas ta mõtleb lihtsalt mingi vastuse ise välja. Kui olin küsimuse küsinud, vaatas ta mulle väga tõsiselt otsa ja ütles: „See on raske küsimus. Ma kirjutan selle üles ja küsin kodus isa ja ema käest järele.” Otse loomulikult oli tal järgmine kord piibliuurimisele tulles kaasas Vahitorn, milles oli vastus minu küsimusele. See oli see, mis mulle tunnistajate juures meeldis — nende väljaanded andsid Piiblil põhinevad vastused kõigile mu küsimustele. Minu piibliuurimine selle noore tüdrukuga jätkus ja aasta hiljem lasin ennast Jehoova tunnistajana ristida. *

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Kui ma olin lõpuks leidnud vastused oma küsimustele, siis tahtsin neid leide ka teistega jagada. (Matteuse 12:35.) Minu pereliikmed olid alguses mu uutele tõekspidamistele vastu. Aja jooksul nende suhtumine leebus. Oma elu lõpu poole hakkas ema Piiblit uurima. Kuigi ta ei jõudnud ristimiseni, olen ma kindel, et ta oli otsustanud hakata Jehoovat teenima.

1978. aastal abiellusin Elias Kazaniga, kes oli samuti Jehoova tunnistaja. 1981. aastal said meist USA Peeteli pere liikmed. * Kahjuks suri Elias, kui olime Peetelis olnud vaid neli aastat. Jätkasin lesena Jehoova teenimist Peetelis. See aitas mul keskendada oma mõtted headele asjadele ja pakkus mulle lohutust.

2006. aastal abiellusin Peeteli pere liikme Richard Eldrediga. Tunneme Richardiga tänini rõõmu võimalusest teenida Jehoovat Peetelis. Teades tõde Jumala kohta, tunnen ma, et lisaks igatsetud vastustele olen ma leidnud ka oma elule tõelise mõtte. Ja kõik see sai alguse ühe väikese tüdruku kolmest küsimusest.

^ lõik 16 Ühtekokku aitas see tüdruk koos oma vendade-õdedega viiel õpetajal Piiblit uurida ja Jehoovat teenima hakata.

^ lõik 18 „Peetel” tähendab „Jumala koda”. Seda nime kannavad Jehoova tunnistajate harubürood kõikjal maailmas. (1. Moosese 28:17, 19, allmärkus.) Peeteli pere liikmed täidavad erisuguseid ülesandeid, mis aitavad kaasa Jehoova tunnistajate haridustööle.