Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 PIIBEL MUUDAB INIMESTE ELU

„Nad tahtsid, et veenduksin Piibli õpetustes”

„Nad tahtsid, et veenduksin Piibli õpetustes”
  • SÜNNIAASTA: 1982

  • PÄRITOLUMAA: DOMINIKAANI VABARIIK

  • TAUST: KASVAS ÜLES MORMOONINA

MINU MINEVIK.

Olen sündinud Santo Domingos Dominikaani vabariigis meie pere neljast lapsest viimasena. Mu vanemad olid kõrgelt haritud ja tahtsid, et me saaksime korraliku kasvatuse ja et meid ümbritseksid head ja ausad inimesed. Neli aastat enne minu sündi kohtasid mu vanemad mormooni misjonäre. Emale ja isale avaldasid muljet nende noormeeste viisakas välimus ja käitumine ning nad otsustasid peagi liituda Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku ehk mormooni kirikuga, ja nii sai meist esimesi mormooni perekondi riigis.

Suuremaks sirgudes meeldis mulle osaleda kiriku vaba aja tegemistes. Hindasin seda, et mormoonid pidasid oluliseks pereelu ja kõrget moraali. Tundsin uhkust, et ka mina olen mormoon, ja tahtsin saada misjonäriks.

Kui olin 18-aastane, kolis meie pere Ameerika Ühendriikidesse, et ma saaksin astuda heasse ülikooli. Umbes aasta hiljem tulid meile Floridasse külla mu tädi ja onu, kes on Jehoova tunnistajad. Nad kutsusid meid kaasa piibliteemalisele konvendile. Seal avaldas mulle muljet see, et kõik inimesed otsisid kirjakohad oma Piiblist üles ja tegid märkmeid. Niisiis küsisin paberi ja pastaka ning hakkasin sama tegema.

Pärast konventi käisid tädi ja onu välja mõtte, et kuna ma soovin misjonäriks saada, võiksid nad aidata mul Piibliga lähemalt tutvuda. See tundus hea mõte, sest seni olin rohkem lugenud Mormoni Raamatut kui Piiblit.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU.

Kui ma tädi ja onuga telefoni teel Piibli üle arutlesin, õhutasid nad ikka ja jälle mind oma uskumusi Piibli õpetustega kõrvutama. Nad tahtsid, et veenduksin Piibli õpetustes.

 Ma olin paljud mormoonide õpetused omaks võtnud, aga ma ei teadnud, kuidas need õigupoolest Piibliga kooskõlas on. Tädi saatis mulle 1995. aasta 8. novembri ajakirja „Ärgake!”, * kus kirjutati mormoonide uskumustest. Mind üllatas, et ma polnud tuttav paljudega neist. Seetõttu asusin uurima mormoonide ametlikku veebisaiti, et veenduda, kas ajakirjas räägitu vastab tõele. Nii see tõesti oli, ja sain sellele veel kinnitust, kui külastasin mormoonide muuseume Utah’ osariigis.

Olin alati arvanud, et Mormoni Raamat ja Piibel täiendavad üksteist. Kuid kui hakkasin tõsimeeli Piiblit lugema, märkasin vastuolusid mormoonide õpetuste ja Piiblis öeldu vahel. Näiteks piiblisalmis Hesekiel 18:4 on kirjas, et hing sureb. Ent Mormoni Raamat ütleb Alma 42:9, et hing ei või kunagi surra.

Lisaks neile vastuoludele häiris mind see, et mormoonide õpetustes on rahvuslikke aateid. Näiteks õpetatakse mormoonidele, et Eedeni aed asus Ameerika Ühendriikides Missouri osariigis Jacksoni maakonnas. Samuti väidavad kiriku juhid, et kui Jumala kuningriik hakkab valitsema kogu maa üle, teeb ta seda Ameerika Ühendriikide lipu all.

Ma juurdlesin selle üle, mis küll saab minu sünnimaast ja kõigist teistest riikidest. Ühel õhtul, kui mulle helistas üks noor mormoon, kes õppis misjonäriks, võtsin selle teema üles. Küsisin temalt otse, kas ta oleks valmis võitlema teiste mormoonide vastu, kui tema kodumaa nende riigiga sõdiks. Mind jahmatas tema jaatav vastus. Kaevusin sügavamale oma kiriku õpetustesse, samuti esitasin küsimusi vastutavatele kiriku juhtidele. Nad selgitasid, et praegu on vastused neile küsimustele kaetud saladuselooriga, kuid ühel päeval läheb valgus selgemaks.

Nende selgitus valmistas mulle pettumuse, niisiis analüüsisin ennast ja seda, miks ma tahan mormooni misjonäriks saada. Sain aru, et üheks põhjuseks on soov aidata inimesi. Samuti köitis mind misjonärieluga kaasnev positsioon. Ent Jumalast teadsin paraku vähe. Kuigi olin varem Piiblit korduvalt sirvinud, polnud ma selle väärtust mõistnud. Mul polnud aimugi sellest, mis on Jumala eesmärk maa ja inimkonnaga.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD.

Uurides Piiblit Jehoova tunnistajatega, sain teada näiteks seda, mis on Jumala nimi, mis juhtub surma korral ja milline on Jeesuse roll Jumala eesmärgi täitumises. Lõpuks ometi sain selle imelise raamatuga lähemalt tutvust teha ja mulle meeldis õpitut teistega jagada. Olin alati teadnud, et Jumal on olemas, kuid nüüd võisin rääkida temaga palves kui oma parima sõbraga. Lasin end Jehoova tunnistajana ristida 12. juulil 2004 ning kuus kuud hiljem alustasin täisajalist kristlikku teenistust.

Töötasin viis aastat Jehoova tunnistajate peakontoris New Yorgis Brooklynis. Nautisin täiel rinnal seda, et võin osaleda töös, mida tehakse, et anda välja Piibleid ja sellel põhinevat kirjandust, millest on kasu miljonitele kogu maailmas. Mulle teeb rõõmu, et olen saanud aidata inimestel õppida tõde Jumala kohta.

^ lõik 12 Väljaandjad Jehoova tunnistajad.