APRILLIS 2006 ilmus ajalehtedes üle kogu maailma jalustrabav teadaanne, et õpetlaste rühm paneb huvilistele välja äsja avastatud varakristliku „Juuda evangeeliumi” käsikirja. Ajaleheartiklites viidati õpetlaste väidetele, et see tekst näitab Juudast, Jeesuse reetnud jüngrit, täiesti uues valguses. Nende sõnul oli Juudas tegelikult kangelane: apostel, kes Jeesust kõige paremini mõistis, andes ta välja hukkamiseks tema enda palvel.

Kas tegemist on usaldusväärse käsikirjaga? Kui on, siis kas see toob päevavalgele uut infot selliste ajalooliste isikute nagu Jeesus Kristuse ja Juudas Iskarioti kohta, niisamuti teiste algkristlaste kohta? Kas „Juuda evangeelium” muudab meie arusaama kristlusest?

Täpset „Juuda evangeeliumi” avastamislugu pole teada. Kui tavaliselt leiavad ja dokumenteerivad muistiseid arheoloogid, siis see käsikiri ilmus ühtäkki välja muististe turul millalgi 1970-ndate lõpus või 1980-ndate alguses. Arvatavasti leiti see 1978. aastal Egiptusest ühest mahajäetud hauakoopast. See oli üks neljast tekstist, mis olid köidetud ühte koptikeelsesse (tuleneb vanaegiptuse keelest) koodeksisse.

Nahka köidetud koodeks, mis oli sajandeid säilinud Egiptuse kuivas kliimas, oli habras ja kiiresti lagunev. Paarile õpetlasele näidati seda põgusalt 1983. aastal, kuid pööraselt kõrge hinna tõttu jäi kaup katki. Kuna koodeks jäeti hooletusse ja seda säilitati aastaid valedes tingimustes, lagunes see veelgi. Aastal 2000 ostis selle Šveitsi antiigimüüja. Naine andis selle hiljem üle rahvusvahelisele ekspertide rühmale, kes töötas Maecenase antiikkunsti fondi ja National Geographic Society heaks. Kuna mõned koodeksi osad olid nüüdseks kõdunenud väikesteks fragmentideks, seisis teadlaste ees keeruline ülesanne see restaureerida ja rekonstrueerida. Samuti pidi töörühm määrama kindlaks koodeksi vanuse, selle tõlkima ning sisu tõlgendama.

Radioaktiivse süsiniku dateerimismeetodiga  tehti kindlaks, et koodeks on pärit kolmandast või neljandast sajandist. Ent teadlased oletavad, et „Juuda evangeeliumi” koptikeelne tekst on tõlgitud vanakreeka keelest millalgi palju varasemal perioodil. Mis perioodile nad viitavad ja mis olukord valitses ajal, kui „Juuda evangeelium” kirja pandi?

Esimest korda mainitakse „Juuda evangeeliumi” teise sajandi lõpu poole Lyoni piiskopi Eirenaiose kirjatöös. Teoses „Ketserite vastu” kirjutab Eirenaios ühe rühmitise kohta paljude seast, mille õpetusi ta taunis: „Nad väidavad, et reetur Juudas oli nende asjadega hästi kursis ja et tema üksi, mõistes tõde selgemini kui keegi teine, viis täide reetmise müsteeriumi. Tema kaudu paisati segi kõik nii maa peal kui ka taevas. Nad on pannud kokku väljamõeldise, mida nad nimetavad „Juuda evangeeliumiks”.”

Eirenaiosel oli kindel plaan lükata ümber õpetused, mida propageerisid gnostilised kristlased, kes väitsid, et neile on midagi erilist teada antud. Katustermin gnostitsism käib paljude varakristlike rühmitiste kohta, mis kõik mõistsid ja tõlgendasid kristlikku tõde omamoodi. Gnostikud levitasid õpetusi, mis põhinesid nende endi kirjutistel, mida teisel sajandil kõvasti juurde tekkis.

Taolised gnostilised evangeeliumid väitsid tihti, et Jeesuse silmapaistvad apostlid mõistsid vääriti Jeesuse sõnumit ja et on olemas salajane õpetus, mille Jeesus andis teada ning millest vaid üksikud valitud aru said. * Mõned gnostikud uskusid, et füüsiline maailm hoiab inimhingi vangistuses. Nende arvates oli Piibli heebreakeelse osa looja-jumal tegelikult vähetähtsam kui teised, täiuslikud jumalad. Üksnes see, kel olid tõesed „teadmised”, mõistis seda „saladust” ja vajadust vabaneda füüsilisest kehast.

Sellist uskumust kajastab ka „Juuda evangeelium”, mis algab sõnadega „Salajane sõnum, mille Jeesus Juudas Iskariotile teada andis kaheksa päeva jooksul; ja kolm päeva pärast seda tähistas Jeesus paasapüha”.

Kas leitud koodeksi näol on tegu sellesama evangeeliumiga, millest rääkis Eirenaios ja mida peeti sajandeid kaotsi läinuks? Marvin Meyer, kes kuulus algsesse töörühma, mis seda koodeksit analüüsis ja tõlkis, sõnab, et Eirenaiose „põgus kirjeldus sobib hästi kokku vastavastatud koptikeelse „Juuda evangeeliumiga””.

„Juuda evangeeliumis” irvitab Jeesus oma jüngrite üle, kui neil jääb vajaka õigetest teadmistest. Ainus, kes 12 apostlist Jeesuse tõelist olemust mõistab, on aga Juudas. Seepärast usaldab Jeesus omavahel olles talle „kuningriigi saladused”.

Kui õpetlaste rühm käsikirja teksti esmalt rekonstrueeris, mõjutas neid tugevalt Eirenaiose kirjeldus evangeeliumist. Nende tõlkes soosib Jeesus Juudast kui ainsat jüngrit, kes mõistab saladusi ja „jõuab kuningriiki”. Eksiteele viidud apostlid nimetavad Juuda asemel ametisse teise jüngri, kuid Juudast pidi saama „kolmeteistkümnes vaim”, kes on „kõigist [teistest apostlitest] üle”, kuna Jeesus ütles: „Sina ohverdad mehe, kes mind riietab” (teisisõnu pidi Juudas aitama Jeesusel vabaneda lihalikust kehast).

Sellised menuraamatute autorid nagu Bart Ehrman ja Elaine Pagels, kes on samuti tunnustatud õpetlased algkristluse ja gnostitsismi alal, andsid kärmesti välja oma „Juuda evangeeliumi” analüüsid ja kommentaarid, mis sisuliselt  olid väga sarnased tõlkega, mille oli teinud esmane töörühm. Ent peagi pärast seda väljendasid teised õpetlased, nagu April DeConick ja Birger Pearson, muret. Nad väitsid, et kuna National Geographic Society soovis meedia tähelepanu, kiirustas ta liigselt selle varakristliku teksti avalikuks tegemisega. Samuti ei järgitud tavapärast akadeemilist protseduuri, mis koosneb põhjalikust analüüsist ja eelretsenseerimisest, kuna töörühmalt oli nõutud konfidentsiaalsuslepingule allakirjutamist.

DeConick ja Pearson, kes töötasid üksteisest sõltumatult, jõudsid mõlemad samale järeldusele, et esmase töörühma teadlased olid fragmentidest koosneva koodeksi mõned tähtsamad kohad valesti tõlkinud. Vastavalt DeConicki tekstirekonstruktsioonile nimetas Jeesus Juudast „kolmeteistkümnendaks deemoniks”, mitte „kolmeteistkümnendaks vaimuks”. * Samuti ütleb Jeesus Juudale ühemõtteliselt, et ta ei päri kuningriiki. Selle asemel et Juudast teistest jüngritest ülemaks pidada, ütleb Jeesus hoopis: „Sul läheb kehvemini kui kõigil neil. Kuna sina ohverdad mehe, kes mind riietab.” DeConicki meelest on „Juuda evangeelium” muistne gnostiline paroodia, mis mõnitab kõiki apostleid. DeConicki ja Pearsoni lõplik järeldus on, et „Juuda evangeeliumis” ei ole Juudas mingi kangelane.

Olenemata sellest, kuidas teksti analüüsinud õpetlased Juudast selles evangeeliumis määratlesid, kas siis kangelase või deemonina, ei väida mitte ükski neist, et see sisaldab täpset ajaloolist informatsiooni. Bart Ehrman selgitab: „Juuda evangeeliumi ei kirjutanud Juudas ja seda see ei väidagi. ... Seda evangeeliumi ei kirjutanud ka keegi Juuda kaasaegne, kes teda tõesti tundis ... Seepärast pole tegu raamatuga, mis annaks meile lisateavet Jeesuse eluajal asetleidnud sündmuste kohta.”

„Juuda evangeelium” on 2. sajandist pärinev gnostiline tekst, mis pandi algselt kirja kreeka keeles. Teadlased pole siiani kindlad, kas see äsja avastatud „Juuda evangeelium” on seesama, millele viitas Eirenaios. Kuid „Juuda evangeelium” tõendab, et oli periood, mil valekristlased levitasid oma õpetusi, mistõttu tekkis palju konkureerivaid usuvoole ja doktriine. Selle asemel et õõnestada Piibli usaldusväärsust, kinnitab „Juuda evangeelium” hoopis apostlite hoiatusi, nende hulgas Pauluse oma kirjakohas Apostlite teod 20:29, 30: „Ma tean, et pärast minu äraminekut ... teie endi seast tõusevad mehed, kes räägivad pööraseid asju, et vedada jüngreid enda järele.”