Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Koos abikaasa Tabithaga kuulutamas

 PIIBEL MUUDAB INIMESTE ELU

Minu jaoks polnud Jumalat olemas

Minu jaoks polnud Jumalat olemas
  • SÜNNIAASTA: 1974

  • PÄRITOLUMAA: SAKSA DEMOKRAATLIK VABARIIK

  • TAUST: ATEIST

MINU MINEVIK

Olen sündinud ühes külas Saksimaal, mis tol ajal kuulus Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV) koosseisu. Meie kodus valitses südamlik ja armastav õhkkond ning mu vanemad õpetasid mulle häid moraalipõhimõtteid. SDV oli kommunistlik riik, nii et enamikule Saksimaa elanikest polnud usk tähtis. Ja minu jaoks polnud Jumalat olemas. Esimesed 18 aastat kujundasid mu elu kaks ideoloogiat: ateism ja kommunism.

Miks kommunism mulle meeldis? Kuna mulle meeldis mõte, et kõik inimesed on võrdsed. Lisaks ma uskusin, et kogu vara tuleks jagada õiglaselt, sest see teeks lõpu äärmisele rikkusele ja vaesusele. Seega lõin aktiivselt kaasa kommunistliku noorsoo-organisatsiooni tegevuses. Kui olin 14-aastane, pühendasin palju aega ühele keskkonnaprojektile, mis oli seotud vanapaberi kogumisega. Kohalik Aue linnake oli niivõrd tänulik minu panuse eest, et võimud andsid mulle selle eest auhinna. Kuigi olin veel noor, tutvusin mõningate SDV tipp-poliitikutega. Tundsin, et püüdlen õigete eesmärkide poole ja minu tulevik on helge.

Ootamatult lagunes minu maailm koost. Aastal 1989 langes Berliini müür ja ühes sellega ka Ida-Euroopa kommunistlik blokk. Üks vapustus järgnes teisele. Peatselt avastasin, et SDV-s oli ebaõiglus täiesti tavaline. Näiteks neid, kes ei toetanud kommunismi, koheldi teisejärguliste kodanikena. Kuidas oli see võimalik? Kas siis meie, kommunistid, ei usugi, et kõik inimesed on võrdsed? Kas kommunism on vaid illusioon? Mind valdas meeleheide.

Muutsin seetõttu oma prioriteete ning pühendusin muusikale ja kunstile. Kuna õppisin muusikakeskkoolis, väljavaatega minna edasi kõrgkooli, unistasin muusiku- ja kunstnikukarjäärist. Seejärel heitsin üle parda kõik moraalipõhimõtted, mis mulle lapsena oli õpetatud. Minu jaoks oli nüüd oluline see, et saaksin mõnusalt aega veeta, mis hõlmas ka seda, et käisin korraga mitme tüdrukuga. Ent muusika, kunst ja vaba elustiil ei leevendanud mu ängi. Isegi  mu maalid peegeldasid surmahirmu. Mida toob tulevik? Ja mis on elu mõte?

Kui leidsin viimaks oma küsimustele vastused, olin hämmingus. Ühel õhtupoolikul rääkisime koolis koos rühma koolikaaslastega tulevikust. Üks õpilastest oli Mandy *, kes oli ka Jehoova tunnistaja. Sel õhtul näitas ta mulle kätte õige suuna. Ta ütles: „Andreas, kui soovid vastuseid oma küsimustele elu ja tuleviku kohta, siis loe hoolsalt Piiblit.”

Olin ühtaegu skeptiline ja ka uudishimulik, kuid uudishimu sai minust sel päeval võitu. Mandy soovitas mul lugeda Taanieli raamatu 2. peatükki ning loetu rabas mind. See ennustus kirjeldab tervet rida maailmavõime, valitsusi, millel on olnud läbi ajaloo suur mõju, ja seda kuni meie päevini. Mandy näitas mulle ka teisi Piibli ennustusi, mis puudutavad meie tulevikku. Olin viimaks leidmas vastuseid oma küsimustele! Kes aga kirjutas need ennustused ja kes suutis tulevikku nii täpselt ette näha? Äkki on Jumal ikkagi olemas?

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU

Mandy viis mind kokku Horsti ja Angelikaga, Jehoova tunnistajatest abielupaariga, kes aitas mul Jumala sõna tundma õppida. Mõistsin üsna pea, et Jehoova tunnistajad on ainus usuühendus, mis kasutab järjepidevalt Jumala nime Jehoova ja juhib sellele ka teiste tähelepanu. (Laul 83:18; Matteuse 6:9.) Sain teada, et Jumal Jehoova pakub inimkonnale väljavaadet elada igavesti paradiislikul maal. Laul 37:9 ütleb: „Kes Jehoovale loodavad, pärivad maa.” Mulle meeldis, et selline väljavaade on kõigil inimestel, kes püüavad elada Jumala põhimõtete järgi, mis on kirjas Piiblis.

Mul oli aga üsna raske end muuta, et elada kooskõlas Piibliga. Edu muusiku ja kunstnikuna oli mind uhkeks teinud, nii et kõigepealt tuli mul õppida alandlikkust. Lisaks polnud mul kerge hüljata lodevaid elukombeid. Kui tänulik ma olen Jehoovale, et ta on kannatlik, halastav ja mõistev kõigi nendega, kes püüavad anda oma parima, et rakendada ellu Piibli põhimõtteid.

Kommunism ja ateism kujundasid mind esimesed 18 eluaastat, sealt edasi on mu elu kujundanud Piibel. Tänu õpitule ei tundnud ma enam painavat muret tuleviku pärast ning leidsin ka elule eesmärgi. 1993. aastal lasin end ristida ja minust sai Jehoova tunnistaja. Aastal 2000 abiellusin tubli kaasuskliku Tabithaga. Pühendame koos võimalikult palju aega sellele, et aidata teistel Piiblit tundma õppida. Paljud, keda oleme kohanud, on samasuguse taustaga kui mina, keda kujundasid kommunism ja ateism. Tunnen sügavat rahulolu, kui saan aidata neil Jehoovat tundma õppida.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD

Alguses, kui hakkasin Jehoova tunnistajatega läbi käima, olid mu vanemad päris kohkunud. Tasapisi on nad aga näinud, kui head mõju on tunnistajatega lävimine mu elule avaldanud. Mul on hea meel, et praegu loevad nad ka ise Piiblit ja käivad meie usukoosolekutel.

Meil on Tabithaga õnnelik abielu, sest püüame hoolsalt järgida nõuandeid, mida Piibel annab abielupaaridele. Näiteks tugevdab meie abielu see, et peame au sees abielutruuduse põhimõtet. (Heebrealastele 13:4.)

Ma ei tunne enam hirmu ega muretse tuleviku pärast. Tunnen, et kuulun ülemaailmsesse usuperre, kus valitseb tõeline rahu ja ühtsus. Selles perekonnas kohtleme üksteist võrdsetena. See on midagi sellist, millesse olen alati uskunud ja mida olen soovinud saavutada kogu oma elu.

^ lõik 12 Nimi on muudetud.