Piibel on elav isegi surnud keeles

VIIMASTE sajandite jooksul on vähemalt pooled maailma keeled hääbunud. Keel sureb siis, kui pole enam selle sünnipäraseid rääkijaid. Selles mõttes on ladina keelt tavaliselt peetud „surnud keeleks”, ehkki seda uuritakse väga põhjalikult ja see on Vatikani riigikeel.

Ladina keeles valmisid ka mõned esimesed ja olulisemad piiblitõlked. Kas sellised hääbunud keeles tõlked võivad olla ka tänapäeval elavad ning mõjutada Piibli lugejaid? Nende tõlgete põnev ajalugu aitab saada sellele küsimusele vastuse.

Kõige vanemad ladinakeelsed tõlked

Ladina keel oli Rooma esimesi keeli. Kui aga apostel Paulus kirjutas selle linna kristlastele, tegi ta seda kreeka keeles. * See ei tekitanud probleeme, sest inimesed rääkisid üldjuhul mõlemat keelt. Kuna paljud Rooma elanikud olid pärit Väike-Aasia kreekakeelsest osast, oli see linn muutumas kreekakeelseks. Rooma impeeriumi eri osades räägiti erinevaid keeli, aga impeeriumi kasvades suurenes ladina keele osatähtsus. Seetõttu tõlgiti Pühakiri kreeka keelest ladina keelde. Tõlkimine sai ilmselt alguse 2. sajandil m.a.j Põhja-Aafrikas.

Erinevad tõlkevariandid on tuntud kui Vetus Latina ehk vana-ladina tõlge. Meie päevini pole säilinud ühtegi muistset käsikirja, mis sisaldaks kogu Pühakirja ladinakeelset tõlget. Nii säilinud osad kui ka vanaaja kirjutajate tsiteeritud osad annavad põhjust arvata, et Vetus Latina polnud üks terviklik raamat. Pigem olid selle taga mitmed tõlkijad, kes töötasid erineval ajal ja erinevas kohas. Täpsemalt oli see kreeka keelest tehtud tõlgete kogum, mitte üks terviktekst.

Üksteisest sõltumatu Pühakirja osaline tõlkimine ladina keelde tekitas mõningast segadust. 4. sajandi lõpupoole avaldas Augustinus arvamust, et „igaüks, kes sai kätte kreekakeelse käsikirja ja kes arvas neist kahest keelest midagi teadvat, püüdis kohe tõlkida seda käsikirja” ladina keelde. Augustinus ja teisedki arvasid, et ringluses on liiga palju tõlkeid, ning nad kahtlesid nende täpsuses.

Hieronymuse tõlge

Mees, kes püüdis sellele segadusele lõppu teha, oli Hieronymus, kes oli aastal 382 m.a.j ajuti ametis ka Rooma piiskopi Damasuse sekretärina. Damasus kutsus Hieronymuse evangeeliumide ladinakeelseid tekste revideerima. Hieronymus lõpetas selle töö vaid mõne aastaga. Seejärel asus ta revideerima teiste Piibli raamatute ladinakeelseid tõlkeid.

Hieronymuse tõlge, mida hiljem hakati nimetama Vulgataks, põhines erinevatel allikatel. Laulude tõlke aluseks võttis ta Septuaginta, mis on 2. sajandil e.m.a valminud  kreekakeelne tõlge Heebrea Kirjadest. Ta revideeris evangeeliumid ning tõlkis suure osa Heebrea Kirjadest otse heebrea keelest. Ülejäänud Pühakirja revideerisid tõenäoliselt teised. Hieronymuse Vulgatasse lisati lõpuks ka mõned Vetus Latina tekstid.

Esialgu võeti Hieronymuse töö üsna külmalt vastu. Isegi Augustinus kritiseeris seda. Kuid ajapikku sai sellest üheköiteliste Piiblite näidiseksemplar. 8. ja 9. sajandil hakkasid sellised õpetlased nagu Alcuin ja Theodulf parandama Hieronymuse tõlke keelelisi ja tekstilisi vigu, mis olid pideva ümberkirjutamise käigus sisse lipsanud. Teised jaotasid teksti peatükkideks, mistõttu oli Pühakirja lihtsam kasutada. Kui trükkima hakati liikuvate trükitüüpidega, oli Hieronymuse tõlge esimene Piibel, mis trükivalgust nägi.

Katoliku kirik nimetas Hieronymuse tõlke esmakordselt Vulgataks Trento kirikukogul aastal 1546. Kirikukogu kuulutas selle Piibli usaldusväärseks, mistõttu sellest sai katoliku kiriku standardtekst. Ühtlasi andis kirikukogu käsu see revideerida. Seda tööd pidid juhtima erikomiteed, kuid paavst Sixtus V, kel polnud piisavalt kannatust ning kes ilmselt hindas oma võimeid veidikene üle, otsustas selle ise lõpule viia. Tema revideeritud väljaande trükkimine oli just alanud,  kui ta 1590. aastal suri. Kohe panid kardinalid selle töö põlu alla ja peatasid selle leviku, kuna nende arvates kubises see vigadest.

1592. aastal trükiti paavst Clemens VIII eestvedamisel uus versioon, mis sai tuntuks kui Sixtuse ja Clemensi väljaanne. See jäi päris pikaks ajaks katoliku kiriku ametlikuks tõlkeks. Sixtuse ja Clemensi Vulgata alusel tehti ka katoliku tõlkeid teistesse keeltesse, nagu näiteks Antonio Martini tõlge itaalia keelde, mis valmis aastal 1781.

Nüüdisaegne ladinakeelne Piibel

Kahekümnenda sajandi tekstikriitika tegi selgeks, et nii nagu teised tõlked, vajab ka Vulgata revideerimist. Sel eesmärgil moodustas katoliku kirik 1965. aastal vastava komitee ja tegi sellele ülesandeks uuemate teadmiste valguses see ladinakeelne tõlge revideerida. Uut teksti pidi hakatama kasutama katoliku kiriku ladinakeelsetel jumalateenistustel.

Uue tõlke esimene osa avaldati aastal 1969, ja 1979. aastal kiitis paavst Johannes Paulus II heaks Nova Vulgata. Selle esimeses väljaandes oli mitmes salmis, nagu näiteks 2. Moosese 3:15 ja 6:3, Jumala nimi Iahveh. 1986. aastal avaldati aga selle teine ametlik väljaanne ning ühe komiteeliikme sõnul seda otsust „kahetseti ning ... Iahveh asendati uuesti Dominusega [Issand]”.

Nii nagu sajandeid varem kritiseeriti Vulgatat, tehti seda ka Nova Vulgataga, ning kritiseerijaks olid isegi katoliku õpetlased. Ehkki alguses esitati seda kui oikumeenilise hõnguga tõlget, nägid paljud selles takistust  usulise dialoogi pidamisel, ja eeskätt seetõttu, et see otsustati võtta eeskujuks nüüdiskeelsetele tõlgetele. Saksamaal põhjustas Nova Vulgata tuliseid vaidlusi protestantide ja katoliiklaste vahel seoses interkonfessionaalse tõlke revideerimisega. Protestandid süüdistasid katoliiklasi, kuna need nõudsid, et see tõlge oleks kooskõlas Nova Vulgataga.

Ehkki ladina keelt enam laialdaselt ei räägita, on ladinakeelne Piibel avaldanud otsest või kaudset mõju miljonitele lugejatele. See on kujundanud paljudes keeltes religioosset terminoloogiat. Hoolimata sellest, mis keelde Jumala Sõna on tõlgitud, avaldab see oma väge ja muudab nende miljonite inimeste elu, kes püüavad kuulekalt juhinduda selle hinnalistest õpetustest (Heebrealastele 4:12).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 23]

Paavst Johannes Paulus II kiitis heaks Nova Vulgata. Selle esimeses väljaandes oli ka Jumala nimi Iahveh

[Kast lk 21]

KINNISTUNUD TÕLKEVASTED

Kreeka keelest tõlgitud Vetus Latinas on palju tõlkevasteid, mis on jäänud kasutusse. Üks neist on kreeka sõna di·a·theʹke („leping”) tõlkevaste „testamentum” ehk „testament” (2. Korintlastele 3:14). Sellest lähtuvalt nimetavad paljud inimesed tänapäevalgi Heebrea ja Kreeka Kirju vastavalt Vanaks ja Uueks Testamendiks.

[Kast lk 23]

JUHEND KRIITIKATULE ALL

Aastal 2001 pärast nelja aastat tõsist tööd avaldas Jumalateenistuse ja Sakramentide Pühitsemise Korra Kongregatsioon oma juhendi „Liturgiam authenticam” (Autentne liturgia). Paljud katoliku õpetlased on seda teravalt kritiseerinud.

Selle juhendi järgi peavad kõik piiblitõlked olema kooskõlas kiriku ametliku piiblitõlke Nova Vulgataga ja isegi siis, kui viimane läheb vastuollu algsete kirjutistega. Piiblitõlge on katoliku kiriku võimudele vastuvõetav ainult juhul, kui on järgitud seda juhtnööri. Juhendis on öeldud, et katoliku tõlgetes tuleb kõigeväelise Jumala nimi, mida heebrea keeles on kirjutatud tetragrammatoniga (JHWH), edasi anda sihtkeele sõnaga, mis vastab Dominusele ehk „Issandale”, nagu seda on tehtud Nova Vulgata teises väljaandes, ehkki esimeses väljaandes oli kasutatud nime Iahveh. *

[Allmärkus]

[Pilt lk 22]

Alcuini ladinakeelne piiblitõlge, 800 m.a.j

[Allikaviide]

Paléographìe latine, F. Steffens (www.archivi.beniculturali.it)

[Pildid lk 22]

Sixtuse ja Clemensi Vulgata, 1592

[Pildid lk 23]

2. Moosese 3:15, Nova Vulgata, 1979

[Allikaviide]

© 2008 Libreria Editrice Vaticana